Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas käitute 30ndates juba keskealisena?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 114 )

Teema: Kas käitute 30ndates juba keskealisena?

Postitas:
rosinakypsis

Inimestele meeldib olla nendega, kellest kiirgab rõõmu!

Sinuga ei taha keegi olla?

Vale vastus!

Teema on lõbus ja ajab heatahtlikult muigama.. 😉

Jah, ainult et võiksid aru saada, mida sulle vihjatakse: esiteks, su kommentaar eelmisel lehel ei jätnud just heatahtlikku muljet; teiseks, on suur vahe, kas kiirgad soojendavat elurõõmu või hoopis teisi pisendavat võidurõõmu. Mõistad?

Please wait...
Postitas:
Kägu

30 ei ole veel miskit häda, noor ja sire, tõeline äravajumine hakkab 40.aastatest!
Ei tea, mõni on mutt juba kahekümnendates ja vastupidi, mõni mutt annab poole noorematele silmad ette -mul käib võimlas (iga päev!) üks 75-aastane, kes teeb matkamist ja lasi endale just delfiini tätoveerida, samal ajal kui sama vanad voodis halisevad ja ennast ette maha matavad (vabandust, ega tervisemuresid ei saa keegi valida).

Vana teemaalgataja ise on, 21? Ma mõtlesin teismelisena samamoodi, et no 30on ikka hiigelvana, paras geriaatrik ikka, lina ümber ja surnuaia poole marss, mis elu nautimisest seal enam rääkida! Kolmkümmend on ainult numbrina hirmus, tean paljusid, kes seda sünnipäeva ikka väga põdesid, et saavad nüüd vanaks 😀 Noh, saavad 40 ja 50, siis tundub 30 ikka puhta noorus veel.

Järgmisele- oi kuidas ma kadestan neid “tagant gümnaasium” naisterahvaid! Mul on lapsehoidja 67aastane proua, kellega võrreldes olen mina selja tagant ikka palju mutim. Tema on pikk, sirejalgne, mina matsaka lühijalgse eesti maanaise tõugu. No mis sa hing teed ära! Hakka kasvõi jalgu pikemaks venitama nagu Prokrustese sängis 😛

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 43-aastane ja mingit “vana olemise tunnet” ei ole.

Olen see “tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum” – tüüpi tegelane: kehakaal on tõesti sama nagu gümnaasiumis, tervisesporti olen üsna järjekindlalt teinud. Mul on 3 last. Näos on 40.-tes aastates inimesele omased kortsud – jooned suust ninani, kulmude vahel, otsaesisel, põsed-silmalaud mingil määral allapoole vajunud jne.

Aga teate, mina ei peagi seda väljendit “tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum” masendavaks (“Misasja, te kahtelete minu nooruslikkuses!!! Kuidas te julgete?!?”), sest “tagant nagu gümnaasium” olemises on oma suured praktilised plussid: ei väsi kergemini, joosta, ronida ja kummarduda ei ole raskemaks muutunud jne. Nii et endal mingit “teist tunnet” küll ei ole.

Öise ülevaolemisega on ikka nii, nagu ennegi: olen “öökull”, kelle õhtune ja isegi öine ülevalolemine ei ole väga raske – ainult et järgmisel päeval on siis hommikupoolne osa päevast (mis ei ole niikuinii väga “minu aeg”) unine ning meelsasti ei tahaks midagi teha. Aga kui just peab, siis täidad tahtejõuga oma kohustused ära – ja õhtupoolik, ennäe, on juba kergem! Mäletan, et nii oli see mul üliõpilaspõlves (pärast magamata/puudulikult magatud ööd pidi ennast hommikul voodist “kraanaga tõstma” (või kui polnud üldse magama läinud, siis oleks tahtnud väga-väga magama minna ja esimestes loengutes kippus pea alla vajuma ja käsi konspekti jõnksu tegema, tuli ikka tahtejõudu pingutada – aga poolest päevast oli juba kergem ja õhtupoole ei saanud enam väga arugi). Nii on praegu ka.

Mäletan, et minu varajases nooruses ehk kahekümnendates oli rullnoka- e. jõmmikultuuri palju. see oli nagu mingi kesktee-kultuur lausa. Paljud tahtsid välja näha nagu jõmm või beibe, kuulati sellist muusikat nagu. “vaibakloppimist” jne. Praegustest noortest aga palju kannavad “varesepesasoengut”, mugavat riietust, madala kontsaga jalanõusid ning vaibakloppimise-taolist muusikat ei fänna. Sageli mõtlen: “Vau, oleks juba 1990.-tel nii mõeldud ja suhtutud – mul oleks hoopis kergem 20.-ndates neiu olla olnud – siis tundsin ennast sageli nagu valge vares!” Nii et ei pea paika ka see, et inimene uusi mõtteviise/moode inimene hiljem (st. vanemana kui 30) enam põhimõtteliselt omaks ei võta, te kindlasti tekib selline: “Kõik hea on juba ära olnud ja kõik see, mis on praegu, pole õige” jne. tunne – ei pea kindlasti tekkima! See, kas võtad midagi omaks või mitte, sõltub mitte east, vaid pagan teab millest. Võibolla osale preagustest noortest ei tundu mugav hoopis praegu neiu/noormees olla, st. ei sobitu selle oma põlvkonna keskmise värgiga.

mida te 80-aastaselt veel teete kui juba 30-aastaselt end vanana tunnete???

Mõtlen ka sarnasid teemaid lugedes (sh need: “Ma ei taha tööalaselt enam mitte midagi uut õppida” , “Kõik head näitlejad (ja muud vaimuinimesed) on juba surnud, mitte mingit kvaliteetset näitekunsti/kirjandust/muusikat ei saagi enam tekkida” jne.) alati midagi sarnast: kui juba 30.-tes inimestel on tunne, et oi, taevas, ma olen vana mis vana – mis siis veel 80.-tes tehakse?

Mis aga puutub sellesse, mis east alates käib inimese kohta sõna “keskealine”, siis kuskil 40 ringis on minu jaoks see piir. Nii et minu enda kohta juba käib. Aga kui 30.-tes inimeste kohta “keskealised” öeldakse või nad ise enda kohta “keskealised” või koguni “vanad” ütlevad – nalja teete?! 30.-tes inimesed on minu jaoks ikka noored – nende kohta sobib öelda “noor saatejuht”, “noor õpetaja”, “noor teadlane” jne. – ja see arvamus pole tekkinud mul praegu, ise 40.-tes olles, vaid ma mõtlesin ka ise 20.- tes olles nii, et 30.-tes inimesed mahuvad veel “noor” alla küll!

Ei kavatse 30ndatesse jõudes end keskealiseks pidada, ikka nooreks. Mitte teismeliseks, aga nooreks siiski.

Jah, teemaalgataja! Just! Ma olen sinuga ühes parteis. Ma arvan ka, et 30.-tes on sul veel täielik õigus mõelda ja rääkida endast kui noorest inimesest ning mitte pidada ennast keskealiseks.

Mis aga “keskealine käitumine” on, ei oska öelda. Kas näiteks nohikud viljelevad juba verinoorena “keskealist käitumist” (suhtuvad ellu tõsiselt, ei tee lollusi) või milles see seisneb?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arvates kardavad naised sõna keskiga täiesti asjatult. Miski pole naeruväärsem, kui inimene ei saa aru, et ta pole enam esimese värskuskategooria tuurakala (Bulgakov).
Keskiga annab nii palju vabadust ja rõõmu. Miks peaks siis ennast veenma selles, et “erinevalt teistest mina olen 42selt ikka noor”. Eitusfaas ei abista. Teised näevad sind ikka keskealisena…halvemal juhul keskealisena, kes püüab teeselda, et on noor. Ausalt – miski pole naeruväärsem.
Paremal juhul aga näevad teised 42 aastast heas vormis ja vahva keskealisena, kel on mõistust, energiat ja huumorimeelt. Seksikust, miks mitte!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on küll olnud nii, et elu on erinevatel kümnenditel väga erinev. Kahekümnendates õppisin ja pidutsesin, muretsesin raha ja karjääri alustamise pärast. Kolmekümnendates töötasin, sain lapsi, rajasin kodu. Neljakümnendates oli rohkem aega ja raha elu nautimiseks, aga läksin ka tagasi kooli. Viiekümnendates mõtlen rohkem tervisele, püüan leida aega lähedastele ja enda jaoks. Võib-olla see on nüüd see keskealisus, et tervis ja aeg on nii tähtsaks muutunud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimasele: kehvad geenid siis ilmselt.. Ma olen 37 ja nahk on väga hea. Mitte ainult näonahk, vaid üldse kogu kehal.

Pole ka mingit vanuselist kriisi esinenud, elu on ilus!

Eks igaüks ise olegi oma õnne sepp! 🙂

Ja ei usu mina, et 37-a naise keha on endiselt sama prink kui 17-aastase oma. Pigem sa tahad seda uskuda. Milles pole midagi halba, aga palun ära upita end teiste avameelsuse arvel.

Miks peaks inimene 37-aastaselt välja nägema kui 17?

17-aastaselt käisin kergejõustiku trennis. Vahepeal arenesin ja täiustusin..igas mõttes!
Loe: olen kordades paremas vormis nii füüsiliselt kui vaimselt kui 17-aastase tüdrukuna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimestele meeldib olla nendega, kellest kiirgab rõõmu!

Sinuga ei taha keegi olla?

Vale vastus!

Teema on lõbus ja ajab heatahtlikult muigama.. 😉

Jah, ainult et võiksid aru saada, mida sulle vihjatakse: esiteks, su kommentaar eelmisel lehel ei jätnud just heatahtlikku muljet; teiseks, on suur vahe, kas kiirgad soojendavat elurõõmu või hoopis teisi pisendavat võidurõõmu. Mõistad?

Mõistan.
Selles postituses näite igati meeldiv ja hea inimene olevat, aitäh!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võib-olla see on nüüd see keskealisus, et tervis ja aeg on nii tähtsaks muutunud.

See pole enam keskealisus, kui tervis ja aeg tähtsad on, see on vanadus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

20-aastaselt olin endiselt vistrikuline ja rinnahoidja sisse polnud midagi panna. Oh ei igatse seda vanust teps mitte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

40 olen. Egas muidu ei tuleks vananemine meelde, kui arstid ei alustaks alati sünge sissejuhatusega, et nojahh nelikümmmmmmend juba, peaks hakkama seda ja toda kontrollima. Nüüd justkui oled vanuses, kus ei peagi miski normaalselt töötama ja seega pole midagi teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

“tagant nagu gümnaasium” olemises on oma suured praktilised plussid: ei väsi kergemini, joosta, ronida ja kummarduda ei ole raskemaks muutunud jne. Nii et endal mingit “teist tunnet” küll ei ole.

Mul on alati veider seda väljendit kuulda, “tagant nagu gümnaasium”. Mina olen ka tagant nagu gümnaasium. Olin gümnaasiumis 115 kg, olen ka nüüd 115 kg. Mul ka mingit “teist tunnet” ei ole.

Huvitav oleks kuulda ka selliste inimeste juttu, kes polegi kunagi nö. ilusad olnud (pidagem silmas siis seda, et ilusaks peetakse mingite standardite kohaselt ikkagi alati kõhnasid inimesi olenemata sellest, kas neil on kenad näojooned või mitte). Kuidas on vananemise tunne ka sellistel inimestel?

Enda puhul võin rääkida, et vananemist isegi ootan. Et lõpuks saabuks aeg, mil mu välimusele ei pöörataks enam nii masendavalt palju tähelepanu. Sest kuigi ülekaalulisi mõnitatakse igas vanuses, ei oodata vanemas eas neilt enam ilus olemist ehk nö kantakse juba eos maha. See oleks tõeline vabanemine sellest välimuse taagast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

50 ndates on klassist juba mingi kolmandik surnud. Kui võtta, et keskiga on pool elu, siis 25 tõesti on pool 50nest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

30-ndates inimene peaks küll veel täiesti elujõus olema, kui just pole rasket terviseriket või midagi. See, et ei jõua midagi teha on oma laiskus, ülekilodest ei hakka rääkimagi – need on ju kõik ise muudetavad asjad. Liikumisega alustada on jah raske aga see on kindlasti seda väärt, eriti oluline just kontoritöötajatel. Igasugune füüsiline liigutamine, eriti värskes õhus annab väga palju juurde, viib erinevad hormoonid tasakaalu, teeb naha ilusamaks ning on eriti oluline südame seisukohalt. Ise kaa võtsin end kätte, hakkasin jalutamas käima, trenni tegema, muutsin toitumist. Sellega koos muutus väga palju ka minu välimus ja enesetunne. Tegin seda kõike enda pärast ja ka elu ise on hakanud hoopis positiivsemaks minema, ei ärritu enam, ei sega mind ka mingid ajakirjanduse ja madala enesehinnanguga inimeste vananemisejoga. Inimene on täpselt nii vana nagu end ise tunneb, ärge laske end suruda mingitesse raamidesse ja tehke seda, mida hing ihkab. Päikest

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen ka tagant nagu gümnaasium. Olin gümnaasiumis 115 kg, olen ka nüüd 115 kg. Mul ka mingit “teist tunnet” ei ole.

Ja tore huumorimeel on sul ka ilmselt alati olnud. 🙂 Saad täiesti siiralt öelda, et keskkooli lõpukleit läheb kenasti selga veel. Palju rõõmsaid elamusi su ellu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu jaoks on see teema lausa kummaline. 30-nene on ikka väga noor inimene. Eks muidugi oleneb, kust poolt vaadata. Meie (mina ja mees) oleme üle 60 (heh, ega ise ka ei usu) ja mu 95-ne ämm ütleb ikka, et “oh, te noored inimesed, mis teil viga, teil käib kõik nii kähku!”.
Ärge mõelge end vanaks ja nagu ütles Ita Ever: “Ära sure enne surma!”

Please wait...
Postitas:
Kägu

Issand mis teema, ei, ei ja veelkord ei 😀
Ma olen 31 ja esiteks näen super hea välja, alati pakutakse 24-25.
Tunnen ennast veel noore inimesena, olen aktiivne, reisin, käin väljas, vahel pidudel. Riietumisstiil on ka vaba ja nooruslik, ikka miniseelikud ja lühikesed püksid. Nii kaua kui keha lubab, siis tütarlapselikust riietusstiilist ei loobu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma jälle ei mõsta, miks peaks nii hüsteeriliselt noort välimust taga ajama. Oi-oi kannan miniseelikuid ja oi-oi rühman trenni teha, oi-oi kõik pakuvad mulle kümme aastat vähem. Milleks selline nooruse ja ajasse kinni jäämise kultus?
Panen hea meelega katvamad riided selgad. Need meeldisid mulle juba noorena, aga siis pidi võitlema kaagatamise ja kätsatamisega, kuidas noor tütarlaps peab olema minis ja liibuvas. Nüüd ei kraaksu keegi pikema seeliku üle. Hea ja vaba tunne.

Noorena oli raske vabandada, miks ma sinna ja tänna diskole ei taha minna. Noor inimene ja passib kodus! Nüüd võib end alati julgelt välja vabandada totakate vabandustega, et ma olen selle asja jaoks juba vana ja seda aktsepteeritakse ilma viginata. Tegelikult lihtsalt muud plaanid ja mulle tõesti meeldib kodus nokitseda.

Tunnen keskealisena, et mind võetakse tõsisemalt ja teenindatakse viisakamalt. Ma ei pea enam kartma mingeid nolkide kampasid, kes külge lüüa üritavad või tähelepanu saamiseks mingeid märkusi hüüavad.

Meie kest vananeb, aga meie seal sees tegelikult oleme seal ikka samad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei tunne kuidagi, et mind teenindatakse kehvemini, olen alati ise viisakas ja sõbralik ja saan ka hea teeninduse osaliseks. Pole probleemi vabalt tunda ennast võõraste inimestega ja meelgibki kanda ümber riideid ja miniseelikut, isegi 31 aastasena 😀

Ei kavatse niipea ära mammistuda ja kodus istuda. Elu on elamiseks, seda igas vanuses. Aga eks igale ühele oma.

Ja miks mitte noort välimust taga ajada, ma ise tunnen ennast hästi kui nahk on ilus ja nägu sile 😀 Olen ka botoksit süstinud paar korda ja teen seda ka edaspidi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei tunne kuidagi, et mind teenindatakse kehvemini, olen alati ise viisakas ja sõbralik ja saan ka hea teeninduse osaliseks. Pole probleemi vabalt tunda ennast võõraste inimestega ja meelgibki kanda ümber riideid ja miniseelikut, isegi 31 aastasena 😀

Ei kavatse niipea ära mammistuda ja kodus istuda. Elu on elamiseks, seda igas vanuses. Aga eks igale ühele oma.

Ja miks mitte noort välimust taga ajada, ma ise tunnen ennast hästi kui nahk on ilus ja nägu sile 😀 Olen ka botoksit süstinud paar korda ja teen seda ka edaspidi.

Ju see nahk siis nii ilus ja sile ikka enam ei olnud, kui oli vaja juba botoksit süstida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ma sain õigesti aru:
0-18 on lapseiga? (18 aastat)
18-35 on noorus? (17 aastat)
35-58 on keskiga? (23 aastat)
58-100+ on vanadus (40-50 aastat)??

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas ma sain õigesti aru:

0-18 on lapseiga? (18 aastat)

18-35 on noorus? (17 aastat)

35-58 on keskiga? (23 aastat)

58-100+ on vanadus (40-50 aastat)??

Vaadates surmakuulutusi, siis pigem 58-75 on vanadus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kunagi hoidsin kontakti ühe tuttavaga kodukandist, kes oli ikka väga vana, aga ma tundunud seda kõrget vanust kunagi kordagi kuni tema surmani. Ta isegi imestas, et kuidas see aeg küll nii lennanud, palju tahaks teha ja näha.

Lapsikused, soeng ega riietus ei tee nooreks, vaid vahel pigem naeruväärseks. Noorena hoiab inimese suutlikkus eluga kursis olla, õppida pidevalt midagi uut, hoida oma vaimu virge ning tunda huvi ümbritseva vastu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei tunne kuidagi, et mind teenindatakse kehvemini, olen alati ise viisakas ja sõbralik ja saan ka hea teeninduse osaliseks. Pole probleemi vabalt tunda ennast võõraste inimestega ja meelgibki kanda ümber riideid ja miniseelikut, isegi 31 aastasena 😀

Ei kavatse niipea ära mammistuda ja kodus istuda. Elu on elamiseks, seda igas vanuses. Aga eks igale ühele oma.

Ja miks mitte noort välimust taga ajada, ma ise tunnen ennast hästi kui nahk on ilus ja nägu sile 😀 Olen ka botoksit süstinud paar korda ja teen seda ka edaspidi.

Kahju, et sa siiani ei ole aru saanud, et kodus saab end samuti arendada. Kuulata, lugeda, õppida, suhelda, sportida jne. Läbi interneti on maailm avatud. Passida kõrtsis ja baaris on mandumine.

31 ongi endiselt noor inimene. Pidada mingiks saavutuseks selles vanuses mini kandmist, on kentsakas. Mis sinu saavutuseks siis 20 aasta pärast saab?

Takerdumine teismeikka on sarnane pensionäridega, kes on mingisse ajastusse kinni liimitud ega liigu edasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

eks need ole need, kes 14aastaselt täiskasvanuks tahtsid saada. nüüd on juba vanaemad ja nüüd on vanad.
minul noorus alles algab. kohe saan viiskend ja elu on lill.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei kavatse niipea ära mammistuda ja kodus istuda. Elu on elamiseks, seda igas vanuses. Aga eks igale ühele oma.

Nojah – eks ta ongi, et igaühele oma. Kellele kodus olemine on nagu sunnitöö (oi, kuidas ei tahaks kodus olla!) – eks see ei peagi kodus olema.

Ja vastupidi – kellele meeldib kodus olla, ei pea pikisilmi hakkama ootama mingit vanust “kus saab vanusenumbriga välja vabandada, miks ma kodus olen”, vaid võib kohe kodus olla. Võib ekslikult tunduda, et mind süüakse siis ära, kui ma niisuguseid asju välja ütlen – tegelikult ei sööda. Tutvusringkond või küll muutuda (ja paremuse, st. endaga rohkem sobivate poole).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vot see mida sina saavutanud oled, ajab küll naerma. Olen suutnud mitu äri käima lükata ja ühe edukalt maha müüa, samuti suutnud endale enne 30nendat eluaastat Tallinnas uue korteri välja osta ilma pangalaenuta. Seda täiesti üksi, ilma kellegi toetuseta. Olen kindlasti saavutanud rohkem kui keskmine minu vanune inimene. Ja kuna see sulle nii ette jääb, siis mini kannan meeleldi edasi 😀

Aga jah paneks selle teema lukku, igale ühele oma! Mina lihtsalt elan nii nagu mulle meeldib ja kannan seda mis meeldib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

eks need ole need, kes 14aastaselt täiskasvanuks tahtsid saada. nüüd on juba vanaemad ja nüüd on vanad.

minul noorus alles algab. kohe saan viiskend ja elu on lill.

Või ka vastupidi – nendel just lõpuks see olemata jäänud noorus algabki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas ja miks teie vanust võõrad pakuvad, hindavad?
Ise lasete pakkuda? Eks siis viisakusest pakutakse edevale küsijale vähem jah.
Miks ei nõuta, et 40-50-aastane mees näeks välja nagu 20-ne noormees?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on veidi veider lugeda, et noorust seostatakse eelkõige metsiku pidutsemisega. Jah, praegu, 40-aastaselt, pole mul tõesti ühelegi sõbrannale öösel kell 2 helistada, et teda klubisse kutsuda, aga ma ei teinud seda ka 20-aastaselt. Öösiti kell 2 olen ma omaette kolimisest saadik, st 22 viimast aastat, reeglina raamatuid lugenud. Usun, et teen seda ka 20 ja 40 aasta pärast.

Mis on nende idealiseeritud 20ndate eluaastatega võrreldes muutunud, on eelkõige süvenemisoskus, keskendumis- ja analüüsivõime, vastutustunne, ette- ja läbinägelikkus, suurenenud empaatiavõime, aga ka materiaalne iseseisvus ning teatavat laadi vaimne ja emotsionaalne häirimatus. Tõsi, keha ei toimi päris nii nagu varem, soojendust tegemata enam spagaati ei viska ning kui on vaja mingil põhjusel esinemisvormi saada, siis võtab see varasemast nädal-paar kauem aega. Samas seksi naudin kindlasti rohkem kui 20 aastat tagasi, olles vahepeal oma keha ja partneritunnetust paremini tundma õppinud. Jah, mõnikord ma mõtlen teatava ärevusega sellele 40ndates eluaastates järsult toimuvale “mutistumisele”, millest Perekoolis sageli lugeda võib, aga kui ma vanusega seoses midagi tegelikult kardan, siis pigem seda, et mõni ootamatu tõsine terviserike tabab mind enne, kui lapsed iseseisvaks olen kasvatanud.

Aga suures plaanis huvitab mindki, mida ikkagi teemaalgataja “keskealisena käitumise” all silmas pidas. See, et keegi tänapäeval keskealisena lokisoengut, pearätti ja krimpleenmantlit kandma hakkaks, ei ole tõenäoline. Samuti nagu see, et keegi mingi vanusepiiri ette lüües oma hobidest, unistustest ja eneseteostusest loobuks. Kui keskiga tähendab teadlikke valikuid ja vastutust, siis olen meeleldi keskealine. Kui see tähendab ülbusevaba
enesekindlust ja empaatilist elutarkust, siis samuti. Ja kui see tähendab seda, et LHV müügimeeste “Neiu, kas leiate hetk aega?” peale ei hakka ma meelitatult itsitama, siis olen valmis end suisa mutiks tunnistama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 35, mis mõttes ma vana olen? Ahh? Ma küll vahet ei näe, kas olen 35 või 25, aru küll ei saa 😀 välimuses on jah muutust nii palju, et silma nurkadesse tulevad kortsukesed kui naeran aga see mind ei huvita. Ma ei tea millal ma ennast keskealise ma tundma hakkan, ma loodan, et mitte nii pea.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 114 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas käitute 30ndates juba keskealisena?