Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas käitute 30ndates juba keskealisena?

Näitan 24 postitust - vahemik 91 kuni 114 (kokku 114 )

Teema: Kas käitute 30ndates juba keskealisena?

Postitas:
Kägu

Olen 35, mis mõttes ma vana olen? Ahh? Ma küll vahet ei näe, kas olen 35 või 25, aru küll ei saa 😀 välimuses on jah muutust nii palju, et silma nurkadesse tulevad kortsukesed kui naeran aga see mind ei huvita. Ma ei tea millal ma ennast keskealise ma tundma hakkan, ma loodan, et mitte nii pea.

See eest noored saavad alati aru, kes on 25 ja kes 35.

Selline naljakas asi, millele just äsja mõtlesin: kui ise koolis käisin, siis sain küll vaatamise järgi väga hästi aru, kes käib 9ndas, kes 10ndas, kes 12ndas. (No näiteks poiste puhul, kui ise olid 10ndas klassis, siis 12ndikku vaataks küll, aga 9ndikku kindlalt mitte.) Ja ammugi nägi ära selle, kes käib ülikoolis! (Need olid eriti teist nägu suured inimesed.) Nüüd olen 30+ ja ei tee vahet 15-20 vanustel. Kui pubekad tänaval oma elust räägivad, siis mul pole välise vaatluse järgi aimugi, kas nad käivad 9ndas või 11ndas. Müstiline ülesanne oleks vahet teha klassitäiel abiturientidel ja esmakursuslastel. Aga noorena sai seda määrata teise välimuse järgi koheselt. Järelikult üks senimainimata vanaduse tunnus on: ei tee välisel vaatlusel vahet noorte vanustel ja ei suuda määratleda enda vanust (näide: “kas 25 või 35 mina küll MITTE mingit vahet ei näe”).

No ma ei tea, kas teil on tõesti 25st eluaastast nii palju aega möödas või nii vähe mälestusi alles, et ei mäleta: kui keegi oleks teid 25selt 35seks pidanud, siis see oleks kõlanud lausa katastroofiliselt valesti ja äärmiselt imelikult! 😀 Järelikult 25a näeb väga hästi suurt erinevust 25 ja 35 vahel (sh kui võrrelda ilusa, noorusliku, aktiivse 35sega). 35selt jäädakse selle senise vaistu suhtes nagu pimedaks. Tundub, et toimub kõva kaitserefleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See eest noored saavad alati aru, kes on 25 ja kes 35.

Jah, ma mäletan ise ka, kuidas ma umbes 20-selt piilusin ühte meie seltskonda sattunud 30-st ja mõtlesin, et mis see küll on, mille järgi saab kohe aru, et ta on meist palju vanem. Kortse ei olnud, riided olid nagu meil, juuksed ilusad nooruslikud, pikad ja paksud. Ja ikkagi sai kuidagi kohe aru, et ta pole meievanune.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ma pean end kuidagi loksutatuna tundma, mida mõni 20nene minu vanusest arvab? Või 50nene?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu ammuses nõukaaegses koolis oli pidevalt praktikante õpetajatena tegutsemas. Need ei olnud ju ilmselt veel 25-sedki, meie olime 17-18. Jah, ned tundusid nooremad kui teised õpetajad, aga kindlasti mitte sellised nagu meie.
Olin juba ülikoolis kui sõbrannale tekkis 28-aastane peika. No see tundus ikka täiesti vana mees. Ta oli inetu mees ka, ehk seepärast eriti.
Elasin sugulaste juures erakas, peremees remontis autosid ja sageli käisid teda kliendid otsimas siis kui ta ise kodus ei olnud. Ma ei osanud kunagi hiljem öelda kui vana see otsija olla võis. Ju nad mingi 35, 40, 50 jne olid, aga minu silmis olid nad kõik lihtsalt vanad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ma pean end kuidagi loksutatuna tundma, mida mõni 20nene minu vanusest arvab? Või 50nene?

Vastupidi, see oli näide, kuidas naised siin teemas, kes oma igavest nooruslikkust kiidavad, EI PEAKS end oma vanusenumbrist (ja vananemisest) nii loksutatuna tundma, et endale illusioone loovad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üks imelik nähtus on veel vananedes. Mingist ajast hakkavad kõik (ok enamus) noored paistma ilusatena.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi sellest mõtteviisist aru saanud, et “30-selt (või 25-selt või 19-selt) juba mullalõhn juures” või muust sellisest vanusenumbri paanikast. Juba lapsena klappisin paremini endast vanematega ning juba varasest noorusest on olnud mul sõpru-tuttavaid igas vanuses, hilises teismeas mitu päris eakat daami. Lihtsalt kui olin laps, siis jagunesid inimesed lasteks, täiskasvanuteks ja vanadeks, kusjuures kategooriad ei olnud vanusenumbriga kuigivõrd seotud, mõni oli täiskasvanu juba 15selt ja vana 50selt, teine laps 16selt ja vanaks sai alles 80ndates.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See eest noored saavad alati aru, kes on 25 ja kes 35.

Selline naljakas asi, millele just äsja mõtlesin: kui ise koolis käisin, siis sain küll vaatamise järgi väga hästi aru, kes käib 9ndas, kes 10ndas, kes 12ndas. (No näiteks poiste puhul, kui ise olid 10ndas klassis, siis 12ndikku vaataks küll, aga 9ndikku kindlalt mitte.) Ja ammugi nägi ära selle, kes käib ülikoolis

Huvitav. Mina siis just ei saanud aru, inimesed samas vanusegrupis olid ju nii erinevad, mõni oli veel pärast gümna lõppu beebilõust, mõni oli juba kaheksandas klassis nagu suur inimene.
Nüüd olen elukogemuse pinnalt paremini hakanud aru saama. Samas pole sellel üldse enam tähtsust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

40 olen. Egas muidu ei tuleks vananemine meelde, kui arstid ei alustaks alati sünge sissejuhatusega, et nojahh nelikümmmmmmend juba, peaks hakkama seda ja toda kontrollima. Nüüd justkui oled vanuses, kus ei peagi miski normaalselt töötama ja seega pole midagi teha.

Vaheta arsti, minu oma ütleb mulle järjepidevalt, et minu eas (49), ei ole veel mingeid probleeme vaja karta.

(Edit: Mitte, et ma ise kardaks, sest mul reaalselt ei olegi mitte midagi viga, aga lihtsalt meie iga-aastane vestlus jääb ca kahe minuti pikkuseks – “Muresid on? Ei? Ei peagi olema, näeme aasta pärast.”)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ju see nahk siis nii ilus ja sile ikka enam ei olnud, kui oli vaja juba botoksit süstida.

Tänapäeval alustatakse süstidega kahekümnendate alguses. Siis on ka esimesed kortsud tekkinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Mehike27

Ma jälle ei mõsta, miks peaks nii hüsteeriliselt noort välimust taga ajama. Oi-oi kannan miniseelikuid ja oi-oi rühman trenni teha, oi-oi kõik pakuvad mulle kümme aastat vähem. Milleks selline nooruse ja ajasse kinni jäämise kultus?

Selle asja nimi on tähelepanu vajadus. Ikka nokude jaoks peab ilus olema, aga ega see igavesti kesta. Varsti peavad miniseeliku pükste vastu vahetama. Mõned on 40 + ka veel selles nooruslikus riietuses kinni. Baarides olen näinud. Suht naljanumbrid. Võiks olla enesekriitikat pisut.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Varsti peavad miniseeliku pükste vastu vahetama. Mõned on 40 + ka veel selles nooruslikus riietuses kinni. Baarides olen näinud. Suht naljanumbrid. Võiks olla enesekriitikat pisut.

Vaata, mina kannan neid riideid, milles mul on hetkel hea olla. Kui selleks on mini, siis nii on, kui on püksid, siis on püksid. Mida teised seejuures arvavad, ei lähe mulle korda kui ma end ise oma riietuses hästi tunnen. Ma ei riietu ega meigi end teiste, vaid iseenda jaoks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siinne teema on hea näide, miks ei tohiks 20-30 aastased olla (inimesi) juhtivatel ametikohtadel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu vanuse arusaam (isiklikul arvamusel baseeruv):

* 0-20 – laps
* 20-30 – noor (või ka nö noor täiskasvanu, “young adult”)
* 30-50 – täiskasvanu
* 50-65 – keskealine
* 65-75 – eakas
* 75+ – vana, vanur, vanainimene (kuigi olen näinud ka 90+ inimest, kes võrdväärne mõne 60+ inimrsega käitumiselt)

Selline üldistatud arusaam, aga muidugi sõltub kõik inimese enda suhtumisest ja tervisest ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind üldse see nooruse teema ei eruta. Kui ise olin noor, siis olin rahata kui püksinööp, tükk tegemist oli, et endale laenuga korter osta. Siis oli veel ühiskondlik surve hea välja näha ka, see tähendas lisakulusid kosmeetikule, juuksurile, riietele. Tööandjad eeldasid, et noor inimene peab tööl hea välja nägema (eks olidki mul ju need esinduslikud tibitööd), mehed eeldasid noortelt naistelt head välimust (kuigi ise nägid Harju keskmised välja). Nii et mina näen nooruses pigem miinuseid kui plusse.
Nüüd olen keskealine. Võin vabalt olla natuke ülekaalus, võin kanda kogu aeg samu riideid – kedagi ei huvita. Enamik on nõus, et 40+ vanuses inimene võibki olla mutt. Ja ma olengi mutt: käin oma turukotiga igal pool ringi, juuksuris käin üle 2 kuu korra, selga panen selle, mis on mugav ja praktiline. Mutt on mõnus olla! Tervise järgi peab küll rohkem vaatama, aga see sõltub pigem töökeskkonnast – väldin igasugust stressi tekitavat töökeskkonda.
Õnneks on mul eriala, kus keegi mingit ülimat energilisust ega nooruslikkust ei eelda. Nii et mina ei ürita küll kõigest hingest kõigile tõestada, et eiiii, ma ei ole veel keskealine, praegune 40 on eelmine 30+ vanus.
Vanus ongi ainult number. Suht vilets elustrateegia,kui see on rajatud lõpmatuseni noor ja energiline olemisele.
Ma ise tahaks 10 aasta pärast välimuse osas sammu veelgi tagasi astuda ja juuste värvimisestki loobuda. Tahaks üksikusse tallu elama minna, kus saaks rahus oma halle juukseid lehvitada ja loomi ning aiamaad pidada. Lõigata on juukseid mingi aja tagant ikka vaja, aga selle võimaluse ehk ikka leian.

On inimesi, kelle jaoks ongi kõik väline ülioluline ja seesmine pole üldse tähtis. Kahjuks on selliseid inimesi valdavas enamuses. Ise üritan suhelda nendega, kelle jaoks on seesmine ilu elus prioriteet nr 1.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enamik on nõus, et 40+ vanuses inimene võibki olla mutt.

Kohutav.
40+ on noor inimene alles. Jube lugedagi, et inimesed end käest ära lasevad. Eks jah-hingelt mutist saab ka välimuses mutt. Midagi pole teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enamik on nõus, et 40+ vanuses inimene võibki olla mutt.

Kohutav.

40+ on noor inimene alles. Jube lugedagi, et inimesed end käest ära lasevad. Eks jah-hingelt mutist saab ka välimuses mutt. Midagi pole teha.

On inimesi, kelle jaoks pole väline prioriteet nr 1. Lepi sellega. Üldiselt need sissepoole pööratud inimesed toodavadki elus kvaliteeti – midagi, mis teeb sind seestpoolt paremaks, tervemaks ja targemaks.
Need, kes ainult tilulilule elus panustavad, on aga enamasti ainult tarbijad. Eks mõlemaid on vaja, ilma ühdeteta poleks ka teisi.
Lihtsalt see sisemiste väärtuste müük on jätkusuutlikum kui välimiste väärtuste müük. Loodusseaduste vastu ei saa, vanaks jääme me kõik. Ja tegelikult on vähe elukutseid või elustiile, kus see välisele panustamine ennast tegelikult ka ära tasub, st et selle eest tuleb rohkem sisse, kui läheb välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enamik on nõus, et 40+ vanuses inimene võibki olla mutt.

Kohutav.

40+ on noor inimene alles. Jube lugedagi, et inimesed end käest ära lasevad. Eks jah-hingelt mutist saab ka välimuses mutt. Midagi pole teha.

Said valesti aru minu meelest – mina mõistsin seda lauset nii, et kui oled 40+, siis võid välja näha nagu mutt kui tahad, pole enam ühiskonna survet välimusele (ja ise pole ka enam teiste arvamuse poolt nii mõjutatav 🙂 ).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enamik on nõus, et 40+ vanuses inimene võibki olla mutt.

Kohutav.

40+ on noor inimene alles. Jube lugedagi, et inimesed end käest ära lasevad. Eks jah-hingelt mutist saab ka välimuses mutt. Midagi pole teha.

Said valesti aru minu meelest – mina mõistsin seda lauset nii, et kui oled 40+, siis võid välja näha nagu mutt kui tahad, pole enam ühiskonna survet välimusele (ja ise pole ka enam teiste arvamuse poolt nii mõjutatav 🙂 ).

Täpselt seda ma silmas pidasingi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siinne teema on hea näide, miks ei tohiks 20-30 aastased olla (inimesi) juhtivatel ametikohtadel.

Täiesti nõus. Ja need “hingelt noored” ka mitte, kui nad on mentaalselt jäänudki 20-aastaseks. Tegelikult on seda piinlik vaadata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Said valesti aru minu meelest – mina mõistsin seda lauset nii, et kui oled 40+, siis võid välja näha nagu mutt kui tahad, pole enam ühiskonna survet välimusele (ja ise pole ka enam teiste arvamuse poolt nii mõjutatav 🙂 ).

Ma sain täpselt õigesti aru. Seda suhtumist silmas peangi. Kuna enamik 40-seid on mutistunud, on üldine pilt see, et pigem imestatakse, et on ka kenasid, hoolitsetud naisi veel olemas. Aga tegelikult on 40 noor. 60 võiks kuidagi mutistumisest veel aru saada, alla selle on küll imelik.
Kus see ühiskondlik surve noorena on? Ei ole märganud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Montserrat

Kuna enamik 40-seid on mutistunud, on üldine pilt see, et pigem imestatakse, et on ka kenasid, hoolitsetud naisi veel olemas.

Eee… minu tuttavate hulgas on neljakümnestel küll veel sama palju sisemist sära nagu ülikoolipõlves. Ainult kui lähemalt vaadata, siis on jah kortse silmanurkades ja suu ümber. Tegelikult tunnen ma ka kuue-seitsmekümneseid, kes ei ole kaugeltki mitte mutistunud – ilmselt see siis nendega ei juhtugi.
See mutistumine on selline asi, mida ilmselt igaüks mõistab natuke erinevalt. Minu jaoks on mutistunud naine see, kelle huvide- ja silmaring on ahenenud, võibolla halva tervise või nüri töö või kehvade peresuhete tõttu, mis on liiga suureks koormaks, nii et ta ei suuda enam asju teiste vaatepunktist näha, pole huvitatud uute asjade proovimisest ja uute kogemuste omandamisest. Kenaduse ja hoolitsetusega minu jaoks siin suurt midagi tegemist ei ole – ainult et homsele avatud naise näost on see sisemine hoiak näha ja see teeb ta kenaks ilma igasuguse meigita, ja muidugi teistest lugupidav inimene käib ringi puhaste ja tervete riietega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 35, mis mõttes ma vana olen? Ahh? Ma küll vahet ei näe, kas olen 35 või 25, aru küll ei saa 😀 välimuses on jah muutust nii palju, et silma nurkadesse tulevad kortsukesed kui naeran aga see mind ei huvita. Ma ei tea millal ma ennast keskealise ma tundma hakkan, ma loodan, et mitte nii pea.

See eest noored saavad alati aru, kes on 25 ja kes 35.

Selline naljakas asi, millele just äsja mõtlesin: kui ise koolis käisin, siis sain küll vaatamise järgi väga hästi aru, kes käib 9ndas, kes 10ndas, kes 12ndas. (No näiteks poiste puhul, kui ise olid 10ndas klassis, siis 12ndikku vaataks küll, aga 9ndikku kindlalt mitte.) Ja ammugi nägi ära selle, kes käib ülikoolis! (Need olid eriti teist nägu suured inimesed.) Nüüd olen 30+ ja ei tee vahet 15-20 vanustel. Kui pubekad tänaval oma elust räägivad, siis mul pole välise vaatluse järgi aimugi, kas nad käivad 9ndas või 11ndas. Müstiline ülesanne oleks vahet teha klassitäiel abiturientidel ja esmakursuslastel. Aga noorena sai seda määrata teise välimuse järgi koheselt. Järelikult üks senimainimata vanaduse tunnus on: ei tee välisel vaatlusel vahet noorte vanustel ja ei suuda määratleda enda vanust (näide: “kas 25 või 35 mina küll MITTE mingit vahet ei näe”).

No ma ei tea, kas teil on tõesti 25st eluaastast nii palju aega möödas või nii vähe mälestusi alles, et ei mäleta: kui keegi oleks teid 25selt 35seks pidanud, siis see oleks kõlanud lausa katastroofiliselt valesti ja äärmiselt imelikult! 😀 Järelikult 25a näeb väga hästi suurt erinevust 25 ja 35 vahel (sh kui võrrelda ilusa, noorusliku, aktiivse 35sega). 35selt jäädakse selle senise vaistu suhtes nagu pimedaks. Tundub, et toimub kõva kaitserefleks.

Mina pidasin teismelisena küll endast nooremaid endast vanemateks, eriti tüdrukuid. Kui ise olin 14, siis pidasin näiteks 13aastast pikka ja varem arenenud tüdrukut 16aastaseks ja omavanuseid türdukuid tavaliselt paar aastat vanemateks. Vaatasin endast paar aastat nooremaid poisse, kui nad olid kiiremini arenenud, kuigi päriselt nendega koos olemine olnuks imelik, aga seda mõtteviisi pärast, et poiss peab ikka vanem olema. Isegi päev noorem oli imelik. Samas kui poiss oli minust 2 aastat vanem, siis suure tõenäosusega nägi ta liiga täiskasvanu välja. Asi oli lihtsalt selles, et nägin ise välja rohkem nagu laps ja mitte teismeline ja muidugi otsisin endaga näiliselt samavanuste seltskonda, sõbrad olid ka 2 aastat nooremad ja mõni hilisema arenguga minu klassist. Mu puberteet hakkas hilja, pikkuse kasvasin täis alles keskkooli lõpuks. Oli ka poisse, kes olid samuti lapse välimusega ning nendega võrreldes tundsin end pigem vanemana. Tegelikult kõik võrdlesidki endaga, mitte mingi vanusega, et millisena peaks end tundma. Ma ei ole kunagi käitunud selle põhjal, et nüüd olen x aastat vana, peaks end kuidagi tundma, vaid ikka oma iseloomu kohaselt.

Muide, see teema pole üldse sellest, et kui vana keegi välja näeb, kas oma vanusest noorem või vanem ja kas tal on kortsud, vaid sellest, et kas inimene peab end ise vanaks. Minu jaoks on imelik, et 20ndates inimesed kurdavad, et nad on nii vanad ja viitavad noorusele kui lapsepõlvele, pidades nooreks ainult alaealisi. Kurtmas olen kuulnud just 25-29aastaseid, 30sed enam ei kurda. Räägitakse möödunud noorusest, sellest, et nii vanana ei sobi enam pidudel käia jms. Võib-olla on minu elu olnud tõesti teistsugune, sest pubekana ei pidutsenud ega joonud, nii et see polnud minu jaoks noorus, vaid lapsepõlv ja noorus on nüüd, 20ndates.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu vanuse arusaam (isiklikul arvamusel baseeruv):

* 0-20 – laps

* 20-30 – noor (või ka nö noor täiskasvanu, “young adult”)

* 30-50 – täiskasvanu

* 50-65 – keskealine

* 65-75 – eakas

* 75+ – vana, vanur, vanainimene (kuigi olen näinud ka 90+ inimest, kes võrdväärne mõne 60+ inimrsega käitumiselt)

Selline üldistatud arusaam, aga muidugi sõltub kõik inimese enda suhtumisest ja tervisest ka.

Sellega olen nõus. Minu meelest ka peaks nooruse ja keskea vahel üks aste olema, sest imelik on noorest kohe keskealiseks muutuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Näitan 24 postitust - vahemik 91 kuni 114 (kokku 114 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas käitute 30ndates juba keskealisena?