Kodus mul olemas üks väike poiss, kes arvutuslikuks kaksikute sündimise ajaks on u 2 aastane.
Ämm pidevalt räägib mulle, kui raske mul saab olema. Jutust jääb mulje, et lausa võimatu on hakkama saada pisikeste kaksikute ja 2 aastase lapsega.
Minu küsimus kaksikute emdadele. Kas tõesti on alguses nii nii raske?
Ämm on mu elu juba täielikult ära planeerinud, kui lapsed sünnivad. 2 aastane laps lasteaeda ja tema hakkab lõuna ajal ja pärast tööd lastega teglemas käima, sest mina ei saa hakkama. Ta selline väga domineeriv ja pealetükkiv inimene.
Ma ise tunnen, et ei taha küll 2 aastast lasteaeda saata ja oma pisikeste beebidega tahaks ka ise tegeleda. Kardan, et selline liigne minu ellu pressimine hakkaks mulle närvidele käima ja sellest oleks rohkem kahju kui kasu. Olen harjunud, et saan oma elu korraldamisega ise hakkama.
Kui ma kõik hästi läbi mõtleks, kas oleks reaalne ise kõigi kolme lapsega hakkama saada (mees muidugi ka pärast tööpäeva olemas)? Või on tõesti nii võimatult raske? Mille tegevus lastega osutus kõige raskemaks? Millised asjad tuleks kindlasti läbi mõelda?
Tean, et mul nädalaid alles nii vähe ja kõike võib juhtuda, aga tahaks ennast võimalikult hästi ette valmistada laste sünniks ja kõik läbi mõelda, et elu lastega oleks võimalikult hästi organiseeritud 🙂 Esimese lapsega käisin kuni sünnituseni tööl ja arvasin ekslikult, et laps minu elu ei muuda 🙂
Loodan, et keegi leiab aega oma mõtteid jagada 🙂
Teema: Kas kaksikutega on tõesti nii raske?
Mina jälle tundsingi puudust algusaegadel sellisest abist nagu sinu ämm, kes oleks julge ja tuleks ja teeks ja aitaks. Minu enda abilised olid siin sellised, et tulid \”appi\” aga vaatasid kokkvõttes vaid pealt ja võtsid värisevate kätega ühe beebi sülle. Ja siis juba läinud nad olidki.
Tead, kõik oleneb, millised need beebid sul tulevad. Kui nad mõlemad vahetpidamata 4 kuud gaasivaludes väänlevad ja ikka ja alati kordamööda, nii et sina ei saa vahel 24 h järjest üldse magada, siis oled ükskõik mis abi üle õnnelik. Et saaks vaid mõne tunni magada. Mul just nii läks, totaalne kurnatus.
Aga kui sul satuvad olema vaid magavad ja söövad beebid, siis võib-olla saadki ise vabalt hakkama. Seda näed siis, kui asi käes. Kui beebidega ise kenasti toime tuled, siis võid kasutada ämma abi ju majapidamisel. Seda läheb vaja igal juhul, ma ei suuda siiani majapidamisega hakkama saada. Kaksikud on juba 1,4 aastased.
Minul oli esimene eluaasta küll ikka väga raske. Aga minu lapsed sündisid sügavalt enneaegsetena ja seega osa raskusi oli sellest tingitud. Vähemalt ühel päeval nädalas käis mul ema abiks. Kedagi pealetükkivat ja minuga mittearvestavat ei oleks \”abis\” ette kujutanud, sellest oleks pigem kahju olnud.
Mehest oli ka väga palju abi, eriti öisel ajal. Kuigi jah, õhtul koju tulles leidis ta mind üsna tihti pisarates, kuna lapsed olid terve päeva nutnud. Ainuke rahulik aeg oli siis, kui lapsed õues vankris magasid.
Peale aastat läks lihtsamaks. Eks palju olenebki ju lastest. Ja kindel päevane reziim teeb elu märksa lihtsamaks. Seda ei pea ajaliselt minutipealt järgima, vaid hea, kui magamised/söömised/muu on enam-vähem samas järjestuses. Eks elu kaksikutega (alguses vähemalt) üks liinitöö ole.
Aga jah, erinevalt vanemate ja targemate inimeste sõnadest, et kui nad liikuma hakkavad, siis läheb raskemaks, on siiani ainult lihtsamaks läinud.
Sul on vähemalt beebiga juba kogemus! Ja ära lase kellelgi enda eest otsuseid vastu võtta, kuula ikka eelkõige enda sisetunnet ja vajadusi.
Edu!
on väga raske. minul vähemalt oli. kui sinu lapsed on rahulikud ja magavad esimesed kuud maha, siis saad loomulikult hakkama, kui pidevalt karjuvad, siis võta aga kenasti kõik abi vastu, mida pakutakse.
siis kui kodus 3 väikest last, pole sul aegagi näha, et ämm liiga aktiivne. ta väsib ka ära mingi hetk. saad ta süüa tegema või koristama suunata sujuvalt 😉
jõudu!
See, et sa püüad end juba varakult uue elukorraldusega kurssi viia, näitab, et sa oled ka võimalikeks raskusteks valmis. Ootamatused võivad inimese elu kergelt sassi ajada, kuid laste tulekuks on sul antud piisav aeg, et vaim valmis panna.
Mina suhtusin asjasse enne laste sündi nii: kerge see olema ei saa, kuid ma tahan ja järelikult ka saan hakkama. Tagant järele võib öelda, et kerge küll pole, kuid tänu abilistele tulen toime ja raskeid hetki on kindlasti vähem kui rõõmsaid. Lapsed muutuvad aina asjalikumaks ja on sedavõrd toredad, et rasked hetked ununevad.
Ka lapsed võivad väga erinevad olla. Minul on üks laps tõeline ingel – magab terve öö, nutab vaid siis kui tõesti häda käes, sööb suure isuga; teine on ka inglike, kuid veidi riukalikum.
Loodan, et sa leiad võimalikult palju abilisi. Ühtegi heasoovlikku abilist ei tasu üle parda visata 😉 Mõnega võib küll aega minna, et ta nö.oma käe järgi välja koolitada, aga võimalik abi on seda väärt.
Kokkuvõttes soovitan sul liiga palju mitte muretseda. Paljud asjad lahenevad jooksvalt. Enne laste sündi ma ei oleks uskunudki, et ma nii võimekas inimene võin olla 😉
Las ta siis tegeleb 2 aastasega, sest temal saab olema kõige raskem. Emme, kes oli enne ainult tema päralt, tegeleb siis ju enamjaolt \”sissetungijatega\”.
Tead, ära kuula neid halajaid, kes sulle mingeid megaraskusi ette manavad. On täpselt nii raske, kui sa endale teadvustad. Kui oled viriseja ja vinguja inimene, siis tundubki kõik isegi ilma kaksikuteta raske. Kui aga oled elus hakkama saaja, elad ka selle aasta üle (saladuskatte all ütlen, et kaksikutega esimene eluaasta on tavaliselt…..noh, töörohke).
Mina ei usu, et kaksikute sünd sind murrab. See on lihtsalt sinu ämma ettekujutus. Mis tal on kaksikud olnud või kust ta üldse teab?
Minu ämm on ka selline üsna intensiivne inimene, aga õnneks väga heatahtlik ja abivalmis. See tähendab, et ta ei suru ennast ja oma arvamusi eriti peale. Aga liiga tihti ma temaga koos olla ei saaks. Ta küll ei ela meiega samas linnas ja käib kord nädalas lapsi hoidmas. Ise kasutan seda tekkinud vaba aega poes käimiseks või muuks selliseks. Muidu olen oma rutiiniga harjunud ja on natuke raske, kui keegi teine nö sisse tungib. Aga nüüd saab tema lastega tegeleda ja mina puhata. Nii et kõik on rahul. Tegime nii juba siis, kui lapsed olid veel beebid.
pipp – Sa saad kindlasti hakkama!
ja ämmale ütle – eks vaatame (see nii mõnusalt ebamäärane 😀 ) ja räägigi ämmale nagu meile, et tahad nii paljuga kui võimalik ikka ise hakkama saada. aga suur tänu talle abi pakkumast ja selle abi sa kindlasti ka võtad vastu, KUI tekib vajadus.
Mina jälle ei mõista, miks sa ei luba vanaemal 2a-ga tegelda? Mina küll luban oma 4a alates sellest, kui ta u 1a-1a2k kandis oli, vanaemade-vanaisadega suhtlema. Pole selle pealegi tulnud, et keegi võiks tahta minult emarolli varastada. Äkki peaksid veidi lõdvemalt võtma?
Samas pole keegi mulle iial ettekirjutusi teinud, kuidas pean oma elu elama (a la lapse lasteaeda panema). Selle peale tõesti ei oskaks kuidagi reageeridagi.
Kaksikutega tegelemisel ma hetkel ei näe, et keegi saaks väga palju aidata. Vähemalt kui nad on sellised nagu esimene laps. Peamiselt kulus algul aeg imetamisele ja seda keegi teine ju minu eest ei tee ka kaksikutega. Olid ka õhtused virinad ja hädad vahest, aga mees siis aitas. Eks heatujulist last süles hoidma või temaga mängima ehk keegi on vahel nõus. See abi on muidugi teretulnud. Ma arvan, et minu abivägi (kui keegi peaks soovima aidata) on valmis aitama a la 9-17, õhtul tahavad kõik ise puhata.
Mina jälle ei mõista, miks sa ei luba vanaemal 2a-ga tegelda? Mina küll luban oma 4a alates sellest, kui ta u 1a-1a2k kandis oli, vanaemade-vanaisadega suhtlema. Pole selle pealegi tulnud, et keegi võiks tahta minult emarolli varastada. Äkki peaksid veidi lõdvemalt võtma?
Samas pole keegi mulle iial ettekirjutusi teinud, kuidas pean oma elu elama (a la lapse lasteaeda panema). Selle peale tõesti ei oskaks kuidagi reageeridagi.
Kaksikutega tegelemisel ma hetkel ei näe, et keegi saaks väga palju aidata. Vähemalt kui nad on sellised nagu esimene laps. Peamiselt kulus algul aeg imetamisele ja seda keegi teine ju minu eest ei tee ka kaksikutega. Olid ka õhtused virinad ja hädad vahest, aga mees siis aitas. Kui laps oli veidi suurem (nii 1-1.5k alates), siis oli enamasti üsna lihtne temaga. Vähemalt kuni ta roomama hakkas.
Abivägi on muidugi ka nii nagu on. Eks heatujulist last süles hoidma või temaga mängima ehk keegi on vahel nõus. See abi on muidugi ka teretulnud, aga efekti ma väga palju ei näe.
Pippp…. Meie tegime selle KOHUTAVA otsuse (või õigemini mees tegi seda, kui mina haigalas olin), et kolime selleks ajaks, kui lapsed väiksed on mehe vamate juurde. See oli/on mu elu halvim otsus! Ausalt!
Sulle ütlen, et sa saad hakkama – ära lase ainult oma ämma liiga ligi, et ta hakkaksi arvama, et ta kuulub sinna ja see ongi tema täiskohaga töö. Nojah, paar korda nädalas võib ta ju neid väljas kärus jalutama viia, aga see oleks ka maksimum! Ma arvatavasti ei laseks teda oma ukselävest ülegi enam.
Mitte et ma mingi hull ämma vihakaja oleksin, aga… see selline teiste ellu tungimine, laste tähelepanu eest võtlemine, armukadedus (minu poolt), supervanaema mängimine – see võib kõik jääda selleks ajaks, kui nad on piisavalt suured ja ise saavad tema juurde minna…
Arvan, et sa saad hakkama küll, aga ära mingil juhul keeldu abist. Kui lapsed sünnivad, siis rakenda ämma nii palju, et ta ei jaksaks:))
teil kindlasti tekib mingi re¸iim, kutsu ta lastega jalutama, paned lapsed riidesse ja vankrisse ja tuld, las kärutab 2-3 tundi ja sina saad puhata. Ära karda jätta vanemat last vanaema juurde ööseks, nt nädalavahetusel.
Ma saan aru nendest tunnetest, et ei taha, et see tädi musitaks ja kallistaks jne, aga pigem las musitab ja kallistab, kui üldse pole abi.
See, et sul on kogemus ühe lapsega on muidugi kasuks, kindel on aga see, et sa pärast saad omal nahal tunda, et olles ühe lapsega kodus on justkui kedagi kodus polegi:) kaksikutega ei anna seda võrrelda, kõike on topelt. Nagu öeldakse esimesed 20 aastat on raske, edaspidi aga lihtne:))
Mul ei ole küll kaksikuid aga võtta positiivselt sul on selle eest 2 korda rõõmu ja naeru ja armastust:)
Eks alguses ma usun on ikka raske kuna kõik lapsed tahavad tähelepanu saada.Ma usun ,et saad hakkama sa ei ole esimene ega viimane ema kellel laste vanusevahe on väike ja pealegi veel kaksikud ka!Seniajani on raske kuni lapsed hakkavad sul roomama või käima aga pärast hakkavad lapsed mängima koos jne.Kes teab vb see vanem lasp hakkab üldse sind aitama nt asju tuua jne.Ole tubli ja mõtle positiivselt ja sa ei panegi tähele muresi:)
Mul üsna sarnane suhe ämmaga – ka tal vaid üks poeg, kes suure osa lapsepõlvest veetis oma vanaema-vanaisaga hoopis. Ma ei kujutaks ette, et ämm käik igapäevaselt meil. Praegu käib 2-4 korda kuus pool päeva korraga – tuleb lõuna paiku, teeb kaksikutega lõunase käruringi 2h, suhtleb vanemate lastega. Nii sobib meile.
Lisaks on 2 korda nädalas pool päeva korraga abiks palgatud lapsehoidja – ka tema teeb neil päevil lõunase käruringi, mängib lastega, kui nad on ärkvel, aitab kergemates kodutöödes sellal, kui mina toidan või magatan lapsi toas.
Nii saan ma vähemalt üle päeva vajadusel võimaluse 2h päeval magada kui seljataga raskem/raskemad ööd. Ja sageli on seda vaja, sest meil enneaegsed ja nö raskemat tüüpi lapsed – gaasivalud oli ca pool aastat, magama jäävad ja magavad vaid liikuvas kärus (edasi-tagasi ei aita) või autos või rinnal, aga ära tõsta kuhugi ei saa. Enamasti on imikud siiski lihtsamini käideldavad (sry, ei leidnud paremat sõna)- mu 3 esimest üksikut last on vähemalt turvahällis kiigutadeski magama jäänud, kui muu ei aita ja sel juhul pole vahet, kas kiigutada üht või mitut hälli.
Mis puutub 2a lapsesse, siis kui ta on krapsakas ja hästi endaga hakkamasaav, siis mina prooviks ta enne lasteaeda panna. Mul hakkavad süümepiinad, kui pean pidevalt väikesele lapsele ütlema, et ma ei saa praegu sind aidata/sinuga tegeleda jne, kuna pean praegu kaksikuid toitma/magama panema/sületama/pesema ja seda on kaksikutega ajaliselt palju. Lasteaias ma tean, et kasvatajatel on võimalus tema soovidele kiiremini reageerida, teda haaratakse lõbusatesse tegevustesse ja tal pole aegagi igatsust või kõrvalejäetust tunda. Õhtul aga kui mees ka kodus, on juba lihtsam suurema lapse jaoks neid hetki leida. Mul endal on üksikud lapsed väikese vahega (vahe 1a10k) ja kuigi vanem neist sai ilusti omaette hakkama sel ajal, kui teises toas pisemat magama rinna otsas panin, olid mul ikka süümepiinad, et ta kogu aeg kannatlikult ootama pidi.
Jah, on kogemus. Peale sünnitust leppisid mu laste isa ja tema ema kokku ja ema tuli meile elama. Minu käest ei küsinud keegi. Ok, ma olin suht läbi peale keisrit ja oli augusti lõpp ja vanem tütar läks kohe kooli, kuid nädalast oleks mulle piisanud küll, et ennast uuesti püsti saada.
Mehe ema jäi meile kolmeks kuuks.
Oli väga narvesööv ja stressirohke aeg ja ma ei suutnud sellega kuidagi harjuda sisuliselt võõra inimesega oma kodus. Ega ta paha inimene pole, kuid meil lihtsalt pole midagi ühist.
Küsimus pole aitamises. Küsimus on inimeste mittesobivuses. Kui oled olukorras, et pead inimesega, kes eriti ei meeldi, pidevalt koos olema, tekitab probleeme juurde.
Ma ei paneks kindlasti 2-aastast lasteaeda. Sellega kaasneb see, et kui sul muidu oleks lihtsalt kodune 2-aastane, siis lasteaia tulemusel on pidevalt tõbine 2-aastane…
Minu kaksikud 3kuused. Siiani olen kenasti hakkama saanud. Jorisevad vaid siis kui süüa tahavad, annan söögi ära, natukene aega nad punnitavad ja ähivad ja magavad taas. Söögivahed on ca 3h, öösiti vahepeal isegi 4h. Olen hakkama saanud ka üksi, kuna toidan lutist, siis saan kahte korraga sööta lausa. Toad on korras, söögid tehtud, jõuan isegi enda kallal natuke vaeva näha(iluprotseduurid endale jne). Mees on ka muidugi abivalmis. Senini pole zombiena ringi käinud. Rasked päevad olid 3 esimest päeva, siis oli ehmatus ja shokk. Peale seda on kõik väga hästi läinud. Mina valmistasin end ette hullemaks tsenaariumiks- sassis elamine, ennast käest lasknud mina… aga ei. Ära muretse ette.
PS! Ja need on mu esimesed lapsed, seega kõik on minu jaoks uus..
kui asi algab nii, et ämm defineerib teie abivajaduse ja siis tuleb oma plaani kohaselt teid teie raskes olukorras sellest päästma, on tulemuseks kardetavasti ports rikutud suhteid. ja mitte ainult täiskasvanute seas.
mu meelest on eespool juba väga häid nõuandeid antud. vanaema võiks aidata kodutöödes (sest need kipuvad tõesti alguses kuhjuma) ja suurema lapse hoidmisega, et sinul oleks võimalik oma vastsündinud titadega kohaneda, imetamine toimima saada (kuitahes hakkaja vanaema sind selles siiski asendada ei suuda :p) ja ka kahe lapsega korraga turvaline kiindumussuhe luua – viimane on kahe lapsega komplitseeritum ja aeganõudvam kui ühega.
kui vanaema tahab aidata, siis on ju väga tore, kui ta AITAB. aga abi vajaduse defineerite teie; tema otsustada on, kas teie ettepanek võtta või jätta. ja kui ta ei suuda seda kritiseerimata teha, siis on parem, kui teda oma koju toimetama ei lase, vaid lihtsalt kenasti aeg-ajalt külas käite. 🙂
muide, minu kaksikud olid kahepeale kokku kõvasti rahumeelsemad beebid kui üksiklapsest pesamuna. sõid, magasid ja uudistasid ringi. pööraseks läks alles kuid hiljem, kui tüübikestel juba jalad all olid (aga aru veel saabunud polnud).
Niimoodi ei saa soovitada-öelda.
Ma arvan, et ämm ei taha su emarolli üle võtta, kuigi ma ei tunne su ämma. Kõik on võimalik ja ma ei välistaks midagi.
Muidugi saad sa ka ilma ämm aabita hakkama, aga teinekord on selline käe-jala juures olev huvilisest lapsehoidja suureks väärtuseks. Minu ema käis sel ajal veel tööl kui meil kaksikud olid ja ämma jaoks olid teised lapselapsed olulised.
Mees käis ka E-R tööl, ehk siis sebisin suht suure osa ajast üksinda. Mees on mul hüper-super tubli ja tore ja kui ta kodus oli, siis oli muidugi lihtne ja mõnus. Lihtsalt pidev valvesolek väsitav ja kuidas veel!
Mina ei välistaks ämma abi, aga juhtumine peaks ikka minu kätte jääma. 2.a hakkab olema suht suurema osast haige, seega parem 3 tervet last kui 2 haiget beebit ja 1 haige väikelaps ning lisaks poolsurnud ema.
Kindlasti on selle võrra kergem, et sul on ühe lapsega kogemus olemas. Esimese lapsega on ikka muretsemist rohkem ja kaksikute puhul siis topelt.
Igasugune abi on teretulnud aga jah iga päev seda vaja ei ole. Eks hakkama saamine sõltub inimestest.
Ujumas, arstil käisin alati koos mehega. Ujutada tuli lapsi ise ja see on üksi võimatu. Ujumisajad on ju ikka keset päeva.
Nädalavahetusel saatsin ema lastega jalutama ja ise magasin välja.
2a lasteaeda saatmine oleks mõistlik, sest ka tema tahab tegevusi ja tähelepanu aga kaksikud tahavad sülle, süüa jne. OLeneb kuidas sa planeerid neid toitma hakata. Ega siis suurem laps ei pea lasteaias iga päev käima aga hea on kui on võimalus teda aeda viia. Samas kuidas või kes talle lasteaeda järgi läheb?
Minul on sügavalt enneaegsed kaksikud ja 5a laps.
Kõige hullem on vast esimene nädal, kui organism keeldub omaks võtmast, et magada ei saagi ja tekib protest.
Minul aitas see, kui raviarst üsna tõredalt ütles et siiamaani on kõik hakkama saanud.
Ja saabki. Minu ämm arvas muide sama mis Sinu oma.
Mina oma vanema lapse jätsin koju, see oli samuti raviarsti soovitus viiruste tõttu. Seda küll suveni vaid. Magada saab öösiti vaid ca paar tundi järjest, kuna söögivahed ca 3 tundi.
Aga mul ka mees väga tubli. Kui ei oleks, siis peaksin leidma inimese kes vähemalt korra nädalas annaks ka mulle vaba aega.
see väga individuaalne kui raske on. meil oli samuti kodus 2ne kui kaksikud sündisid, aga lasteaiakohta selleks ajaks ei saanud ja tegelikult ei tahtnudki panna. ma kartsin, et kui oleks kohe suurema lasteaeda pannud, oleks tal jäänud sellest mulje, et kui tited majas, siis tema \”lükatekse kõrvale\”.
meil vanavanemad elavad mujal ja käivad kõik tööl, seega eriti tihti abiks ei saanud käia ja saime päris hästi hakkama. algul mees võttis välja puhkuse ja siis aitas töövabal ajal maksimaalselt.
meil lapsed olid veits enneaegsed ja kuna algul sondist rinnapiima said, siis harjusidki sööma iga 3h tagant ja see oli suurepärane. kui mees kodus oli, sain kahe imetamise vahel rahulikult kodust ära käia ja puhata. 2 kuud nad ainult sõid ja magasid ja erinevalt esimesest lapsest ei olnud mingeid gaasivalusid. aga kui mul oleks olnud gaasivaludes röökivad tited, siis ma ei tea kuidas oleks jaksanud.
igal juhul on hea kui on vajadusel abi võtta, sest ei saa ette planeerida kuidas asjad sujuvad, samas liiga pealetükkiv abistamine võib hoopis väsitavam olla. ma ei kujuta ette, et oleks talunud kui meil keegi pidevalt meie kodus asju korraldanud oleks. ideaalne oleks kui suudaksid ämmale selgeks teha, et tuleb appi siis kui sa kutsud.
meil olid keerulised näiteks arstilkäigud(ja enneaegsetega neid ikka oli), sest alati ei saanud mees töölt ära tulla kui tarvis ja üksi kahe turvahälli ja 2sega mööda haiglat seigelda oli päris huvitav:)
Mulle ka ei meeldi inimedes, kes kohe hakkavad uluma \”oiii, sul on niiii raske\”. Mul on korraga kaks toredat ja tervet last, tegemist on muidugi rohkem ja esimene kuu paras kaos (aga meil olid kaksikud esilapsed, seega veel kogenematus ka otsa), aga pragu ma enam seda olukorda ümber ei vahetaks mingil juhul 😛
Aga ausalt, abi on vaja. Kui sa näiteks ühte rinnaga söödad (kui juba suuremad ja korraga e meta), kuidas teisega tegeleda? Kui ühega mängid nt allkorrusel ja teine magab üleval ja ärkab? Minu jaoks on abilist vaja, et enam-väem nutuvabalt ja ilusti lastega hakkama saada. Lapsed söövad koos ja siis on üksinda selline samimine, et hullus ajab. Ja lapsehoidja on ka selleks, et üks meist vahel ära käia saaks, kasvõi ujumas/poes korraks, asi seegi.
Kui üksinda kahega olla, siis emmel on ikkagi ainult kaks kätt ja päev mööduks ikka nii, et tihti üks neist karjuks 🙁 abilisega saab mängida ja olla rahulikult.
Aitamine käib ikka nii, et teie ütlete, kui abi on vaja, mitte et abiandja dikteerib asja. Ärge laske ennast päris käpa alla panna, kuigi väsinuna on see vast raske.
Meil käib ämm (noh, kellele ämm, kellele kallis vanaema :P) reedest pühapäevani ja mulle on kergem taluda palgalist inimest majas kui teda. Minu enda täiesti isiklik kiiks, sest temast on tegelikult abi ka ja ta pole paha inimene. Aga kedagi juba varakult oma \”lahinguplaani\” ette valmistamas nagu jutu järgi sinu ämm on (st tema oma positsioone hõivamas) ei tahaks ma teda siin küll näha.
Minul oli küll väga raske. Aga ma olen ilmselt teist kõigist vanem ka. Mu ema tuli igal pärastlõunal appi.
[small]meri2 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul oli küll väga raske. Aga ma olen ilmselt teist kõgist vanem ka. Mu ema tuli igal pärastlõunal appi.[/tsitaat]
keegi pole nii vana kui mina
torisedes 😛
Hakkama saamine ei ole alati hea ja rahulik elu.
Siia sobib hästi see, et miinimumpalgaga saadakse ka hakkama.
Nüüd hiljem olen ma küll mõelnud, et oleks pidanud neid pigem pudelist toitma-ma nimelt ei suutnud neid korraga toita ja seega oli kisa palju.
Gaasid olid, hambad tulid vaevaliselt.
Hakkasin lõpuks looduslike rahusteid kasutama. Oleks hoopis õigel ajal abilise pidanud palkama aga jah mulle ei meeldi võõrad abilised kodus ja ei meeldi inimeste tähelepanu kui lastega jalutamas käisin.
Suuremaks kasvades ärkasid nad öösel röökides. Kui üks röögib ja mitte millegi peale ei rahune, ärkab peagi ka teine.
Nüüd on eelpuberteed aeg. Nagu itaalia perekond on kodus, plikad madistava nii, et vähe ei ole.
N
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
