Mind jättis sõnatuks üks meie 1. klassi lapsevanema käitumine ja jutt. Nädal enne 1. septembrit räägiti koosolekul põhjalikult nii 1. septembrist kui kogu esimesest koolinädalast ja muuhulgas anti ka enamus õpikuid ja töövihikuid juba kätte ära ja toonitati mitu korda, et kunstitarbed tuleks kooli tuua 2. septembril. Üllatus, üllatus, see lapsevanem, aga astus täna rõõmsalt lapsega enne aktust rahvast täis klassi ja teatas õpetajale, et nemad tõid juba kunstitarbed ära, kuna TEMA LAPS TAHTIS koolitarbed juba 1. septembril ära tuua. Loomulikult oli õpetaja häiritud, sest tema juttu oldi ignoreeritud, kuid lasi tal need tarbed ära panna. Võibolla see intsident polekski nii väga häirinud kui see sama ema poleks nädal aega varem toimunud koosolekul kooli pidulikust riietusest rääkides küsinud, et miks on kooliriietuse toonideks must ja valge, et TEMA LAPS TAHAB tulla aktusele värvilise kleidiga! Tol hetkel oli mul kange tahtmine talle meelde tuletada, et lasteaed on läbi, aga suutsin ennast siiski vaos hoida. Arvata võib, et selle emaga hakkab meil veel terve kooliaasta lõbus olema. Ma pole lihtsalt sellist ematüüpi näinud ja seetõttu olengi täielikus hämmingus.
Teema: Kas kanaema käitumine või põhimõtteline õpetaja jutu ignoreerimine
selliseid vanemaid on muide igas klassis. mida aasta edasi, seda rohkem.
mina olen täna ringiõpetajana saanud mitu e-maili küsimustega mis kell ja millisel nädalapäevadel hakkavad olema tema lapse ringitunnid. ma ei oska neile vastata, sest saatja nimi on mulle tundmatu, mul polnud eelmisel aastal ühtki last sellise perekonnanimega. vanem ei kirjuta ei seda, mis ringist jutt käib, kas on tegu algaja või edasijõudnuga ega seda millises koolis tema laps käib (töötan mitmes asutuses)
see ei ole kanaema, vaid egotsentrikust psühhoemme.
küll te varsti veel saate teatrit ja tulevärki. olen selliseid näinud. Koolipidudel filmivad oma last esirea ees nii et teised näevad vaid egoemme selga. kui tema laps parasjagu ei esine, siis võib kõva häälega juttu ajada ja ringi kolistada. igal koosolekul hakkate kuulma pikki tiraade sellest kuidas tema lapsel see ja too oli jne jne.
Harju. Lapsevanemad ongi sellised sageli. Õpetajal polnud see ka mindlasti mitte esimene kord sellisega kokku puutuda. Mida vähema minna sellisele midagi otse ütlema, seda parem, küll ra rahuneb ja harjub kooliga ära.
Oijah tean ka seda tüüpi inimesi. Meil oli lasteaias üks samasugune. Õpetaja räägib pika jutu mingil x teemal ala palun pange lastele mitte libisevad toajalatsid kaasa. Üks emme teatab aga minu lapsele ei meeldi ja tema ei pane. No ok õpetaja teeb head nägu, tuleb uus jutt nt, et ujumistunnis on vajalik ujumismüts. Jälle see sama emme. Mu lapsele üldse ei meeldi seda pähe panna, ta tuleb ilma. Ja nii kogu aeg. Koosoleku lõpuks tekkis tahtmine küsida, et kumb seal peres laps ja kumb ema on.
Ma ka olen kohanud selliseid vanemaid. Mul on juba tekkinud kahtlus, et kas ma olen nii imelik ja oma lapsega arvestamatu, et mina sõna ei võta. Äkki peaks ka oma lapse eripäradega või teisitimõtlemisega rohkem arvestama? Paljud emad ju teevad seda. Nende laps küll kõigiga ühte jalga ei astu ja halli massi ei sulandu. Nad ei sunnigi seda.
Mitme lapse emana ja väga-väga palju erinevatel lasteaia ja kooli koosolekutel käinuna tean täpselt seda lapsevanema tüüpi, keda siin kirjeldatakse – kes hakkavad endale ja oma lapsele eritähelepanu nõudma. Aga praegu teemaalgatust lugedes tekkis siiski üks küsimus. Kas see varem kunstitarvete ära toomine oli nii suur eksimus? Ehk pidas õpetaja silmas, et kunstitarbed peavad kindlasti olemas olema 2. septembriks, mitte et enne 2. septembrit ei tohi neid asju tuua? Või õpetaja kuidagi eraldi rõhutas, et varem ei tohi? Kas klassis polnud ruumi või oli mingi muu põhjus, miks enne tuua ei tohtinud? Ma ise olen ka selline suur ettemõtleja ja ettevaruja mõnikord. Kohati kaldun hajameelsusesse ning seetõttu kardan, et unustan õigeks päevaks tuua. Toongi siis varem, et kui vaja, oleks ikka kindlasti olemas.
Mina küll ei näe siin mingit eritähelepanu nõudmist. Ei tuleks selle pealegi, et teha probleemi kui keegi toob asjad kooli varem kui ette nähtud (ega tuleks ka selle peale, et oma last keelata sarnases olukorras). Kes nüüd siis selle pärast niiväga kannatas?
Sama jutt riietusega. Kui lapsevanem (kes ei pruugi olla kursis kooli nõuete ja traditsioonidega) räägib värvilisest kleidist, võib ju paari lausega rahulikult talle selgitada, miks on meil siiski praegu kombeks must-valge riietus kooliaktustel. Pigem ju hea kui eelneval koosolekul on asjad selgeks räägitud ja küsimused vastatud, kui et laps tunneks ennast teistest väga erineva riietuse tõttu pahasti.
Alustagem ikka kooliaastat sõbralikult ja tolerantselt, ilma et kohe paari tühise asja pärast mingid eelarvamused tekiks mõnest teisest lapsevanemast.
Mina ka ei näe konkreetselt kirjeldatud juhtumis mingit ülisuurt eksimust. Mida kohutavat selles siis ikka on, kui kunstitarvete karp tuuakse ära päev varem? Kes selle tõttu kannatab? Võib-olla oli sel emal vaja järgmisel päeval ülivara tööle minna ja kartis, et mees unustab v-o selle liigutuse tegemata (või meest polegi)? Või saigi aru nii, et vaja on tuua 2.septembriks, st hiljemalt 2.sept. Palju hullem, kui õigel päeval karpi polegi.
Mul endal oli sarnane juhus, milles ma paraku ennast süüdi ei tunne. Nimelt oli lapse tulevase kooli kodulehel kirjas info: “Koolivorme saab kätte alates 19.augustist”. Läksin siis vormile järele 26.augustil. Õppealajuhataja aga tegi häiritud näo ning ütles, et tulgu ma 27.augustil, siis toimub koosolek ja koosolekul saab vormid. Nüüd jäi ka minust “kanaema” mulje, aga miks siis kodulehel teine info oli?
Jah, sellised kanaemad, kes ei oska oma lastele piire kehtestada, on täiesti olemas, aga teemaalgataja kirjeldatud näited on ikka väga leebed pigem. Enda lapse klassis näiteks on üks tegelane, kelle ema uuris, kas too ei võiks tulla kooli hiljem- lapsele ei meeldivat vara ärgata. Samuti ütles too ema, et tema laps tahab õppetöö ajal kooli territooriumilt lahkuda, et poes käia. Vot sihukesed juhtumid panevad kulmu kergitama…
Mul on sõbranna, kes on eripedagoog, kuid ka klassijhataja tavakooli tavaklassis. Endal on tal mitu last, osa neist käib tavakoolis, osa eliitkoolis. Oleme nii mõnigi kord arutanud eliitkooli n.ö. fenomeni. Tema väide on, et kui eliitkoolis midagi öeldakse, et nüüd teeme nii või nii on, siis õpilased ja lapsevanemad võtavad asja teatavaks, arvestavad sellega ja asi lihtsalt toimib – st. tehakse ära nii nagu öeldud. Tavakoolis aga hakkab üks erandite taga ajamine pihta. Mille tulemusel kulub hirmus palju auru just nende eripäradega arvestamisele. Nii et mõtelge selle teema peale.
Mul on sõbranna, kes on eripedagoog, kuid ka klassijhataja tavakooli tavaklassis. Endal on tal mitu last, osa neist käib tavakoolis, osa eliitkoolis. Oleme nii mõnigi kord arutanud eliitkooli n.ö. fenomeni. Tema väide on, et kui eliitkoolis midagi öeldakse, et nüüd teeme nii või nii on, siis õpilased ja lapsevanemad võtavad asja teatavaks, arvestavad sellega ja asi lihtsalt toimib – st. tehakse ära nii nagu öeldud. Tavakoolis aga hakkab üks erandite taga ajamine pihta. Mille tulemusel kulub hirmus palju auru just nende eripäradega arvestamisele. Nii et mõtelge selle teema peale.
Milliseid järeldusi on soovitatav teha?
Milliseid järeldusi on soovitatav teha?
Näiteks, et ka tavakoolis jääks rohkem aega ja auru õppetööle pühenduda, kui ei peaks kogu aeg sahmerdama poole klassi erivajadustega.
No ma ei tea… Minu meelest on erivajadusega hoopis lapsevanem, kes teeb probleemi mingist kunstikarbi viimisest. Mina saaks ka sellest 2.sept tähtajast aru nii, et siis peavad karbid kindlasti koolis olema, keegi ei keela ju varem ära viia. Keda segab karbi kapi peale asetamine? 2. sept on juba kaasas koolkott, vahetusjalatsid, võibolla ka kehalise riided vms ning äkki hakkab laps kohe ise kooli käima?
Mul endal oli sarnane juhus, milles ma paraku ennast süüdi ei tunne. Nimelt oli lapse tulevase kooli kodulehel kirjas info: “Koolivorme saab kätte alates 19.augustist”. Läksin siis vormile järele 26.augustil. Õppealajuhataja aga tegi häiritud näo ning ütles, et tulgu ma 27.augustil, siis toimub koosolek ja koosolekul saab vormid. Nüüd jäi ka minust “kanaema” mulje, aga miks siis kodulehel teine info oli?
See oli küll kooli poolt eksitav info, ei mingit kanaemadust.
Mina teen ise ka selliseid “erandeid” enda jaoks lasteaias, sest vahel on vaja. Ma ei tee seda muidugi õigustusel, et LAPS NII TAHAB, vaid endal on mugavam. Räägin nt siin jalgratastest ja lasteaia õueriietest..räägiti ka meil koosolekul, et ärge jätke laste õueriideid ööseks lasteaeda, viige koju ja tooge järgmisel päeval uuesti ning jalgrattaid ei tohiks jätta nädalavahetuseks lasteaeda. Samuti trenniriided tuua kindlasti vaid trennipäeval, mitte juba nädala alguses. Mina viin ikka kõik esmaspäeviti, sest siis ma liigun autoga hommikul ja ei pea neid asju igal hommikul käes tassima lasteaeda. Teistel päevadel käime jala lasteaeda/tööle. Ainult esmaspäeva hommikuti on otsene vajadus käia autoga alevis enne lasteaeda/tööle tulekut ja siis on hea viia autoga asjad, mida muidu on tülikas tassida või oht unustada.
Kusjuures mu sõbranna viis ka 1.klassi poisi kunstitarbed ja võimlemisriided juba 1.septembril (kuigi oli ka öeldud, et võtke esimesel päeval peale aktust kõik kaasa). 1.septembril läks ta autoga, aga kooli hakkab laps bussiga käima – lihtsam oli aktusel kõik ära viia, kui lasta kohe järgmisel hommikul lapsel tassida suurt kotti. Võimlemisriideid hakkab laps küll edaspidi ise viima, aga kunstikarp jääbki kooli.
Mitme lapse emana ja väga-väga palju erinevatel lasteaia ja kooli koosolekutel käinuna tean täpselt seda lapsevanema tüüpi, keda siin kirjeldatakse – kes hakkavad endale ja oma lapsele eritähelepanu nõudma. Aga praegu teemaalgatust lugedes tekkis siiski üks küsimus. Kas see varem kunstitarvete ära toomine oli nii suur eksimus? Ehk pidas õpetaja silmas, et kunstitarbed peavad kindlasti olemas olema 2. septembriks, mitte et enne 2. septembrit ei tohi neid asju tuua? Või õpetaja kuidagi eraldi rõhutas, et varem ei tohi? Kas klassis polnud ruumi või oli mingi muu põhjus, miks enne tuua ei tohtinud? Ma ise olen ka selline suur ettemõtleja ja ettevaruja mõnikord. Kohati kaldun hajameelsusesse ning seetõttu kardan, et unustan õigeks päevaks tuua. Toongi siis varem, et kui vaja, oleks ikka kindlasti olemas.
1. septembril on niigi meeletult sebimist ja sagimist, õpetaja ei jõua lihtsalt kõigega korraga tegeleda.
Nu, mul on endal meeles, kui meil lastevanemate koosolekul esimeses klassis otsustati, et esimese poolaasta jooksul lapsed veel kooli puhvetisse ei pääse, kuna aastatepikkune kogemus näitab, et siis mitte keegi kooli toitu ei söö (mõned teevad siis juba “dieeti”) vaid kõik pugivad saiakesi ja lisaks võib toimuda süüdimatuid “laenamisi”, kuna nii väikesed lapsed tihti veel ei mõista raha väärtust. Oli ka palve taskuraha kooli üldse mitte kaasa anda või siis rahakott kooli lõpuni kotis hoida.
Üksi issikene hakkas möirgama, et TEMA POJAL on ju ometi õigus OMA TEENITUD RAHA kulutada nagu ise tahab. Kõik lapsevanemad kuulasid viisakalt vaikides selle möirge ära ja hääletasid siis ikka piirangu poolt. Loomulikult hakkas selle issikese pojaga hiljem kõvasti jama saama, naljakas see enam kahjuks eriti ei olnud. Sest näiteks TEMA POJAL oli ometi õigus “vastu lüüa”, “ennast kaitsta”, kui keegi teda ahistas – tõde oli, et juba otsavaatamist pidas see poiss rünnakuks.
Oh jeekim.
Üldiselt ongi sellised MINU LAPS NII JA MINU LAPS NAA tuututajad just need lapsevanemad, kes kõige rohkem probleeme tekitavad.
Milliseid järeldusi on soovitatav teha?
Näiteks, et ka tavakoolis jääks rohkem aega ja auru õppetööle pühenduda, kui ei peaks kogu aeg sahmerdama poole klassi erivajadustega.
Huvitav, mina tegin hoopis teistsuguse järelduse. Eliitkoolis õpivad targad lapsed. Targad lapsed sünnivad tarkadel lapsevanemates. Järelikult polegi arusaamisega probleeme. Tavakoolis õpib igasuguseid lapsi ja neil on ka äärmusest äärmusesse igasuguse intelligentsusega vanemaid. Järelikult tuleb ette probleeme.
Mina ausalt öeldes olin asjade tassimisega täna täitsa hädas. Õnneks sai vanema lapse asjad 1. sept. ära viidud. Aga täna olime noorema lapsega nagu kaamelid. Minul lauaplate käes, selle peal päris suur karp kunstitarvetega ja lisaks veel mõned asjad selle peal. Kuhi juba oleks peaaegu ulatanud mul üle pea. Lisaks oli mul veel üle õla lapse vahetusjalanõude kott. Lapse ranitsas olid kõik raamatud ja vihikud, mis sai eile ära kiletatud. Lisaks veel võimlemisriided. Botased pani kohe jalga. Muidu oleks neid ka veel tassinud. Tal see kott kaalus vist üle 10kg, aga vapralt tassis seda seljas. Ühe asja unustasime veel koju.
Kusjuures ma võin öelda… Mul on endal laps erivajadusega. Tõsisega, kusjuures, nüüd läkski erikooli. Aga see erivajadus seisnes rohkem selles, et klassijuhataja pidi paratamatult temaga rohkem tegelema ja seda, kuidas tegeleda ja mida teha, selle rääkisin ma temaga mitu päeva enne koosolekut läbi. Sest see erivajadus puudutas ainult minu last ja klassijuhatajat ja teiste lapsevanemate asi polnud see üldse mitte. Mul on tunne, et see suurel koosolekul “minu laps nii ja naa” jutustamine on esiteks lapsevanema tähelepanunälg ja teiseks tuleneb sellest, et lapsevanem ise ka ei taju hästi piire, mida kus sobib ja mida kus ei sobi teha.
Erivajadusi võib ikka ette tulla, aga rääkida nendest üldkoosolekul on teiste lapsevanemate aja raiskamine.
Ning mitte mingil juhul ei võimaldanud ma oma lapsel üldistest reeglitest kõrvalevingerdamist selle erivajaduse ettekäändel. Ujulas käis müts peas (kuulge, ujulas nõutakse mütsi selleks, et ujujate juuksed ei ummistaks basseini!), vahetusjalatsid olid sellised, nagu kool nõudis, reeglid kehtisid vankumatult.
Õnneks sai vanema lapse asjad 1. sept. ära viidud. Aga täna olime noorema lapsega nagu kaamelid. Minul lauaplate käes, selle peal päris suur karp kunstitarvetega ja lisaks veel mõned asjad selle peal. Kuhi juba oleks peaaegu ulatanud mul üle pea. Lisaks oli mul veel üle õla lapse vahetusjalanõude kott.
Ummm.. seljakotid on leiutatud juba, tead.
Õnneks sai vanema lapse asjad 1. sept. ära viidud. Aga täna olime noorema lapsega nagu kaamelid. Minul lauaplate käes, selle peal päris suur karp kunstitarvetega ja lisaks veel mõned asjad selle peal. Kuhi juba oleks peaaegu ulatanud mul üle pea. Lisaks oli mul veel üle õla lapse vahetusjalanõude kott.
Ummm.. seljakotid on leiutatud juba, tead.
Et siis millisesse seljakotti oleks ma pidanud asjad ära mahutama? Mul kodus nii suurt pole. Mehe matkakotti äkki? Lauakate on suur ja kotti ei mahu. Suure kingakarbisuurune kunstitarvete karp ka tõenäoliselt seljakotti ei mahuks. A3 suuruses tahvel samuti kuskile ei mahu. Ikka ainult käes sai asju hoida.
selliseid inimesi on palju – emad või lapsed, õpetajad või õpilased. Need kes ühiskondlikke reegleid enda egost vähemoluliseks peavad on alati.
Kõige lihtsam on öelda, et meie majas on sellised reeglid ja neid reegleid saab muuta seadusandluse tasandil – võite minna poliitikasse ja seal paremad seadused teha või minna sellisesse kooli kus on teistsugused reeglid (kahjuks on kool vist kohustuslik ja päris nii öelda ei saa?) See on elementaarne et igal majal, asutusel, riigil on omad reeglid ja neid tuleb järgida või teha revolutsiooni ja neid reegleid muuta. Aga alati on neid, kes reeglitest kinni ei pea, alati on neid kes tahavad revolutsiooni teha või on lihtsalt egotsentrilised manjakid, kes kedagi peale enda maailmas ei näe.
Meil üks lapsevanem hakkas nii lausa direktorilegi vastu, et tema laps tahab kleidiga tulla ja no miks peab koolivorm olema 1. Sept. Ja hoolimata selgitustest oligi tema laps ainus kes oli kirju kleidiga, kui kõigil teistel oli kenasti vorm seljas.
Et siis millisesse seljakotti oleks ma pidanud asjad ära mahutama? Mul kodus nii suurt pole. Mehe matkakotti äkki? Lauakate on suur ja kotti ei mahu. Suure kingakarbisuurune kunstitarvete karp ka tõenäoliselt seljakotti ei mahuks. A3 suuruses tahvel samuti kuskile ei mahu. Ikka ainult käes sai asju hoida.
Mis imelikus koolis su laps käib, kuhu isegi tahvel on vaja kaasa vedada? Mul on neli last, kaks neist juba kooli lõpetanud, aga sellist kaamelikoormat pole iial kooli vedama pidanud. Kunstiõpetuse tunniks guašid, pintslid, veetops ja tükk vakstut lauakatteks, on alati lapse koolikotti ära mahtunud. Pole mingeid kaste tarvis. ainult sellesama A3 suuruses joonistusbloki ongi pidanud kilekotiga eraldi näppu võtma. Värvipliiatsid ja vildikad on igapäevaselt pinalis, sest neid kasutatakse teistes tundides ka.
Ma ka olen kohanud selliseid vanemaid. Mul on juba tekkinud kahtlus, et kas ma olen nii imelik ja oma lapsega arvestamatu, et mina sõna ei võta. Äkki peaks ka oma lapse eripäradega või teisitimõtlemisega rohkem arvestama? Paljud emad ju teevad seda. Nende laps küll kõigiga ühte jalga ei astu ja halli massi ei sulandu. Nad ei sunnigi seda.
Teemaalgataja olen. Kas ma saan õieti aru, et sa kiidad veel sellist käitumist takka? Koolis, jms, on reeglid põhjusega, et majas oleks kord ja lapsed harjuksid distsipliiniga ning ka õpiksid teistega arvestama. Kahjuks vabakasvatust praktiseerivad vanemad on ise lõpuks hädas kui üks hetk avastavad, et on kasvatanud oma lapsest käitumishälvikust monstrumi. Tõeline põrgu läheb teil siis lahti kui iseteadlik ja reegliteta üles kasvatatud laps teismeikka jõuab, siis pole ka vanemad talle enam autoriteedid.
Nendele, kellele jäi arusaamatuks, et miks ei võinud 1. septembril kunstitarbeid ära tuua, siis konkreetselt paluti tarbed tuua esimesel koolipäeval, ehk siis 2. septembril ja see info oli ka lastevanematele jagatud infolehel kirjas. Miks? Sellepärast, et nagu üks teine kommenteerija võttis ilusti 1. septembri kokku, on sellel päeval palju sebimist ja sagimist, eriti õpetajal. Mingeid nojasiisid siin ei ole, ja kõik ülejäänud lapsevanemad said sellest soovist ilusti aru.
1.september ongi ju esimene koolipäev.
Reeglitest… 1. klassi juhataja ütles, et kindlasti peab olema vihikumapp, teiseks peab igapäevaselt kaasas olema mapp töölehtede jaoks. Teiseks teatas ta, et tunniplaani ei tasu võtta tõsiselt, sest nad 1. klassis õpivad aineid nii nagu tuju on ja seetõttu tuleb iga päev KÕIKIDE ainete õpikud ja töövihikud ja vihikud ja muud materjalid kaasa tuua.
Mul läks 1. klassi 6-aastane tütar. Eile õhtul kaalusin tema pungil täis kooliranitsa üle ja sain 6 kilo. Kusjuures ranits sisaldas ainuüksi igapäevaseid õpikuid-töövihikuid-vihikuid.
Kehkariided, kunstitarbed, vahetusjalanõud jms olid kõik üldse minu käes. Normaalne? Kuna laps peaks lõunal juba ise koju tulema, võtsin need rasked papist vihiku- ja töölehemapid tema kotist siiski välja, tänu millele suutis laps juba ranitsat ilma pikalikukkumata oma seljas hoida. Nii et minagi olen nüüd reegleid rikkunud, eirasin klassijuhataja käsku kanda kaasas vihikumappe. Siiski ma end süüdi ei tunne- tänapäevastes ranitsates on olemas juba koti sisse õmmeldud panipaigad vihikutele ja midagi kortsu seal ei lähe. Tekib aga küsimus, kas tõesti kõik reeglid on ikka sellised pühad lehmad, mille osas ei tohi piiksatada, vaid tuleb mõtlematult täita? Nagu näiteks konkreetselt see kuuekilone kott kuueaastase lapse seljas, mis sisaldab iga päev kogu nädala tunniplaanis olevaid õpikuid-töövihikuid? Ja lisaks (peaks sisaldama) paksust papist vihiku- ja töölehtede mappe? (Kehkariietest jm siia ei puutu.) Sest selline on õpetaja poolt kehtestatud reegel…
Viimasega väga nõus – 5-6 kilone koolikott pisikese-kleenukese 1. (või ka 2.-3.) klassi tüdruku seljas ei ole normaalne! Olen teemat ka ise korduvalt tõstatanud aga ainuke koolipoolne soovitus on, et transportigu vanemad siis last kooli ja koju, koolis õpikute hoidmiseks kohta ei ole ja midagi teha ei saa.
Aga tekkis ka küsimus, et miks on teil vihikute ja töölehtede mapid paksust papist? Meie oleme küll õhukeste plastikust (aga siiski piisavalt tugevate) mappidega hakkama saanud. Mitte et see just oluliselt kotti kergendaks, raskest läikpaberist õpikud ja tööraamatud on põhilised, mis ta raskeks teevad…
Et siis millisesse seljakotti oleks ma pidanud asjad ära mahutama? Mul kodus nii suurt pole. Mehe matkakotti äkki? Lauakate on suur ja kotti ei mahu. Suure kingakarbisuurune kunstitarvete karp ka tõenäoliselt seljakotti ei mahuks. A3 suuruses tahvel samuti kuskile ei mahu. Ikka ainult käes sai asju hoida.
Mis imelikus koolis su laps käib, kuhu isegi tahvel on vaja kaasa vedada? Mul on neli last, kaks neist juba kooli lõpetanud, aga sellist kaamelikoormat pole iial kooli vedama pidanud. Kunstiõpetuse tunniks guašid, pintslid, veetops ja tükk vakstut lauakatteks, on alati lapse koolikotti ära mahtunud. Pole mingeid kaste tarvis. ainult sellesama A3 suuruses joonistusbloki ongi pidanud kilekotiga eraldi näppu võtma. Värvipliiatsid ja vildikad on igapäevaselt pinalis, sest neid kasutatakse teistes tundides ka.
Koolid ja õpetajad on erinevad. Midagi imelikku siin pole. Sa said vist valesti aru. See oli ühekordne tassimine. Kõik asjad jäävad kooli. Laps käib praktiliselt tühja kotiga koolis edaspidi. Neil omad kapid klassis, kus kõik asjad. Koju võetakse ainult raamat või töövihik, kust midagi kodus õppida või ülesanne lõpetada. Lauakatte ostsin selle suure ja tugevama, millel ilus pilt peal. Lihtsalt märkasin, et teistel sellised ja ei tahtnud, et oma laps kurvastab oma valge vakstuga.
Laps läks kooli, pole siiani veel koosolekul käinud, sellist jahumist lihtsalt ei talukski, vaesed õpetajad. Kas osad vanemad on ajupuudega, et kõik üle nämmutama peab ning vastu vaidlema peab. Meie saime klassijuhatajalt pika, põhjaliku meili ja kõik arusaadav, laps läks kooli, on iseseisev ja tal on suu peas, küsib ise otse koolis kellelt mida vaja, õhtul räägib kodus. Klassijuhataja kirjutab vajaliku info päevikusse. KÕIK. Õpetaja küsis, kas mobiilinumbrit vajame, vastasin, et meilist piisab, õpetajad on ka siiski inimesed, kel oma elu ka.
Mis abituid nannipunne te vanemad üles kasvatate, vatitupsupolvkonda?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
