Teema: Kas kärgperendust oli ka siis kui olite lapsed?

Üksikemasid ja lahutatud emasid oli varem ka. Aga sellest räägiti vähem ja info ei levinud sellise kiirusega. Tuleb arvestada ka, et ega veneajal polnudki niiväga kuhugi \”eraldi\” elama minna. Kortereid jagati töökohtade kaudu. Majaehitamise luba ei olnud samuti väga lihtne saada, lisaks vajas see ju raha ja vahendeid ja kogu suguvõsa pingutust. Nii et üks osa seda \”kooselamist \” oli ka sundseis. Sellist sundseisu ju praegu enam ei ole. Isegi riigipiir ei ole ju enam piiriks nii nagu vanasti. Vabad olema 🙂 Vabad ka elama koos või lahus.

Väikelinnas, kus ma elu esimesed 10 aastat veetsin, reeglina mingit kärgperendust ei olnud. Siis kolisime maale ja no jumalauta … Mul võttis ikka aastaid, et saada selgeks kes kelle poolõde ja vend ja kes kellega elab. See oli siis 80-te lõpus.

Minu enda suguvõsas on väga palju kärgperesi. Nt minu enda ema ja isa õed-vennad on pea kõik poolõed/vennad ja ka nemad ise on saanud lapsed mitme inimesega, väga levinud n-ö. Endal mul on ka poolõde, kuid mitte et mul ema oleks lahutanud ega midagi, selle õe isa lihtsalt suri ära.

Ise ma kardan meeletult seda kärgpere värki. St kui meil peaks mehega suhe lõppema, siis meeletult kardan, või nagu ei taha üldse, et ta saaks kellegagi teisega lapse/lapsi. Olen lausa palunud mehelt, või jutuks toonud, et kui meil enda lapsed (soovitud arv) täis saab, siis mees võiks vasektoomia teha. Ülimalt ego minust, kuid ma nii kardan et mu laps saab endale poolõe/venna. Selline tunne, et minu laps on siis kuidagi \”teisejärguline\” või noh, ei leiagi õiget sõna, aga väga halb. Ühesõnaga, minu suurim hirm praegu elus üldse, on see, et mu mees saab kellegi teisega lapse. Ise ei plaani eales kellegi teisega lapsi saada, kui see laps jääb meil viimaseks, siis jääbki mul viimaseks. Vihkan kärgperesid. Vastik hirm on sees koguaeg, lapse sünnist saadik..

olen sündinud 60-ndate lõpus ja meil oli ikka klassika – sinu, minu ja meie lapsed. mingeid draamasid ei olnud ja kohe kindlasti keegi kellelegi elatist ei maksnud. oleme suur ja kokkuhoidev pere tänaseni.

koguaeg on olnud.
oma klassist mäletan päris mitmeid, kel vanemad lahutatud olid, aga ka mitut nn üksikema last.

ise olen sündinud 60ndate keskel, tallinnas. minu vanemad abiellusid hästi noorelt ja lahutasid, kui olin 2.klassis. selleks ajaks, kui hakkasin keskkooli lõpetama, oli mu isa uuest abielust sündinud poolvend juba ka sama kooli õpilane. kuna isaga on alati olnud pidevat suhtlemist, siis minu jaoks on see poolvend nagu vend ja isa uus abikaasa nagu \”tädi\” ja ema uus abikaasa nagu \”onu\”. kui ise pere lõin, siis sai vanema generatsiooniga eelnevalt nõu peetud ja lapselastele segaduse vältimiseks leppisime kokku, et kõik kolm paari on nüüdseks vanaemad-vanaisad. Lasteaias, koolis pole sellest ka mingit probleemi tekkinud, sest kui minu lastel on kolm paari vanavanemaid, siis mõnel teisel sõbral on jälle selle-eest mitu paari vanemaid.

ka varasematel aastakümnetel on seda ette tulnud.
ka nt mu emal oli poolõde. vanaisa ei olnud küll mitu korda abielus, aga tal õnnestus sel ajal, kui vanaema mu tädi ootas, lisaks ka ühele teisele naisterahvale laps teha. tulemuseks see, et mu tädi ja tema poolõel vaid 2 kuud vanusevahet. poolõed suhtlevad seniajani omavahel, käivad vahetevahel isegi üksteisel külas (kõik praegu vanuselt 70a ringis)

samas, nt kui ma abiellusin, siis olid mu ämm-ja äi algul tohutult meie abielule vastu, kuna ma \”olevat lahutatud perest\”, et äkki see võib minna põlvest põlve edasi ja et nemad küll ei soovi et nende poeg mõne aasta pärast lahutaks. Praeguseks olen nende pojaga juba rahus ligi 20a abielus, aga järjest on lahutanud hoopis teised mehe sugulased, kaasa arvatud mu ämm ja äi ise 🙂

Mina olen 44 ja samuti ei mäleta oma lapsepõlvest sellist kärgperendust. Oli üksikvanemaid, oli armukesepidamist ja oli lahutusi, aga kärgperendust mitte. Ju siis ikka mõeldi enne pikemalt järele, kui uus suhe loodi ja uusi lapsi tegema asuti.
Lisaks sellele ei olnud ka paare keskealine mees+noor tibi. Ükski noor naine ei vaadanudki lahutatud keskealise mehe poole. Nood polnud tol ajal teistest eriliselt rikkamad ka, eks selles oligi põhjus.
See meeste keskeakriisis tibide jahtimine neid kärgperesid tänapäeval tekitabki. Uus tibi tahab ju ka lapsi saada ja ongi uus kurn valmis.

Minu vanaema oli kaks korda abielus, mõlemast abielust on sündinud lapsed. Nii et kärgpered olid ka tollel ajal (minu puhul siis 60-ndates aastates).

Ma ka 44 ning samuti ei tule ühtegi kärgpere meelde. Palju oli küll lahutatud naisi, aga kärgperesid ei tea. Mu enda emagi oli lahutatud lapsega naine. Ise mõtlen, et siis olu ju elamispinnaga kitsas, niisama lihtsalt kokku elama ja sünnitama ei hakatud. No ja lisaks et emapalka ei olnud, praegu sageli sünnitatakse, et saaks töölt koju jääda.

OKSE!

Minu meelest vanasti ei olnud nii palju kärgperest lapsi kui nüüd. Praegu ju iga teine laps on poolõdede ja -vendadega.

Ilmselt on see tingitud sellest, et ei osata kooselu nimel tööd teha. Olen sündinud 1972 ja olen päris tervest perest, samuti ka mees.. Tegelikkuses elu kärgpres on kordades keerulisem kui elada koos bioloogiliste vanematega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Teisalt nüüd vanemana ja abieluinimesena arvan, et need teatud piirangud hoidsid ehk ära ka mõne liigrutaka lahutuse. Täna on see äraminemine juba liiga lihtne, esimese tüli peale võib ukse kinni virutada ja midagi mõtlemata minema jalutada.[/tsitaat]

Varem oli inimestel lihtsalt au ja kohusetunne.

Mina 70-ndate lõpus sündinud.Oma ema ja isa lahutasid kui olin 10,lapsi sündis abielust 5. Mõlemad vanemad abiellusid kohe.Isal kolm last uue naisega. Emal sündis veel üks laps uue abikaasaga. Meie elasime esialgu emaga ja tema uue mehega ning ka uue mehe 3 last elasid meie juures. No oli alles kompott .Muidugi oli kõige tähtsam see nende sündinud laps.Siis ema suri ja kolisime isa ja tema uue naise (ja laste) juurde. No ikka väga halvasti tundsin mina ennast nii ema kui isa juures kui neil uued kaaslased olid.Vanemate jaoks oli uus partner kõige tähtsam ,lapsed olid teisejärgulised – vähemalt selline tunne oli.Lapsena juba mõtlesin,et oma lastele ma kunagi sellist elu ei taha.Kui peaksiki juhtuma elus,et jään üksi siis endale uut elukaaslast küll otsima ei hakka.

minu meelest on ka kuidagi palju lahkuminekuid praegu just beebide kõrvalt. samas on neil ka palju ühiseid jooni. enamasti ei olda abielus, laps pannakse hakkama niisama seksisuhtest. arvatakse, et kui seks kõlbab, et siis tuleb isadus ka sama loomulikult.

varasemalt ikka abielluti rohkem ja see juba pani mehi rohkem mõtlema, kellega oma lapsed saada. praegu ei eelda naised mehelt midagi, enne kui laps hakkama pannakse. mingeid tõsiseltvõetavaid kokkuleppeid pere moodustamiseks ei tehta. ainult eeldatakse. vene ajal siiski iga suvalise seksisõbraga ei pandud lapsi hakkama, sest siis tuli see naine ka endale päriselt abikaasaks võtta – nii mõnelgi mehel võttis see mõistuse selgeks ja lükkas prioriteedid paika. praegu enam sellist ühiskondlikku survet ei ole. ja see soosibki sellist kärgperendust, kus iga tõsisema tüli peale kohe uue partneri voodisse joostakse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

teema oli ikka sellest, mis \”vanasti\”.
seda et praegu on kärgperesid palju, teame isegi.
[/tsitaat]

Küsimus oli, et kas siis oli ka nii palju kärgperesid, kui teie LAPSED olite. Vastasin siis oma lapsepõlve kohta.

Kärgperendust on kogu aeg olnud, iseasi, kuidas seda mingil ajal nimetatud on.
Mina olin laps 70-ndatel ja käisin ühes Tallinna kesklinna praeguses ‘eliitkoolis’. Meie klassis oli ainult paar nö kärgperet, enamus olid sellised korralikud väikekodanlikud pered, kus tollase kombe kohaselt isa, ema ja kaks last. Vanemad olid enamasti arstid, insenerid, arhitektid vms.
Paralleelklassis oli kärgperesid rohkem, sest seal oli hulgim tuntud muusikute, näitlejate jne lapsi. Nimesid nimetama ei hakka. Paljude nende isad-emad olid teist-kolmandat korda abielus.

Noore spetsialistina pärast ülikooli suunati tööle maale. Sealses sovhoosis lokkas sõna otseses mõttes porduelu täiega:) Väiksemas kohas oli muidugi kõigil teada kah, kes kellele lapse teinud ja kelle mehed-naised vahetusse läinud. Oli ka päris suuri ‘pesakondi’, kus igal lapsukesel erinev isa.