Teema: Kas kasvatate oma poisist mehe?

#1949834:

Sul on funktsionaalse lugemise osas tõsiseid puudujääke – kohe näha, et sinu vanemad pole sind õpetanud kaasinimesi “lugema”.

Väga õige! Minu vanemad ei õpetanud mulle mitte midagi sellist ning olen kõik pidanud ise avastama. Oma laste osas kavatsen selle vea parandada ning anda kaasa neile suure tüki oma elukogemusest. See on täiesti võimalik. Täpselt nagu koristama õpetaminegi.

Olud ju muutuvad ja sellega ka inimesed. Pole enam nõukaaeg. Vähemalt ma loodan, et nii on.

selline veider tunne on seda teemat lugeda, nagu oleks mehe-naise kooselu ainus mõte eneseteeninduslike tööde tegemine-jagamine.
tänapäeva korterinimestel?

kui inimene elab üksinda, siis saab te eeldatavasti eneseteenidusega ise hakkama, kooselus aga äkki enam mitte.
miks?
mõtlemise ja peeglisse vaatmaise koht.

#1949873:

selline veider tunne on seda teemat lugeda, nagu oleks mehe-naise kooselu ainus mõte eneseteeninduslike tööde tegemine-jagamine.
tänapäeva korterinimestel?

Teema ongi ju selline! Teemaalgataja ei rääkinud meeste-naiste vaimsest kasvamisest.

#1949875:

Eks see teema on üldse nii ja naa. Mõte selles, et kui nõukogude ajal oli naine tööloom, siis praegu on naised hakanud …

Mina TÕESTI ei tea ega saa aru, millest te räägite. Minu esivanemad on KÕIK tööloomad. Mehe omad ka, ühe erandiga (aga musti lambaid juhtub ikka sekka). Nii palju kui mäletan oma vanaisa, toimetas ta kogu aeg tööd teha, kõpitses õues midagi, parandas, remontis, ehitas, kaevas, pani tööriistu ritta. Vanaema tegi kõike sedasama, aga omal tandril. Samamoodi minu vanemad teevad kõike koos – kobistavad suvilas, käivad koos poes, teevad süüagi koos, isa koorib kartuleid, ema teeb suppi. Olen 45 ja mina ja mu mees töötame samuti mõlemad, ei ole küsimustki, et mees ei koristaks tube või teeks süüa. Samamoodi toimivad ka eranditult kõikide meie tuttavate pered, kus tihti just mehed ongi suuremad kokad. Ma ei saa aru, kust te võtate selle jultumuse terveid generatsioone solvata oma isiklike pisikeste lühinägelike halbade kogemuste baasilt?

#1949889:

Mina TÕESTI ei tea ega saa aru, millest te räägite. Minu esivanemad on KÕIK tööloomad. Mehe omad ka, ühe erandiga (aga musti lambaid juhtub ikka sekka). Nii palju kui mäletan oma vanaisa, toimetas ta kogu aeg tööd teha, kõpitses õues midagi, parandas, remontis, ehitas, kaevas, pani tööriistu ritta. Vanaema tegi kõike sedasama, aga omal tandril. Samamoodi minu vanemad teevad kõike koos – kobistavad suvilas, käivad koos poes, teevad süüagi koos, isa koorib kartuleid, ema teeb suppi. Olen 45 ja mina ja mu mees töötame samuti mõlemad, ei ole küsimustki, et mees ei koristaks tube või teeks süüa. Samamoodi toimivad ka eranditult kõikide meie tuttavate pered, kus tihti just mehed ongi suuremad kokad. Ma ei saa aru, kust te võtate selle jultumuse terveid generatsioone solvata oma isiklike pisikeste lühinägelike halbade kogemuste baasilt?

Luba endale natuke puhkust!

#1949891:

Kägu kirjutas:

eks teate ju ise ka, et te ei tee kaugeltki kõike nii nagu teevad teie vanemad, et te ei ole oma vanematega samadel poliitilistel seiskohtadel või misiganems muudes küimustes ei nõustu te alati oma vanematega.

Nojaa, nõus, aga eespool ju kõlas väide, et 60+ generatsioon kasvatas 35+ generatsiooni selliseks pahaks-pahaks ja seepärast ongi viimane nüüd ka lootusetu? Miks sel juhul siis see ühiskondlik mõju ei toimi teie arust? Vale on see loogika. Täiesti mööda.

35+ naised on tublid, neil lihtsalt puudub valik meeste osas Eestis. 35+ mehed on hukas. Kuna praegu on nii palju lahutusi, siis kasvatavadki poegi suuremas osas emad. Ja need emad suudavad oma poegadesse sisendada lugupidamist naiste vastu.

See, kui palju tööd teha rabas 60+ põlvkond, ei oma tähtsust. Tähtis on suhtumine naistesse, mille nad oma lastele edasi andsid. Ja see suhtumine on naisi alavääristav.

#1949899:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

eks teate ju ise ka, et te ei tee kaugeltki kõike nii nagu teevad teie vanemad, et te ei ole oma vanematega samadel poliitilistel seiskohtadel või misiganems muudes küimustes ei nõustu te alati oma vanematega.

Nojaa, nõus, aga eespool ju kõlas väide, et 60+ generatsioon kasvatas 35+ generatsiooni selliseks pahaks-pahaks ja seepärast ongi viimane nüüd ka lootusetu? Miks sel juhul siis see ühiskondlik mõju ei toimi teie arust? Vale on see loogika. Täiesti mööda.

no see väide, et 35+ põlvkonna kujunemises on süüdi ainult ja ainult 60+ põlvkonna kasvatusmeetodid, on loomulikult samamoodi vildakas.
ühiskond ja arvmusliidrid on ikka samamoodi olulised.

Sellega olen loomulikult nõus. Millega ma nõus ei ole, on see 35+ generatsiooni lootusetuks kutsumine. Loomulikult pole siin lootusetut midagi. Kõik areneb ja kõik muutub.

#1949922:

Pole mõtet vaielda ja üksteist halvustada. Igal ajastul on olnud selliseid ja teistsuguseid inimesi. Lihtsalt on jäänud mulje, et nõukogude ajal oli ühiskondlik hoiak selline, et naine pidid lapsi kasvatama, tööl käima jne, jne. – olema tõeline nõukogude naine. Vaatamata ühiskondlikule hoiakule oli palju peresid, kus kõik pereliikmed olid võrdsed ja mehed austasid naisi ka peale 8. märtsi.

Oli, aga neid oli vähe.

ma pole mitte kusagil kohanud selliseid juuksekarva lõhki ajavaid naisi nagu perekoolis.
samuti pole mu tutvusringkonnas mitte ühtegi sellist haledat meest, nagu need, kes siinseid naisi päevast päeva ainsa võimalusena ümbritsevad. olen, muide, 40 aastat vana.

jumala eest, tehke koju tabel seinale. pange kohe üksipulgi kirja, mitu korda põrandat pühkisite või mitu pesueset kappi panite. õhtuti seiske tabeli ees ja nautige seda magusvalusat märtritunnet, mida sellise tohutu ohvri toomine teis tekitab.
arusaamatu, kui üksi elasite, siis ei liigutanud lillegi või? ise valisite endale mingi prolematšo meheks ja nüüd arvate et kõik mehed on sellised? ei ole, iga pott on oma kaant väärt.
kunagi oli siin teema, kus naine halas, et peab mehe jaoks vetsupotti koristama, vaeseke. ise käis vist põõsas või oli hoopis umbne.
meil on ka kodus tööjaotus: kõik riietesse puutuv on minu rida, igapäevane tolmuimejatuur samuti.
kütmine, auto, muru on mehe rida, samuti kodune raamatupidamine. kõik lastesse puutuv on ühine teema. söögitegemine samuti. tööl käime ja head palka teenime mõlemad. see ongi ju ühine pereelu. ühikates ja kommuunides käivad asjad graafikute ja tabelite järgi, sest ühist pinda jagavad erinevate eludega inimesed.
ma küsiks pigem, et kuskohas kasvavad sellised naised, kes arvavad, et nende iga liigutus on vähemalt Eesti Naise artiklit väärt ja kes oskavad üles korjata uskumatuid tuuste, kes lillegi ei liiguta ja isegi lapse mähkmevahetuse eest medalit ootavad?
ehkki – eks kaks “medalipretendenti” sobivadki kokku.

ütleme et mina olendi teismelise poisi vanem. kui ta pisike oli, siis armastas pühkida, pesta, koristada. käis aga hari ja lapp käes. tore mäng. kui ta aga kasvas, siis tuli ikka nõuda, et koristaks ja kodus miskit teeks. mida vanemaks, seda rohkem tuli nõuda. kuni tülideni. nii me siis tülitsemegi pojaga koristamise, söögitegemise, asjade ära panemise pärast. mida mulle soovitate?
Mulle tundub, et poiss on laisk, looder. poisile tundub, et ma muudkui nõuan ja kodutööd on majas prioriteet nr 1, mille ümber elu tiirleb. talle tundub, et kodus pole hea olla, kuna ta ei saa olla minaise. ta ütleb, et tema jaoks ei oma tähtsust, kas on korras või sassis, kas süüa on tehtud või ostaks pizzat. mõned puhtad riided tal väidetavalt ikka olevat alati ja masinasse pesu panemine pole mingi töö, mille üle lärmi lüüa.
ta ütleb, et on kõigega rahul, aga mina ei laskvat lihtsalt elada, muudkui nõuan seda ja teist.
mida ma oma poisiga nüüd teeks? nõuan, ei nõua?

#1949939:

ma pole mitte kusagil kohanud selliseid juuksekarva lõhki ajavaid naisi nagu perekoolis.
samuti pole mu tutvusringkonnas mitte ühtegi sellist haledat meest, nagu need, kes siinseid naisi päevast päeva ainsa võimalusena ümbritsevad. olen, muide, 40 aastat vana.

jumala eest, tehke koju tabel seinale. pange kohe üksipulgi kirja, mitu korda põrandat pühkisite või mitu pesueset kappi panite. õhtuti seiske tabeli ees ja nautige seda magusvalusat märtritunnet, mida sellise tohutu ohvri toomine teis tekitab.
arusaamatu, kui üksi elasite, siis ei liigutanud lillegi või? ise valisite endale mingi prolematšo meheks ja nüüd arvate et kõik mehed on sellised? ei ole, iga pott on oma kaant väärt.
kunagi oli siin teema, kus naine halas, et peab mehe jaoks vetsupotti koristama, vaeseke. ise käis vist põõsas või oli hoopis umbne.
meil on ka kodus tööjaotus: kõik riietesse puutuv on minu rida, igapäevane tolmuimejatuur samuti.
kütmine, auto, muru on mehe rida, samuti kodune raamatupidamine. kõik lastesse puutuv on ühine teema. söögitegemine samuti. tööl käime ja head palka teenime mõlemad. see ongi ju ühine pereelu. ühikates ja kommuunides käivad asjad graafikute ja tabelite järgi, sest ühist pinda jagavad erinevate eludega inimesed.
ma küsiks pigem, et kuskohas kasvavad sellised naised, kes arvavad, et nende iga liigutus on vähemalt Eesti Naise artiklit väärt ja kes oskavad üles korjata uskumatuid tuuste, kes lillegi ei liiguta ja isegi lapse mähkmevahetuse eest medalit ootavad?
ehkki – eks kaks “medalipretendenti” sobivadki kokku.

Need ei ole prolemehed. Rõhutan, mõned neist on doktorikraadi omandanud.
Tabel päeva jooksul tehtud töödest pole paha mõte, olen sellest varemgi rääkinud. Kahjuks ei pane ka see tabel nõukamehi kodutöid tegema.

Mind nt mehe palk ei huvita. Mehel omad rahad, mul omad. Aga meie elude ühisesse osasse võrdne panustamine (kodutööd + lapsed) on mulle väga oluline. Nõukataustaga mehed seda ei tee reeglina.

#1949945:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:
See, kui palju tööd teha rabas 60+ põlvkond, ei oma tähtsust. Tähtis on suhtumine naistesse, mille nad oma lastele edasi andsid. Ja see suhtumine on naisi alavääristav.

Ei olnud. Kui sinu esivanemad naisi alavääristasid, siis oli see nende probleem. Minu esivanemad ei alaväärista naisi. Ei teinud seda vanaisa ega isa, ei tee seda ka mu mehe isa. Saa nüüd aru, et kui sinu ümbert on maailm olnud kole ja räpane, siis ei tähenda see, et kogu maailm selline on. Maailmas on kõike olnud alati ja on ka praegu, nii räppa kui puhtust.

Meil on austusest vist erinev arusaam. Austus tähendab minu jaoks toetavat suhtumist naisesse, mitte naises ressursi nägemist, kes omal rindel rabab ja mees omal. Praegu ka rabavad mehed karjääri teha, kuid kodusse nad ei panusta, sagali isegi mitte rahaliselt.

Saa aru, mitte töö rabamine ei ole prioriteet, vaid kodusse panustamine on seda.

Proovi uuesti lugeda, kuidas ma kirjeldasin oma esivanemate elu ja leia nüüd sealt see koht, kus naises ressurssi nähakse. See, kui kodus tööd on jaotatud, ongi kodusse panustamine. Ei pea pesu pesema käest kinni hoides ega põldu kündma, üks adrakurg naise, teine mehe käes.

Aga mis need sinu esivanemad ja nende pärandus minusse puutub? Teie tegite lehmakauplemisega oma mehega diili (sinu vanemate pärandus ja minu vanemate oma). Mul pole mingit pärandust. Kõik, mis on, on oma tööga saadud. Ja ka mehelt ei oota ma mingit nänni ega pärandust. Aga koos elades tuleb ühistesse töödesse võrdselt panustada.
Mind ei huvita mehe töö ega karjäär – ma ei saa sellest midagi. AGA mind huvitab meie elu ühisosa – kodu ja lapsed.

#1949950:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:Pole mõtet vaielda ja üksteist halvustada. Igal ajastul on olnud selliseid ja teistsuguseid inimesi. Lihtsalt on jäänud mulje, et nõukogude ajal oli ühiskondlik hoiak selline, et naine pidid lapsi kasvatama, tööl käima jne, jne. – olema tõeline nõukogude naine. Vaatamata ühiskondlikule hoiakule oli palju peresid, kus kõik pereliikmed olid võrdsed ja mehed austasid naisi ka peale 8. märtsi.

Oli, aga neid oli vähe.

Sa ei loovuta karvakestki maad võitluseta, nagu näen. Ei, neid ei olnud vähe. Sa ei puutunud nendega kokku lihtsalt.

mina ka eriti selliseid näinud ei ole. tundub, aga, et sina oled sellistest mühkamitest eluaeg ümbritsetud olnud. kahju kohe sinust.

#1949979:

Aga mis need sinu esivanemad ja nende pärandus minusse puutub? Teie tegite lehmakauplemisega oma mehega diili (sinu vanemate pärandus ja minu vanemate oma). Mul pole mingit pärandust. Kõik, mis on, on oma tööga saadud. Ja ka mehelt ei oota ma mingit nänni ega pärandust. Aga koos elades tuleb ühistesse töödesse võrdselt panustada.
Mind ei huvita mehe töö ega karjäär – ma ei saa sellest midagi. AGA mind huvitab meie elu ühisosa – kodu ja lapsed.

Mis asja. Mis lehmakauplemine. Mis pärandus. Mis nänn. Sa ise saad midagigi aru, mida kirjutad?