Teema: Kas kasvatate oma poisist mehe?

#1950464:

Mitmeks tükiks sa juuksekarva oled lõhki saanud senimaani?

Oi jeerum, küll! Tõesti ei mäletanud, mida üks kägu kolmkümmend kommentaari eespool TÄPSELT sõna-sõnalt ütles ja tõtt-öelda ei süvene ka pk foorumis kunagi 100%, ei istu helikindlas ruumis ega elimineeri ennast muust olmest. Kas ta nüüd mõtles seda nii või hoopis naa ja võib-olla pole tema väljendusoskus parem kui minu tõlgendusoskus.

Võtan “süü” omaks ja loodan, et see teemaarendusele mingilgi viisil kasuks on.

Enne olid küll vaidleja, nüüd teed nägu a la “ahh, nii tähtsusetut vaidlust peate siin …”. Nii naljakas. Kui kellegi postitusele viitad, siis tasuks ehk ikka mäletada, mida täpselt öeldi, mitte suvalist teksti kirjutada.

#1949469:

Õue vajab täitmist

Mis linn see selline on, kus “õue” täitmist vajab?

#1950650:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:Kui nüüd üdini aus olla, siis tolmu pühkivat, nõusid pesevat ja pesu triikivat mees pole minu silmad 38 eluaasta jooksul veel näinud. Ega ausalt öeldes ei oska ette ka kujutada, Conchita Wurstile ehk sobiksid sellised asjad, aga üks suur, turske ja mehine mees tolmuharjakesega vehkimas…????
Ma pooldan siiski vanakooli traditsioonilist töödejaotust, aga seda ilmselt sellepärast, et olen eluaeg oma majas elanud (lapsepõlves maal talus) kus meestel alati tööd –tegemist kuhjaga olnud. Vanasti oli suvel vaja heina teha loomadele, ka talvine loomade toitmine (heinad küünist ette vedada, joogivee ja seasöögiämbrite tassimine jne) oli isa töö. Puude toomine, kartulikorvitäie keldrist (majast 200m) toomine, st kõik füüsilist jõudu nõudvad asjad tegi isa. Parandas kõik katkised asjad ise ära, remontis autot jne. Kogu aeg oli tal midagi teha.
Praegu elan oma perega suure aiaga linnaäärses majas. Siingi on mehel ja poegadel tegemist palju.
Talvel tehti metsas puid, nüüd siis vaja need koju vedada, lõhkuda, laduda. Uus puukuur on vaja ehitada. Muru tahab pidevalt niita. Õue vajab täitmist ehk siis need kruusa ja killustikukoormad on vaja ka laiali ajada (labidaga loopida ja pind tasandada) Majas algab varsti kapitaalremont, mitmed seinad maha lammutada jne. Palgatööl käivad ju ka. Kui nad peaksid poole oma vähesest vabast ajast veel minu nn naistetegemiste peale raiskama, millal nad siis oma kodused tööd tehtud jõuaksid?
Korteris elades tõenäoliselt poleks mehel tõesti eriti “mehist” midagi teha.

Kui maamaja osta ei jõua, siis peabki naine kõike üksi tegema?

Olgem ausad, ega sel naiselgi korteris suurt midagi teha ei ole. Kodumasinate nuppe keerata vaid…nõusid ju ei pese ka enam eriti keegi käsitsi, ikka masinaga.
Eespool oli juba juttu, et kui naise arvates tõesti peab elamise iga jumala päev laest põrandani üle nühkima, siis on see juba tõesti tema enda probleem. Teistele pereliikmetele oma koristusmaaniat peale sundida on ikka väga out.

See on küll tore, kui mitte midagi teha pole. Tolm imeb end ise ja läheb ära riiulitelt ja mujalt, kempsud-kraanikausid lähevad ise puhtaks, söök saab ise valmis, nõud ise masinasse ja välja, pesu sorteerib end ise ja läheb masinasse, tuleb sealt välja, läheb kuivama, paneb end kokku ja läheb kappi, riideid sirguvad ja nõeluvad end ise, köögi tööpinnad puhastuvad ise, aknad lähevad ise puhtaks, prügi eemaldub ise, laste riided panevad end ise valmis, beebi vahetab ise mähkme jne.
Võrreldes maamajaga muidugi palju vähem. Aga miks seda kõike peaks tegema naine üksi?

maja 200 ruutmeetrit, kaks korrust – igapäevane tolmuimemine 15 minutit.
vann, dušš, kaks wc-d – kokku maksimum 15 minutit
nõudepesumasin: 10 sisse 10 välja, kui sedagi.
pesumasinaga tegelemise peale maks.10 min päevas. pesu kuivama panekuks teist sama palju.
triikimine – mida muide enamus perekooli naisi üldse ürgaja jäänukiks peab ja moodsa naise jaoks eriti alandavaks peab – tund nädalas, maksimum.
riiete nõelumine, tasapindade puhastamine (lausa eraldi suur töö kohe), prügi välja viimine, laste riiete valmis panemine jms – peaks vist stopperiga kohe aega võtma.

Huvitav, kas mehed ka mingis foorumis teevad teemasid, et oo mind vaevatut! prügiämbri välja viimine, auto tankimine (sealhulgas paagi korgi avamine!), köögis lambipirni vahetamine, lapse koolikoti autost tuppa toomine jne jne jne

Miks ikkagi kõik need 15 minutid vaid naise asi on? Tangib igaüks oma autot ise, mis see siia puutub? Kas tõestsi võrdub labipirini vahetamine ja prügi väljaviimine eelpool ülesleotud naistetöödega?

#1950887:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:Kui nüüd üdini aus olla, siis tolmu pühkivat, nõusid pesevat ja pesu triikivat mees pole minu silmad 38 eluaasta jooksul veel näinud. Ega ausalt öeldes ei oska ette ka kujutada, Conchita Wurstile ehk sobiksid sellised asjad, aga üks suur, turske ja mehine mees tolmuharjakesega vehkimas…????
Ma pooldan siiski vanakooli traditsioonilist töödejaotust, aga seda ilmselt sellepärast, et olen eluaeg oma majas elanud (lapsepõlves maal talus) kus meestel alati tööd –tegemist kuhjaga olnud. Vanasti oli suvel vaja heina teha loomadele, ka talvine loomade toitmine (heinad küünist ette vedada, joogivee ja seasöögiämbrite tassimine jne) oli isa töö. Puude toomine, kartulikorvitäie keldrist (majast 200m) toomine, st kõik füüsilist jõudu nõudvad asjad tegi isa. Parandas kõik katkised asjad ise ära, remontis autot jne. Kogu aeg oli tal midagi teha.
Praegu elan oma perega suure aiaga linnaäärses majas. Siingi on mehel ja poegadel tegemist palju.
Talvel tehti metsas puid, nüüd siis vaja need koju vedada, lõhkuda, laduda. Uus puukuur on vaja ehitada. Muru tahab pidevalt niita. Õue vajab täitmist ehk siis need kruusa ja killustikukoormad on vaja ka laiali ajada (labidaga loopida ja pind tasandada) Majas algab varsti kapitaalremont, mitmed seinad maha lammutada jne. Palgatööl käivad ju ka. Kui nad peaksid poole oma vähesest vabast ajast veel minu nn naistetegemiste peale raiskama, millal nad siis oma kodused tööd tehtud jõuaksid?
Korteris elades tõenäoliselt poleks mehel tõesti eriti “mehist” midagi teha.

Kui maamaja osta ei jõua, siis peabki naine kõike üksi tegema?

Olgem ausad, ega sel naiselgi korteris suurt midagi teha ei ole. Kodumasinate nuppe keerata vaid…nõusid ju ei pese ka enam eriti keegi käsitsi, ikka masinaga.
Eespool oli juba juttu, et kui naise arvates tõesti peab elamise iga jumala päev laest põrandani üle nühkima, siis on see juba tõesti tema enda probleem. Teistele pereliikmetele oma koristusmaaniat peale sundida on ikka väga out.

See on küll tore, kui mitte midagi teha pole. Tolm imeb end ise ja läheb ära riiulitelt ja mujalt, kempsud-kraanikausid lähevad ise puhtaks, söök saab ise valmis, nõud ise masinasse ja välja, pesu sorteerib end ise ja läheb masinasse, tuleb sealt välja, läheb kuivama, paneb end kokku ja läheb kappi, riideid sirguvad ja nõeluvad end ise, köögi tööpinnad puhastuvad ise, aknad lähevad ise puhtaks, prügi eemaldub ise, laste riided panevad end ise valmis, beebi vahetab ise mähkme jne.
Võrreldes maamajaga muidugi palju vähem. Aga miks seda kõike peaks tegema naine üksi?

maja 200 ruutmeetrit, kaks korrust – igapäevane tolmuimemine 15 minutit.
vann, dušš, kaks wc-d – kokku maksimum 15 minutit
nõudepesumasin: 10 sisse 10 välja, kui sedagi.
pesumasinaga tegelemise peale maks.10 min päevas. pesu kuivama panekuks teist sama palju.
triikimine – mida muide enamus perekooli naisi üldse ürgaja jäänukiks peab ja moodsa naise jaoks eriti alandavaks peab – tund nädalas, maksimum.
riiete nõelumine, tasapindade puhastamine (lausa eraldi suur töö kohe), prügi välja viimine, laste riiete valmis panemine jms – peaks vist stopperiga kohe aega võtma.

Huvitav, kas mehed ka mingis foorumis teevad teemasid, et oo mind vaevatut! prügiämbri välja viimine, auto tankimine (sealhulgas paagi korgi avamine!), köögis lambipirni vahetamine, lapse koolikoti autost tuppa toomine jne jne jne

Miks ikkagi kõik need 15 minutid vaid naise asi on? Tangib igaüks oma autot ise, mis see siia puutub? Kas tõestsi võrdub labipirini vahetamine ja prügi väljaviimine eelpool ülesleotud naistetöödega?

märternaiste klassika – kui on vaja naiste “tööga tapmise” nimekirja meeletult raskeid asju üles lugeda, siis sobib prügiämbri väljaviimine suurepäraselt. kui see sama liigutus panna mehe tööde nimekirja, saab sellest automaatselt nii väike asi, millest pole mõtet rääkidagi.

Õu jee, tuli just meelde, et pean poistele (no üks vanuselt juba täisealine) meelde tuletama, et ühiskoridor on vaja koristada, see on nende töö. Muud ei kommenteeri.

Ma ei tea kumb on õigem.
1. Minu mees on loll töörügaja, ses mõttes “loll”, et enne teeb, siis mõtleb ja kogu aeg teeb. Läheb hirmus närviliseks, kui peab niisama istuma – lähme sinna, teeme seda, ehitame toda, teeme uue riiuli ja vahet pole millise, peaasi, et saaks tehtud ja põhiasi, et ruttu. Ja kui veel keegi julgeb midagi pärast öelda, et ei sobi või midagi, no siis tuleb kisa või südamest solvumine pikalt. Aeda hooldab mees, käib nii hommikul kui õhtul ringi aias, lõikab millimeetrite haaval taimi. Ja pärast targutab, et ilma temata oleks elamises ainult kaos. No mina olengi pisut boheemlane. Poeg peab ka muru ajama ja vähemasti praegu ta lubab, et kui elus kunagi veel peaks oma majas elama, valab õue betooniga üle.
2. Sõbrannal on mees, kes ei oska naela ka seina lüüa. See-eest on hea sõbralik, viskab nalja, on rahulik ja teenib niipalju, et pere korralikult üleval saab pidada. Naine tööl ei käi, lapsed on erakoolis, maja on laenuvaba, mitu autot jne. Süüa teha ei oska. Lapsi hoiab südamest. Aeg-ajalt sõbranna käib kurtmas, et tööstressi pärast kipub mees mõnikord rohkem alkoholi tarbima ja enamvähem lambipirni pärast peab ka töömeest otsima.
Kumb siis on parem?

Ma jätaks selle majapidamistööde üle väitlemise teistele.
Küll aga tahaks öelda, et suur hulk poegade vanemaid ei kasvata neist üldse mingeid mehi! 🙁 Näide: nägin pealt, kuidas meile külla tulnud 6-a naabripoiss mu 3-aastasele tütrele raske lauaga pähe virutas. Tüdruk ei narrinud ega näägutanud poissi, vaid lihtsalt sõitis oma kolmerattalisega natuke aeglasemalt kui tollele sobis. Saatsin poisi otsekohe koju ning rääkisin ta emale, mis oli juhtunud. Ema lihtsalt vaikis, vahtis ükskõiksel kalapilgul otsa ja kõik. Arvasin, et võib-olla ta vestleb oma pojaga privaatselt. Ent järgmisel päeval tormas poiss taas meie ukse taha ja nõudis, et laseksime ta sisse meile mängima. Ei mingit vabandust, ei mingit küsimust kuis lauaga pähe saanud tütarlaps ennast tunneb! Sellest järeldasin, et ema polnud temaga arutlenud mitte ainsatki sõna.

Teine näide: kolm tüdrukut istusid pingil ja sõid jäätist, vanemad olid ka läheduses. Nende juurde tuli 7-a poiss ning käskis pingi vabastada. Tüdrukud ei kuuletunud. Seepeale hakkas poiss sõimama ja ropendama, nimetades tütarlapsi kakajunnideks jms. samas vaimus. Tüdrukud tulid mulle teatama. Läksin sõimaja isa juurde ning teavitasin teda, milliste sõnadega tema poeg tütarlapsi “kostitab”. Isa kutsus poisi enda juurde ja sosistas talle tasa-tasa midagi kõrva sisse. Hästi tasa, et jumalapärast poja enesehinnang kuidagi ei langeks 😛 Sellega isa ja poja meelest kogu asi piirduski. Ütlesin siis, et poiss võiks tütarlaste ees vabandada. Poiss vaikis, vahtis mulle ja tüdrukutele otsa. Isa ootas. Ei midagi. Siis läks poiss minema ja isa samuti. Ei mingit vabandust.

Mina oma tütrelt nõuan küll vabandamist, kui ta on mingi pahandusega hakkama saanud. Samuti olen talle vahel sõnu peale lugenud ka siis, kui teised inimesed lähedal on (kuna väike laps kipub koju jõudes juhtunu juba ära unustama). Olen oma tütrele korduvalt rääkinud, et julged teha, julge ka tunnistada! Ja tütar julgebki… Nõuan oma tütrelt vastutustunnet, sõnapidamist, viisakust ja ausust. Selle kõrval on kuidagi nukker näha neid poegade vanemaid, kes usuvad et poisile polegi vaja neist mitte midagi õpetada, oskavad justkui ise, sünniga kaasa antult? Ent tegelikult pole see ju nii- poisidki vajavad kasvatamist ja õpetamist, täpselt samamoodi kui tüdrukudki…

#1953318:

Ma ei tea kumb on õigem.
1. Minu mees on loll töörügaja, ses mõttes “loll”, et enne teeb, siis mõtleb ja kogu aeg teeb. Läheb hirmus närviliseks, kui peab niisama istuma – lähme sinna, teeme seda, ehitame toda, teeme uue riiuli ja vahet pole millise, peaasi, et saaks tehtud ja põhiasi, et ruttu. Ja kui veel keegi julgeb midagi pärast öelda, et ei sobi või midagi, no siis tuleb kisa või südamest solvumine pikalt. Aeda hooldab mees, käib nii hommikul kui õhtul ringi aias, lõikab millimeetrite haaval taimi. Ja pärast targutab, et ilma temata oleks elamises ainult kaos. No mina olengi pisut boheemlane. Poeg peab ka muru ajama ja vähemasti praegu ta lubab, et kui elus kunagi veel peaks oma majas elama, valab õue betooniga üle.
2. Sõbrannal on mees, kes ei oska naela ka seina lüüa. See-eest on hea sõbralik, viskab nalja, on rahulik ja teenib niipalju, et pere korralikult üleval saab pidada. Naine tööl ei käi, lapsed on erakoolis, maja on laenuvaba, mitu autot jne. Süüa teha ei oska. Lapsi hoiab südamest. Aeg-ajalt sõbranna käib kurtmas, et tööstressi pärast kipub mees mõnikord rohkem alkoholi tarbima ja enamvähem lambipirni pärast peab ka töömeest otsima.
Kumb siis on parem?

nr 2 oleks minu valik 🙂

#1956454:

Kas see tänapäevane “pole meeste-ja naistetöid” ei ole täpselt sama absurdne ja äärmuslik, kui endine range jaotus? Meil korter ja maamaja. Mees teeb kõik ehitus- ja remonditööd, puid laduma ja muru niitma ei pea ma kunagi. Samas ei pese mu mees pesu ega tee süüa. Mulle ta etteheiteid ei tee, kui näiteks söök pole tehtud. Pigem ütleb, et ära minu pärast muretse ja vaatab ise midagi. Õhtul puhata ja diivanil istuda saame mõlemad.

Meil on samuti maamaja. Ja kui tuleb mõni erakorraline nn talgutöö, näiteks toob veoauto hunniku puid õue peale, siis jääb üheainsa inimese töökätest enamasti väheks. Nii laomegi mehega koos puid. Sama ka remonditöödega – majas tapeedi vahetamine on ikka kahe inimese töö. No üks saab kah hädapärast hakkama, aga kahekesi läheb palju kiiremini ja efektiivsemalt. Mis muru niitmisse puutub, siis oskan ka ise niiduki ja trimmeriga toimetada, kui mees pikad päevad tööl ja ma ise puhkusel.