Tere!
Kaugsiirete korral, kui tegemist on maksavähiga, on kahjuks karta, et päris terveks inimene enam ei saa. Aga kõik juhtumid on tõepoolest erinevad, nii et lootust ei maksa kaotada, on ka (heas mõttes) ebatavalisi haiguslugusid. Lisaks võib mõni inimene, kelle haigus allub hästi kiiritus- ja keemiaravile või kelle puhul saab kasutada uusi bioloogilisi ravimeetodeid, elada siiretega veel aastaid. Ja, nagu eelnevas postituses juttu, mõni inimene koguni ilma erilise ravita. Rinnavähi puhul on viimane võimalus minu teada küll paraku märksa tõenäolisem kui maksavähi puhul. Kahjuks on siiretega vähi diagnoosi korral muidugi ka halvemaid variante, sellega peab ka arvestama.
Tegemist on raske, spetsiifilise ja paljudest teguritest mõjutatud haigusega, mille tõenäolise edasise kulu ja ravivõimaluste kohta saab infot jagada siiski ainult onkoloog, isegi teise eriala meedikul on võimatu siin toodud napi info põhjal midagi öelda. Kui haige kutsuti nädala pärast tagasi, siis ilmselt on arstil tema täpsema raviplaani koostamiseks ja haiguse prognoosi selgitamiseks vaja teha veel täiendavaid uuringuid, konsulteerida kolleegidega vmt. Palju sõltub ka sellest, kus on siirded, milline on kasvaja rakuline koosseis, kui vana on patsient, kas tal on muid haigusi, kas see on esmane vähidiagnoos või on tegemist metastaasidega jne Niisama lahmida arstid oma hinnangutes ei taha, seega — kui veel täpsemalt ei osata olukorda hinnata, siis ka esialgu ei öeldagi tõesti midagi kindlat, selge see. Üldiselt tänapäeval patsiendi eest tõde ei varjata, aga paraku on lugu küll nii, et mõnikord on arstidel lubamatult vähe aega ja oskust/viitsimist patsientidele asju arusaadavalt ja piisavalt selgitada, mõned väga hea käega kirurgid on ka ise loomult üsna vaiksed ja kinnised inimesed, kes lihtsalt pole suuremad asjad patsientidega suhtlejad. Järgmisele vastuvõtule minnes oleks seetõttu hea täpselt läbi mõelda ja ehk isegi kirja panna, mida ja mis sõnastuses raviarstilt soovitakse küsida.
Mõnikord, eriti juhtudel, mil haiguse edasise kulu perspektiiv ei ole hea ja haiguse nii raske iseloom on selgunud ootamatult, antakse haigele ja tema lähedastele teadlikult aega ka uue olukorraga harjuda. Seetõttu esimesel diagnoosi teatamisel, ennekõike siis, kui ravi alustamisega ei ole tuliselt kiire, ei hakata kõiki tulevikuperspektiive alati veel täpsemalt arutama. Loomulikult on inimesi, kes tahaks võimalikult ruttu ja võimalikult täpselt ning ausalt teada, mis võimalused üldse on jäänud ja mis edasi saab. Samas on ka neid patsiente ja eriti just patsientide lähedasi, kes pahandavad, et “miks öeldi haigele kõik nii julmalt kohe otse näkku”, selliseid juhtumeid on ka meediasse jõudnud. Seetõttu on arstid selliste teadetega teinekord ettevaatlikud ja eelistavad infot anda n.ö. doseerituna. Mõnele inimesele on selle teadvustamine, et neid või nende lähedast kardetavasti ei saa enam täiesti terveks ravida, väga suur šokk (mis on ka mõistetav), mistõttu inimene ei ole kohe võimeline tegema ka adekvaatseid otsuseid selles osas, mis puudutab tema edasist ravi, nt kas ta juhul, kui elu saab vaid pikendada, aga täieliku paranemise perspektiiv on küsitav, soovib läbi teha rasket operatsiooni või mitte. Uuele visiidile kutsumine ei pruugi samas olla halb märk. Kui haige kutsuti spetsialisti (onkoloogi) juurde tagasi, on mingi ravi siiski ehk päevakorras — kui asi oleks juba väga lõpu lähedal, siis öeldaks kohe, et haige jääb “toetavale hooldusele” ning midagi enamat ei anna teha, ravi (palliatiivset ehk sümptomeid leevendavat ravi) jätkab sel juhul perearst.
Jõudu teile keerulisel ajal!
