Teema: Kas keegi kahetseb adopteerimist?

Ma kahetsen isegi merisea võtmist.

Olen aastaid töötanud sotsiaalvallas ja näinud kasuvanemlust mitmel moel. Ei taha kedagi arvustada ja need inimesed, kes tahavad võõrast last kasvatada, on super, aga ise ei adopteeriks vabatahtlikult mitte kunagi ega ühelgi tingimusel. Väga lähedaste inimeste lapsed oleksin vajadusel nõus kasvatada võtma. Võõraste geenidega – ei iial. Muidugi minu kogemused on suuremate lastega. Äkki imikute puhul on tulemused paremad, aga minu 15-aastases kogemuses on olnud üks edulugu, kuid enamik teisi ikka väga keerulised, kuni selleni välja, et neid lapsi tahetakse lastekodusse tagasi anda.

#3736335:

Ma kahetsen isegi merisea võtmist.

No katsu kuidagi välja kannatada.

https://www.google.com/search?q=merisea+eluiga&rlz=1C1HLDY_etEE734EE734&oq=merise&aqs=chrome.4.69i57j46j0l7.5117j0j15&sourceid=chrome&ie=UTF-8

Ma arvan, et tegelikkus on niivõrd palju keerulisem kui kõrvaltvaataja oma tuttavate pealt järeldada saab.
Mina kindlasti ei kahetse adopteerimist (minu beebina lapsendatud laps on praeguseks teismeline), aga uuesti seda ka ei julgeks teha. Hea, et toona nooruseõhinas ikka tegin!

Seda, mis meie lastest tulevikus saab, ei tea meist keegi ette, aga vähemalt praegu oleme mina ja mu laps väga lähedased, armastan väga teda, emaarmastuses vahet lapsendatud või mittelapsendatud lapsel (neid on mul ka paar tükki) ei taju mingitki – kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel – ja need on kahtlemata noore inimese jaoks suured ohukohad, mis võivad päädida halba seltskonda ja n-ö halvale teele minekuga. Aga kui nii peaks juhtuma, siis mina võitlen tema eest lõpuni, kuni mul veel toss sees on, jääb tema igatahes “heade” poolele 🙂
Õnneks on laps ise hästi nutikas ja analüütiline tüüp, hea peaga, empaatiline – ma niiväga loodan, et kui teismeliseaastad möödas, siis ta ikkagi leiab oma hinges rahu iseendaga ja suudab kunagi luua rõõmsaid suhteid ja armastada oma lapsi veel paremini, kui meie teda oleme osanud armastada.

Kõige kindlam variant tundub see kui kaks tarka, edukat ja ilusat saavad lapsed ja need siis suurema tõenäosusega saavad ka enda eluga hakkama ja on õnnelikud.
Aga palju neid perfektseid siis ikka on. Üks minu lastest on minu ja oma isa poolt ebasoodsaid asju pärinud ja selle komplekti pärast on mõnikord tunne, et mis õigus meil oli neid geene paljundada. Adopteeritud lapse puhul vähemalt jäävad need mõtted ära.
Mu peretuttavad adopteerisid Hiinast tütre. Tema puhul on nad küll jackpoti saanud. Ääretult hea iseloomuga, julge, väga tark ja väga armas noor naine tänaseks.
Hiinast ei saa ka kõige hullemate asotsiaalide lapsi muidugi. Seal on ju muud põhjused lapse ära andmiseks.

#3736478:

Kõige kindlam variant tundub see kui kaks tarka, edukat ja ilusat saavad lapsed ja need siis suurema tõenäosusega saavad ka enda eluga hakkama ja on õnnelikud.

Aga palju neid perfektseid siis ikka on. Üks minu lastest on minu ja oma isa poolt ebasoodsaid asju pärinud ja selle komplekti pärast on mõnikord tunne, et mis õigus meil oli neid geene paljundada. Adopteeritud lapse puhul vähemalt jäävad need mõtted ära.

Mu peretuttavad adopteerisid Hiinast tütre. Tema puhul on nad küll jackpoti saanud. Ääretult hea iseloomuga, julge, väga tark ja väga armas noor naine tänaseks.

Hiinast ei saa ka kõige hullemate asotsiaalide lapsi muidugi. Seal on ju muud põhjused lapse ära andmiseks.

Mis riigis su peretuttavad elavad, kes Hiinast adopteerisid? Eestis vist ei saa mujalt kui Ukrainast adopteerida?

Mina olen mõelnud, et adopteeriks enda omadele lisaks, sest rahalisi võimalusi, aega ja tahtmist jagub. Iga kell lapsendaks sellise lapse, kelle bioloogiline ema on normaalne inimene, kes raseduse ajal ei joonud, suitsetanud ega tarvitanud narkootikume. Paraku on paljud neist, kes lapse lapsendamiseks annavad (või laps neilt ära võetakse), just selliste asjadega kimpus. Töö tõttu aga näen, millised on kõige selle järelmõjud lapsele suuremana (FAS sündroom jne).

Kindlasti ei lapsendaks suuremat last kui beebi, sest vähene hool, hüljatussejätmine, traumad jne omavad juba kindlasti hilisemas suurt rolli lapse psüühikas ja ma ei tunne, et oleksin nii altruistlik, et seda kõike ette teades vabatahtlikult end sellisesse rolli panen.

#3736335:

Ma kahetsen isegi merisea võtmist.

Miks? Mul just oli plaanis võtta.

#3736774:

#3736456:

kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel

Beebina adopteeritud lapsel ei saa olla mingit hülgamishirmu ega traumat, see on absurd. Tema iseloomujooned on ikkagi kas kaasasündinud või kasvukeskkonnast tulenevad, mitte sellest, mis beebina juhtus.

Beebiea hooldamine on üks suurimaid alusepanijaid hilisemale elule. Samuti varase lapseea kogemused. Loomulikult mõjutab ema-isata olek beebisid.

#3736456:

adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm,

Ja nüüd tuletame meelde neid kümneid või isegi sadu beebisid, kes olid tellitud Ukrainast ja kes ootasid koroonamüüri taga, et üldse kuhugi pääseks. Nii hea tegu ikka – sünnitada võõrastele inimestele raha eest. Puhas armastus.

#3736856:

#3736774:

#3736456:

kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel

Beebina adopteeritud lapsel ei saa olla mingit hülgamishirmu ega traumat, see on absurd. Tema iseloomujooned on ikkagi kas kaasasündinud või kasvukeskkonnast tulenevad, mitte sellest, mis beebina juhtus.

Eks unetutel öödel mõtlen ma ennast marineerides sama. Kus me oleme ikkagi vea teinud, miks meie laps pole nüüdseks enesekindel ja lustlik rõõmupallike, vaid tõsine ja ebakindel teismeline? Meile usaldati kõige väärtuslikum, mida teisele inimesele usaldada saab – väike kaitsetu beebi – ja me suutsime ta kuidagi ikkagi “katki teha”, ehkki armastasime, hoolisime ja hoolitsesime oma parimate teadmiste kohaselt.

Aga siis loen ja kuulan teiste kogemusi ja lugusid, kes selles protsessis päriselt sees on, mitte ei targuta lihtsalt muuseas perekoolis, püüdes ühe vanema hinge natuke rohkem lahti käristada, ja saan aru, et tegelikult üht noort inimest saab küll traumeerida ka see, mida ta teab, et on temaga tehtud, olgugi et ta ise seda ei mäleta.

Me oleme sellest väga palju lapsega rääkinud (tema algatusel) ja ta on korduvalt küsinud – vahel mõtlikuna, vahel, eriti väiksemana, nuttes – et mis tal viga on, et see teine ema teda ei tahtnud? 4-aastaselt küsist ta minult, et kas ta siis polnudki armas beebi? Ja kui vaatasime koos ta beebipilte – ta oli maailma kõige nunnum pisike titapundar! – oli ta täiesti hämmingus, et kuidas sai see tädi teda mitte tahta. Ta on ka hiljem palju mõelnud selle üle, kuidas ta sündis ja et see naine, kes ta sünnitas, pidi ju talle otsa vaatama ja siis ikkagi otsustama ta ära anda. (Ja loomulikult oleme seletanud, lohutanud, püüdnud kõike kompenseerida, aga samas hoiduda ohvrimentaliteedi kinnistumisest jne jne jne, aga loomulikult oleme sel tasakaalu otsival teekonnal teinud ka vigu, lõppude lõpuks olime me lapsendades tõesti noored (alla 30) ja ta on meie esimene laps, nii et jah, me pole olnud täiiuslikud vanemad. Aga siiski piisavalt head, ma loodan.)

Tahan öelda, et samamoodi, kui küsida, kas keegi kahetseb adopteerimist, võib küsida, kas keegi kahetseb lapse saamist. Peres sees elades on lapsed ju lihtsalt lapsed, ma ei kujuta ette, et lapsendaja mõtleks igapäevaelus sellest, et üks laps on tal ise sünnitatud, aga teine mitte. Ja muresid ja untsuminekuid on ju nii bioloogiliste kui adopteerotud lastega, lihtsalt – asi, millele ma enne lapsendamist mõelda ei osanud, sest uskusin, et armastus ravib kindlalt kõik haavad – lapsendatud lapsel on üks tahk – teadmine enese hülgamisest – juures ja see võib vähemalt tundlikumate laste puhul nende enesepilti ja sealt tulenevalt ka eluteed ikkagi päris suurel määral mõjutada.

Ma olen kindel, et sa oled väga hea  inimene. Kurikägude parastamist ära pane tähele. Me kõik teeme vigu. Ka mina kasvataksin oma lapsi nüüd hoopis teisiti, aga kahjuks ei saa eriti esiklaste puhul kasvatamist harjutada. Teed seda, milleks hetkel võimeline oled.
Palju jõudu sulle ja pole kahtlustki, et su kasulapsest kasvab sama hea inimene.

ma ei julgeks adopteerida, sest ma mõnikord enda lapse peale ka käratan, et kurat, kaua võib, tee see korda! vms, aga adopteeritud lapse puhul ma mõtleks kogu aeg, et isver, äkki see vallandab temas mingi supertrauma ja ma lihtsalt ei oskaks sellise lapsega hakkama saada.

Ma ei julgeks temaga ümber käia samamoodi nagu ma julgen teha lihase lapsega.

Oma lapse puhul on ju seda ninnunännutamist musikallipai palju rohkem, kasulapse puhul ei julgeks seda ka teha.

Mul on tädi, kes nooremana pidas minilastekodu (nüüd öeldakse vist perekodu). Mu meelest nemad said nende kasulastega täiesti normaalselt hakkama, neil oli 6-8 last seal mitmeid aastaid. Rakveres. Küll oli üsna sõjaväeline kord sisse seatud, kindlad ärkamisajad, kindlad söögiajad, aga mul tädi oli samasugune ka oma lastega. Kõik pidi kodus olema nööri mööda.

Nüüd nad seda perekodu enam ei tee, pensionärid juba.

Aga kas need lihased vanemad kahetsevad rasestumist, kui nende laps kasvab tujukaks/raskeks teismeliseks?

Mängin lapsena ühe tüdrukuga, kelle kohta sain alles täiskasvanuna teada, et ta oli lapsendatud. Vanemad väga hoidsid teda ja tore perekond oli ka, tüdruk oli tubli, õppis hästi. Kahjuks ei tea, millega ta tegeleb nüüd.

Klassiõde   lapsendas beebi, nüüdseks on ülikool läbi, seega ei saaks öelda, et vaimselt vähe võimekas. Kindlasti ei kahetse nad lapsendamist.

Aga vaiksest võimekusest – see on nii ja naa, kodu, kus hinnatakse haridust, loetakse palju, käiakse teatris, kultuurireisidel jne – mõjutab kindlasti lapse silmaringi, huvisid jne. Seega usun , et laps  kodu ja keskkond mõjutab väga palju.

Minul on sugulane, kelle visati joomise pärast ülikoolist välja. Perekond oli väga haritud, ema oli õpetaja, poiss õppis muusikakoolis, hinded olid head, aga  sai temast joodik. Hämmastab see, et kui temaga satume jutu peale ja kuigi on 20 aastat elanud n.ö. parmu elu, siis ikkagi on säilinud intelligentsus (ei oska täpselt väljendada), suhtlemisoskus, viisakus. Et ikkagi see omaaegne lastetuba lööb välja.