Kas keegi, kelle adopteeritud lapsed on juba suure(ma)d, söandab tunnistada, et kahetseb adopteerimist. Et ikkagi on geenid tugevamad kui kasvukeskkond ja adopteeritud lapsega on olnud muret rohkem kui rõõmu. Ajakirjandusest loeb tavaliselt vaid edulugusid, aga mind huvitaks, kas tegelikkus on erinev.
Ma kahetsen isegi merisea võtmist.
Siin ühes teises teemas just keegi kirjutab: “Ema sõbrannal oli üksainus lapsendatud laps (ise nad lapsi ei saanud), kellel olid bioloogilise ema raseduaaegsest alkoholitarvitamisest tingitud tervisehädad, raske ATH, ei suutnud kasuvanemate ja ilmselt ka iseenda pingutustest hoolimata põhikooli lõpetada, hulkumisest, kodust varastamisest ega muudest pahandustest hoiduda. Praegu töötan mina arstina, tema on mitu korda kinni istunud …”
Mina armastan väga kõiki oma (bioloogilisi) lapsi, aga kõige vanema lapse puhul, kelle isaliinist on sisse jooksnud üks suur ja elu häiriv haigus, olen küll korra või paar mõelnud, et krt, miks ma küll ei osanud tol ajal mõelda, et valides elukaaslast valid oma lapsele isa ja 50% geenikomplektist.
Olen aastaid töötanud sotsiaalvallas ja näinud kasuvanemlust mitmel moel. Ei taha kedagi arvustada ja need inimesed, kes tahavad võõrast last kasvatada, on super, aga ise ei adopteeriks vabatahtlikult mitte kunagi ega ühelgi tingimusel. Väga lähedaste inimeste lapsed oleksin vajadusel nõus kasvatada võtma. Võõraste geenidega – ei iial. Muidugi minu kogemused on suuremate lastega. Äkki imikute puhul on tulemused paremad, aga minu 15-aastases kogemuses on olnud üks edulugu, kuid enamik teisi ikka väga keerulised, kuni selleni välja, et neid lapsi tahetakse lastekodusse tagasi anda.
Kas adopteeritud laste puhul ka öeldakse,et asi pole lapses vaid vanem vaadaku peeglisse. Et see vanem ei oska lapsele läheneda ja teda kasvatada.
Ma kahetsen isegi merisea võtmist.
No katsu kuidagi välja kannatada.
Kas adopteeritud laste puhul ka öeldakse,et asi pole lapses vaid vanem vaadaku peeglisse. Et see vanem ei oska lapsele läheneda ja teda kasvatada.
Eks asi on ikka natuke lapses ka ja selles keskkonnas, kus ta varem kasvas, ja geenides ja õpetustes-kogemustes, elu karmides õppetundides ja käitumismallides või harjumustes, mis ta vanast keskkonnast kaasa on saanud. Laps ju õpib ja areneb kogu aeg ja nooremana kogetu mõjutab isiksust väga palju, esimesed 5 eluaastat on isiksuse arengul määrava tähtsusega. Ja kui uued vanemad veel ootavad tohutut tänu alguses, siis on muidugi juba n-ö vale jalaga seda marssi alustatud. Aga olen kõrvalt näinud üht, kes tunnistas, et kahetseb, ja teist, kes ei tunnistanud, aga kõrvaltvaatajad nägid, et laps läks n-ö paha peale, kuigi eks seda juhtu vahel parimateski peredes.
Ma arvan, et tegelikkus on niivõrd palju keerulisem kui kõrvaltvaataja oma tuttavate pealt järeldada saab.
Mina kindlasti ei kahetse adopteerimist (minu beebina lapsendatud laps on praeguseks teismeline), aga uuesti seda ka ei julgeks teha. Hea, et toona nooruseõhinas ikka tegin!
Seda, mis meie lastest tulevikus saab, ei tea meist keegi ette, aga vähemalt praegu oleme mina ja mu laps väga lähedased, armastan väga teda, emaarmastuses vahet lapsendatud või mittelapsendatud lapsel (neid on mul ka paar tükki) ei taju mingitki – kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel – ja need on kahtlemata noore inimese jaoks suured ohukohad, mis võivad päädida halba seltskonda ja n-ö halvale teele minekuga. Aga kui nii peaks juhtuma, siis mina võitlen tema eest lõpuni, kuni mul veel toss sees on, jääb tema igatahes “heade” poolele 🙂
Õnneks on laps ise hästi nutikas ja analüütiline tüüp, hea peaga, empaatiline – ma niiväga loodan, et kui teismeliseaastad möödas, siis ta ikkagi leiab oma hinges rahu iseendaga ja suudab kunagi luua rõõmsaid suhteid ja armastada oma lapsi veel paremini, kui meie teda oleme osanud armastada.
Mul naabrid adopteerisid. Lapse taustast ei tea ma midagi, aga adopteerijad ise olid peast lihtsad. Kyidas neil see üldse õnnestus, pole teada.
Anyway, laps on nüüdseks kõrgharidusega spetsialist ja kõige normaalsem isik “sellest suguvõsast”. Kasuvanematega suhted head.
Kõige kindlam variant tundub see kui kaks tarka, edukat ja ilusat saavad lapsed ja need siis suurema tõenäosusega saavad ka enda eluga hakkama ja on õnnelikud.
Aga palju neid perfektseid siis ikka on. Üks minu lastest on minu ja oma isa poolt ebasoodsaid asju pärinud ja selle komplekti pärast on mõnikord tunne, et mis õigus meil oli neid geene paljundada. Adopteeritud lapse puhul vähemalt jäävad need mõtted ära.
Mu peretuttavad adopteerisid Hiinast tütre. Tema puhul on nad küll jackpoti saanud. Ääretult hea iseloomuga, julge, väga tark ja väga armas noor naine tänaseks.
Hiinast ei saa ka kõige hullemate asotsiaalide lapsi muidugi. Seal on ju muud põhjused lapse ära andmiseks.
Minu arvates on laps kasvukeskkonna nägu. Mina vaatan aeg-ajalt youtubis videosid, mida postitab noor meest nimega Alex Gilbert, kes on üles kasvanud Uus-Meremaal, aga lapsendatud Venemaa orbude kodust 1994. Ta otsustas ühel hetkel oma bioloogilised vanemad Venemaalt üles otsida ning on sellest teekonnast ja nendega suhtlemisest videoblogi teinud. Nüüd suhtleb ta bioloogiliste vanematega regulaarselt, käib neil külas, õpib vene keelt ja saab bioloogiliste sugulastega hästi läbi, sest nad pole joodikud ega narkomaanid. Tema isa ei teadnud tema olemasolust ja on väga asjalik mees. Aga point on selles, et seda noormeest vaadates ja kuulates sa tajud kohe, et ta on uusmeremaalane ja oma kasvuvanemate nägu. Tal on bioloogilise isaga sarnane temperament, näoilmed, aga neid kõrvuti vaadates on selgelt tajutav, kuidas üks on venelane ja teine lääne inimene. Kui ta vestleb oma kasuvanematega, siis mingit vahet ei taju – ta on nende moodi.
Ta on ühtlasi teinud palju intervjuusid ka teiste lapsendatud noortega, kes on toodud Venemaal ja no mitte üks neist pole venelase moodi olekuga. Erinevad keskkonnad võivad meist kujundada täiesti erinevad inimesed sama materjali baasil.
Kõige kindlam variant tundub see kui kaks tarka, edukat ja ilusat saavad lapsed ja need siis suurema tõenäosusega saavad ka enda eluga hakkama ja on õnnelikud.
Aga palju neid perfektseid siis ikka on. Üks minu lastest on minu ja oma isa poolt ebasoodsaid asju pärinud ja selle komplekti pärast on mõnikord tunne, et mis õigus meil oli neid geene paljundada. Adopteeritud lapse puhul vähemalt jäävad need mõtted ära.
Mu peretuttavad adopteerisid Hiinast tütre. Tema puhul on nad küll jackpoti saanud. Ääretult hea iseloomuga, julge, väga tark ja väga armas noor naine tänaseks.
Hiinast ei saa ka kõige hullemate asotsiaalide lapsi muidugi. Seal on ju muud põhjused lapse ära andmiseks.
Mis riigis su peretuttavad elavad, kes Hiinast adopteerisid? Eestis vist ei saa mujalt kui Ukrainast adopteerida?
Ema tuttavatel on 2 lapsendatud last, väga tore pere on ja lapsed on tublid. Paljud ei teagi seda, sest lapsed on nii oma vanemate moodi.
Mina olen mõelnud, et adopteeriks enda omadele lisaks, sest rahalisi võimalusi, aega ja tahtmist jagub. Iga kell lapsendaks sellise lapse, kelle bioloogiline ema on normaalne inimene, kes raseduse ajal ei joonud, suitsetanud ega tarvitanud narkootikume. Paraku on paljud neist, kes lapse lapsendamiseks annavad (või laps neilt ära võetakse), just selliste asjadega kimpus. Töö tõttu aga näen, millised on kõige selle järelmõjud lapsele suuremana (FAS sündroom jne).
Kindlasti ei lapsendaks suuremat last kui beebi, sest vähene hool, hüljatussejätmine, traumad jne omavad juba kindlasti hilisemas suurt rolli lapse psüühikas ja ma ei tunne, et oleksin nii altruistlik, et seda kõike ette teades vabatahtlikult end sellisesse rolli panen.
kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel
Beebina adopteeritud lapsel ei saa olla mingit hülgamishirmu ega traumat, see on absurd. Tema iseloomujooned on ikkagi kas kaasasündinud või kasvukeskkonnast tulenevad, mitte sellest, mis beebina juhtus.
Ma kahetsen isegi merisea võtmist.
Miks? Mul just oli plaanis võtta.
kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel
Beebina adopteeritud lapsel ei saa olla mingit hülgamishirmu ega traumat, see on absurd. Tema iseloomujooned on ikkagi kas kaasasündinud või kasvukeskkonnast tulenevad, mitte sellest, mis beebina juhtus.
Eks unetutel öödel mõtlen ma ennast marineerides sama. Kus me oleme ikkagi vea teinud, miks meie laps pole nüüdseks enesekindel ja lustlik rõõmupallike, vaid tõsine ja ebakindel teismeline? Meile usaldati kõige väärtuslikum, mida teisele inimesele usaldada saab – väike kaitsetu beebi – ja me suutsime ta kuidagi ikkagi “katki teha”, ehkki armastasime, hoolisime ja hoolitsesime oma parimate teadmiste kohaselt.
Aga siis loen ja kuulan teiste kogemusi ja lugusid, kes selles protsessis päriselt sees on, mitte ei targuta lihtsalt muuseas perekoolis, püüdes ühe vanema hinge natuke rohkem lahti käristada, ja saan aru, et tegelikult üht noort inimest saab küll traumeerida ka see, mida ta teab, et on temaga tehtud, olgugi et ta ise seda ei mäleta.
Me oleme sellest väga palju lapsega rääkinud (tema algatusel) ja ta on korduvalt küsinud – vahel mõtlikuna, vahel, eriti väiksemana, nuttes – et mis tal viga on, et see teine ema teda ei tahtnud? 4-aastaselt küsist ta minult, et kas ta siis polnudki armas beebi? Ja kui vaatasime koos ta beebipilte – ta oli maailma kõige nunnum pisike titapundar! – oli ta täiesti hämmingus, et kuidas sai see tädi teda mitte tahta. Ta on ka hiljem palju mõelnud selle üle, kuidas ta sündis ja et see naine, kes ta sünnitas, pidi ju talle otsa vaatama ja siis ikkagi otsustama ta ära anda. (Ja loomulikult oleme seletanud, lohutanud, püüdnud kõike kompenseerida, aga samas hoiduda ohvrimentaliteedi kinnistumisest jne jne jne, aga loomulikult oleme sel tasakaalu otsival teekonnal teinud ka vigu, lõppude lõpuks olime me lapsendades tõesti noored (alla 30) ja ta on meie esimene laps, nii et jah, me pole olnud täiiuslikud vanemad. Aga siiski piisavalt head, ma loodan.)
Tahan öelda, et samamoodi, kui küsida, kas keegi kahetseb adopteerimist, võib küsida, kas keegi kahetseb lapse saamist. Peres sees elades on lapsed ju lihtsalt lapsed, ma ei kujuta ette, et lapsendaja mõtleks igapäevaelus sellest, et üks laps on tal ise sünnitatud, aga teine mitte. Ja muresid ja untsuminekuid on ju nii bioloogiliste kui adopteerotud lastega, lihtsalt – asi, millele ma enne lapsendamist mõelda ei osanud, sest uskusin, et armastus ravib kindlalt kõik haavad – lapsendatud lapsel on üks tahk – teadmine enese hülgamisest – juures ja see võib vähemalt tundlikumate laste puhul nende enesepilti ja sealt tulenevalt ka eluteed ikkagi päris suurel määral mõjutada.
kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel
Beebina adopteeritud lapsel ei saa olla mingit hülgamishirmu ega traumat, see on absurd. Tema iseloomujooned on ikkagi kas kaasasündinud või kasvukeskkonnast tulenevad, mitte sellest, mis beebina juhtus.
Beebiea hooldamine on üks suurimaid alusepanijaid hilisemale elule. Samuti varase lapseea kogemused. Loomulikult mõjutab ema-isata olek beebisid.
Tunnen lähedalt kahte peret, kus on lapsendatud laps. Ühel juhul on laps juba täiskasvanu. Teisel juhul on tegemist teismelisega. Nende kahe pere põhjal tundub mulle, et geenid määravad 95% ja heal juhul ehk 5% osas saavad kasuvanemad midagi mõjutada. Ütlematagi selge, et lapsendamiseks antud lapsel ei saa kaasavaraks kuigi head geenid olla. Oma kogemuste põhjal ei julge kellelegi lapsendamist soovitada.
adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm,
Ja nüüd tuletame meelde neid kümneid või isegi sadu beebisid, kes olid tellitud Ukrainast ja kes ootasid koroonamüüri taga, et üldse kuhugi pääseks. Nii hea tegu ikka – sünnitada võõrastele inimestele raha eest. Puhas armastus.
Minu postitus tegelikult ei vasta TA küsimusele, aga soovin jagada.
Meie tutvusringkonnas on 4 lapsendatud last. Kõik on lapsendatud, sest sooviti veel üht last või üldse esimest last, aga rasestumine ei õnnestunud palju aastaid. Kateklaasikatsed, mis iganes veel. Ravimeid ja protseduure jne jne ja ei midagi… Lõpuks otsustati lapsendada.
Nendest neljast perest kolm said täiesti ootamatult pärast lapsendamist ka lihase lapse.
Ei tea, kas see saab põhjus olla, aga tundub küll, et maailm andis neile oma lapse siis, kui nad enam nii ülipingeliselt ei püüdnud teda saada ja rasestuda. Kogu tähelepanu polnud enam rasestumisel ja see triibupüüdmine polnud enam paine ning peaaegu täiskohaga töö. Seks oli taas lihtsalt lõbu ja armastus, mitte kohustus, kui õige aeg kuus on. Siis tuli ka laps.
Lapsendatud lapsed on kõik muidugi peredes alles või juba suurekski kasvanud.
kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel
Beebina adopteeritud lapsel ei saa olla mingit hülgamishirmu ega traumat, see on absurd. Tema iseloomujooned on ikkagi kas kaasasündinud või kasvukeskkonnast tulenevad, mitte sellest, mis beebina juhtus.
Eks unetutel öödel mõtlen ma ennast marineerides sama. Kus me oleme ikkagi vea teinud, miks meie laps pole nüüdseks enesekindel ja lustlik rõõmupallike, vaid tõsine ja ebakindel teismeline? Meile usaldati kõige väärtuslikum, mida teisele inimesele usaldada saab – väike kaitsetu beebi – ja me suutsime ta kuidagi ikkagi “katki teha”, ehkki armastasime, hoolisime ja hoolitsesime oma parimate teadmiste kohaselt.
Aga siis loen ja kuulan teiste kogemusi ja lugusid, kes selles protsessis päriselt sees on, mitte ei targuta lihtsalt muuseas perekoolis, püüdes ühe vanema hinge natuke rohkem lahti käristada, ja saan aru, et tegelikult üht noort inimest saab küll traumeerida ka see, mida ta teab, et on temaga tehtud, olgugi et ta ise seda ei mäleta.
Me oleme sellest väga palju lapsega rääkinud (tema algatusel) ja ta on korduvalt küsinud – vahel mõtlikuna, vahel, eriti väiksemana, nuttes – et mis tal viga on, et see teine ema teda ei tahtnud? 4-aastaselt küsist ta minult, et kas ta siis polnudki armas beebi? Ja kui vaatasime koos ta beebipilte – ta oli maailma kõige nunnum pisike titapundar! – oli ta täiesti hämmingus, et kuidas sai see tädi teda mitte tahta. Ta on ka hiljem palju mõelnud selle üle, kuidas ta sündis ja et see naine, kes ta sünnitas, pidi ju talle otsa vaatama ja siis ikkagi otsustama ta ära anda. (Ja loomulikult oleme seletanud, lohutanud, püüdnud kõike kompenseerida, aga samas hoiduda ohvrimentaliteedi kinnistumisest jne jne jne, aga loomulikult oleme sel tasakaalu otsival teekonnal teinud ka vigu, lõppude lõpuks olime me lapsendades tõesti noored (alla 30) ja ta on meie esimene laps, nii et jah, me pole olnud täiiuslikud vanemad. Aga siiski piisavalt head, ma loodan.)
Tahan öelda, et samamoodi, kui küsida, kas keegi kahetseb adopteerimist, võib küsida, kas keegi kahetseb lapse saamist. Peres sees elades on lapsed ju lihtsalt lapsed, ma ei kujuta ette, et lapsendaja mõtleks igapäevaelus sellest, et üks laps on tal ise sünnitatud, aga teine mitte. Ja muresid ja untsuminekuid on ju nii bioloogiliste kui adopteerotud lastega, lihtsalt – asi, millele ma enne lapsendamist mõelda ei osanud, sest uskusin, et armastus ravib kindlalt kõik haavad – lapsendatud lapsel on üks tahk – teadmine enese hülgamisest – juures ja see võib vähemalt tundlikumate laste puhul nende enesepilti ja sealt tulenevalt ka eluteed ikkagi päris suurel määral mõjutada.
Ma olen kindel, et sa oled väga hea inimene. Kurikägude parastamist ära pane tähele. Me kõik teeme vigu. Ka mina kasvataksin oma lapsi nüüd hoopis teisiti, aga kahjuks ei saa eriti esiklaste puhul kasvatamist harjutada. Teed seda, milleks hetkel võimeline oled.
Palju jõudu sulle ja pole kahtlustki, et su kasulapsest kasvab sama hea inimene.
ma ei julgeks adopteerida, sest ma mõnikord enda lapse peale ka käratan, et kurat, kaua võib, tee see korda! vms, aga adopteeritud lapse puhul ma mõtleks kogu aeg, et isver, äkki see vallandab temas mingi supertrauma ja ma lihtsalt ei oskaks sellise lapsega hakkama saada.
Ma ei julgeks temaga ümber käia samamoodi nagu ma julgen teha lihase lapsega.
Oma lapse puhul on ju seda ninnunännutamist musikallipai palju rohkem, kasulapse puhul ei julgeks seda ka teha.
Mul on tädi, kes nooremana pidas minilastekodu (nüüd öeldakse vist perekodu). Mu meelest nemad said nende kasulastega täiesti normaalselt hakkama, neil oli 6-8 last seal mitmeid aastaid. Rakveres. Küll oli üsna sõjaväeline kord sisse seatud, kindlad ärkamisajad, kindlad söögiajad, aga mul tädi oli samasugune ka oma lastega. Kõik pidi kodus olema nööri mööda.
Nüüd nad seda perekodu enam ei tee, pensionärid juba.
Tean peret, kus on kokku 6 last – 3 bioloogilist ja 3 lapsendatud.
Väga suur vahe on lapsendatud lastel võrreldes bioloogilistega ja kahjuks sedapidi, et negatiivsed omadused lapsendatud laste kasuks.
Tundub, et sellised isiksuseomadused nagu ausu/valetamine, empaatia, vastutustunne, kohusetunne – need tulenevad ikkagi geenidest ja mõjutavad inimese kulgemist ikka pagana palju. Lisaks akadeemiliste võimete erinevus.
Aga kas need lihased vanemad kahetsevad rasestumist, kui nende laps kasvab tujukaks/raskeks teismeliseks?
Aga kas need lihased vanemad kahetsevad rasestumist, kui nende laps kasvab tujukaks/raskeks teismeliseks?
Oma sügavas südames on paljud lapsevanemad isegi mitmeid minuteid peas mõlgutanud omaenda lapse kohta, et enam ei jõua. Annan ära või viskan metsa.
See ei päädi sellega muidugi, aga kes ütleb, et tal pole elus käinud oma lapse suhtes peast läbi vägvaldset mõttepoega…äkki valetab?
Olen ka mõelnud, et kui nüüd veel ÜKS piiks sealt tuleb, siis see pann lendab mööda tema kuppu nii et koliseb ja hambaid tuiskab. Muidugi ei lennanud, aga ei saa eitada, vägivaldne mõte oli. Ja mitte üks nende aastate ja laste peale.
Mängin lapsena ühe tüdrukuga, kelle kohta sain alles täiskasvanuna teada, et ta oli lapsendatud. Vanemad väga hoidsid teda ja tore perekond oli ka, tüdruk oli tubli, õppis hästi. Kahjuks ei tea, millega ta tegeleb nüüd.
Klassiõde lapsendas beebi, nüüdseks on ülikool läbi, seega ei saaks öelda, et vaimselt vähe võimekas. Kindlasti ei kahetse nad lapsendamist.
Aga vaiksest võimekusest – see on nii ja naa, kodu, kus hinnatakse haridust, loetakse palju, käiakse teatris, kultuurireisidel jne – mõjutab kindlasti lapse silmaringi, huvisid jne. Seega usun , et laps kodu ja keskkond mõjutab väga palju.
Minul on sugulane, kelle visati joomise pärast ülikoolist välja. Perekond oli väga haritud, ema oli õpetaja, poiss õppis muusikakoolis, hinded olid head, aga sai temast joodik. Hämmastab see, et kui temaga satume jutu peale ja kuigi on 20 aastat elanud n.ö. parmu elu, siis ikkagi on säilinud intelligentsus (ei oska täpselt väljendada), suhtlemisoskus, viisakus. Et ikkagi see omaaegne lastetuba lööb välja.
Kindlasti ei lapsendaks suuremat last kui beebi, sest vähene hool, hüljatussejätmine, traumad jne omavad juba kindlasti hilisemas suurt rolli lapse psüühikas ja ma ei tunne, et oleksin nii altruistlik, et seda kõike ette teades vabatahtlikult end sellisesse rolli panen.
Samas suurema lapse puhul, 2-3aastasel, näeb juba, mis häired-haigused võivad avalduda.
