Üks väga põnev tõsieluraamat on Saroo Brierley “Lõvi”. Temast on ka meedias lugusid ja ka film, samuti väga hea. Üks väike poiss läks Indias õnnetu juhuse läbi kaduma, nii et sõitis rongiga teise linna ja ei osanud enam koju minna ja kuskilt abi ka ei saanud. Elas tänaval ja pidi veel oma elunatukese eest seisma, et mitte inimkaubitsejate saagiks saada. Ükskord püüti kinni ja pandi sunniviisiliselt lastekodusse, mis oli õudne koht. Mingi ime läbi lapsendati Austraaliasse. See pere oli väga kena ja poisist sai asjalik intelligentne inimene. Hakkas meenutama lapsepõlve ja kuidagi mälestuste ja Google satelliidifotode pealt otsis oma lapsepõlvekodu üles ja läks sinna külla. Suhtleb oma pärisemaga, nende elud on ääretult kontrastsed. Poisist sai ikka täitsa lääne inimene. See Austraalia pere lapsendas hiljem veel teise poisi Indiast, aga temaga olid ainult probleemid ja sellest jäi mulje, et nad vaikselt kahetsesid, kuigi ei kurtnud.
Kõige kindlam variant tundub see kui kaks tarka, edukat ja ilusat saavad lapsed ja need siis suurema tõenäosusega saavad ka enda eluga hakkama ja on õnnelikud.
Aga palju neid perfektseid siis ikka on. Üks minu lastest on minu ja oma isa poolt ebasoodsaid asju pärinud ja selle komplekti pärast on mõnikord tunne, et mis õigus meil oli neid geene paljundada. Adopteeritud lapse puhul vähemalt jäävad need mõtted ära.
Mu peretuttavad adopteerisid Hiinast tütre. Tema puhul on nad küll jackpoti saanud. Ääretult hea iseloomuga, julge, väga tark ja väga armas noor naine tänaseks.
Hiinast ei saa ka kõige hullemate asotsiaalide lapsi muidugi. Seal on ju muud põhjused lapse ära andmiseks.
Mis riigis su peretuttavad elavad, kes Hiinast adopteerisid? Eestis vist ei saa mujalt kui Ukrainast adopteerida?
Olen kunagi seda teemat sotsiaalkindlustusametist uurinud, panen siia vastuse (küsisin üleüldiselt välismaalt Eestisse lapsendamise kohta, kaalusime ka ise just Aasiat).
“Teoreetiliselt on ka Eestisse lapsendamine võimalik. Kui keskasutusele (Sotsiaalkindlustusameti rahvusvahelise lapsendamise komisjonile) esitab avalduse perekond, kes soovib lapsendada teisest riigist, on avalduse menetlemise protsess meie seadustes (EV perekonnaseadus https://www.riigiteataja.ee/akt/13330603?leiaKehtiv) kirjas. Seega, vastavalt perekonnaseadusele tuleb lapsendada soovijal pöörduda elukohajärgse maavalitsuse poole ja maavalitsus menetleb lapsendada soovija avaldust: teeb lapsendamise eelsed toimingud vastavalt seaduses sätestatule. Seejärel tuleb kogu lapsendaja dokumentide pakett esitada Sotsiaalkindlustusameti rahvusvahelise lapsendamise komisjonile, kes keskasutuse rollis ja rahvusvahelise lapsendamise komisjoni isikus annab nõusoleku lapsendamiseks.
Kahjuks piirdub seejärel Eesti riigi abi lapsendajale, kes soovib lapsendada välismaalt, sest Eestis ei ole ühtegi akrediteeritud vastavat asutust, kes oleks soovinud rahvusvahelist lapsendamist korraldada ja sõlminud vastava kokkuleppe mõne teise riigi vastava asutusega. Rahvusvahelist lapsendamist teisest riigist ei korralda üheski konventsiooniga liitunud riigis riigiasutused kesktasandil.
Konventsiooni kohaselt on selleks ettenähtud valitsusvälised keskasutuse poolt tunnustatud organisatsioonid, MTÜ’d. Nt kas lapsendajatest koosnevad organisatsioonid või lastekaitsega tegelevad organisatsioonid. Mõnede eranditena, näiteks Soomes Helsinki linna sotsiaalosakond, on lapsendamise vahendajaks kohaliku omavalitsuse asutused.”
Ühesõnaga: saab küll, aga väga palju tuleb endal korraldada ja maksta. See bürokraatia ja summad, mis välja käia tulnuks, tundusid meile liiga suured, rahaliselt jutt ikka kümnetest tuhandetest.
See info, mis meieni meedia teel jõuab, on alati kallutatud. Keegi ei lähe ajakirja kaanel rääkima, et näe, adopteerisin lapse, nägin temaga tõelisi näguripäevi ja nüüd istub ta vangis. Ikka räägitakse neid lugusid, mille üle uhkust tuntakse, kas on need lapsed siis hästi välja kukkunud või veel väikesed ja nunnud.
Täpselt nagu kodusünnitusest ei lähe avalikult rääkima see, kelle laps seetõttu sünnituse käigus suri või elukestva erivajaduse sai. Ikka need, kel kõik hästi on läinud.
Meie peres kasvab mitu lapsendatud last.
Ja minu vastus küsimusele on: jah, olen viimasel ajal hakanud kahetsema. Ikka hiilib ligi mõttepoeg, et oleksime võinud abikaasaga rohkem omal jõul proovida, äkki oleks õnnestunud ja siis oleks muresid palju vähem.
Kusjuures – kahetsemise põhjus pole üldsegi lastes! Meile meeldivad meie lapsed väga: tegemist on tervete, tarkade ja hea iseloomuga inimestega. Jah, neil on küll olemas mõningad jooned, mis meenutavad nende sünnitusmajja mahajätmist ning edasist solgutamist erinevate haiglate, erinevate lastekodude, erinevate kasuperede vahet. Eks ilmselgelt see, kui väikelaps on pidevalt vahetanud kodusid ja turvaisikuid, jätab temasse jälje. Nii on mõlemas sees mingi seletamatu ärevus, rahutus, keskmisest nõrgem pingetaluvus, vahel nähakse situatsiooni, mis bioloogilise lapse paneks vaid õlgu kehitama, liialdatult hirmuäratavana jne.
Ka lapsendamisteemalises raamatusarjas “Lapsevanem loeb” kirjeldatakse selliseid olukordi, et kui näiteks ema ütleb lapsele: “Korja mänguasjad kokku!”, siis bioloogiline laps läheb ja korjabki või hakkab virisema, et ei viitsi; ent lapsendatud laps võib ehmatada surmani ära ja rääkida teistele liialdatud jutte, et ema karjub ja riidleb ja ta kardab väga. Ehkki ema kehakeel ja hääletoon olid täpselt samad. Ka koolis võib selline laps tajuda õpetaja ainsat korralekutsumist „pideva karjumisena“ ning kodus vanematele õpetajast mõnevõrra liialdatud pildi maalida. See oli üks näide seikadest, mida lapsendatud laste vanemad hästi teavad ja oskavad arvestada.
Oleme abikaasaga ennast aastakümnete jooksul lapsendamise teemas tohutult palju harinud, läbitud on peaaegu kõik temaatilised koolitused, mida Eestis võimalik saada, suhtleme igapäevaselt teiste lapsendajaperedega, käime väga palju temaatilistel üritustel, osaleme aktiivselt MTÜ töös jne. Tänu sellele olime saanud üsna hea pagasi ja teadlikkuse ning tundsime endid kindlalt – nii kindlalt, kui sellises olukorras tunda saab. Olime koos abikaasa ja laste endiga koos üles ehitanud oma süsteemi, mis lähtus täpselt neist konkreetsetest lastest, nende vajadustest. See oli meie perekond – natuke hapram, natuke haavatavam küll kui keskmine pere, aga meie kõigi ühise pingutuse tulemused olid suurepärased ning pakkusid meile palju rõõmu. Lapsed lõpetasid järjest klasse kiituskirjadega, neid valiti klassivanemaks ja saadeti üha uutele olümpiaadidele kooli au kaitsma, lisaks jätkus neil selle kõige kõrvalt võhma (nende endi soovil ja initsiatiivil) käia muusikakoolis, kolmes-neljas erinevas trennis, lisaks paaris huviringis, osaleda hulgal muudel üritustel nagu laulu- ja tantsupidudel jne. Pea iga päev olid meie kodus laste head sõbrad. Nägime vanematena, et meie lapsed on igati hakkamasaavad, energilised, uudishimulikud ja rõõmsameelsed ning põhjust muretsemiseks pole. Kodune süsteem töötas superhästi!
Kuni siis… ühel päeval oli ühel lapsel olnud koolis sõbrannaga tüli, suht tühisel põhjusel. Ja õpetaja oli viinud minu lapse koolipsühholoogi juurde! 🙁 Lapselt endalt õpetaja nõusolekut üldse ei küsinud, samuti ei informeerinud ta poole sõnagagi vanemaid ega küsinud neilt luba. Ehkki vanemate telefoninumbrid olid õpetajal kenasti kirjas ja loa küsimine oleks kestnud vaid hetke… Juba sama päeva lõunaks sain äreva sms koolipsühholoogilt, et peab lähipäevil kiiremas korras kohtuma ja rääkima!
Kui lapsele kooli järele läksin, et teda nagu ikka viia autoga koju, kus soe lõuna teda ootamas, oli laps endast väljas. Rääkis, et psühholoog olevat käskinud tal rääkida oma perest, ja laps oli kogemata lobisenud välja, et on lapsendatud. Seepeale olevat psühholoog haaranud oma kaelaketist kinni, kõlistanud sellega valjult ja dramaatiliselt poolenisti karjatanud: “Nüüd on kõik selge! Ei mingit kahtlust! Kõik on selge!”
Laps oli väga ära ehmatanud psühholoogi niisugusest käitumisest ja hakanud teda muidugi paluma, et too midagi ei teeks, sest kõik olevat korras. Ent psühholoog oli hoos, korrutas ainult, et ei mingit kahtlust enam, temale olevat kõik selge! Mis tal siis selge oli, kui ta nägi last esimest korda elus ja lapsel polnud eelnevalt mitte ühtegi märkust ega muud probleemidele viitavat – jääb arusaamatuks. Mille põhjal spetsialist lambist otsustas, et vot see laps on ravi vajav väärakas – oli lapsendamise seik.
Küsisin lapse käest, kas ta tahab selle koolipsühholoogi juures käima hakata, laps ei tahtnud. Ütles, et too oli tekitanud temas hirmu. Okei, ütlesin et kui laps ise ei taha, siis ei sunni teda. Seda enam, et meie vanematena tundsime oma lapsi ja nägime, et suuri sekkumist vajavaid probleeme pole, teiseks saime aru, et too koolipsühholoog ei ole lapsendatud laste teemas pädev. Seetõttu tegime koos perega, lapselt küsides, otsuse, et ta ei pea selle koolipsühholoogi juures käima hakkama.
Paraku koolipsühholoogile lapse ja vanemate otsus ei sobinud. Selgus, et tema jaoks oli vanemate nõusoleku küsimine pelgalt formaalsus. Ta riputas sündmuse suure kella külge ja põhjustas suure skandaali. Et ta aga ei julgenud tunnistada, et oli just lapsendamise seiga tõttu oletanud, et tegu on “abivajava lapsega”, tekkisid tema poolt selle asemele millalgi hiljem äkitselt imelikud jutud “kohutavalt halvast kodust ja halbadest vanematest”. Lapsevanematele ta selliseid asju ei rääkinud, pressis ainult last enda juurde ravile, et tema nüüd hakkab seda vaest orbu messiasena ära päästma. Algatati juurdlus.
Esimese kohtumise esimeste minutite jooksul võttis LOV lastekaitseametnik meid kohe vastu sõimuga. Ta sõimas meid läbi selle eest, et miks meie lapsed teavad, et nad lapsendatud on. Ta karjus meie peale, ise näost vihast lilla: “Mida te oma lastele teinud olete?! Näete isegi, millisteks teie nad muutnud olete! Mitte iial, mitte iialgi ei tohi lapsele rääkida, et ta lapsendatud on! Kuidas te seda ometi ei teadnud?” Olime täielikus šokis, nagu puuga pähe saanud, vaikisime. Laps puhkes nutma. Selle peale karjus lastekaitseametnik, näpuga lapse peale näidates: “Näe, mida te oma lapsele teinud olete! Näete, ta nutab!” (Ehkki tema ise oma karjumisega oli viinud lapse endast välja.) Ja pöördudes oma kolleegi poole, ütles talle umbes nii, et need vanemad on oma lastele ohtlikud ja nad tuleb eraldada. Mul läks seda kuuldes silme eest mustaks. Õnneks viidi lapsed ainult paariks tunniks ära, lõpuks saime nad tagasi. Lastekaitseametnik käskis anda meil oma lapsed ravile “teraapialaagrisse”, mis pidi kestma nädal aega. Ütlesime, et lapsed hakkaksid seal koju igatsema ja ei saaks nädal otsa koolist puududa. Seepeale vahtis LK ametnik meile üllatunult otsa ja küsis jahmunult: „Kas te keeldute oma lapsi aitamast?“
Pärast pikka ja närvesöövat uurimist, mis meenutas kriminaaluurimist, juhtum lõpetati, midagi halba ei leitud, koolipsühholoog oli oma „diagnoosiga“ eksinud. LOV sotsiaalosakonna juhataja esitas midagi, mis pidi olema pere ees vabandamine.
Aga pärast seda ei ole meie peres enam miski endine. Spetsialistide tegevus on röövinud lapsevanematelt eneseusu ja tekitanud tunde, et ole nii armastav ja pühendunud kui tahad, riigi silmis oled ikkagi oma lastele ohtlik suli ja kaabakas. Endisest innust ja elurõõmust pole suurt midagi alles. Pere on katki, vanemad ja lapsed traumeeritud, pere enda poolt loodud enne toimiv süsteem lõhutud. Ja see kõik juhtus, kuna laps rumala peaga lobises koolipsühholoogile välja, et ta on lapsendatud. Oleme abikaasaga alati arvanud, et laps ei peaks oma lugu häbenema, ja sestap ei ole seda ka laste eest varjanud, lapsed kasvasid selle teadmisega rahulikult üles. Ka koolis teadis terve klass koos õpetajaga lapsendamisest, ja siiani pole meieni jõudnud mitte ainustki signaali narrimisest või tõrjumisest: lapsendatud laps oli lugupeetud ja armastatud nii klassikaaslaste kui ka nende vanemate silmis. Ainult koolipsühholoogile ja lastekaitseametnikule oli lapse päritolu pinnuks silmas.
Kui klassijuhatajaga pahandasin, et mispärast ta salaja, asjaosaliste endi seljataga niimoodi susserdas ja lapse ilma vanemate nõusolekuta psühholoogile viis, põhjustades sedasi lapsele ja perele ainult trauma, laiutas õpetaja käsi ja ütles, et kahju, tema polevat üldse tulnud selle pealegi, et igal lapsel on oma lugu ja omad eripärad… Aga selleks ongi ju olemas kooli-kodu koostöö, miks pole siin kool omapoolset koostööd teinud?!
See laps, kellele spetsialisti soovimatu sekkumine trauma põhjustas, ei tule enam oma eluga toime. Enne toimekas ja rõõmsameelne laps ei jaksa äkitselt enam mitte midagi teha – loobus muusikakoolist ja trennidest ning isegi õppimisega ei tule ta enam toime, ta pigem magaks. Enam ta klassivanem ei ole ja aeg-ajalt klaarin konflikte kaaslastega. Nüüd on probleem tekkinud, mistõttu otsisin lapsele abi – viisin ta ravile, aga ega see teraapias jutustamine mingit imet ei tee ega juhtunut olematuks ei muuda.
Me ei suuda mõista, mis häda oli neil kuradi spetsialistidel sekkuda võhivõõra pere ellu, tungida sinna sisse, vägistada see ära, lõhkuda vanemate ja laste poolt vaevaga üles ehitatud toimiv süsteem. Ja selle kõige algpõhjuseks oli lapsendamine ja spetsialisti õpikutarkus, et lapsendatud lapsed ei saa olla normaalsed, et nad vajavad ilmtingimata mingisugust sundteraapiat ja et spetsialist teab alati kõige paremini, mis lapsele „parim“ on…
Tunnen kurbust, et lapsendasin need toredad lapsed riiki, kus ei ole toredad „spetsialistid“, vaid on sellised, kes perede toetamise asemel pressivad jõuga peale midagi, mida nemad ise nimetavad eufemistlikult “abistamiseks”, aga mis tegelikult on vägivald perede vastu. Ilmselt, oleks olnud bioloogiline laps, poleks psühholoog kiirustanud lapse ega pere sildistamisega ega teinud nii ennatlikke järeldusi.
Kuna suhtleme palju teiste lapsendajatega, siis võin öelda, et meie õnnetus polnud kaugeltki ainuke selline: ühele perele keeldus ametnik andmast lapse isikutunnistust, kuna sünnitunnistus oli välja antud ligi aasta pärast lapse sündi – samas oli sünnitunnistus ehtne, mitte võltsitud ja lapse dokumendid olid seega tegelikult korras. Teine lapsendaja rääkis, kuidas tema last oli keeldutud 1. klassi vastu võtmast, kuna lapsevanem esitas lapse kehtiva ID kaardi ja passi, aga kool nõudis iga hinna eest hoopis sünnitunnistust (mida lapsel välismaalt lapsendamise tõttu ei olnud) – selle juhtumi pidi lahendama MTÜ Oma Pere jurist, kes ütles, et kool rikub oma alusetu sünnitunnistuse-nõudega seadust – sest seadus käsib esitada lapse isikuttõendava dokumendi, ja ID kaardi ning passi näol oli see nõue ju vanemate poolt igati korrektselt täidetud. Selliseid lugusid on päris palju, aga avalikkuse ette nad enamasti ei jõua. Ometi oleks hädasti vaja seda teha, julgustada inimesi, peresid jagama oma kogemusi, rääkima mis nendega juhtus. Ainult tagasiside on see, mis aitaks parandada kvaliteeti.
Aitäh oma lugu jagamast!
Issand kui kohutav 🙁 Soovin teie perele igastahes kõike head ja koos paranemist.
Nendele, kes ütlevad, et mis nendest kaakidest ikka soovitan lugeda Cathy Glassi raamatuid. Ta on olnud kasuvanem üle 50le lapsele, paljudel neist on olnud ikka väga väga keerulised elusaatused. Talle enamasti antaksegi nüüd ainult väga keerulised juhtumid. Tema kuidagi ikka saab nenendega hakkama ja kasvatab neist eluloomad. Muidugi pole tal olnud kerge, mõned juhtumid nagu see (link allpool), on ikka tõsiselt õõvastavad. Ja kasulapsed võivad olla vägivaldsed, valetada, asju lõhkuda jne jne.
https://cathyglass.co.uk/cg-book/damaged/
Seega nagu Eestis praegu see aasta ema vangi saatmine ja ilkumine, et ta on kindlasti ikkagi superema ja need kasulapsed keerasid käkki ja andsid valetunnistusi. No tõesti, ma ei usu. Kuidas üks kasuvanem saab suhteliselt kenasti hakkama ülikeeruliste juhtumitega ja teist süüdistakse kehalises väärkohtlemises.
Päris õudne, Kägu 08.04.2021 12:26. Tunnen kaasa ja loodan siiski, et teil asjad tasapisi jälle paremaks lähevad.
Tegelikult on see ju palju laiem probleem, ka lapsendamata lapsega võib mingil hetkel sattuda tegelema diletandist “abistaja”, kes olukorda süvenemata lahmima hakkab ja sellega asjad palju hullemaks teeb – siis leitakse lihtsalt mingi muu põhjus, miks last on vaja kiiresti päästma hakata. Asjalikke spetsialiste on lihtsalt nii vähe, minu laste koolis töötas mingil ajal psühholoogina näiteks tudeng, kellel veel bakalaureusekraadigi polnud, rääkimata kogemusest.
Ainult tagasiside on see, mis aitaks parandada kvaliteeti.
Tagasiside peaks olema isikuline. Peaks olema nimedega teada need värdjad psühholoogid ja ametnikud, kes sedasi lapsi piinavad. See oleks päris tagasiside, mis midagi parandaks. Praegune kirjeldus paneks ainult üldiselt neid valima, kes “päid veerema paneks”. Aga tavaliselt peade veeretamisega värdjateni ei jõuta…
Aga kas need lihased vanemad kahetsevad rasestumist, kui nende laps kasvab tujukaks/raskeks teismeliseks?
Oma lapsega, kes on raske teismeline, oleks minu arvates lihtsam käituda. Meenutad milline ise olid ja tõmbad paralleele, isegi karistad julgemini.
Lapsendatud lapsega on selline tunne, et …. äkki ei tohi. Ja kui karistad, siis võid kohe ise karistada saada.
Tunnen kurbust, et lapsendasin need toredad lapsed riiki, kus ei ole toredad „spetsialistid“, vaid on sellised, kes perede toetamise asemel pressivad jõuga peale midagi, mida nemad ise nimetavad eufemistlikult “abistamiseks”, aga mis tegelikult on vägivald perede vastu. Ilmselt, oleks olnud bioloogiline laps, poleks psühholoog kiirustanud lapse ega pere sildistamisega ega teinud nii ennatlikke järeldusi.
Kahjuks on see lugu ilmselt puhas tõde. Ka sellist ametnike ja “spetsialistide” omavoli olen 15 aasta jooksul näinud oi kui palju. Eriti hullud ongi psühholoogid. Ma mõnikord lausa arvan, et nad on reaalsusest irdunud. See jutt, mida nad suudavad ajada, ei kannata mingit kriitikat. Ja päris ausalt – ma pole näinud elus selliseid pealekaebajaid kui psühholoogid. Nad suudavad tühja koha pealt leiutada selliseid lastevastase vägivalla juhtumeid, et iga tavamõistusega kodanik saab aru, et asi on jama, aga neid see ei takista. Muidu polekski hullu, sest noh igaühel võib ju olla oma arvamus, aga nende pealekaebamine lõppebki tavaliselt kriminaaluurimisega. Ja kui muidugi tuleb välja, et asi liialdatud, jääb neil siiski veel õigust ülegi. Sest nendel on KOHUSTUS teavitada igast väärkohtlemise kahtlusest ja seda kohustust täidavad nad ilma igasuguse analüüsivõimeta. Väärkohtlemine on nende meelest, muide, ka see, kui nõuda lastelt vähegi kurjema häälega reeglite täitmist ja kokkulepetest kinni pidamist. Küll aga eksite selles suhtes, et nad bioloogiliste lastega selliseid võimumänge ei harrasta. Harrastavad, ja kuidas veel.
Sisuliselt on lapsevanem ilma õigusteta inimene, kelle võib iga suvalise sõrmenipsu peale vastutusele võtta ja mis veelgi hullem – mitte midagi ei pea tõestama. Piisab kahtlusest. Hakkabki pihta nõiajaht, sest üks võimuahne “spetsialist” on teinud järeldusi ja sellise vahu üles kloppinud, et hoia ja keela. Hea, et teil vähemalt lahenes nii, et uurimise käigus jäite õigeks.
Neid psühholoogidega kokkupuuteid on olnud päris palju. Ühel korral oli vaja üks kasvandik (mitte isiklik laps) saata koolipsühholoogi juurde. Lapsel oli probleem kooliskäimisega. Pärast vestlust kutsus psühholoog mu kõrvale ja teatas, et tema meelest on lapse probleemid põhjustatud sellest, et ta ei saa piisavalt armastust. Ja küsis minult – samuti lapsega vaid töö raames kokku puutuvalt inimeselt: “Kui palju teie teda armastate? Kas teile tundub, et seda on piisavalt?” No ja siis pidas mulle 10 minutit loengut, kuidas see, et laps ei käi koolis, on ikkagi osaliselt ka minu süü, sest ma ilmselt ei armasta seda last piisavalt ja laps ju tunneb selle ära. Nagu mida! Ma olin selle lapse kasvataja. Jah, ma hoolin oma kasvandikest, aga mis tundeid too segane minult ootas, jäigi mulle arusaamatuks. Tore oli aga teada, et lapse probleemile oli diagnoos pandud – mina ja minu kivist süda.
Teine ja hiljutine juhus. Tuli üks inimene minu juurde ja küsis nõu, sest mina olen n-ö valdkonnaga rohkem kursis. Alustuseks ütlen, et tunnen teda pikki aastaid ja tean, et pole olemas leebemat inimest ega rohkem oma lastele pühendunud ema, kui see konkreetne naine. Nad mõlemad mehega on teinud kõik endast oleneva, et lastele oleks kõik tagatud. Ja juhtus nii, et ühel lastest olid tekkinud psüühilised mured. Loomulikult asus ema koheselt abi otsima, aga psühhiaatrite ajad ju teate kui pikad. Saatis lapse koolipsühholoogi juurde. Laps oli seal siis üht-teist rääkinud ja muu hulgas maininud, et tema isa on väga range ja sunnib teda koeraga väljas käima. Olgu öeldud, et see koer oli lapse enda suur ja isiklik soov, millele isa kaua vastu oli, aga lõpuks tegid siis lapsega kokkuleppe, et ta ikkagi saab oma koera, vastutasuks lubadus, et ta peab ise väljas käima ja hoolitsema. Isa nüüd muidugi nõudis, et laps oma lubadusest kinni peaks, sest normaalsed inimesed mõtlevad ju, et lubadused on täitmiseks. Ka lastele. Mida tegi aga psühholoog? Kutsus vanemad kohale ja sõna otseses mõttes süüdistas neid, et nad on oma lapsega vägivaldsed ja selline sundimine on lubamatu. Laps peab ennast kodus turvaliselt tundma ja vanematel ei ole õigus esitada nõudmisi ega lapse peale häält tõsta. See on koduvägivald ja sellest on ta kohustatud teavitama lastekaitset ja politseid. Kujutate nüüd ehk ette nende inimeste emotsioone, kelle ainus elueksistents on teha oma laste heaks kõik mis võimalik. Päris hirmus oli. Ja vanemad ei saa mitte kuskilt abi, kui sellised “spetsialistid” suurima naudinguga oma teavitamiskohustust rakendama hakkavad.
Muide ka kasuperendusega huvitavad probleemid. Ametnikud üritavad kasuperedesse tihti suruda ka raskeid lapsi ja mõni kasuvanem siis võtabki – tal on ju sada koolitust läbitud ja usub end toime tulevat, samuti arvab, et saab abi ja koostööd. Kui aga tekib mõni jama ja lapsega ikkagi ei tulda toime, siis mis te arvate, kas see vanem saab kuskilt abi? Jah, mõni sotstöötaja kuulab ära ja kehitab õlgu, et tema ka ei tea, mis teha. Psühhiaater kirjutab ravimid, aga laps näiteks keeldub neid võtmast ja probleemid ei lahene. Need süüdistused aga, mis siis kehva kasvatamise eest hakkavad kasuperele lendama…oijommajoo. Tegelikult tegid inimesed teene rasket last vastu võttes, aga pärast pühivad need andjad oma käed puhtaks ja kogu jama jääb selle kasupere vastutada. Keegi neid ei aita. Ja kui nüüd mõni neist peaks sellises olukorras murduma ja tõepoolest kuidagi oma last karistama, siis jääb ta täie rauaga süüdi, sest sellisel juhul ei loe mitte mingid leevendavad asjaolud.
Mul on tegelikult praegu lausa kahju, et hakkasin seda jama kõike kirja panema. Laviinina tulid jälle meelde kõik need kuuldud-nähtud ja siiani uskumatuna tunduvad lood spetsialistde tegevusest, mida on kahjuks liiga palju, et olla lihtsalt erandid. Õnneks küll on ka normaalseid ametnikke ja tugitöötajaid. Selliseid, kes tõepoolest esimese asjana mingeid poolpiduseid kaebusi ei jookse tegema, vaid tõepoolest võtavad selle aja, et süveneda. Tavaliselt sellisel juhul mingit kaebust ei järgnegi, vaid inimesed tõepoolest teevad kõik endast oleneva, et peret toetada, mitte lihtsalt süüdistada vanemaid kõigis surmapattudes.
Ja mida ka aastate jooksul nägin – mõnuga süüdistatakse just tavalisi normaalseid peresid ja vanemaid. Probleemsete perede asotsiaalsed, alkohoolikutest või vägivaldsed vanemad oleksid justkui looduskaitse all. Nende puhul on ainus arutelu, et kas oleks võimalik kuidagi nii teha, et lapsi ikka mitte kodust eraldada. Igasugu tädikesed käivad lihtsalt kodukülastusi tegemas ja kirjutavad aga järjekordse protokolli. Ja kui siis lõpuks nähakse, et tuleb lapsed ära võtta, on pöördumatu kahju juba sündinud. Aga tavavanemad tõmbame iga kurjema sõna eest liistule, ähvardame, kaebame, kutsume lastekaitse ja politsei. Vot sellest vastuolust pole ma veel aastatega aru saanud. Äkki siis ei viitsista igasugu kahtlase kontingendiga jamada, sest neil pole midagi kaotada. Mis see neid kotib, et käis politsei või tehti mingi süüdistus. Nad sellega harjunud. Trahvi nad niikuinii ei maksa. Nii et edu kõigile lastekasvatamisel.
Rääkis, et psühholoog olevat käskinud tal rääkida oma perest, ja laps oli kogemata lobisenud välja, et on lapsendatud. Seepeale olevat psühholoog haaranud oma kaelaketist kinni, kõlistanud sellega valjult ja dramaatiliselt poolenisti karjatanud: “Nüüd on kõik selge! Ei mingit kahtlust! Kõik on selge!”
Ma arvan, et selline koolipsühholoog oleks selliseks reageerimiseks põhjuse leidnud ka mõnel muul normist erineval juhul – kui näiteks küll bioloogiline laps oleks öelnud, et ema ja isa elavad lahus või et perega koos elab surev vanaema (nt meie vanaema kaks viimast eluaastat möödusid meie kodus voodihaigena ja abivajajana) või hoopis räägib laps, et tal on kolmandast klassist alates diagnoos autismispektri häire (minu laps on täiesti võimeline oma diagnoosi rahulikult ja usaldavalt täiskasvanuga arutama). St see ei loe, kas on bioloogiline v mitte. Loeb see, kuidas ametnikud reageerivad. Hetkel sattus teile kahjuks lisaks halvale psühholoogile ka halb või kallutatud sotsiaalametnik ja rumal õpetaja, kes ei taibanud, et tema asjaajamine pole korrektne. Hm. Äkki see psühholoog suutis mõlemad ära tinistada, nii õpetaja kui ametniku? Äkki ta on nartsissist? Kas te koolile kaebuse esitasite? Selline psühholoog ei peaks üldse kusagil töötama.
Mulle tundub see kannatanud kasuvanema jutt siiski natuke kahtlane. Kas just päris vale, aga tugevasti liialdatud kindlasti.
Näiteks seda lugu, kus ametnik olevat keeldunud adopteeritud lapsele isikuttõendavat dokumenti väljastamast, räägiti ühes telesaates. Aga see oli kindlasti üle 10 aasta tagasi. Ja seda sünnitunnistuse nõudmist kooli astumisel olen ka kindlasti kuskil varem kuulnud ja see on veelgi vanem lugu.
Ma täiesti usun ebameeldivat kogemust koolipsühholoogiga. Kahjuks on elu selline, et õpetajad- koolipsühholoogid-lasteaiakasvatajad tihtipeale vastanduvad lapsevanematele ja halvustavad neid.
Aga see jutt, kuidas ikka koolipsühholoog haaras oma kaelaketist ja kõlistas seda dramaatiliselt… no ma ei tea. Kas šokis laps rääkis seda kõike? Samuti ma ei tea, et üldse kuskil Eestis korraldatakse teraapialaagreid ja veel kooli ajal. Võibolla mõeldi leinalaagrit, aga need on mõeldud ainult lastele, kellel on lähedane surnud ja ei toimu kooli ajal.
Tundub veider, et üks adoptiivpere on nii ametnikuvaenulik. Tavaliselt adopteerivad ikka haritud ja teadlikud inimesed, kes oskavad suhelda ja oma asju ajada.
Ei oska vanema seisukohast seda kommenteerida, aga olen ise adopteeritud 3-päevasena. Sain kogemata teada, kui olin 13. Suhted emaga olid väga lähedased, seega ei tundnud mingit reetmise tunnet. Muu suguvõsa aga…. Isa-ema läksid lahku, kui olin 7. Peale seda suhted isapoolse suguvõsaga jahenesid, nüüdseks täiesti olematuks. (Tänaseks olen 28). Isaga jällegi on suhted järjest paremad ja lähedasemad.
Ema suri, kui olin 21. Mõned aastad hiljem, kui suri vanaema, siis sain aru, et ka emapoolne suguvõsa pole mind täielikult omaks võtnud.
Sellega seoses otsisin üles oma bioloogilised õed, ühe õega olen ka kontaktis ja kohtunud. Bioloogiline ema ei ole minuga kohtumisest huvitatud, aga see väga ei morjendagi. Olen oma lapsepõlvega väga rahul ja ei kujuta ettegi, kuidas minu elu oleks läinud, kui poleks sattunud oma ema hea hoole alla.
See kogemus, et psühhiaater hakkab lapsega vestlemise asemel lapsevanemat sõitlema toetuse ja armastuse vähesuses, on mul jumala isiklikult olemas. Tegu on staažika, tuntud ja lugupeetud lastepsühhiaatriga, ja me ei läinud sinna otseselt autismispektri häire tõttu vaid muude probleemide tõttu. Selle asemel, et rääkida lapsega, rääkis psühhiaater minuga peamiselt sellest, et need probleemid tekivad tavaliselt juhul, kui laps ei leia kodunt piisavalt toetust. Mul tekkis juba tahtmine küsida, et kas ma äkki saadan lapse kabinetist välja, kuniks te oma sõitlemise lõpetate või mida ma teen nüüd? Lõpus veerand tundi siiski pühendati ka lapsele ja anti suunamiskirjad teiste spetsialistide juurde. Olen lapsega palju psühhiaatrite, psühholoogide jms asjatundjate vahet jooksnud ja mitte keegi teine pole niimoodi käitunud – kõik räägivad ikka lapsega rohkem ja minu käest küsivad ainult tausta.
Siinkohal võite te öelda, et see oli pelgalt minu subjektiivne mulje ja ma olin liiga haavatav, jne, jne. Mida iganes. Kui mul lapsega aasta pärast oli uuesti vaja tolle psühhiaatri juurde minna, võtsin lapse klassijuhataja (kes on koolis lapse suurim tugi ja abi) kaasa. Seekord leidis psühhiaater, et minu asemel võiks nüüd rünnata õpetajat ja seesama õpetaja sai üsna needsamad süüdistused, noh et kas te siis ei tea, et lapse probleemid tulenevad sellest, et ta ei saa koolist piisavalt toetust ja mõistmist, jne. Seekord jäeti mind rahule ja ma võisin kogu tsirkust täiesti kõrvalt jälgida. Ja tõesti, lapsele endale pühendati lõpus ainult paar küsimust. Klassijuhataja oli pärast päris šokeeritud.
Õnneks on kõik teised spetsialistid meile inimlikud ja mõistlikud sattunud, aga kardetavasti neid, kes oma kohale ei sobi, on mujalgi. Kaelaketi raputamine pole välistatud.
Mulle tundub see kannatanud kasuvanema jutt siiski natuke kahtlane. Kas just päris vale, aga tugevasti liialdatud kindlasti.
Näiteks seda lugu, kus ametnik olevat keeldunud adopteeritud lapsele isikuttõendavat dokumenti väljastamast, räägiti ühes telesaates. Aga see oli kindlasti üle 10 aasta tagasi. Ja seda sünnitunnistuse nõudmist kooli astumisel olen ka kindlasti kuskil varem kuulnud ja see on veelgi vanem lugu.
Ma täiesti usun ebameeldivat kogemust koolipsühholoogiga. Kahjuks on elu selline, et õpetajad- koolipsühholoogid-lasteaiakasvatajad tihtipeale vastanduvad lapsevanematele ja halvustavad neid.
Aga see jutt, kuidas ikka koolipsühholoog haaras oma kaelaketist ja kõlistas seda dramaatiliselt… no ma ei tea. Kas šokis laps rääkis seda kõike? Samuti ma ei tea, et üldse kuskil Eestis korraldatakse teraapialaagreid ja veel kooli ajal. Võibolla mõeldi leinalaagrit, aga need on mõeldud ainult lastele, kellel on lähedane surnud ja ei toimu kooli ajal.
Tundub veider, et üks adoptiivpere on nii ametnikuvaenulik. Tavaliselt adopteerivad ikka haritud ja teadlikud inimesed, kes oskavad suhelda ja oma asju ajada.
Mulle tundus see ka vähemasti tugevasti üledramatiseeritud.
Ebameeldivalt jäi silma ka see, et seetõttu inimene kahtleb, kas oli õige otsus lapsendada, saan aru, et eelkõige lapse pärast siis. Kas sellel lapsel oleks olnud postitaja meelest parem elu, kui teda poleks lapsendatud? Oleks virelenud bioloogiliste vaneamate juures või lastekodus?
Kainelt mõtlev täiskasvu saab ju aru, et inimesel tulebki igasugu eluraskusi ette ja ikka keegi ütleb halvasti millegi kohta, mida me muuta ei saa, mis ei ole kunagi meist sõltunud ega hakkagi sõltuma. Minule näiteks on kunagi klassijuhataja visanud ninapeale seda, et olen lahutatud vanemate laps, seostanud seda mu keerulise käitumisega teismelisena (kuigi vanemad lahutasid, kui ema alles mind ootas) jne. Kas mu ema oleks pidanud selle süüdistuse ja minu kurvastuse pärast ka jõudma mõttele, et parem kui ta poleks mind üldse saanud? Kummaline mõttekäik täiskasvanult.
Sellise vahejuhtumi pärast kahetseda või kahelda oma otsuses lapsendada… no ma ei tea.
Lapsepõlvest tean, et üks naistearst lapsendas kohe sünnitusmajas tüdruku (lapse bioloogiline nooruke ema oli tema jälgimisel). Tüdruk ei teadnud, et ta on lapsendatud (vene aja värk) ja kui teismelisena selle teada sai, siis oli raske. Ta sai ka ise teismelisena lapse, aga saab eluga hästi hakkama.
Tean paari, kellele helistati kohe sünnitusmajast, et saavad lapsendada kaksikud. Alguses olid lapsed veidi lastekodus, paar käis neid vaatamas ja ca kahe kuu vanuselt said lapsed enda juurde. Väga tublid, targad, toredad lapsed, kes hakkavad kooli minema. Neile räägitakse küll kohe, et nad on südames sündinud. Väga vale on just varjamine (ebakompetentne ametnik eelnevas loos). Lapsed vanemate moodi ka välimuselt 🙂
<p style=”text-align: left;”>Minu ema lapsendas 6 a poisi, kui meie pere lapsed olid juba 20ndate alguses.</p>
Kasuvend oli väga keerulisest kodust- kiindumus häirega, traumad, ATH, õpiraskused, meeleoluhäired.
Kas ema kahetseb, ei tea, aga poisi kasvatamine oli nagu 5 lapse kasvatamine. Minu ema tervis jäi sinna, sest ta püüdis väga.
Kasuvennaga suhtlen vähe, aga pean vennaks. Tema emaga suhtleb minimaalselt, kodus käib üliharva. Heidab ette, et teda olevat karmilt kasvatatud- olid igasugu piirangud jne, mis olid tegelikult selleks, et teda ohjeldada.
Nüüd ise mitme lapse emana ei kujuta ma ennast sellise lapse emana ette. Raske töö.
Mina tean vähemalt kolme juhtumit. Üks abielupaar lapsendas väikese beebi, aga kui see suuremaks kasvas, selgus, et tal on vaimne alaareng. Pere siiski väga hoidis ja armastas seda poissi, kuigi temast normaalset tervet inimest ei saanud.
Teisel juhul lapsendas üks naine tüdruku, aga kui tüdruk sai teismeliseks, lõid välja rasked käitumishäired ja noore täiskasvanuna tegi ta enesetapu. Lapsendaja uuris tausta ja tuli välja, et tüdruku emal on raske vaimuhaigus ja ta on kogu elu hooldekodus elanud.
Kolmas lugu on eriti traagiline. Abielupaar lapsendas beebi, kasvatas üles, laps oli ilus ja andekas, lõpetas ülikooli, töötas heal töökohal ja siis lõi tal välja skisofreenia raske vorm, mis ei allu ravile. Temast sai täielik inimvare. Selgus, et ka bioloogilisel emal oli sama haigus.
Lähedaste sugulaste ainuke laps on adopteeritud. Leedust. Väga tark, edukas ja tore noormees tänaseks. Täiesti oma vanemate “nägu”.
Üks väga hea kolleeg on beebina Koreast adopteeritud. Üliedukas ja tark naisterahvas. Ka täiesti on pere “nägu”, kus ka teised lapsed (bioloogilised) on k6rge lennuga. Sotsiaalne keskkond ja perekond loeb ikka, mitte bioloogia. Bioloogiliselt saad kaasa oma välimuse ja näiteks temperamendi, aga sinu kujunemine, väärtushinnangud ja vaade elule kujuneb ikka kasvukeskkonnas.
Kui kahetseda lapsendamist hiljem kui probleemid ilmnevad, saab süüdistada vaid ennast mitte lapsendatud lapse geene.
Ka ise lapsi sünnitades ei tea sa kunagi mis geenikompoti kaasa saad.
Minu arust pole vahet kas kasvatada psühhikahäirega isiklikku või lapsendatud last. Ühtviisi raske ja keeruline on see ikka.
Mulle meeldib, et tänapäeva lapsendatud laps teab oma päritolu. Hullem on seda saada teada täiskasvanuna.
Olen täiskasvanud raske psüühhikahäirega lihase lapse ema. No ei ole minu lapsel olnud millestki puudust sh hoolest ja armastusest. Vastsündinuna pandi kohe minu rinnale ja oli minuga kogu aeg. Sh ka turvaline lapsepõlv. See kaasasündinud psühhikahäire oli, on ja jääb. Sellest ei saa terveks. Ka olen võidelnud erinevate spetsialistidega.
Minu lapsepõlve sõbranna oli väikelapseeas lapsendatud ja on väga tänulik oma kasuvanematele. Kuigi ka temaga polnud teismeeas kerge.
Mulle tundub see kannatanud kasuvanema jutt siiski natuke kahtlane. Kas just päris vale, aga tugevasti liialdatud kindlasti.
Näiteks seda lugu, kus ametnik olevat keeldunud adopteeritud lapsele isikuttõendavat dokumenti väljastamast, räägiti ühes telesaates. Aga see oli kindlasti üle 10 aasta tagasi. Ja seda sünnitunnistuse nõudmist kooli astumisel olen ka kindlasti kuskil varem kuulnud ja see on veelgi vanem lugu.
Ma täiesti usun ebameeldivat kogemust koolipsühholoogiga. Kahjuks on elu selline, et õpetajad- koolipsühholoogid-lasteaiakasvatajad tihtipeale vastanduvad lapsevanematele ja halvustavad neid.
Aga see jutt, kuidas ikka koolipsühholoog haaras oma kaelaketist ja kõlistas seda dramaatiliselt… no ma ei tea. Kas šokis laps rääkis seda kõike? Samuti ma ei tea, et üldse kuskil Eestis korraldatakse teraapialaagreid ja veel kooli ajal. Võibolla mõeldi leinalaagrit, aga need on mõeldud ainult lastele, kellel on lähedane surnud ja ei toimu kooli ajal.
Tundub veider, et üks adoptiivpere on nii ametnikuvaenulik. Tavaliselt adopteerivad ikka haritud ja teadlikud inimesed, kes oskavad suhelda ja oma asju ajada.
Vastan Teie poolt esitatud vastulausele.
Kõik kirjeldatud olukorras on tõsi ja liialdamata. Pigem jätsin siia ruumi- ja ajapuudusel kirja panemata suure osa neist mõnitustest ja alandustest, millega LOV sotsiaalametnik meid esimesel kohtumisel “õnnistas”. On kahju, et inimesi sunnitakse oma kogemustest vaikima, tembeldades kõik mitte-kiitev tagasiside automaatselt liialdamiseks või valetamiseks. See ei aita kvaliteeti mitte kuidagi parandada.
Kirjutate nii, nagu eksisteeriksid ainult need 2 näitejuhtumit, ja need olevat üle 10 aasta vanad. Tegelikult aga jõuab meediasse ainult jäämäe veepealne osa, 99% juhtumitest ajakirjandusse üldse ei jõuagi. Selliseid juhtumeid on palju! Need juhtumid, mida mina mõtlesin, on tunduvalt värskemad ja näitavad, et vahepeal pole muutunud midagi. Olen isiklikult rääkinud nende laste vanematega ja tean täisnimesid. Too 10 a tagune lugu, mis juhtus kuulsa näitlejaga, kes tahtis perega puhkusereisile minna aga ei saanud, kuna ametnikule ei sobinud lapse sünnitunnistuse väljastamise hilisem tähtaeg, mis viitas lapsendamise faktile, paneb mõtlema – kui juba Eestimaa kuulsused peavad ametnikega suhtluses viimases hädas ajakirjanduselt abi otsima olukorra lahendamiseks, kui palju on selliseid muresid veel tavaperedel?
Teraapialaagrist: siin on Teil õigus – ka professionaalsed sotsiaaltöötajad (mitte LOV omad), kellega juhtunut pärast jagasin, ütlesid samuti, et niisuguseid teraapialaagreid Eestis praegu nagu väga ei ole. Nad olid LOV ametniku soovist tõtt öelda päris kohkunud ning vihjasid, et tavaliselt on niisuguse jutu taga (a la andke oma lapsed ühte toredasse laagrisse, kus neid ravitakse ja nende eest hästi hoolitsetakse) kavatsus lapsed perest eraldada, nädala pärast öeldakse, et lapse ravivajadus olevat suurem kui algselt arvati, ja “laagris” viibimist pikendatakse edasi. See on kinnitamata, suuline jutt sõpradest LK ametnike poolt mulle.
Oma viimase lõiguga paned ametniku ja eraisiku suhtluses vastutuse eraisikule. Et eraisikud peavad oskama ametnikuga suhelda. Ent täpselt samamoodi võiks vastu küsida, kas siis ametnikule polegi vaja haridust ega suhtlemisoskust? Nemad tohivad küll esmakohtumise esimeste minutite jooksul pere hakatuseks läbi sõimata – süüdi jääb selles ikka pere, kes järelikult “pole haritud”. Mis siis üldse ametnike koolitamiste mõte on?
Ka LK valdkonnas võiks ikkagi kehtida süütuse presumptsioon, mitte aga nii, et uksest esimest korda sisse astunud perekonda süüdistatakse sajas surmapatus ja sõimatakse ema-isa läbi, et miks nad ausalt on oma lastele rääkinud, et nood lapsendatud on.
Muidugi ei saa ainult PK postituste põhjal järeldusi teha. Aga siin jääb ikkagi mulje konfliktide otsimisest, riigile ja ametnikele vastandumisest ja vandenõuteooriate uskumisest/levitamisest.
Uskumus, et meie riik on oma kodanike vastu vägivaldne ja ametnikud on kurjad ning tahavad süütutelt inimestelt lapsi ära võtta, on vale. Ärge uskuge neid jutte. Selliste juttude levitamine on kasulik meie suurele idanaabrile, kes soovib, et me omaenda riiki ei usaldaks ja käituksime siin üksteisega nagu vaenlased. Ärme läheme sellega kaasa.
Väga hea teema.
Olen lähedalt kokku puutunud oma lähisugulase väga inetu lahutusega ja kahjuks pärast lahutust polnud kumbki lapsevanem eriti võimeline laste eest hoolitsema. Nägin ka abi asemel palju sildistamist ja tühja süüdistamist lastekaitsetöötajate poolt. Minu kogemus on see, et ainsad, kellele hammasrataste vahele jäänud laste saatused tõesti korda läksid, olid õpetajad koolis. Nendele tõesti suur tänu.
Lõpuks on osad lapsed ka minu kui sugulase juures elanud ja ütlen selle kogemuse põhjal ka ausalt, et kui juba põhimõtteliselt oma vereliini laste kasvatamine on nii keeruline, siis päris võõraste lastega mina ilmselt hakkama ei saaks. Oma lähisugulase lastega on ikkagi mingi ühine ammune minevik, mis seob ja julgen neile ka vajadusel piire panna ja peale käratada nagu omagi lastele (nt. kui koolitee taheti pooleli jätta vms).
Ilma selleta ei kujuta ette, kuidas hakkama saadakse.
Nii, nagu diagnoosiga lapse puhul on oht, et kõik temaga tekkinud probleemid aetakse diagnoosi kaela, nii on ilmselt ka adopteeritud lapsega oht, et kõik tema probleemid aetakse tema päritolu kaela. Mõte, et “oleks ta minu lihane laps, siis neid probleeme kindlasti poleks”, on kerge tulema. Mis on arusaadav. Tundub, et Eestis lapsendatakse laps iseenda pärast ja on oluline, et seda last kõlbaks teistele uhkusega näidata? Ise tean peret (mitte Eestis), kes täiesti teadlikult lapsendas kaks autistlikku õde – laste endi pärast, et pakkuda neile paremat elu, kui neil muidu olnud oleks. Sellist eneseohverdust vist Eestis väga ei leia veel. Ikka on oluline, et lapsest tuleks tark, tubli ja endaga hakkamasaav inimene, muidu kahetsetakse, et seda inimest lastekodusse mädanema ei jäetud.
Eks unetutel öödel mõtlen ma ennast marineerides sama. Kus me oleme ikkagi vea teinud, miks meie laps pole nüüdseks enesekindel ja lustlik rõõmupallike, vaid tõsine ja ebakindel teismeline? Meile usaldati kõige väärtuslikum, mida teisele inimesele usaldada saab – väike kaitsetu beebi – ja me suutsime ta kuidagi ikkagi “katki teha”, ehkki armastasime, hoolisime ja hoolitsesime oma parimate teadmiste kohaselt.
Mina olen oma vanemate bioloogiline laps ja ainus kolmest, kellest ei tulnud ka “enesekindlat rõõmupallikest”, vaid kuni enesetapumõteteni ebakindel teismeline ja täiskasvanu. Mul olid ja on väga head vanemad, paremad, kui ma ise olen, ja mul oli väga ilus ja turvaline lapsepõlv. Milles asi – ausalt, ei tea. Aga oleks ma adopteeritud, saaks kõik selle kaela ajada.
Ära süüdista ennast, igal inimesel on siiski omad iseloomuomadused, mida ümber kasvatada pole võimalik.
Muidugi ei saa ainult PK postituste põhjal järeldusi teha. Aga siin jääb ikkagi mulje konfliktide otsimisest, riigile ja ametnikele vastandumisest ja vandenõuteooriate uskumisest/levitamisest.
Uskumus, et meie riik on oma kodanike vastu vägivaldne ja ametnikud on kurjad ning tahavad süütutelt inimestelt lapsi ära võtta, on vale. Ärge uskuge neid jutte. Selliste juttude levitamine on kasulik meie suurele idanaabrile, kes soovib, et me omaenda riiki ei usaldaks ja käituksime siin üksteisega nagu vaenlased. Ärme läheme sellega kaasa.
Kõik ametnikuid ei ole, kuid mõned on. Ja kui on nende mõnega kokkupuude, siis ongi jama. Ilsmelt nad kipuvad ka koonduma, sest sellised ebainimlikud isikud mujalt puksitaks välja.
See inimene on ka varem lastega seotud teemades seda joru ajanud, tont teab miks. See vist oli see teema, kus välismaal elanud eesti naise laps ära võeti ja seal ta ka vahutas.
See inimene on ka varem lastega seotud teemades seda joru ajanud, tont teab miks. See vist oli see teema, kus välismaal elanud eesti naise laps ära võeti ja seal ta ka vahutas.
Jah, aitäh, ma ise mõtlesin täpselt sama. Mingi Kremli troll, kes tahab meile selgeks teha, kuidas Eestis ja mujal Euroopas võetakae ilmsüütutelt inimestelt lapsi ära ja kurjad ametnikud saavad selle eest raha. Lapsed antakse kindlasti homoperedele lapsendamiseks, see ongi see ” teraapialaager”.
…muidu kahetsetakse, et seda inimest lastekodusse mädanema ei jäetud.
Rohkem lugupidamist lastekodude ja seal kasvavate laste vastu. Nad ei “mädane” seal, ka mitte ülekantud tähenduses. Neid kasvatavad enamasti empaatiavõimelised, endast parimat anda püüdvad inimesed, kelle jaoks on sellist lajatamist veidi valus lugeda. Nii mitmeski “päriskodus” on olukord palju hullem. Teeb natuke hingele haiget, kui lastekodusid ja seal üles kasvamist selliselt halvustatakse.
