Esileht Pereelu ja suhted Kas keegi kahetseb adopteerimist?

Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )

Teema: Kas keegi kahetseb adopteerimist?

Postitas:

Muidugi ei saa ainult PK postituste põhjal järeldusi teha. Aga siin jääb ikkagi mulje konfliktide otsimisest, riigile ja ametnikele vastandumisest ja vandenõuteooriate uskumisest/levitamisest.

Uskumus, et meie riik on oma kodanike vastu vägivaldne ja ametnikud on kurjad ning tahavad süütutelt inimestelt lapsi ära võtta, on vale. Ärge uskuge neid jutte. Selliste juttude levitamine on kasulik meie suurele idanaabrile, kes soovib, et me omaenda riiki ei usaldaks ja käituksime siin üksteisega nagu vaenlased. Ärme läheme sellega kaasa.

Kuna toote oma jutus korduvalt sisse idanaabri ja nõukogude perioodi, siis tuletaksin siinkohal meelde, et esimese Eesti Vabariigi ajal nimetati ametnikke rahva teenriteks. Mõtteviis, et “Riik – see oleme meie, ametnikud” pärineb muide idanaabrilt.

Enda meelest jagasin meie pere lugu siin praegu esmakordselt, aga kordan taas: selliseid lugusid on palju, kahjuks. Ei ole sugugi “see üks inimene, Kremli troll”, kellel ainsana olevat lastekaitseametnikega kehvad kogemused – vaid neid on Eestis tunduvalt rohkem. Neile on loodud kogunisti omad foorumid ja FB kogukonnad, kus üksteist parema abi puudumisel toetatakse ja jõustatakse. Inimesed on jäetud hätta ja nad ei saa ka paludes seda abi, mida päriselt vajavad.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.04 12:26; 10.04 13:27; 12.04 09:02; 12.04 21:00;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Muidugi ei saa ainult PK postituste põhjal järeldusi teha. Aga siin jääb ikkagi mulje konfliktide otsimisest, riigile ja ametnikele vastandumisest ja vandenõuteooriate uskumisest/levitamisest.

Uskumus, et meie riik on oma kodanike vastu vägivaldne ja ametnikud on kurjad ning tahavad süütutelt inimestelt lapsi ära võtta, on vale. Ärge uskuge neid jutte. Selliste juttude levitamine on kasulik meie suurele idanaabrile, kes soovib, et me omaenda riiki ei usaldaks ja käituksime siin üksteisega nagu vaenlased. Ärme läheme sellega kaasa.

Kuna toote oma jutus korduvalt sisse idanaabri ja nõukogude perioodi, siis tuletaksin siinkohal meelde, et esimese Eesti Vabariigi ajal nimetati ametnikke rahva teenriteks. Mõtteviis, et “Riik – see oleme meie, ametnikud” pärineb muide idanaabrilt.

Enda meelest jagasin meie pere lugu siin praegu esmakordselt, aga kordan taas: selliseid lugusid on palju, kahjuks. Ei ole sugugi “see üks inimene, Kremli troll”, kellel ainsana olevat lastekaitseametnikega kehvad kogemused – vaid neid on Eestis tunduvalt rohkem. Neile on loodud kogunisti omad foorumid ja FB kogukonnad, kus üksteist parema abi puudumisel toetatakse ja jõustatakse. Inimesed on jäetud hätta ja nad ei saa ka paludes seda abi, mida päriselt vajavad.

Kuidas parema puudumisel? Mu tuttaval oli ka ebapädeva ametniku tõttu väga keeruline lapsendamisprotsess, ilmnes väga mitmeid puudujääke, ametiseisundi kuritarvitamist, adoptiivvanemate eest info varjamist jms. Nad ikka esitasid ametliku kaebuse ja said oma õiguse, ebapädev inimene kõrvaldati oma töökohalt.

Te ju ilmselt ikka ka andsite asjale ametliku käigu pärast neid läbitehtud koledusi?

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.04 22:15; 09.04 12:47; 12.04 13:54; 12.04 15:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Te ju ilmselt ikka ka andsite asjale ametliku käigu pärast neid läbitehtud koledusi?

Kui mina oleksin see inimene ja maadleksin veel praegugi nende koleduste tagajärgedega, siis ma kohe kindlasti ei jaksaks enam mingi ametliku käigu andmisega tegeleda, vaid lööksin lihtsalt käega. Maksimaalne, mida teha suudaksin, olekski lihtsalt oma loo rääkimine.
Selle teema võiks näiteks ajakirjandus üles võtta, oleks paljudele kasulik, ma kujutan ette.

+11
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.04 13:56; 12.04 14:58;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Te ju ilmselt ikka ka andsite asjale ametliku käigu pärast neid läbitehtud koledusi?

Kui mina oleksin see inimene ja maadleksin veel praegugi nende koleduste tagajärgedega, siis ma kohe kindlasti ei jaksaks enam mingi ametliku käigu andmisega tegeleda, vaid lööksin lihtsalt käega. Maksimaalne, mida teha suudaksin, olekski lihtsalt oma loo rääkimine.

Selle teema võiks näiteks ajakirjandus üles võtta, oleks paljudele kasulik, ma kujutan ette.

Ajakirjanduses üles võtta ja avalikult asju klaarida jaksaks, ametlikku käiku anda mitte? Ok. Aga eks seegi oleks parem muidugi kui foorumis kirjutamine.

+7
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.04 22:15; 09.04 12:47; 12.04 13:54; 12.04 15:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Loomulikult on lastekaitsega kokkupuuted sageli ebameeldivad, sest lastekaitse vaatevälja ei satu inimesed siis, kui neil on kõik korras ja hästi. Lastekaitse vaatevälja satuvad inimesed enamasti ikka siis, kui neil on mingeid muresid ja pahandusi. Küllaltki sageli on inimesed ise oma käitumisega need mured ja pahandused põhjustanud. Kuna aga enda vigu tunnistada on raske või lausa võimatu, siis langebki lapsevanema pahameel lastekaitsetöötajale. Seda enam veel, kui lastekaitsetöötaja juhib tähelepanu lapsevanema enda tehtud vigadele, mida ta võiks muuta. Valdavalt inimesed ei soovi enda käitumist muuta. Nad tahavad, et muutuks keegi teine – (eks)abikaasa, laps, õpetajad koolis. Või siis peaks riik tulema ja elu lilleaiaks tegema. Ja kui seda ei juhtu, ongi kõik väga halvasti, ametnik ja riik pahad.

Ka lapsendamisprotsess ei pea olema mingi lihtne asi. Lapsendamine ongi väga suure vastutuse võtmine ja kõik pered, kes soovi avaldavad, ei sobi sugugi last saama. Ja kui vastus lapsendamissoovile on eitav, siis muidugi on ülekohtu tunne väga suur. Siiski on see parem, kui lastekodusse tagasi antud lapsed, mida kahjuks ka ette tuleb.

+5
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 09.04 09:01; 09.04 21:21; 11.04 08:30; 11.04 19:59; 12.04 15:59;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Loomulikult on lastekaitsega kokkupuuted sageli ebameeldivad, sest lastekaitse vaatevälja ei satu inimesed siis, kui neil on kõik korras ja hästi. Lastekaitse vaatevälja satuvad inimesed enamasti ikka siis, kui neil on mingeid muresid ja pahandusi. Küllaltki sageli on inimesed ise oma käitumisega need mured ja pahandused põhjustanud. Kuna aga enda vigu tunnistada on raske või lausa võimatu, siis langebki lapsevanema pahameel lastekaitsetöötajale. Seda enam veel, kui lastekaitsetöötaja juhib tähelepanu lapsevanema enda tehtud vigadele, mida ta võiks muuta. Valdavalt inimesed ei soovi enda käitumist muuta. Nad tahavad, et muutuks keegi teine – (eks)abikaasa, laps, õpetajad koolis. Või siis peaks riik tulema ja elu lilleaiaks tegema. Ja kui seda ei juhtu, ongi kõik väga halvasti, ametnik ja riik pahad.

Ka lapsendamisprotsess ei pea olema mingi lihtne asi. Lapsendamine ongi väga suure vastutuse võtmine ja kõik pered, kes soovi avaldavad, ei sobi sugugi last saama. Ja kui vastus lapsendamissoovile on eitav, siis muidugi on ülekohtu tunne väga suur. Siiski on see parem, kui lastekodusse tagasi antud lapsed, mida kahjuks ka ette tuleb.

Näen, kuidas sotsiaalametnikuna püüate siinset arutelu juhtida endale mugavamasse voolusängi, minnes sujuvalt mööda teemas mitmete inimeste poolt välja toodud konkreetsetest probleemidest. Teie jutt on ilus küll, ent ei haaku viimastega mitte kuidagimoodi. On näha, kuidas Te püüate saavutada oma kolleegidele kerget võitu demagoogiliste võtete abil, milleks on kõikides mis tahes põhjustel LK-ga kokku puutunud inimestes häbitunde esilekutsumine ja nende sildistamine halbadeks vanemateks, kes ei saa hakkama.

Püüe tekitada LK-ga kokku puutunud inimestes selle seiga pärast häbitunnet on kantud Teie  soovist saada need inimesed oma kogemustest vaikima.

Ma ei nõustu Teiega selles, et kõik lapsevanemad, kes lastekaitsega kokku on puutunud, on järelikult ise probleemsed ja alati süüdi. Selline sildistamine ei ole professionaalne. See on sama, nagu kõik inimesed, kes on olnud kahtlustatavad mingis süüteos, muudetaks automaatselt süüdlasteks ainuüksi selle seiga tõttu. Siis poleks kohtuid ega tõendeid enam üldse vajagi – oli kahtlus, järelikult ongi süüdi!

Sellise jutuga teete karuteene ka neile paljudele korralikele lapsevanematele, kes paluvad LK abi seoses lapse puudega või soovivad saada nõu, kuidas lahutus lapsele võimalikult valutult läbi viia vms.

Oma eelmises kirjas nimetasite Teie oma halba kogemust jagavat lapsevanemat “Kremli trolliks”. Selline sõnavalik ja lapsevanemate juba ette negatiivne ärasildistamine olenemata LK poole pöördumise põhjustest näitavad paraku hästi, kui palju parandamist oleks vaja läbi viia meie sotsiaalsüsteemis ja sealsete töötajate suhtumises.

+23
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.04 12:26; 10.04 13:27; 12.04 09:02; 12.04 21:00;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ise lapsendanud pole, aga õpetajana tunnen mitmeid lapsendatud lapsi. Ei ole kohanud lapsevanemaid, kes kahetseks. Lapsendatutega on samad mured ja rõõmud, mis teistega. Tean, et üks ema oli küll lapse teismeliseeas natuke kurb/õnnetu, et laps tähtsustas bioloogilist ema rohkem, aga põhikooli lõpuks see muutus.

Psühholoogidest ka. Mul on olnud juhtum, kus läksin kooli psühholoogiga tõsiselt tülli. Minu õpilane (lapsendatud) läks tõsiselt ja vägivaldselt tülli ühe teise õpilasega ( ei ole lapsendatud). Psühholoog leidis, et probleem on kindlasti lapsendatud lapses, mina ja teise õpilase vanem leidsime, et “süüdi” ei ole sugugi lapsendatud laps, vaid see teine. Psühholoog hindaski asja kuidagi nii, et kui juba lapsendatud ja teada, et bioloogiline ema oli sõltlane, siis raudselt “viga” adopteeritud lapses. Tegelikult see nii ei olnud ja ka teise lapse vanem tunnistas ise, et probleem on tema lapsel. See on ainus kord, kui olen ise lähedalt kokku puutunud adopteerimisega kaasneva eelarvamusega. Õnneks probleem sai psühholoogist olenemata lahenduse, lapsed pole just südamesõbrad, aga liuguvad samas seltskonnas ja saavad häst läbi ( 3 a hiljem). Psühholoog on meie koolis õnneks vahetunud.

+18
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust pole vahet kas kasvatada psühhikahäirega isiklikku või lapsendatud last. Ühtviisi raske ja keeruline on see ikka.

Mina arvan, et on vahe. Mul on erivajadusega bioloogiline laps, kellega on palju raskem kui nö tavalise lapsega oleks. Aga ta on meie endi liha ja veri, väga oodatud ja tahetud laps ning ma tean, et ma pole erivajaduse tekkimises kuidagi ise süüdi. Adopteeritud lapse puhul ei tea, kas ema kasutas raseduse ajal uimasteid või alkoholi, mis pärilikud haigused tema perekonnas esinenud on jne. Aga isegi sel juhul kui adopteeritud lapsel esineks selline eripära nagu minu omal, mis ei ole otseselt millestki tingitud, vaid lihtsalt kehv juhus, jääks vaevama, et olen selle lapse ise oma perre võtnud ja kui poleks seda otsust teinud, ei oleks ma ka tema eripäradega silmitsi.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 07.04 02:58; 08.04 00:18; 13.04 19:16;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Pidin mõni kuu tagasi töö raames kokku puutuma paljude ametnikega (ikka mitmesajaga), sh lastekaitse ametnikega. Ei olnud küll reegel, kuid tundus et nooremal põlvkonnal on rohkem empaatiavõimet ja paindlikkust, vanem põlvkond on jäigalt oma väärtushinnangutes kinni

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Pidin mõni kuu tagasi töö raames kokku puutuma paljude ametnikega (ikka mitmesajaga), sh lastekaitse ametnikega. Ei olnud küll reegel, kuid tundus et nooremal põlvkonnal on rohkem empaatiavõimet ja paindlikkust, vanem põlvkond on jäigalt oma väärtushinnangutes kinni

Pinnapealsus on noortel teine äärmus, samas mida vanemaks, seda jäigemaks.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Psühholoogiga on ka mul kummalised kogemused. Käisin psühholoogil ajal kui läksin lahku mehest, kel oli probleemne poeg. Sattusin sel teemal ka psühholoogiga vestlema ja põhimõtteliselt tehti mulle selgeks, et ma võiks poisi ise üles kasvatada, kuna ega ta emalt-isalt tuge saa (tavalised vanemad, igatahes mitte probleemsed). Ma siis isegi mitte isa abikaasa vaid nö mõni aasta pruut olnud. Täiesti hämmastav mõtlemine – miks ema või isa pidanuks oma lapse mulle kasvatada andma või miks pidanuks ma tahtma probleemset poissi kasvatada?

+12
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

kuigi on olnud küll keerulisi hetki ka, palju keerulisemaid, kui teiste lastega, sest adopteeritud lapses istub vaatamata sellele, et lapsendasime ta beebina, ikkagi trauma ja hülgamishirm, mis võivad ta pealtnäha pisiasjadest äärmuslikult üles kütta. Ta enesehinnang on madal, ta on ebakindel

Beebina adopteeritud lapsel ei saa olla mingit hülgamishirmu ega traumat, see on absurd. Tema iseloomujooned on ikkagi kas kaasasündinud või kasvukeskkonnast tulenevad, mitte sellest, mis beebina juhtus.

Eks unetutel öödel mõtlen ma ennast marineerides sama. Kus me oleme ikkagi vea teinud, miks meie laps pole nüüdseks enesekindel ja lustlik rõõmupallike, vaid tõsine ja ebakindel teismeline? Meile usaldati kõige väärtuslikum, mida teisele inimesele usaldada saab – väike kaitsetu beebi – ja me suutsime ta kuidagi ikkagi “katki teha”, ehkki armastasime, hoolisime ja hoolitsesime oma parimate teadmiste kohaselt.

Aga siis loen ja kuulan teiste kogemusi ja lugusid, kes selles protsessis päriselt sees on, mitte ei targuta lihtsalt muuseas perekoolis, püüdes ühe vanema hinge natuke rohkem lahti käristada, ja saan aru, et tegelikult üht noort inimest saab küll traumeerida ka see, mida ta teab, et on temaga tehtud, olgugi et ta ise seda ei mäleta.

Me oleme sellest väga palju lapsega rääkinud (tema algatusel) ja ta on korduvalt küsinud – vahel mõtlikuna, vahel, eriti väiksemana, nuttes – et mis tal viga on, et see teine ema teda ei tahtnud? 4-aastaselt küsist ta minult, et kas ta siis polnudki armas beebi? Ja kui vaatasime koos ta beebipilte – ta oli maailma kõige nunnum pisike titapundar! – oli ta täiesti hämmingus, et kuidas sai see tädi teda mitte tahta. Ta on ka hiljem palju mõelnud selle üle, kuidas ta sündis ja et see naine, kes ta sünnitas, pidi ju talle otsa vaatama ja siis ikkagi otsustama ta ära anda. (Ja loomulikult oleme seletanud, lohutanud, püüdnud kõike kompenseerida, aga samas hoiduda ohvrimentaliteedi kinnistumisest jne jne jne, aga loomulikult oleme sel tasakaalu otsival teekonnal teinud ka vigu, lõppude lõpuks olime me lapsendades tõesti noored (alla 30) ja ta on meie esimene laps, nii et jah, me pole olnud täiiuslikud vanemad. Aga siiski piisavalt head, ma loodan.)

Tahan öelda, et samamoodi, kui küsida, kas keegi kahetseb adopteerimist, võib küsida, kas keegi kahetseb lapse saamist. Peres sees elades on lapsed ju lihtsalt lapsed, ma ei kujuta ette, et lapsendaja mõtleks igapäevaelus sellest, et üks laps on tal ise sünnitatud, aga teine mitte. Ja muresid ja untsuminekuid on ju nii bioloogiliste kui adopteerotud lastega, lihtsalt – asi, millele ma enne lapsendamist mõelda ei osanud, sest uskusin, et armastus ravib kindlalt kõik haavad – lapsendatud lapsel on üks tahk – teadmine enese hülgamisest – juures ja see võib vähemalt tundlikumate laste puhul nende enesepilti ja sealt tulenevalt ka eluteed ikkagi päris suurel määral mõjutada.

Just sellepärast ongi see moodne trend alati kogu tõde teatavaks teha üks kaheteraline mõõk. No milleks on vaja väikest last niisuguse teadmisega koormata? Inimene oleks õnnelikum, kui ta seda ei teaks. Pole kellelgi vaja teada peale nende, kes last kasvatavad.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.04 10:29; 24.04 10:30;
To report this post you need to login first.
Postitas:

…muidu kahetsetakse, et seda inimest lastekodusse mädanema ei jäetud.

Rohkem lugupidamist lastekodude ja seal kasvavate laste vastu. Nad ei “mädane” seal, ka mitte ülekantud tähenduses. Neid kasvatavad enamasti empaatiavõimelised, endast parimat anda püüdvad inimesed, kelle jaoks on sellist lajatamist veidi valus lugeda. Nii mitmeski “päriskodus” on olukord palju hullem. Teeb natuke hingele haiget, kui lastekodusid ja seal üles kasvamist selliselt halvustatakse.

Jah, tunnen lastekodus kasvanud inimest. Ma ei tea tasakaalukamat ja hoolivamat meesterahvast.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.04 10:29; 24.04 10:30;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Te ju ilmselt ikka ka andsite asjale ametliku käigu pärast neid läbitehtud koledusi?

Kui mina oleksin see inimene ja maadleksin veel praegugi nende koleduste tagajärgedega, siis ma kohe kindlasti ei jaksaks enam mingi ametliku käigu andmisega tegeleda, vaid lööksin lihtsalt käega. Maksimaalne, mida teha suudaksin, olekski lihtsalt oma loo rääkimine.

Selle teema võiks näiteks ajakirjandus üles võtta, oleks paljudele kasulik, ma kujutan ette.

Ajakirjanduses üles võtta ja avalikult asju klaarida jaksaks, ametlikku käiku anda mitte? Ok. Aga eks seegi oleks parem muidugi kui foorumis kirjutamine.

Sa tõesti ei tee vahet asjale ametliku käigu andmise ja ajakirjanduse poolt nö üles võtmise vahel? Ühel juhul pead koostama ametlikke dokumente, korraldama kokkusaamisi, inimestega rääkima ja jebima. Teisel juhul ei pea midagi tegema, sest keegi ajakirjanik teeb seda.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Hiinast ei saa ka kõige hullemate asotsiaalide lapsi muidugi. Seal on ju muud põhjused lapse ära andmiseks.

See on müüt. Mul on tuttav perekond, kes adopteeris Hiinast poisi ja tüdruku. Mõlemad beebidena ja sama ema aga erineva isa lapsed. Laste ema oli narkomaan. Nüüdseks on mõlemad lapsed hilisteismelised ja tervisehädad ning muud probleemid välja löönud, hoolimata adoptiivpere väga heast ja hoolivast kasvatusest ning soodsatest kasvutingimustest.

 

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oma eelmises kirjas nimetasite Teie oma halba kogemust jagavat lapsevanemat “Kremli trolliks”.

Minul kaob otsekohe usaldus iga sõna vastu, kui keegi oma argumentatsioonis Kremli ja Putini mängu toob. Selline argument kõneleb mõttelaiskusest, et mitte öelda mõtlemispuudest. Null tähelepanu sellistele.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.04 09:50; 07.04 11:03; 26.04 09:02; 26.04 09:03;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Psühholoogiga on ka mul kummalised kogemused. Käisin psühholoogil ajal kui läksin lahku mehest, kel oli probleemne poeg. Sattusin sel teemal ka psühholoogiga vestlema ja põhimõtteliselt tehti mulle selgeks, et ma võiks poisi ise üles kasvatada, kuna ega ta emalt-isalt tuge saa (tavalised vanemad, igatahes mitte probleemsed). Ma siis isegi mitte isa abikaasa vaid nö mõni aasta pruut olnud. Täiesti hämmastav mõtlemine – miks ema või isa pidanuks oma lapse mulle kasvatada andma või miks pidanuks ma tahtma probleemset poissi kasvatada?

Kas sa ise ehk ei  olnud osa probleemist?

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.04 09:50; 07.04 11:03; 26.04 09:02; 26.04 09:03;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Just sellepärast ongi see moodne trend alati kogu tõde teatavaks teha üks kaheteraline mõõk. No milleks on vaja väikest last niisuguse teadmisega koormata? Inimene oleks õnnelikum, kui ta seda ei teaks. Pole kellelgi vaja teada peale nende, kes last kasvatavad.

Tänasel DNA ajastul, kus kodune postiga saadetav DNA test maksab paarkümmend eurot ja neid komplekte üksteisele sünnipäevaks kingitakse, ei oleks varjamine kohe üldse kuidagi mõttekas. Ka varasemal ajal ei olnud see võimalik, sest alati leidub mõni “heategija”, kes lapsele asja ära räägib, kasvõi lihtsalt tema šokireaktsiooni nautimiseks. Mõlemal juhul aga kaotab laps suure tõenäosusega alatiseks kogu usalduse oma adoptiivvanemate vastu.

Head lahendust siin polegi, mõlemat pidi saab laps haiget (väga vähesed erandid välja arvatud). Varakult rääkimise puhul on tal vähemalt kogemus, et tema (adoptiiv)vanemad on temaga ausad. Identiteediprobleemid ja hülgamistunne on peaaegu kõikidel, mõnedele lihtsalt mõjub rängemalt ja teised suudavad selle teadmisega kergemini elada. Viisil, kuidas vanemad lapsele asjast rääkida oskavad, on muidugi teatud mõju, kuid oluliselt suurem mõju on ikkagi tema individuaalsel iseloomul. Ei olegi kahjuks võimalik kindlustada, et laps rängalt haiget ei saa, ükskõik kui superhead on vanemad ja kui imeliselt nad seletavad. Fakt ise lihtsalt puudutab nii sügavalt inimese identiteeti ja ürgseid hirme (hülgamishirm, sest laps on ju abitu ja kaitsetu), et need on tugevamad mõistuslikest argumentidest.

Lapsevanemad saavadki ainult teha oma parima, nagu siin üks kägu nii ilusasti kirjeldas – kannatlikult iga kord jälle vajaduselt kinnitades, seletades, rahustades, arutledes. Siiski ei saa ta kahjuks oma last sellest traumast täielikult säästa, ja kahjuks ei ole võimalik ette ennustada, kui raskelt üks või teine laps seda teadmist võtab.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu isa lapsendati haritlaste perre  1954 aastal aga , et ta lapsendatud on, sai teada pubeka eas juhuslikult. oli siis mingi 14-15. Ja sealt edasi läksid suhted vanematega halvaks. Ise läks ka  üsna pahade poiste teed, õnneks vanglani ei jõudnud. Hinded kukkusid ja keskkooli ei jõudnud.

Isa matustele minnes   palus ema tal sealt koheselt lahkuda.

Tänapäeval õnneks vanemad laste eest sellist asja enamasti ei varja.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olengi see “lapsendatud laps”. Saan aru kõikide kahtlustest ning hirmudest seoses geenide ja muu sellisega. Aga tegelikult on lapsendatud laps täpselt samasuguste vajaduste ja soovidega, nagu nö oma”liha ja veri”. Muidugi tekkis mingil hetkel küsimusi teemal, miks ma sünnitajale eo sobinud, aga ütlen ausalt, et tänaseks olen ma südamest tänulik oma emale ( kes mind lapsendas ja mul on meeletult kahju, et ei saa talle seda iga pàev öelda,sest  ta suri haiguse tagajärjel, kui olin 15.aastane). Mul on alati kentsakas kuulda, kui ma mainin sôna “ema”,  on esimene küsimus:”Kas mõtled bioloogilist ema, jah?”…. Eiii, ma môtlengi OMA EMA, sest tema mind kasvatas! Mul ei ole mingit päris vôi mängu ema. Ja selliselt soovitan ma suhtuda kôigil, kes adopteerimisele môelnud. Kui Te selle otsuse vastu vôtate, siis see laps ongi Teie “päris laps”! Ei pea môtlema ja kartma  võõraid geene, et mine tea, mis vàlja tuleb. Nii nagu elus ikka- mônedel vàga edukatel vanematel võivad ka  “vasikad” aia taha minna, nii samuti lapsendatud laps ei pea tähendama automaatselt kedagi, kes elu hammasrataste vahele jääb. Kôik lapsed ongi lihtsalt lapsed! Kuidas kasvatamine ônnestus, näeme me tulevikus. Minu bioloogilised vanemad ilmselt polnud kõige “teravamad pliiatsid”  ja kasupere lapsendas mu kahe päeva vanuselt. Olen üles kasvanud kahjuks pigem raskemates, kui kergemates oludes, kuid sellele vaatamata oma eluga väga hästi hakkama saanud. Mul on tànaseks oma pere ja laps, olen piisavalt haritud ning töötan parima sōbraga kahepeale loodud ettevõttes ( kui see on mingi mõõdupuu antud kontekstis).Vanemaid polnud mul alates 15.eluaastast, mind kasvatas kuni täisealiseks saamiseni tädi ja sealt edasi on mul endal olnud piisavalt unistusi luua oma pere ja rääkida kaasa enda tulevikus. Geenid puutuvad siin vähe asjasse, pigem inimene ise,tema vaated elule, unistused ja soovid.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas keegi kahetseb adopteerimist?