Esileht Pereelu ja suhted Kas keegi on edukalt laste pärast kokku jäänud kuigi armastus on kadunud?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )

Teema: Kas keegi on edukalt laste pärast kokku jäänud kuigi armastus on kadunud?

Postitas:
Kägu

Mul on dilemma. Mehega koos olnud 10 aastat, 2 tütart vanuses 4 ja 8. Viimane aasta ei ole olnud meie suhtele hea, erinevad probleemid, mida ei hakka siin täpselt lahkama ja ühel hetkel avastasin, et ei tunne oma mehe vastu enam midagi, jah ma hoolin temast sest ta on mu laste isa aga armastus on kaduma läinud kõikide nende tülide ja halvasti ütlemiste käigus. Ei, ma ei tahagi uut meest ega uut suhet, tahaks lihtsalt elada ilma selle pingeta, mis meie vahel on. Samas on lapsed veel noored ja ei tahaks kohe üldse neile haiget teha, mida lahku minek paratamatult teeb. Me ei tülitse kunagi laste juuresolekul ja ma usun, et lastel pole aimugi, kui halvad ja külmad meie suhted tegelikult omavahel on. Kas on võimalik ilma tunneteta edasi elada laste nimel ja loota, et need ühel päeval tagasi tulevad või on selline mõte täielik lollus? Mees väidab, et vaatamata kõigele tema tunded minu suhtes on endised. Ma väga püüan temas näha neid asju, mis mind kunagi temasse armuma panid aga mida pole seda pole. Mida teie teeksite või olete teinud sarnases olukorras? Kas tasub laste nimel näitemängu mängida kuni nad on suuremad?

+9
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Me ei tülitse kunagi laste juuresolekul ja ma usun, et lastel pole aimugi, kui halvad ja külmad meie suhted tegelikult omavahel on.

See päris kindlasti ei vasta tõele. Teie lapsed päris kindlasti tajuvad, et teievahelised suhted pole soojad ja armastavad, aga nad ei oska seda sõnastada ja sellest rääkida. Nad lihtsalt kasvavad üles sissekasvanud teadmisega, et just sellised ongi vanematevahelised perekondlikud suhted (nö tempel mällu igaveseks) ja suure tõenäosusega maadlevad ka ise tulevikus külmade suhete käes, sest see on nende ainuke tuttav muster.

Tehke mehega mis tahate – jääge kokku või minge lahku – aga lahendage oma suhted ära. Vahel on lastele parem see, kui vanemad karjuvad üksteise peale, aga suudavad peale seda leppida ja päriselt üksteisest hoolida, kui see, et aastatekaupa on kodus külm ja armastusevaba õhkkond. See viimane võiks tegelikult lausa väärkohtlemise alla minna.

+20
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See päris kindlasti ei vasta tõele. Teie lapsed päris kindlasti tajuvad, et teievahelised suhted pole soojad ja armastavad, aga nad ei oska seda sõnastada ja sellest rääkida. Nad lihtsalt kasvavad üles sissekasvanud teadmisega, et just sellised ongi vanematevahelised perekondlikud suhted (nö tempel mällu igaveseks) ja suure tõenäosusega maadlevad ka ise tulevikus külmade suhete käes, sest see on nende ainuke tuttav muster.

See ei ole kindlasti õige. Mina kasvasin peres, kus isa vahepeal kõrvalsuhtes lapse tegi, siis aga otsustas meie pere juurde jääda, ema andis võimaluse. Mina sain sellest teada alles täiskasvanuna. Lapsepõlves ei olnud mul sellest aimugi, sest mul oli väga õnnelik lapsepõlv. Vanemad meie kuuldes ei tülitsenud ja vaenulikult ei käitunud ja minule ei jäänud sellest mingit traumat, kuna ma ei teadnudki, et mingi probleem on. Tagantjärgi ma mäletan üht korda, mil avastasin ema üksi tugitoolis nutmas aga ta ütles mulle, et ” ah, suurte inimeste probleemid, ära sina selle pärast muretse” ja edasi oli tavaline igapäevane ema.

+33
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

SINA ei taha uut suhet, aga mees? Paljud armukesepidajad vannuvad igavest armastust.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

See päris kindlasti ei vasta tõele. Teie lapsed päris kindlasti tajuvad, et teievahelised suhted pole soojad ja armastavad, aga nad ei oska seda sõnastada ja sellest rääkida. Nad lihtsalt kasvavad üles sissekasvanud teadmisega, et just sellised ongi vanematevahelised perekondlikud suhted (nö tempel mällu igaveseks) ja suure tõenäosusega maadlevad ka ise tulevikus külmade suhete käes, sest see on nende ainuke tuttav muster.

See ei ole kindlasti õige. Mina kasvasin peres, kus isa vahepeal kõrvalsuhtes lapse tegi, siis aga otsustas meie pere juurde jääda, ema andis võimaluse. Mina sain sellest teada alles täiskasvanuna. Lapsepõlves ei olnud mul sellest aimugi, sest mul oli väga õnnelik lapsepõlv. Vanemad meie kuuldes ei tülitsenud ja vaenulikult ei käitunud ja minule ei jäänud sellest mingit traumat, kuna ma ei teadnudki, et mingi probleem on. Tagantjärgi ma mäletan üht korda, mil avastasin ema üksi tugitoolis nutmas aga ta ütles mulle, et ” ah, suurte inimeste probleemid, ära sina selle pärast muretse” ja edasi oli tavaline igapäevane ema.

Mis paneb sind arvama, et sinu lapsepõlve olukord on sarnane teemaalgataja omaga? Ma küll ei näe sinu ja tema loo vahel tingimata otsest seost.

+4
-23
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsed võtavad selle ema-isa suhte mudeli kaasa oma tulevastesse suhetesse. Kui vanemad omavahel ei kallista või üksteist väldivad, siis need lapsed ei olegi ju normaalset armastavat suhet näinud, millele tulevikus toetuda, kui ise juba paarilisega koos. Iga inimene, kes vähegi psühholoogiat uurinud, teab, et väga paljud asjad meie lapsepõlveperest kummitavad elu lõpuni – mõni saab ise aru, kust-mis tuleb ja kuidas käitumismalli muuta, teine vajab selleks psühholoogi abi, aga fakt on see, et loomulikult mõjutab see lapsi.

Ma ei saa absoluutselt selle laste nimel punnitamisest aru. Lapsed kasvavad üks hetk suureks, nad hakkavad asju taipama ja küsima. Ema ütleb, et “aga ma ju teie nimel kannatasin…” Nüüd lasub lastel see vastutus ju, sest ema ohverdas ju enda heaolu laste nimel. Ega ilmasjata ei öelda, et peres peab olema nr. 1 mehe-naise vaheline suhe, ja seejärel tulevad lapsed. Ennast tasub ju ka väärtustada ometi. Kas sa ise soovitaksid oma lastel kokku jääda, kui nad kunagi sama probleemiga kimbatuses oleks?

Ei ole lahutus lastele kerge, aga mina valiksin pigem selle tee. Parem kaks õnnelikku vanemat eraldi, kui kaks õnnetut vanemat koos.

+11
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Romantika ja läheduse vaibumine ei tähenda automaatselt jäist õhkkonda ja üksteise vältimist. Mina tean paari, kellel on väga hea läbisaamine ja suhtlevad üksteisega väga soojalt, puudutused-kallistused on olemas, aga keegi ei arvaks, et omaette olles on nad nagu õde ja vend, puuduvad igasugused intiimsed tegevused. Nende puhul ei mänginud rolli mitte niivõrd lapsed, vaid et kumbki ei soovi suure vaevaga ehitatud mugavast elust loobuda selle nimel, et kindlasti lahutatud saaks, üürikorteritesse kolida, ühiselt majandamise asemel elatist maksta, lapsi edasi-tagasi viia jne.

+17
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mina olen jälle selles paadis, et niikaua kui pole pakilisi asjaolusid (uus suhe, armumine teise ja väga pingeline õhkkond kodus, muud konkreetsed põhjused, mis muudavad kooselu võimatuks), kui läbi saadakse hästi ja igapäevatasandil toimib pere ja kodu kui üksus, siis pole kiiret kuhugi. Lapsed tegelikult ei tea ega hooligi sellest, et vanemate vahel oleks lõõmav armastus, piisab täiesti heast soojast omavahelisest läbisaamisest, teadmisest, et kui vaja ja midagi juhtub, saab teiselt tuge, ühised eesmärgid, ühiselt loodud elu jne. Muidugi teemaalgatusest ei kuma läbi, et neil seda sooja suhet oleks. Kui on pinged ja omavaheline läbisaamine on külm, siis parem juba eraldi. Keegi muidugi ei suuda garanteerida, et see “kaks õnnelikku vanemat eraldi” ka tegelikkuses realiseerub. Kärgperes on kordi rohkem osapooli ja kordi rohkem võimalikke probleemkohti. Lahus rahumeelselt laste kasvatamine nõuab siiski pidevat, efektiivset ja head kommunikatsiooni mõlema eksi poolt, vastutulekuid, laste heaolu prioriteediks seadmist jms.

Kui emme seletas mu tuttavale lapsele, et emme ja issi ei armasta enam teineteist, küsis laps “Mis siis? Koos võite ikkagi ju elada?”.

Ma ise olen sama olukorras, suhtest on villand, tahaks lihtsalt rahu. Varem mõtlesin, et pean veel vastu nii 10a, siis on lapsed suured jne, aga viimase tüli ajal sain äkki selgeks, et ma hindasin oma võimekust ikka tugevalt üle mja ma ei taha oleskleda armastuseta suhtes veel teist 10a. Meil on seda jama aega olnud tunduvalt kauem kui 1a ja kuigi mees püüab, siis mina enam sellega kaasa minna ei suuda, ei taha enam ja ei usu, et midagi püsivalt enam paraneb. Neid parem-halvem aegu on olnud nii palju, püüab üks ja püüab teine ja lõpuks vajub kõik jälle samasse viletsasse olukorda tagasi.
Kui nii vähe aegaon mõõn olnud, siis üritaks ikkagi veel. Laste pärast ei tohi esimeste mõõnade ajal ka püssi kohe põõsasse visata. Seal on palju kuulamis ja mõtlemisväärset ka teistes saadetes: https://vikerraadio.err.ee/1025161/peresaade-kas-ja-kuidas-minna-lahku

Kaire Vilgats proovis päris mitu aastat ka seda lahkumineku vormi, kus ühe pinna peal elatakse oma elu, nagu et isa-ema on lastel ikka olemas, aga ei tööta pikalt seegi. Lõpuks nii ei saa keegi oma eluga edasi minna. https://nipiraamat.ohtuleht.ee/972208/kaire-vilgats-keerulisest-suhtest-kooselu-eksiga-parast-lahutust-kaua-ei-kesta

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas sa mõtled suurt romantilist armastust, armumise ja kirega, et see kestaks näiteks 40 abieluaastat jutti? Sellise põlemisega enamus pikki kooselusid ei kestagi. Rahulik kulgemine on pikk abielu. Kui moraal ja väärtused paigas.

+19
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ühel hetkel avastasin, et ei tunne oma mehe vastu enam midagi, jah ma hoolin temast sest ta on mu laste isa aga armastus on kaduma läinud kõikide nende tülide ja halvasti ütlemiste käigus.

Tead, see “ma ei tunne mitte midagi” võib olla ajutine, eriti kui mingi hoolimine on siiski alles. Oma tundeid saab mõjutada nii ühes kui teises suunas, eriti kui teine pool “tunneb” midagi. Olen selle “ma ei tunne midagi” üle elanud – kõige kummalisem, et tunded tulid tagasi kui enda suhtumist muutsin ja praegu on neid rohkem kui kunagi varem.
Nõu anda ei saa, sest nõuanne lähtuks minust,mitte sinust, kuid kui on soov mehega koos edasi elada, siis tuleb mõttes keskenduda tema headele külgedele, mis kindlasti pole kuhugi kadunud. Nagu ütles üks naine: ma võtsin nõuks iga päev leida temas kolm meeldivat asja ja varsti ma nägin, kui palju head temas on ja kui palju ta minu heaks siiski pingutab. Sageli kipume seda kõike pidama enesestmõistetavaks ning keskendume sellele, mis puudu jääb.

+28
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed võtavad selle ema-isa suhte mudeli kaasa oma tulevastesse suhetesse. Kui vanemad omavahel ei kallista või üksteist väldivad, siis need lapsed ei olegi ju normaalset armastavat suhet näinud, millele tulevikus toetuda, kui ise juba paarilisega koos. Iga inimene, kes vähegi psühholoogiat uurinud, teab, et väga paljud asjad meie lapsepõlveperest kummitavad elu lõpuni – mõni saab ise aru, kust-mis tuleb ja kuidas käitumismalli muuta, teine vajab selleks psühholoogi abi, aga fakt on see, et loomulikult mõjutab see lapsi.

Ma ei saa absoluutselt selle laste nimel punnitamisest aru. Lapsed kasvavad üks hetk suureks, nad hakkavad asju taipama ja küsima. Ema ütleb, et “aga ma ju teie nimel kannatasin…” Nüüd lasub lastel see vastutus ju, sest ema ohverdas ju enda heaolu laste nimel. Ega ilmasjata ei öelda, et peres peab olema nr. 1 mehe-naise vaheline suhe, ja seejärel tulevad lapsed. Ennast tasub ju ka väärtustada ometi. Kas sa ise soovitaksid oma lastel kokku jääda, kui nad kunagi sama probleemiga kimbatuses oleks?

Ei ole lahutus lastele kerge, aga mina valiksin pigem selle tee. Parem kaks õnnelikku vanemat eraldi, kui kaks õnnetut vanemat koos.

Mis paneb ometi arvama, et lahkuminek, kuna liblikad ju enam ei lenda ja on pingeid, toob suure ja kestva rahulolu emale. Pika elu jooksul tuleb ikka kahe inimese suhtes kriise ette. Ei tule ehk vaid sellistes suhetes, kus 1 osapool on totaalselt teise huvidele allutatud, oma soovideta, vajadusteta pm ori. Siis jah ei ole konflikte. Aga tunded vaibuvad ja tekivad taas, see ei ole mingi lineaarne protsess. Algusaegade tunnete intensiivsust ilmselt ei pruugi kogeda, aga kas peabki korduvalt. Jah, ema-isa suhte mudel lapsele ellu kaasa. Ja suur enamus nendest lastest, kelle vanemad lahutasid, lahutavad ka. Sest nende jaoks on see ainus probleemide lahendus, millega nad on kokku puutunud.

+19
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Armastus teise vastu? Saad sa pingutada ja lasta ennast puudutada
mehel, kui sa mõtled üldse teisest? Talumatu õudus kuubis.

See ei olnud teemaalgatuse teema üldse ju, pole hetkel kolmandaid seal vahel. Veel.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui pingelist aega omavahel on rohkem kui ilusat aega, siis on vist mõistlikum eraldi elada.

Seetõttu võtsin ka mina lahkumineku otsuse vastu. Kuigi mees leiab, et võiksime end veel kokku võtta, aga samas me oleme aastaid samas seisus ja kokkuvõtmise hetkedest oleme alati hiljemalt kahe nädala möödudes samas kohas tagasi.

Tahan elada lihtsalt rahus, ilma pideva pingetundeta koduses õhus.

Ei ole kolmandaid osapooli mängus, kuid tunnen lihtsalt, et see suhe ei teeni meid enam, ei anna midagi juurde, ei innusta meid, vaid pigem piirab ja surub maha.

Enese õnne ohverdamine, et teistel oleks hea, on üks suurimaid kuritegusid iseenda vastu. Elame vaid kord.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu armastus, austus, lugupidamine jne tunded kadusid mehe vastu päevapealt, kui avastasin ta pikaajalise kõrvalsuhte. Kõige hullem oli see, et sellele naisele lubas ta pidevalt abielu, unistasid sellest kuidas altari ette kõnnivad kui minuga polnud sel teemal 15 aastat sõnagi rääkinud. Liialdamata. Kui teema selleni viisin kõndis minema. Ma ei saanud iial vastust mis ta abiellumisest arvab. Ja siis selline löök.
Ära ta ei läinud, kuigi koju ma ei lasknud teda mitu kuud. Lihtsalt magas autos. Laps oli beebi, teine väike laps oli ka, raha mul polnud, üksi oli megaraske ja nii ta koju tagasi imbus. Nüüd juba 2 aastat vegeteerime ja ma vihkan seda kõike. Ma ei oska lihtsalt hetkel midagi muuta. Ma ei usu, et nii saab elada vanaduseni hulluks minemata. Vbl, kui pole reetmist olnud ja suhted üldjoontes head. Kui teise hääletoongi oksele ajab peaks lahku minema, ma ei tea kas laste pärast aga enda pärast kindlasti. Kui see oleks vaid nii lihtne, kui on lapsed ja ühine kodu..

+13
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu armastus, austus, lugupidamine jne tunded kadusid mehe vastu päevapealt, kui avastasin ta pikaajalise kõrvalsuhte. Kõige hullem oli see, et sellele naisele lubas ta pidevalt abielu, unistasid sellest kuidas altari ette kõnnivad kui minuga polnud sel teemal 15 aastat sõnagi rääkinud. Liialdamata. Kui teema selleni viisin kõndis minema. Ma ei saanud iial vastust mis ta abiellumisest arvab. Ja siis selline löök.

Ära ta ei läinud, kuigi koju ma ei lasknud teda mitu kuud. Lihtsalt magas autos. Laps oli beebi, teine väike laps oli ka, raha mul polnud, üksi oli megaraske ja nii ta koju tagasi imbus. Nüüd juba 2 aastat vegeteerime ja ma vihkan seda kõike. Ma ei oska lihtsalt hetkel midagi muuta. Ma ei usu, et nii saab elada vanaduseni hulluks minemata. Vbl, kui pole reetmist olnud ja suhted üldjoontes head. Kui teise hääletoongi oksele ajab peaks lahku minema, ma ei tea kas laste pärast aga enda pärast kindlasti. Kui see oleks vaid nii lihtne, kui on lapsed ja ühine kodu..

See peab ju ometi väljamõeldis olema. Esiteks, kui mehel nii pikk kõrvalsuhe, miks ta ära ei läinud, vaid sinuga 2 last sai. Sellise loo puhul on küll ilmselge põhjus lahkuminekuks. Niimodi sind reetnud ja tegelikult ka lapsi. Lisaks veel teisele maad ja ilmad kokku lubanud. Lihtsalt nii ebameeldiv mees, et pole sõnu.
Teemaalgatajale: me tegelikult ei oska siin hinnata ju sinu olukorda kui sa veidigi ei räägi, mis teemal teil need pidevad tülid on. Või mida mees on teinud, et tunded kadunud. Kui on sellised pisinääklused nagu ühest teisest teemast lugeda võime, siis neid on kõigil. Kui aga viimase käo probleemid või vägivald, siis ju peaks otsus kiire olema, ei mingit kooselu enam.
Garantii, et lahkuminnes ja uute partneritega elu parem ja õnnelikum oleks, seda paraku pole. Nagu keegi eelnevalt ütles, kärgperedes palju rohkem inimesi ja sellelt pinnalt tekib kindlasti probleeme juurde. Lisaks lastevahelised suhted jne. Ei pruugi õnnelikum olla, aga võib nii minna.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ära ta ei läinud, kuigi koju ma ei lasknud teda mitu kuud. Lihtsalt magas autos. Laps oli beebi, teine väike laps oli ka, raha mul polnud, üksi oli megaraske ja nii ta koju tagasi imbus. Nüüd juba 2 aastat vegeteerime ja ma vihkan seda kõike. Ma ei oska lihtsalt hetkel midagi muuta. Ma ei usu, et nii saab elada vanaduseni hulluks minemata. Vbl, kui pole reetmist olnud ja suhted üldjoontes head. Kui teise hääletoongi oksele ajab peaks lahku minema, ma ei tea kas laste pärast aga enda pärast kindlasti. Kui see oleks vaid nii lihtne, kui on lapsed ja ühine kodu..

Miks mees autos magas, kui oli valmis kõrvalsuhtega abielluma? Kas kõrvalsuhe siis lõppes ära?

Ilmselgelt, kui sa ise uut suhet ei otsi ning mees on laste ja majapidamisega abiks, on sul kasud sees. Kas oled ikka mehele ka selgelt väljendanud, et elate koos ja tegutsete vaid koorma kergendamiseks, mitte perekonnana? Ta tahab ehk ise ka kunagi uut perekonda ning praegu võib jääda vale mulje, et sa oled nagu huvitatud temast. Magab autos ja võeti jälle majja jne. Või siiski oled?

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui pingelist aega omavahel on rohkem kui ilusat aega, siis on vist mõistlikum eraldi elada.

Seetõttu võtsin ka mina lahkumineku otsuse vastu. Kuigi mees leiab, et võiksime end veel kokku võtta, aga samas me oleme aastaid samas seisus ja kokkuvõtmise hetkedest oleme alati hiljemalt kahe nädala möödudes samas kohas tagasi.

Tahan elada lihtsalt rahus, ilma pideva pingetundeta koduses õhus.

Ei ole kolmandaid osapooli mängus, kuid tunnen lihtsalt, et see suhe ei teeni meid enam, ei anna midagi juurde, ei innusta meid, vaid pigem piirab ja surub maha.

Enese õnne ohverdamine, et teistel oleks hea, on üks suurimaid kuritegusid iseenda vastu. Elame vaid kord.

Teemaalgataja olen. See tekst oleks nagu minu kirjutatud!! Tunnen et pingelist aega on palju rohkem ja kui meest kodus pole olen ma rahulik aga kui ta kodus olen pinges. Oleme korduvalt proovinud asju muuta aga alati peale paari nädalat läheb kõik tagasi samasse mustrisse.

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oleme korduvalt proovinud asju muuta aga alati peale paari nädalat läheb kõik tagasi samasse mustrisse.

Viitsid ehk veidi rohkem teemat avada, MILLE kohta on tülid, mida te parandada üritate ja kuidas, mis teil seal siis mäda on Taani riigis? Ja kuidas see 10st aastast viimase aastaga nii valuliselt välja on löönud, et enam ei kannata.

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ma räägin ainult, kuidas meil oli, ei soovita midagi. enam-vähem samades oludes ja sama vanade lastega läksime lahku, kooselu oli selleks ajaks 11 aastat. läksime lahku kindla plaaniga, et igaveseks. elasime aasta lahus. lahus elades selgus, et meil on suur armastus, mille igapäevaelu oli ära peitnud. aasta pärast kolisime jälle kokku, enne arutasime pikalt oma suhet ja panime mõned asjad paika. veel aasta pärast sündis kolmas laps. pärast lahuselatud aastat oleme nüüd veel 11 aastat koos elanud. praegu on lapsed juba suuremad ja meievaheline suhe on läinud eriliselt kirglikuks, kuna kogu aeg ei kulu enam lastele, aga see on juba teine teema.

minu jaoks on teemaalgatuses oluline see, et mehel on tunded endised. elus ei pruugi tulla enam kunagi meest, kellel on tunded sama naise vastu. siin võib olla asi, mis on tohutu väärtusega ja mille nimel tööd teha.

+21
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, tunded on kunagi tekkinud ja see on juba suur asi. Nagu juba keegi ütles, kunagi on ta sind valinud oma naiseks ja laste emaks ja kui tema tunneb veel midagi, siis on see ka midagi väärt. Kui asi on lihtsalt kuhjunud igapäevapingetes, väikelastest ja rutiinist ja magamatusest väsinud jne, siis võib veel asjast asja saada. Mis teie probleemid on?

See “ma ei tunne enam midagi” on abielukriisi esimene etapp, tähendab sa ei tunne tema vastu enam nii positiivseid tundeid kui enne, hoolimine on tegelikult alles. Aga vähemalt ei tunne sa tema vastu enamuse ajast negatiivseid tundeid, eksole? Siis pole veel katki midagi, aga nüüd tuleb hakata tööd tegema ja selgusele jõudma, kas on sel suhtel veel pikka perspektiivi või mitte. Siinne kuldlause- lahku minna jõuab alati.

https://lood.delfi.ee/perejakodu/peresuhted/mida-teha-ja-mida-mitte-mitte-teha-kui-tundub-et-abielu-hakkab-kiiva-kiskuma?id=81037775

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on dilemma. Mehega koos olnud 10 aastat, 2 tütart vanuses 4 ja 8. Viimane aasta ei ole olnud meie suhtele hea, erinevad probleemid, mida ei hakka siin täpselt lahkama ja ühel hetkel avastasin, et ei tunne oma mehe vastu enam midagi, jah ma hoolin temast sest ta on mu laste isa aga armastus on kaduma läinud kõikide nende tülide ja halvasti ütlemiste käigus. Ei, ma ei tahagi uut meest ega uut suhet, tahaks lihtsalt elada ilma selle pingeta, mis meie vahel on. Samas on lapsed veel noored ja ei tahaks kohe üldse neile haiget teha, mida lahku minek paratamatult teeb. Me ei tülitse kunagi laste juuresolekul ja ma usun, et lastel pole aimugi, kui halvad ja külmad meie suhted tegelikult omavahel on. Kas on võimalik ilma tunneteta edasi elada laste nimel ja loota, et need ühel päeval tagasi tulevad või on selline mõte täielik lollus? Mees väidab, et vaatamata kõigele tema tunded minu suhtes on endised. Ma väga püüan temas näha neid asju, mis mind kunagi temasse armuma panid aga mida pole seda pole. Mida teie teeksite või olete teinud sarnases olukorras? Kas tasub laste nimel näitemängu mängida kuni nad on suuremad?

Nüüd tahaks nagu Varro õiendada, et liberaalid hävitavad maailma, siin perekonna 🙂 Ma paljudes asjades temaga nõus ei ole, aga siin olen sama meelt, et pere on püha ja seda ei tohi lõhkuda. Armastus on otsus, olla koos. Selline suhtumine peaks olema aga enne paariheitmist mõlemal poolel. Tuleb leida väärtushinnangutega klappiv kaaslane. Kirg kaob suhtest ajapikku ja alles peakski jääma sõprus ning teineteisemõistmine. Samas, kui üks osapool suhtes olla ei soovi, siis üksinda pole ka võimalik vankrit elu lõpuni vedada. Kurb, kui nii juhtub. Proovige veel!

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võiksite proovida paariteraapiat.

Saan aru, et ise te oma probleemidest jagu ei saa ja see on ka normaalne, sest murede lahendamiseks peaksite ilmselt oma käitumis- ja mõttemustreid muutma. See on raske, aga teostatav. On teil üldse aimu, MIDA te tegema peaksite? Kardan, et mitte.
Olen ise nõustajat kasutanud. Käisime u aasta teraapias ja saime väga palju abi ja tuge. Saime oma suhte korda.
Eks nõustaja juures saad ka ise täpsemalt aimu, kas tegelikult tahad suhet päästa või sellest välja. Vähemalt ei ole kahevahel olekut.
Jõudu teile!

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajal vist pole selline olukord, aga ma tean küll ühte paari, kus naine ja mees ja lapsed elavad samas majas. Kõigil on oma magamistoad. Ma nüüd ei tea, kas see on neil sõnaline või vaikiv kokkulepe või järsku mees üldse ei tea või teda ei huvita, aga vähemalt naisel on küll üks seksisõber, kelle juures aegajalt käib. Aga oma kodus saavad kõik osapooled muidugi rahulikult elada ja rahulikutl läbi.

Ma arvan ka, et kodurahu on kõige olulisem. Kui tunned, et armastus on otsas, aga sõprus veel alles, siis saab koos elada. Kui aga üksteist põlatakse, peljatakse või isegi kardetakse, siis pole ju küll mõtet ja lastel ka ebamugav, sest negatiivseid tundeid on ikka pea võimatu niimoodi lähedalt koos elades päriselt varjata.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuni probleem on selles, et “ma ei tunne midagi”, seni pole küll vaja lahku minna. Kui hakkad tundma, et teisega on halb koos olla, et kõigi plusside ja miinuste summa kaldub miinuste poole, siis mõtle lahkuminekule. Ja, jah, laste heaolu on üks plussidest. See on loll jutt, et lapsed midagi kohe tajuvad jne. Lapsed on rahul, kuni ema-isa ei kakle, normaalselt läbi saavad, kodus naeravad. Minu jaoks ongi kriteeriumiks naer. Kuni mees ja naine suudavad kodus naerda, seni on nad pere ning neil on põhjust koos olla. Naer on väga intiimne ja lähedust nõudev toiming. Naerda saab ainult inimestega, kellega on klapp.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, ema-isa suhte mudel lapsele ellu kaasa. Ja suur enamus nendest lastest, kelle vanemad lahutasid, lahutavad ka. Sest nende jaoks on see ainus probleemide lahendus, millega nad on kokku puutunud.

Nii see on. Kui laste seisukohalt vaadata, siis nemad on ikka õnnelikumad, kui vanemad on koos, isegi kui vahepeal on probleeme. Need kärgpered on tavaliselt ikka katastroof kõigile osapooltele. Kui mingi tõsine probleem on, keegi joob, peksab, väga suured tülid, siis muidugi tasub lahku minna, aga kui lihtsalt igav, siis võib-olla mitte.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me ei tülitse kunagi laste juuresolekul ja ma usun, et lastel pole aimugi, kui halvad ja külmad meie suhted tegelikult omavahel on.

See päris kindlasti ei vasta tõele. Teie lapsed päris kindlasti tajuvad, et teievahelised suhted pole soojad ja armastavad, aga nad ei oska seda sõnastada ja sellest rääkida. Nad lihtsalt kasvavad üles sissekasvanud teadmisega, et just sellised ongi vanematevahelised perekondlikud suhted (nö tempel mällu igaveseks) ja suure tõenäosusega maadlevad ka ise tulevikus külmade suhete käes, sest see on nende ainuke tuttav muster.

Tehke mehega mis tahate – jääge kokku või minge lahku – aga lahendage oma suhted ära. Vahel on lastele parem see, kui vanemad karjuvad üksteise peale, aga suudavad peale seda leppida ja päriselt üksteisest hoolida, kui see, et aastatekaupa on kodus külm ja armastusevaba õhkkond. See viimane võiks tegelikult lausa väärkohtlemise alla minna.

Jah, meie oleme need karjujad, aga armastus on täiesti olemas. Teeme palju asju koos.
Karjumine pole muidugi hea, aga seda ma ette ei kujuta, et üldse ei tülitseta.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina prooviks abielu siiski päästa. Saan aru, et suhe pigem sinu poolt läbi. Äkki lähed psühholoogi vastuvõtule või koos mehega paaride nõustamisele. Lahutada on alati võimalik, palju raskem on püüda suhet taas üles ehitada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pean mõtlema kas selle suhte päästmine on üldse see, mis ma tahan. Tema käitumine on viimastel aastatel nii palju muutunud et minu jaoks ei ole ta enam sama inimene. Ta on närviline, kergesti ärrituv, varjanud minu eest teatavaid asju ja mis kõige hullem ta suitsetab salaja kanepit. Ma kardan et ei suuda neist asjadest üle olla lihtsalt. Jah lastele on muidugi terve perekond parem aga kui ma ise ei ole õnnelik siis kas see on õige end laste nimel alla suruda? Nagu ma juba ütlesin ma ei ole huvitatud mingist kärgperendusest ja team et Tema ammugi mitte. Tahaks elada elu kus pole pidevalt pinget.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ilusat perelagunemist ei ole olemas. Keegi on alati kellegi reetnud, isegi kui reedetav seda ei tea, keegi jääb alati sisimas kas siis igatsema või siis ussitama ja lapsed kannatavad absoluutselt alati, nende jaoks saab ainult valida tee, mis on kas kahjulik või vähem kahjulik.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pean mõtlema kas selle suhte päästmine on üldse see, mis ma tahan. Tema käitumine on viimastel aastatel nii palju muutunud et minu jaoks ei ole ta enam sama inimene. Ta on närviline, kergesti ärrituv, varjanud minu eest teatavaid asju ja mis kõige hullem ta suitsetab salaja kanepit. Ma kardan et ei suuda neist asjadest üle olla lihtsalt.

Kas kanepi suitsetamine on ikka kõige hullem?
Pigem inimene las suitsetab vahepeal kanepit, kui on pidevalt närviline, ärrituv ja karjuv.
Ju su meest häirib midagi, ta on stressis. Sellest ka närvilisus, kerge ärritumine ja hääle tõstmine. Nii palju on ju siin sellist asja maininud väikeste laste emad. Närvid on täitsa läbi, endale aega üldse pole, ainult kohustused ja ongi närvid viimseni pingul, kõik ärritab.

Asi ei olegi ehk selles, et sul armastust enam pole, vaid sul on mehest lihtsalt kõrini ja tüdinud tema närvitsemisest ja karjmisest.
Ma arvan küll, et teil on põhjust maha istuda ja üks korralik põhjalik jutuajamine sel teemal läbi rääkida. Lahku võid minna tõesti alati, aga enne anna teisele poolele võimalus. Teine peab vähemalt teadma, miks tahad minna ja mis sind nii väga häirib. Võimalik, et ta on suuteline ja valmis end muutma. Ta ehk ise ei saa arugi, kuidas muutunud on ja kuidas see sind häirib.
Kui mees on suhte hoidmisest huvitatud ja temaga saab inimese kombel asju arutada ja lahti rääkida, siis ei ole ju üldse lootusetu.

Praegu tundub, et tahad lihtsalt kergema vastupanu teed minna. Mehe käitumine on muutunud, sul sai lõpuks karikas täis ja tahad kõigi nelja tuule poole kaduda. Probleem lahendatud, meest nägema ei pea.
Kas su mehel on piisavalt võimalusi akude laadimiseks, kas tal on oma segamatut aega ja hobisid, millega lastakse rahus tegeleda?

Kui see, mida ta su eest varjanud on, on kõrvalsuhted või flirtimine/suhtlemine teiste naistega, siis on su lahkuminekusoov arusaadav.
Aga kui asi on ainult mehe närvilisuses, siis peaksid veel kaaluma. Kas sulle meeldiksid, kui su armastatud pikaaegne kaaslane sind maha jätaks, sest oled töö-ja olmestressi, liigsete kohustuste pärast närvipuntraks muutunud?

+4
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas keegi on edukalt laste pärast kokku jäänud kuigi armastus on kadunud?