Teema: Kas keegi on edukalt laste pärast kokku jäänud kuigi armastus on kadunud?

Meil on täpselt vastupidine probleem. Suhe oli kriisis pikalt, kuni mina sain aru, et tegelikult armastan oma meest väga ja tahan, et see suhe kestma jääks. Lapsed on ka. Mees oli lahkumas, aga otsustas siiski jääda, et proovime. Pealtnäha on nüüd kõik ideaalne: on hoolimine, on kirg, meil on koos tore. Aga ta ütleb, et “ei tunne midagi”. Kuidas see võimalik on, ma aru ei saa. Kurvaks teeb ja üksildus poeb hinge, ja see ongi ainus põhjus, mille pärast me aeg-ajalt ka tülitseme. Kas siis ongi nii, et lihtsalt armastust ei ole ja kõik, kuigi kõik muidu justkui sobib? Kui armastus on otsus ja valik ja ta on teinud valiku minu kasuks, miks ta siis ikkagi ütleb, et armastust ei ole? Ma olen proovinud küsida, aga vastuseks tuleb, et ta ei tea ise ka.

Teemaalgatajale: Ma arvan, et proovida tasub alati. Minul endal oli kaua aega arvamus, et mu armastus mehe vastu on lõplikult kadunud. Aga see tuli tagasi ja tugevamalt kui varem. Loodan väga, et lõpuks tulevad tagasi ka mu mehe tunded, juba laste pärast oleks see nii oluline. Kui sinu mees sind ikka veel armastab, siis on teil lootust, aga vastu tahtmist sa seda ometi teha ei saa. Ehk ongi lahenduseks teie puhul ajutiselt lahus elamine, et saad nendest igapäevastest pingetest eemale ja tunde kätte, mismoodi oleks eraldi elada. Lastega on see kõik muidugi väga keeruline. Aga kõigepealt peaks olema soov suhet päästa ja siis saate juba mõlemad selle nimel tööd teha. Ühepoolselt ei ole võimalik suhet üles ehitada.

#3521075:

#3521020:

Minu armastus, austus, lugupidamine jne tunded kadusid mehe vastu päevapealt, kui avastasin ta pikaajalise kõrvalsuhte. Kõige hullem oli see, et sellele naisele lubas ta pidevalt abielu, unistasid sellest kuidas altari ette kõnnivad kui minuga polnud sel teemal 15 aastat sõnagi rääkinud. Liialdamata. Kui teema selleni viisin kõndis minema. Ma ei saanud iial vastust mis ta abiellumisest arvab. Ja siis selline löök.

Ära ta ei läinud, kuigi koju ma ei lasknud teda mitu kuud. Lihtsalt magas autos. Laps oli beebi, teine väike laps oli ka, raha mul polnud, üksi oli megaraske ja nii ta koju tagasi imbus. Nüüd juba 2 aastat vegeteerime ja ma vihkan seda kõike. Ma ei oska lihtsalt hetkel midagi muuta. Ma ei usu, et nii saab elada vanaduseni hulluks minemata. Vbl, kui pole reetmist olnud ja suhted üldjoontes head. Kui teise hääletoongi oksele ajab peaks lahku minema, ma ei tea kas laste pärast aga enda pärast kindlasti. Kui see oleks vaid nii lihtne, kui on lapsed ja ühine kodu..

See peab ju ometi väljamõeldis olema. Esiteks, kui mehel nii pikk kõrvalsuhe, miks ta ära ei läinud, vaid sinuga 2 last sai. Sellise loo puhul on küll ilmselge põhjus lahkuminekuks. Niimodi sind reetnud ja tegelikult ka lapsi. Lisaks veel teisele maad ja ilmad kokku lubanud. Lihtsalt nii ebameeldiv mees, et pole sõnu.

Teemaalgatajale: me tegelikult ei oska siin hinnata ju sinu olukorda kui sa veidigi ei räägi, mis teemal teil need pidevad tülid on. Või mida mees on teinud, et tunded kadunud. Kui on sellised pisinääklused nagu ühest teisest teemast lugeda võime, siis neid on kõigil. Kui aga viimase käo probleemid või vägivald, siis ju peaks otsus kiire olema, ei mingit kooselu enam.

Garantii, et lahkuminnes ja uute partneritega elu parem ja õnnelikum oleks, seda paraku pole. Nagu keegi eelnevalt ütles, kärgperedes palju rohkem inimesi ja sellelt pinnalt tekib kindlasti probleeme juurde. Lisaks lastevahelised suhted jne. Ei pruugi õnnelikum olla, aga võib nii minna.

Ma sain asjast hoopis nii aru, et antud postituse autor on mehega koos olnud 15 aastat ja kogu selle aja jooksul ei rääkinud mees abielust sõnagi, küll aga armukesega.