Teema: Kas keegi on hakanud täiskarsklaseks?

autoga saad ehk välja vabandada? (mitte et üldse peaks midagi vabandama!).
antibiootikumikuur on hea põhjuseks
või miks mitte öelda, et uusaastalubadus või kihlvedu?

Mina olen teinud alkoholivaba aasta ja vaidleksin vastu, et karsklus ei ole normaalne. Liigun seltskonnas, kus karsklus on normaalne, võib-olla Sina pead vahetama seltskonda. Mis aga puutub töistesse üritustesse, siis probleem on konkreetselt ikka Sinu enda peas – isegi kui töised üritused on alkoholiga, siis kindlasti mitte kõik ei joo. Kui vajad vabandusi, siis “olen roolis” või “olen antibiootikumiravil” on head küllalt. Aga ehk pole sa tähele pannud, et töistel üritustel on tihti klaaside kõlistamiseks ja alkoholita jooks, tuleb vaid öelda, et palun mulle ilma kraadita ja kohe saadki samasuguse pokaali pihku, ainult ilma kraadita.

Minu alkoholi kogus on aastas paar pokaali sampust mõnel üritusel. Mulle alkohol lihtsalt ei maitse. Ei näe mingit põhjust, miks peaks jooma või sööma kui miskit ei meeldi.
Kui tahad millegi taha peituda, siis hea võimalus on tervis. Ütle, et Sul on kõrvetised. Nii kui alkoholi jood, tekivad kõrvetised.

Tubli, et näed oma harjumustes probleemi ja tahad sellega tegeleda. Alkohol ei ole inimesele elutähtis, seda ei pea jooma, see maitseb nagu sitt ja ei tee sind kuidagi ilusamaks ega lahedamaks. See “Kõik joovad” ja “Mis sul viga on” on mingi teise Eesti ja põhjakihi probleem. Keegi ei pea täiskasvanuna aru andma, miks ta endast hoolib rohkem kui küsija. Ei joo, sest ei taha on alati hea vastus.

Aastaid juba täiskarsklane, abikaasa ka. Nüüd juba enamus seltskondi nii tööalaselt kui tutvusringkonnas varub peolaudadele pakkumiseks ka alkovaba vahuveini, veini ja/või õlut, selles pole ammu juba mingeid probleeme. Paljud on ju pidudel autodega ja karskus pole enam midagi erilist. Sellega pole vaja esineda, siis hakatakse tähelepanu pöörama.

kui on juba kahtlus, et võib-olla on alkoholi probleem. Siis ilmselt on ka. Aga sa ei ole kindlasti üksi, mine oma kodulinnas AA koosolekule https://aaestonia.com/koosolekud
Usu mind seal on toredad, kained, ilusad, sõbralikud inimesed, kelledel on sama probleem ja sa saad sealt tohutut tuge!

Ma vist ei ole täiskarsklane ses mõttes, et kui koogi sees on alkoholi (bränditoru näiteks) või köhasiirupi sees, siis neist ma alkoholisisalduse pärast ei loobu, keefirit joon ka endiselt.
Aga alkohoolseid jooke ei joo üldse, purjus pole kunagi olnud, kuigi esimest pähehakkamise surinat (veresooned laienevad, kerge füüsiline lõõgastus) olen tundnud küll mitmel korral ja see on minu jaoks vastik olnud. Samuti on vastik enamuste alkohoolsete jookide maitse ja loomulikult on vastik ka purjus inimeste seltskond. Nii et üldiselt liigitaksin end siiski karsklaste sekka, sest oma maitsmised olen ära maitsnud ja nüüd ei tee ka enam seda.
Kiiksuga olen ehk ka, aga teistel põhjustel ja olen saanud kõik oma üritused, kus tavaliselt on klaasitõstmine normiks, ilma alkoholita peetud: sünnipäevad, aastavahetused, pulmad, dok.kaitsmisele järgnev koosviibimine. Seni pole keegi etteheiteid teinud, kuigi mõni ehk on imestanud.
On olnud küsimusi, et kas ma ei joo ja kohe seejärel, et kas tõesti kohe üldse mitte ja miks siis mitte. Olen ausalt öelnud, et ei meeldi ja ei taha. Klaasi on alkoholi isegi valatud, aga sellistes seltskondades, kus vägisi suhu jooke kallatakse, ma pole õnneks kunagi viibinud ja kui isegi klaasi on valatud (oh neid matse! ka Saksamaal oli selline juhus), siis olen alati saanud joomata jätta ja puhta klaasi ning kasvõi vett paluda. Neid pärimised ja alkoholi vastu mu tahtmist klaasi kallamised on juhtunud muide väga haritud ja viisakas seltskonnas ja ka välismaal.
Kes mind pisutki pikemat aega tunnevad, enam ei küsi ega imesta ja mida aeg edasi, seda enam on ka suurtel üritustel (TÜ aastapäev näiteks) hakatud arvestama sellega, et paljud ei taha alkoholi juua ja põhjuseid selleks on erinevaid. Alkoholivaba šampust joon, kui vett kergesti saadaval pole ja tingimata vaja seda klaasi kolksutada, aga vähemalt on nüüd juba viisakatel üritustel igal pool võimalik valida alkoholivaba jook.

Nii et kes tahavad karsklaseks hakata, siis on see praegu palju lihtsam kui varem ja kui just kehvemas seltskonnas ei viibi, siis isegi pärimisi ja imestamisi ei pea enam väga pelgama. Alkoholi mittetarbimine on muutunud normaalseks ja aktsepteeritavaks.

Samuti täiskarsklane. Mul on vist tutvusringkonnaga vedanud, enamik karsklased. Ega keegi ei reklaamigi end karsklasena, lihtsalt ei ole teemaks. Ei paku oma kodus õhtusöökidel, ei paku sõbrad oma kodus. Suuremad suvised ettevõtmised, matkad, telkimised, grillipeod-samuti ei tule teemaks, et kas ja millist. Firmaüritustel samuti. Meil kaasaegne firma, noore juhiga, samuti kuidagi nii läinud, et alkohol ei ole teemaks. Seega mul päris lihtne karsklane olla. Ei tea, kas mulle isiklikult tundub, et viimasel ajal on karsklust järjest rohkem? Just nagu hea noot on mitte alkoholi tarbida. Mulle muidugi sobib.

Kägu kirjutas:

Kas keegi on hakanud täiskarsklaseks?

täiskarsklaseks ei hakata vaid sünnitakse. hakatakse alkohoolikuks

Miks inimesed vastavad teemale, mis ei käi nende kohta? Järjest on sellised vastused: “Minu alkoholi kogus on aastas paar pokaali sampust mõnel üritusel. Mulle alkohol lihtsalt ei maitse. Ei näe mingit põhjust, miks peaks jooma või sööma kui miskit ei meeldi.”
Teemaalgatajale ju alkohol maitseb! Ta on teist erinev inimene. Talle meeldib alkohol ja probleem on selles, et liigagi meeldib. Mida ta peaks peale hakkama teadmisega, et perekoolis on ridamisi vooruslikke kägusid, kes joovad paar sümboolset pokaalikest vahuveini aastas või ei joo sedagi?
Jah, oli paar asjalikku vastust ka. Siiski jäi ridamisi silma just loomu poolest karksete kägude vastuseid.
Mulle ka alkohol maitseb. Aga erinevalt teemaalgatajast pole mul probleemi. Ma ei tee kunagi lollusi ega järgne mitut pohmakapäeva. Mul ühel hetkel lööb lihtsalt bloki ette, et ma enam ei taha. Siis joon vett edasi, võin ka uut veini paar lonksu proovida, kui uus pudel avatakse.
Ma olen vahel ka kaine autojuht. Me elame linnast natuke väljas ja alati ei raatsi taksole kulutada ega võõrasse kohta ööbima jääda. Ma ei saa aru sellest kurtmisest, et vaadatakse imelikult, kui ei joo. Kui ma ütlen, et ma täna ei võta, siis öeldakse lihtsalt ahah. Kui keegi õhtu jooksul veel tahab mulle valada, kes seda esimest ütlemist ei kuulnud või läks meelest, ütlen uuesti. Ei pea seda pakkumist joogi pealepressimiseks. Kas mul on lihtsalt normaalsed tuttavad?
Tegelikult ma tahtsin küsida hoopis sellise asja kohta. Teemaalgataja kirjutab “Kahjuks olen seda tüüpi, kellel on parem täielikult loobuda kui proovida piirduda 1-2 pokaali veiniga.” Mis tüüp see on? Kas sul pole võimalik anda endale enne pidu lubadus, et seekord jood 3 pokaali veini ja see on kõik? Soovitaksin need 3 pokaali ka jaotada terve õhtu peale, mitte kõiki esimese tunni jooksul kurgust alla valada. Nii võib küll purju jääda. Tee näiteks nii: Joo üht pokaali veini tund aega! Võid ka kiiremini juua, aga uut ära võta enne, kui tund täis. Vahepeal joo vett. Kui pidu algab kell 7, siis vahemikus 7-8 jood esimese pokaali, vahemikus 8-9 teise ja vahemikus 9-10 kolmanda. Vahepeal jood vett. Üle kolme pokaali õhtu jooksul ei joo. Kui keegi küsib, miks sa vahepeal vett jood, siis vastad, et nii on tervislikum ega jää liiga kiiresti purju – ehk nii nagu asi on.
Üks hea nipp on veel süüa kõht enne joomist korralikult täis! Ka mitte tervitusnapsi võtta enne, kui oled midagi söönud. See on uskumatu, kuidas täis kõht pidurdab alkoholi mõju.
Kui sul on kaaslane, abikaasa, peigmees või hea sõbranna, siis võid paluda tal sind jälgida ja kui sa liigselt hoogu satud, siis ta peaks sulle ütlema “nüüd aitab!” See muidugi eeldab, et oled ütlemise hetkel veel sellises konditsioonis, et teda kuulad.
Ühesõnaga mina soovitan sul siiski mitte päris karsklaseks hakata, vaid püüda esialgu oma alkoholitarbimist mõistlike kogusteni kahandada. Korra nädalas kolm pokaali veini õhtu jooksul ei tee küll kellelegi halba, pigem head.

Mina jõin kuni 30nda eluaastani pidudel päris palju, veini- ja muud taolised õhtud olid sõbrannade hulgas selline tavaline ajaveetmise vorm nädalavahetustel ja loksusin massiga rõõmsalt kaasa. Ühel hetkel tundsin, et ma ei viitsi enam oma laupäevi raisata pohmakaga unelemisele, lisaks oli kõrini piinlikest momentidest, mis purjus peaga aeg-ajalt ikka tekkisid, aga kui seltskond ikka korralikult purjutas, siis ega ühe klaasi veiniga piirduda polnud võimalik, vähemalt minu jaoks, tundsin end kainena purjus inimeste seltskonnas lihtsalt võõrana ja teiseks oli harjumus juua. Seega hakkasin ennast teadlikult distantseerima sellistest külas- ja väljaskäimistest. Hakkasin rohkem enda huvide peale mõtlema, hakkasin trenni tegema, seda järjest intensiivsemalt ja umbes poole aastaga organism harjub alkovaba eluga nii ära, et pole enam mingit huvi seda taas tarbida. Viimased kümmekond aastat ma joon kord-kaks aastas mõne pokaali veini ja ma ei ole end kuidagi keelanud ega piiranud, vaid ma lihtsalt tõesti ei taha alkoholi. Seda, et ühiskonnas peetakse joomist normiks, on paraku küll palju. Mitte ainult sõbrad-tuttavad, vaid ka tõsiseltvõetava suurfirma üritustel pean ma ikka igal aastal kuulma sõnu, et nii imelik ikka, kui inimene veini ei joo vms.

Kägu kirjutas:

Igatahes oled vale inimene siin nõu andma. Joo sina aga edasi!

Teemaalgataja on tubli, et probleemi tunnistab.
Kindel soov on sul olemas, nüüd tuleb vaid tahtejõud appi võtta! Esimesed kaks nädalat on ehk keerulisemad (harjumusel olevat suur jõud..), edasi aga läheb juba lihtsamalt. Võit iseenda üle (see innustab veelgi) ja eks paranevad ka nii tervis kui ka välimus.
Edu sel teel, sa saad hakkama!

Pigem oled sina vale inimene nõu andma. Selline ebasiiras ninnunännu “eluterve” julgustamine, pealegi veel võhivõõra poolt, ei mõju kellelegi mitte kuidagi.
Oleksid sa selle jama ise läbi teinud ja oskaksid sellest ka rääkida, oleks teine asi.

Mina olen vist ise hullem joodik, kui teemaalgataja, seetõttu ka sellist lausa mitmekuulist mittejoomise “auku” pole sisse küll tulnud.
Mistõttu arvan, et teemaalgatajal pole probleem veel nii suur.
Mina, tõsi küll lolli juttu ei aja, sms-e ei saada (üldse telefoni purjus peaga ei kasuta.v.a kella vaatamine v. takso kutsumine) ja asju ei kaota, aga kaotatud päevad ja halb uni on küll väga-väga tuttavad teemad.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Igatahes oled vale inimene siin nõu andma. Joo sina aga edasi!

Teemaalgataja on tubli, et probleemi tunnistab.
Kindel soov on sul olemas, nüüd tuleb vaid tahtejõud appi võtta! Esimesed kaks nädalat on ehk keerulisemad (harjumusel olevat suur jõud..), edasi aga läheb juba lihtsamalt. Võit iseenda üle (see innustab veelgi) ja eks paranevad ka nii tervis kui ka välimus.
Edu sel teel, sa saad hakkama!

Oleksid sa selle jama ise läbi teinud ja oskaksid sellest ka rääkida, oleks teine asi.

Ma olengi selle läbi teinud… Seetõttu su n-ö “ära tundsingi”.. (et sul on alkoholiga probleeme, kuigi sa seda endale ei tunnista)

“Mina olen vist ise hullem joodik, kui teemaalgataja, seetõttu ka sellist lausa mitmekuulist mittejoomise “auku” pole sisse küll tulnud.
Mistõttu arvan, et teemaalgatajal pole probleem veel nii suur.!”

Sina oled lihtsalt stabiilne tipsutaja, muud erinevust polegi.

Mulle tundub ka, et teemaalgatajat need “paar pokaali shampust aastas” postitused ei aita mitte kuidagi. Samamoodi nagu ülekaalulist magusasõltlast ei aita see, et keegi ütleb, et ära siis jumaleest söö seda shokolaadi ja jäätist, mulle küll ei maitse ja ilusti saan elatud ja sale olen ka veel. Nii tore.

Mulle ka maitseb vein, mulle meeldib õhtul, kui lapsed on magama läinud, juua veini, aga olen teinud endale reeglid. Max 2 pokaali (kuni pool pudelit), max 3 õhtul nädalas. Kõige parem on kui sellest ühest pudelist jätkub 3-ks õhtuks. Siis on õhtul kerge lõõgastus+maitseelamus ja hommikul 0 pohmakat ja päev ei lähe raisku. Mingiaeg ikka libastun ja joon nt terve pudeli, aga siis ongi järgmine päev raisus ja ma ei saa seda vegeteerimist endale lubada. Ma õnneks midagi väga klaarima ja räuskama ei hakka, küll aga söön siis ülemäära palju ja see ka natuke hoiab tagasi.

Mind motiveerib oma reeglitest kinni hoidma see, et mulle maitseb vein ja ma tahan seda juua. Kui ma hakkan seda liiga palju jooma, siis ma üks hetk pean sellest täielikult loobuma.

Kui sa tunned, et pead loobuma, siis meelekindlust ja ühiskonnas mulle tundub viimasel ajal on hoopis vastupidine trend. Karsklus on pigem just moes. Seltskonnas saad alati millegagi välja vabandada. Auto, peavalu, hommikune vara ärkamine, dieet või mis iganes.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Nüüd enam ei maitsegi alkoholimaitse

Kas keegi joob tõesti seetõttu, et alkohoimaitse on hea? Välja arvatud ehk mõned tõesti head kokteilid, kus alkomaitset tunda pole. Viin on päris kohutav, konjak kisub ka näo kõveraks, viskist ei räägigi. Liköör (kes seda üldse joob?) on võikalt magus, veinid on minu jaoks kibekad-hapud. Õlu on mõru, naudin kvaliteetset hästi külma õlut siis, kui on janu või kuum ilm. Siis läheb nagu rusikas silmaauku. Juuakse ikka lõõgastuse pärast, et “nurgad läheksid ümaramaks” ja oleks lõbus. Nagu Lible ütles, et kui purju ei teeks, ega siis ju ei jooks.

🙂 Nii palju, kui on inimesi, on ka maitseid. Mina joon veini maitse pärast ja avastamisrõõmu pärast. Kaht ühesugust veini pole, isegi sama mõisa sama aastakäigu sama veini pudelist kallatav maitseb olenevalt meeleolust eri päevadel erinevalt. Päris purju ei meeldi ennast juua. Joon teatud piirini, kui olen veel täiesti adekvaatne, aga teatud pidurid on juba pealt ära. Tunnen ennast mõnusalt, lõõgastunult. Edasi joon vähem ja hoian saavutatud taset.
Külm õlu soojal suvepäeval või ka pärast sauna maitseb samuti hästi. Hea konjak, mmm! Lased keelel settida, tunnetad maitsenüansside järkjärgulist avanemist.