Mul on 2 tütart vanuses 3 ja 7 aastat, mehega koos 10 aastat. Suhe on tugev, vahel muidugi tuleb ette arusaamatusi aga siiamaani oleme kõikidest probleemidest üle saanud. Elu on hea, lapsed on juba suured ja sellises vanuses, kus mähkmed, öösiti üleval olemised ja potitreeningud on möödas, nendega on tore koos olla ja perena asju ette võtta. Vaatamata sellele kõigele ei saa ma üle ega ümber tundest, et midagi on puudu. Usun, et kolmas laps täidaks selle tühimiku ja meie pere oleks täielik. AGA mees ei soovi rohkem lapsi, ta ütleb et idee kolmandast on iseenesest tore aga rahaliselt oleks palju raskem, ta töötab palju ja juba praegu on tal meie laste jaoks aega võtta, kui üks oleks veel siis oleks veel stressirikkam, rääkimata sellest et meie kui abielupaari omavaheline aeg kaoks sootuks. Lisaks pole meil tugivõrgustikku ja kõik 3 last jääks enamuse ajast minu peale. Ühesõnaga ta usub, et kolmas laps käiks meile igatepidi üle jõu ja ma olen enamuse tema argumentidega nõus aga sellele vaatamata ei saa ma sellest tundest üle, et üks laps võik veel meie peres olla. Ma ei usu, et ta oma meelt muudab ja ma olen 4 aasta pärast juba 40 seega kaua enam sellega oodata ei saaks. Nii raske leppida selle mõttega, et meil rohkem lapsi olema ei saa. On keegi sarnases olukorras olnud, kuidas sellest soovist lahti lasta?
Teema: Kas keegi on kahetsenud, et ei saanud kolmandat last?
Aga mis siis kui kolmas laps suurendab tühimikku? Kui kaks last ei täitnud seda, mis paneb sind arvama, et kolmas teeb seda. Olemasolevad lapsed on vaja suureks kasvatada. Lapsed on sul hetkel sellises vanuses, kus sinu panus on väga suur. Lapsed on sul väga väikesed, mis jutt suurtest lastest. Oleks nad teismelised, saaksin aru su suurte laste jutust. Mis ühte lapse olemasollu puutub, siis alati saab lapsendada, kui tõesti tunned, et keegi võiks veel olla. Kui jagub hingesoojust ja vahendeid võib see kolmas laps, kellest hoolid olla ükskõik kes lastest. Lapsed, kellest hoolid ei pea tulema läbi sinu keha, ka need lapsed, mis juba olemas, vajavad suureks kasvatamist. Aga see tühjus ei ole kindlasti lapse puudumisest. See on keskea kriis, kus arvad, et laps teeb sind nooremaks. Noo ei tee laps nooremaks. Laps pigem teeb vanemaks, kuna pead pingutama üle enda võimete aegajalt ja see kurnab ja teeb vanaks. Sul on raske leppida oma vanadusega, lapsed ei mäng siin mitte mingit rolli. Nii et otsi abi, mine psühhiaatri juurde. Psühholoogist võib väheks jääda.
Su põhjused kolmanda lapse saamiseks tunduvad küll nõrgad.
Ma just päris ei kahetse, aga olen mõelnud küll, et võinuks ikka üks veel olla. Mingi tühimiku täiteks aga last teha … mõtle see koht uuesti üle.
Kui sa praegu alles 36 oled, pole sa veel kaugeltki mitte rongist maha jäänud, et kolmandat saada. Anna mehele mõned aastad aega ja võib-olla on ühel hetkel ka tema kolmandaks valmis. Rahaliselt aitab kolmanda lapse toetus ka omalt poolt kaasa.
Praegu on teil noorem ju alles kolmene, selles vanuses alles hakkabki vanematel see “oma elu” tagasi tulema. Nautige veidi teineteist ja siis otsustage, kas soovite veel lapsi või mitte.
Võimalik, et sa ei saagi sellest mõttest üle.
Vabandust, aga kuidas saaks psühhiaater abiks olla, mind ajab lausa naerma. Ma ei tohikski nagu enam midagi mõelda, tunda ega millestki aru saada. Kohe olen teiste jaoks peast katki diagnoos. Mõni arvab isegi, et naine soovib läbi laste noorem näida. No küll teevad inimesed marudaid järeldusi, põnev igaljuhul. Minu pea ei ole isegi nii geenius, et selliste mõtete peale tulla.
Kui asja seaduspidi mõelda, siis milline seaduspunkt pakub turvatunnet olukorras, kus koos on võimatu. Üks on valmis riskima, teine arvestab ja kolmas võtab vabalt.
Kui ma peaksin naisena elatist maksma, siis ma oleksin kõrvuni võlgades. Aga mis mu mehel arus on ometi olnud, seda ma ei oska kommenteerida, ta ütleb, et usaldab mind lihtsalt…
Elu on kahjuks näidanud, et need lapsed, mis siis naise tahtmisel ja mehe vastasseisu tõttu lõhuvad lõpuks pere. Naabritel tekkis naisel suur soov saada 4 laps, mees oli vastu – just samadel põhjustel, mis TA välja toob, naine ikkagi jäi rasedaks. Ja nii nad lahku läksid, mees toetas lapsi ja oli alati olemas küll, aga perekond läks ikkagi lõhki.
Ma ei usu, et ta oma meelt muudab ja ma olen 4 aasta pärast juba 40 seega kaua enam sellega oodata ei saaks. Nii raske leppida selle mõttega, et meil rohkem lapsi olema ei saa. On keegi sarnases olukorras olnud, kuidas sellest soovist lahti lasta?
Võin öelda, et “tean, mida sa tunned”, kuna ka mul oli tunne, et kolmanda lapse osas on ainult kaks valikult: kas nüüd või mitte kunagi. Kuigi, ma olin vanem kui sina. Mina olin nimelt ESIMEST last saades 36-aastane. Kolmanda lapse sain 41-aastaselt.
Kuna sa ei ole veel 40, siis mida ma soovitaks, oleks mitte saada kolmandat last väikse vanusevahega, vaid jätta teise ja kolmanda lapse vahele suurem vahe. Sul oleks kolme lapsega palju lihtsam, kui su teine tütar oleks kolmanda lapse sündides mitte 3-4a mudilane, vaid vähemalt 6-aastane asjalik koolieelik (või juba algklassilaps).
Näen tuttavate pealt, et neil peredel, kes on jätnud teise ja kolmanda lapse vahele suurema vanusevahe, ei muutu elu kolmanda beebi lisandudes väga hullumajaks. Sest kui esimene-teine laps on mõlemad vanuses 6+, siis on nad ikkagi juba iseseisvamad, parema enesevalitsusega (ei nuta enam nii tihti), paremini sõnaliselt juhendatavad (kui emal on käed beebiga kinni) jne.
Reeglina on 6+ vanuses lapsed ka juba üksjagu lastekollektiivides levivaid nakkushaigusi läbi põdenud ja tugevamaks muutunud, on harvem haiged (tassivad vähem haigusi koju beebile) ning haiguse ajal endaga paremini hakkamasaavad. Kui jätad suurema vanusevahe, võib mees positiivselt üllatuda, et näe, ei läinudki kolmanda lisandumisega nii hullumajaks, kui ma kartsin.
Kui aga peres on kolm last, kellest kaks viimast on on väikese vanusevahega (keskmine laps on kolmanda sündides veel väike) – siis on mingiks ajaks on tõesti ajapuudus, stressirikkam jne. Mis annaks mehele põhjuse öelda: “No näed – asjata andsin sulle lapsesoovi osas järgi, ma ju ütlesin, et kolmanda lisandudes läheb meil hullumajaks”.
2 ja 7 ei ole suured lapsed minu arvates. Kahene laps on ja sinu ja mehe vastutus veel minimaalselt 16 aastat.
Teised inimesed (lapsed) tühikut ka ei täida, tühikutele peab natuke teisiti lähenema.
Ma alustaksin sellest, et lapsed peaksid olema 100% oodatud ja tahetud mõlema vanema poolt. Ma soovist saan täiesti aru aga kui mees nüüd kohe ei taha ja tõesti ka enda aega igatseb, siis ma ei pressiks.
Kas keegi on kahetsenud? Minu mees tahtis kolmandat väga ja mina ei jaksanud (ma olen üks neist, kellel on 9 kuud rasedana kogu aeg süda paha + 6 muuud häda) ja nüüd ütleb, et tegelikult enam ei tahakski. Teisalt mu vanaema tahtis kolmandat aga tal ei õnnestun, sellest ta rääkis aga see ei olnud selline – ooh, kogu mu elu on nüüd seetõttu täielik pettumus.
Rahast – kolmas nõuab uut autot, reisides kordades rohkem raha jne. Mehed vaatavad laste saamist natuke teisiti, nad on väga mures selle 18 aasta finantskoormuse pärast.
Nii et vastus küsimusele – kindlasti on inimesi, kes on seda kahetsenud aga see ei tähenda, et tühikute pärast võiks mehest üle sõitma hakata.
Kolmanda lapse puhul on 50/50 õnnestumise protsent: kas tuleb rahulik, terve ja arukas laps ning kokkuvõttes kõik on tema üle rõõmsad või tuleb viril, haiglane või koguni puudega laps ning terve pere elu on pikaks ajaks häiritud. Ka selliseks võimaluseks peaksite valmis olema.
Kolmanda lapse puhul on 50/50 õnnestumise protsent: kas tuleb rahulik, terve ja arukas laps ning kokkuvõttes kõik on tema üle rõõmsad või tuleb viril, haiglane või koguni puudega laps ning terve pere elu on pikaks ajaks häiritud. Ka selliseks võimaluseks peaksite valmis olema.
Kas ainult kolmanda lapse puhul on selline kõrgendatud risk? Esimese ja teise puhul pole?
Mina sain kolmanda lapse 37-aastaselt. Vanemad lapsed olid tema sündides juba koolilapsed. Tugivõrgustikku meil pole (vanemad lapsed aitavad vahel). Kolm last oli minu suur soov ja teadmine juba lapsest peale. Kui see poleks täitunud, siis jah, oleksin kahetsenud.
Mis puudutab majanduslikku poolt, siis pärast kolmanda lapse sündi hakkab peretoetus olema 520 eurot, 2 lapse eest saadava 120 euro asemel, seega rahalist hävingut kolmas laps kindlasti kaasa ei too.
Kas ainult kolmanda lapse puhul on selline kõrgendatud risk? Esimese ja teise puhul pole?
Kolmanda lapse puhul on risk lihtsalt vanemate vanusest tulenevalt suurem. Ja on ka vahe, kas vanematel on kantseldada üksi puudega laps või on lisaks veel kaks väikelast, kes ka hoolt ja armastust tahavad.
Su põhjused kolmanda lapse saamiseks tunduvad küll nõrgad.
Ma just päris ei kahetse, aga olen mõelnud küll, et võinuks ikka üks veel olla. Mingi tühimiku täiteks aga last teha … mõtle see koht uuesti üle.
Mis põhjused siis peavad olema lapse saamiseks kui mitte lihtsalt sisemine soov ja igatsus? Või keegi päriselt sünnitab riigile, pensionisambaid endale vmt praktilistel kaalutulustel?
Mina soovin ka 3. last ja mees on ka nõus. Mina panen selle nimel taas oma erialase karjääri ootele, sest vaatasin hoolikalt enda sisse ja jõudsin järeldusele, et ma kahetseksin rohkem 3. lapse saamata jäämist.. Sest seda über-edukat karjääri ei pruugigi tulla, ükskõik kui palju vaeva näen – ja kui see on määratud, siis tuleb see nagunii ja saavutan selle hiljem. Aga last ma väga palju hiljem enam ei saa (ja mees pole lapsendamisega nõus, ka seda oleme arutanud).
Teemaalgatajal soovitan natuke oodata. Kui mehe töö on selline, et raske on aega võtta juba praegu laste jaoks – võibolla peaks esmalt sellega tegelema. Ka kahe lapsega ei peaks pere jaoks aja võtmine nii keeruline olema. Äkki võiks mees mõelda töökoha vahetusele? Kui ta ka teenib kõva pappi näiteks, kas see kaalub üles ajapuuduse? Kas sina käid tööl? Kas mehe suur koormus on seetõttu, et sina nt tööl või osaajaga või väga väike palk vmt – ehk et mida saaksite teha, et esmalt mehe koormat leevendada ja ehk on ta siis aasta-kahe pärast rohkem avatud. Või on see mehe ajapuudus ainult mehe peas kinni?
Mul on kolm last. Esimene on 16, teine on 8 ja kolmas on 4. Pärast teist last olin ma üsna veendunud, et ei mingit kolmandat last. Kuna teine laps tuli üsna keeruliselt – 4,5 aastat üritamist rasedaks jääda ,seal sees mitmed katkemised, siis olin kindel, et ei taha seda rohkem läbi teha.
Meie kolmas tuli aga nii, et käisin ühel operatsioonil, millele eelnevalt ei tohtinud beebipille võtta, ütlesin poolnaljatamisi mehele, et teeme siis juba kolmanda lapse ka. Mees ütles, et ma olen täitsa loll ja milleks seda veel vaja? Ega ma ise ka tõsiselt ei mõelnud seda. A mõne nädala pärast tuli mees ise jutuga, et äkki ikka peaksime kolmanda lapse ka saama – küsisin mehelt, et kas ta on täitsa loll ja milleks meil seda vaja? A eks me siis mõlemad seedisime ja kaalusime seda mõtet põhjalikult uuesti ja lõpuks mõtlesime koos, et proovime kolmandat last saada kuni ma saan 35 a, kui selleks ajaks ei õnnestu, siis aitab. No kahe kuuga jäin beebiootele ja ei mingeid katkemisohte, kõik oli kena.
Aga elust kolme lapsega – eks ole ikka orav rattas tunne. Vanem on küll teismeline, aga tema vajab ka ikka aega ja tähelepanu ja rääkimist, teine laps vajab koolitöös toetamist ja abi, mida on raske pakkuda kui kolmas samal ajal kõrval trallib ja emme vaata , emme vaata hõigub. jne. Ja see perega asjade ette võtmine kolme eri vanuses lapsega on ka paras peavalu. Kui sul praegu vanem laps on 7 ja noorem 3, siis praegu beebit ootama jäädes 4 aasta pärast – kui noorim on 3 aastane on järgmine 7 ja vanim 11 a – vanem ei huvitu enam väga neist kohtadest, kuhu sa 3- aastasega minna tahaksid ja 3-aastasel pole midagi teha seal, kus 11a huvitav on. Ehk selline mõnus perega üritustel käimine ja ühtsete tegevuste leidmine polegi nii lihtne. Mul on laste vanusevahe veel suurem ja ega me kõik viiekesi koos suurt kusagil enam ei käigi. Viimati käisime SPA-s sügisel – kuna kolm last ei mahu ühtegi SPA-sse, siis palusime tädil ka tulla – vanem tüdruk oli tädiga ühes toas ja meie 4-kesi siis teises toas. Aga tavaliselt käime vanema tüdrukuga eraldi kusagil ja siis noorematega koos kusagil teises põnevas kohas.
Ja lisaks veel tüüpilised hädad lastekarjaga liiklemisel ja majandamisel – tavalise 5- kohalise autoga pikemaid sõite on ebamugav teha – hankisime 7-kohalise. Ostsime suurema söögilaua jne. jne.
Kokkuvõtvalt – kui su mees pole selliseks triangliks valmis ja ta ei soovi seda, siis ma pahaks ei paneks. Kui tunned, et midagi on nagu puudu, siis see tuleb hetkel liigsest vabast ajast 🙂 Täida tühimik mingite muude tegevustega. Tööl käid? Mine lisaks mõnele kursusele? Võta koer? Ja naudi oma praegust elukorraldust, meest ja lapsi!
Kolmanda lapse puhul on 50/50 õnnestumise protsent: kas tuleb rahulik, terve ja arukas laps ning kokkuvõttes kõik on tema üle rõõmsad või tuleb viril, haiglane või koguni puudega laps ning terve pere elu on pikaks ajaks häiritud. Ka selliseks võimaluseks peaksite valmis olema.
Kas ainult kolmanda lapse puhul on selline kõrgendatud risk? Esimese ja teise puhul pole?
Mina sain kolmanda lapse 37-aastaselt. Vanemad lapsed olid tema sündides juba koolilapsed. Tugivõrgustikku meil pole (vanemad lapsed aitavad vahel). Kolm last oli minu suur soov ja teadmine juba lapsest peale. Kui see poleks täitunud, siis jah, oleksin kahetsenud.
Mis puudutab majanduslikku poolt, siis pärast kolmanda lapse sündi hakkab peretoetus olema 520 eurot, 2 lapse eest saadava 120 euro asemel, seega rahalist hävingut kolmas laps kindlasti kaasa ei too.
Jah? Ja siis kui vanima lapse vanus sealmaal, see peretoetus kaob, saab mis? Lapsed aga tahavad koolitamist. Kujutad üldse ette, kui suured on teises linnas õppiva üliõpilase koolitamise kulud? Ehk siis oma tahtmistega, võimalik, võtad lastelt võimaluse saada normaalne haridus.
Elu on kahjuks näidanud, et need lapsed, mis siis naise tahtmisel ja mehe vastasseisu tõttu lõhuvad lõpuks pere. Naabritel tekkis naisel suur soov saada 4 laps, mees oli vastu – just samadel põhjustel, mis TA välja toob, naine ikkagi jäi rasedaks. Ja nii nad lahku läksid, mees toetas lapsi ja oli alati olemas küll, aga perekond läks ikkagi lõhki.
Nii ta on. Eks see omavoliline rasestumine on ka ju võrdne usalduse kaotusega.
ei, aga eriti õnnelik olen kõigi nelja üle
Rahast – kolmas nõuab uut autot,
No mitte tingimata, kui vanemad lapsed on juba suuremad. Minu esimesed kaks olid kolmanda sündides 11 ja 13, auto tuli välja vahetada alles neljandaga. 8a ja 4a on muidugi veel toolissõitjad, aga kui teemaalgataja saaks selle lapse neljakümneselt, oleksid nad 11 ja 7, siis võib-olla vanim enam toolis ei sõidagi ja mahuvad ka praegusesse autosse (eeldusel, et see on ikka normaalne pereauto).
Mees ei saa töökohta vahetada kuna tal on oma ettevõtte. Jah ma töötan aga poole kohaga ja kodust sest olen vabakutseline ja täiskohaga töötamine ei tule nii pea kõne alla sest laste sõidutamine lasteaeda, kooli, suuremal on 3 X nädalas tanstutrenn ja väiksemal 2 X nädalas ujumistrenn ja lisaks veel sünnipäevad, kooliüritused, lasteaiaüritused, arstivisiidid jne.
Mees hea meelega sooviks et ma üldse ei töötaks aga eks ma teengi tööd rohkem selle pärast et iseend mitte ära kaotada.
Loomulikult ma ei saaks 3ndat last mehe tahte vastaselt, arvan et võtan selle teema uuesti üles 1-2 aasta pärast ja kui ta on endiselt vastu siis lepin sellega ja võtan hoopis kutsika ???? Vbl see on mul kinnisidee sest raske leppida mõttega et ma enam kunagi rase pole ja beebid on nii vastupandamatud.
Kuule, sul juba kahe lapsegagi on ju tegemist piisavalt – nüüd veel mõtle, et pead kõik need vanemate laste transport-tööd tegema beebiga. Beebi magab mõnusalt, aga sa pead ta ülesse ajama, kombesse toppima, et mõnda vanemat last kusagile sõidutada. Kõlab kaunis stressirohkelt beebiga pidevalt ringi liigelda ja aja peale kusagile jõuda. Mulle ka meeldib rase olla, nii tore on kõhukas olla ja beebid on ka jube nunnud ja mulle oma laste beebi-iga pole kunagi stressi tekitanud – aga kui kainelt ja kaalutlevalt mõelda, siis ilma rase olemata ja beebita on ka ikka täitsa tore elu 🙂 A kui tahad beebit nunnutada, siis sul mõnel sõbral- tuttaval pole mõnda beebit – paku värsketele vanematele hingetõmbepausi ja hoia paar tundi mõnel õhtul nende beebit 😉
Võtke koer.
Kolige esmalt normaalsesse kohta, kus ei pea 24/7 lastele autojuhti mängima. Milleks ise elate oma elu nii keeruliseks, et üks vanem ei saagi lubada täiskohaga tööd, kuna lapsi vaja sõidutada.
ma üldse imestan, eestis ikka elu väga heaks läinud, üha enam tekib naisi, kes elavadki mehe kulul ja vabandavadki end sellega välja, et “lapsi on vaja sõidutada” – ja siis, kui pere laguneb, on mees süüdi, et naisel pole karjääri ega sissetulekut ega midagi:Lapsi EI PEA sõidutama. Elukoha saab valida sellise. Ei pea lapsed käima 3-aastaselt juba mitmes trennis, mis ei toimu lasteaiaruumides. Lapsed hakkavad lasteaiaruumidest/kooliruumidest mujal trennis käima, kui on piisavalt vanad, et ühistransporti kasutada jne.
Kõik need on otsitud vabandused. Kui mees on ettevõtja – mine tema ettevõttesse tööle ja aita teda, kasvõi asjaajamisega! Ilmselgelt on tal abi vaja, kui ei ole pere jaoks aega. Tehke sellest pereettevõte nii, et kõik võidavad ja sina õpid ka mingi praktilise töökogemuse juurde lisaks ebamäärasele “olen vabakutseline”, mida iganes see tähendab (blogija?)
Kolige esmalt normaalsesse kohta, kus ei pea 24/7 lastele autojuhti mängima. Milleks ise elate oma elu nii keeruliseks, et üks vanem ei saagi lubada täiskohaga tööd, kuna lapsi vaja sõidutada.
ma üldse imestan, eestis ikka elu väga heaks läinud, üha enam tekib naisi, kes elavadki mehe kulul ja vabandavadki end sellega välja, et “lapsi on vaja sõidutada”
Teemaalgataja ju kirjutas, et ei ela Eestis, vaid USAs ja seal teised seadused.
Minul on 4 last, kaksikud 12, järgmine 3 ja noorim 4kuune.
Kolmas laps ei olnud eriline kulu, pigem vastupidi. Suurpere toetuse tõttu otsustasin tööle tagasi minna 0,5 kohaga ja rohkem kodus olla. Mingeid erilisi kulusid peale lasteaia tasu ei ole. Riideid ostan ikka nii nagu rahakott võimaldab. Vahel mõne firmaka, enamus kasutatult.
Kuludeks on alguses mähkmed ja kui laps rinda ei saa, siis rpa on kallis lõbu. Samas riiklik toetus on ikka suurem. Samas ei tasu ka sellele toetusele lootma jääda, sest ei tea kaua seda ikkagi makstakse.
4.lapse sündides tõusid kuidagi kulud ning minu jõudlus on ikkagi nüüd madalam. Mitu väikest last järjest väsitab rohkem, samas siis saab titendus kiiremini läbi.
Mis vahet sel kõigel on, kui mees ei taha? Pole mõtet oma suhet ära rikkuda ju sellepärast. Sa arvad jah, äkki mees lepiks. Aga äkki ei lepi. Miks ta peakski. Tema valmisolekuta tehtud kolmas titt. Mis tunne sul oleks, kui mees vastu tahtmist su rasedaks teeks ja sa peaksid veel ühe lapse üles kasvatama?
Ei ole meie asi sind ümber veenda. Kuid sa oled 36 ja su lastekasvatamise kogemused on peamiselt seotud eelkooliealistega. Samuti jääb su jutust mulje, et oled nende lastega kodune ja su ees ootab praegu valik, kas saada veel üks laps või minna laste kõrvalt tööle (mis on suur elumuutus ja mille ees võib sul hoopis alateadlik hirm olla), paranda, kui eksin. Proovi kujutleda, milline on teie pereelu siis näiteks 13 aasta pärast, kui sinul algab kliimaks koos sellega kaasnevate vaevustega, vanim tütar õpib teie kulul tasulises ülikoolis ja kodus on 16- ja 13-aastane teismeline ja omavahel jagelevad need teismelised nagu jaksavad. Mees on tülpinud, et kogu tema teenistus kulub sellele tänamatule pesakonnale ja hakkab kodust eemale hoidma. Mõtle ise edasi.
Mulle meenub lihtsalt kunagine naabrinaine, kes sai kahe tütre kõrvale neljakümneselt poja, kuidas ta terve raseduse säras ja kõigile kuulutas, et kauaoodatud poeg on sündimas. Viisteist aastat hiljem on ta paks ja väsinud kuumahoogudega mammi, kel juuksed hallid alaealise poja tükkidest, mille hulka kuuluvad nii autoäranduskatse kui ainete tarbimine. Elul on alati kaks poolt.
Ma pole ju kurtnud millegi üle absoluutselt, lihtsalt selgitasin, miks ma pean lapsi sõidutama ja kui aus olla teen seda hea meelega. Miks 3 aastane peab trennis käima? Aga sellepärast, et ta oskaks võimalikult varakult ujuda ja uppumisoht oleks väiksem sest siin on pea igas elamises basseinid. Vabakutseline olen jah, aga kindlasti mitte blogija, kas blogija on üldse mingi amet? Olen graafiline disainer. Siin kus elame ongi 3 varianti, kas ema töötab kodust, on koduperenaine või on lapsehoidja, kes lapsi toob ja viib. Mina olen see õnnelik, kes saab ise oma lapsi viia ja tuua ja tänu sellele ka nendega rohkem koos olla ja samas on mul ikkagi töö ja oma sissetulek.
Ei, muidugi, see on arusaadav, et 3a kuhugi ise ei lähe ning kui see on vanema soov võimaldada talle trenni, siis muidugi leiab vanem ka aja ja tahtmise teda viia-tuua. Töötada kindlal ametikohal või siis hoopis kodus vabakutselisena on ka täiesti inimese enda valik – kuidas kellelegi sobib. Ei oska siin midagi vaidlema hakata.
Ainus asi, et suurema pere planeerimisel võiks vähemalt põhimõtteliselt olemas olla võimalus, et tulevikus hakkavad vanemad lapsed ise kooli/trenni/kodu vahel liikuma. Näit. meie elukohas on tüüpiline, et nooremad viiakse küll autoga igale poole (neid oleks ebaturvaline lasta üksi teeserva vantsima), aga samade perede teismelised liiguvad vajadusel ise (kombineerivad busse ja jala käimist).
Proovi kujutleda, milline on teie pereelu siis näiteks 13 aasta pärast, kui sinul algab kliimaks koos sellega kaasnevate vaevustega, vanim tütar õpib teie kulul tasulises ülikoolis ja kodus on 16- ja 13-aastane teismeline ja omavahel jagelevad need teismelised nagu jaksavad. Mees on tülpinud, et kogu tema teenistus kulub sellele tänamatule pesakonnale ja hakkab kodust eemale hoidma. Mõtle ise edasi.
Jajaa, sest kogu see elu on palju ilusam, kui kodus on ainult üks tänamatu 16-aastane teismeline – kliimaksivaevusi kohe puuduvad, vanim tütar õpib odavamas koolis, pesakond tundub vähem tänamatum (mis siis, et kulutab ilmselt nina peale rohkem)…
Ma kolme lapse emana ei suuda aru saada, mis “tühimikku” peres see kolmas laps võiks ära täita, mida kaks last ei suutnud… Kas sa oled kogu elu tahtnud kolme last ja muserdab see, et sinu ideaalpilt ei teostu vms?
Ja su mehe argumentidel on vägagi põhja all- aega, igasugust ressurssi jääb palju vähemaks. Kahe lapsega sain mängeldes hakkama igas mõttes ja jäi veel võhma paarisuhte jaoks, kolme lapsega tunnen, et see on minu piir, rohkem ma ei jõuaks, nii et kusagilt kärisema ei hakkaks (tervis, suhe, raha). Lisaks on kolmele lapsele vaja rohkem ruumi (elamine, kasvõi auto), aega, raha jne. Kasvõi reisil on vaja võtta kaks tuba, sest enamasti mahutavad viis inimest ainult sviidid, suured peretoad või muud kallimad variandid, samas kui 4kohalisi tube on paalju suuremas valikus.
Vastu mehe tahtmist rasedaks jääda oleks väga suur lollus (eks seda mainitakse sellepärast, et naiste titeisu kipub vahel mõistusele alla jääma 🙂 stiilis ‘kui laps juba olemas, küll ta teda ka armastama hakkab’ jm ratsionaliseerimised), samas on teil aega seda kolmandat last saada tegelikult küll paar aastat vähemalt, kui sa praegu oled 36. Anna aega, võib-olla kui lapsed suuremad (no 3a pole suur) ja oletet titetamisest natuke toibunud, tuleb ka mehele mõte, et võiks kolmas laps olla küll.
