Teema: Kas keegi on kahetsenud, et ei saanud kolmandat last?

Kui mees ei taha kolmandat last, on ta sulle ju ka ometigi põhjendanud, miks ta ei taha?

Ma vastan teemapüstitusele, kui juba nii küsitakse: olen keskealine naine ja just mõtlesin, mida oma elus kahetsen. Ainus asi ongi, et ei saanud veel ühte last. Nüüd, kui lapsed on juba suured ja oma elu peal, mõtlen, et polnud see kõik nii hull midagi ja vabalt oleks võinud veel ühe üles kasvatada.

Mul on kaks last. Kolmas rasedus kahjuks peetus ja on ebatõenäoline, et veel rasedaks jään (olen 40+). Kolmanda lapse teemaga on nii, et mõistusega võttes on 2 last täitsa paras, ressursse jagub mõlemale ja kõik tomib, samas oleks kolmas laps andnud tunde, justkui oleksin veel noor ja oskaksin sellele lapsele olla parem ema tänu kogemustele… Ei tea, võib-olla hirmutab mõte, et kas nüüd polegi muud kui keskiga ja siis vanadus?
Sellised egoistlikud mõtted. Mul on hea meel, et mul on kaks last olemas. Nad annavad elule palju juurde. Lastetu ei tahaks küll olla.

#3377940:

lastele on ju ainult suur rõõm kui neid õdesid vendi rohkem on.

Tegelikult ei ole see palju õde-vendi AINULT suur rõõm. Mul oli kaks väikese vanusevahega poissi, kes kogu hingest ihkasid endale väikest õde. Ja kuna meie abikaasaga oleme alati palju lapsi saada tahtnud, siis aasta tagasi nad omale tillukese õe ka said. Nad lubasid enne õe sündi, et ta võib nende kaisus magada ja nad annavad kõik oma mänguasjad talle. No päris nii muidugi ei läinud. Nad mängivad oma õega hea meelega ja on küll head suured vennad, aga õde on ka tüütu! Kahega oli mõlema poisi jaoks üks vanem. Logistika oli palju lihtsam, aga ka see, kui palju nad tähelepanu said.

Ma kindlasti kahetseks, kui ma poleks kolmandat saanud, aga kuigi poisid ei ütle kunagi, et miks see titt meid küll segama peab, siis ma näen, kui raske on poistel leppida sellega, et ei saa iga kell minna kinno, teatrisse, muuseumi, nagu me enne tema sündi pidevalt käisime, vaid selleks on vaja alati ühel vanemal koju jääda või tuleb arvestada, et beebi ära väsides tuleb ürituselt ära tulla.

Seega palju rõõmu küll, aga ei saa öelda, et temast AINULT rõõm on. Väga palju ebamugavust ja muret ikka ka.

Materiaalse poole pealt ei pea muretsema, kolmandat last peab riik üleval, seni kuni kuni vanim laps täiskasvanuks saab.

Minul on kolm last, aga esimese ja teise vahel suur vahe, väiksemad tulid järjest. Vanim laps läks vara kodust välja teise linna õppima ka, nii et praegu on mul lapseealisi lapsi kaks. Kolmandat väikest ma kohe kindlasti järjest ei tahtnud. Nüüd võiks ehk olla juba, aga nüüd olen ma juba liiga vana. Ei kahetse, sest see kahe patsaaniga möllamine võttis mu niigi võhmale, aga kahju ikkagi.

Me otsustasime, et piirdume kahe lapsega. Tegelikult mehel juba on kolm last (vanim on täisealine), mina aga olen kolm last sünnitanud (esimene suri vastsündinuna). Meie käest on korduvalt küsitud, et millal siis kolmas tuleb (isegi mu günekoloog avaldas arvamust, et ju ma varsti lähen jälle tema juurde rasedust tuvastama), aga noh ausalt – ei viitsi enam. Mina saan 37, mees 48 – tõesti me pole enam titendusest huvitatud. Mulle lapsed meeldivad ja rõõmuga hoian sugulaste pisikesi (aga nad on toodud vaid hoiuks ja õhtul saab nad muretult pärisvanematele ‘tagastada’), kuid ise kõike algusest peale läbi teha enam ei tahaks.

#3379014:

Mees pabistab niisama. Kolmelapselistele on ju toetus. Kuidas rahaliselt kitsamaks jääb siis? Vastupidi, rahaliselt just ei lähe kitsamaks, vaid paremaks. Raske aeg oleks vaid esimesed paar eluaastat, kahene on juba päris mõistlik tegelane. Mees seletagu lahti, mis tähendab rahaliselt kitsamaks minekut?

Inimene kirjutab ju, et USAs elab ja ühtegi toetust ei saa, aga ikka jaurate siin oma kolmelapseliste toetusega!

Huvitav, mul on üks täiskasvanud laps ja ma pole kahetsenud sedagi, et teist ei ole. Vahel, kui näen mõnda eriti ilusat ja andekat noort, siis mõtlen küll, et see võiks minu laps olla, aga no kuidas saakski mul selline laps olla, kui ei mina ega isa pole ilusad ega mingil alal andekad. Küllap lapski oleks samasugune hunnik õnnetust nagu me vanamehega juba ees oleme.

#3377391:

Elu on kahjuks näidanud, et need lapsed, mis siis naise tahtmisel ja mehe vastasseisu tõttu lõhuvad lõpuks pere. Naabritel tekkis naisel suur soov saada 4 laps, mees oli vastu – just samadel põhjustel, mis TA välja toob, naine ikkagi jäi rasedaks. Ja nii nad lahku läksid, mees toetas lapsi ja oli alati olemas küll, aga perekond läks ikkagi lõhki.

Ma ei kujuta ette, mis mees see selline on, kes jätab oma pere sellepärast, et saadakse neljas laps. Pole seal eales armastust olnud. Endal neli tervet last ja selle viimase pärast laseb jalga.

Ei kujuta ikkagi ette, et selline mees kunagi oma naist ja peret armastas, abielu väärtustas. Kui oleks armastanud, ei oleks jätnud naist ka siis, kui too oleks viienda lapse kogemata saanud. Lapsi ei tehta üksinda ka muuseas. Tulevikus ütleb isa sellele neljandale lapsele, et kuule su ema otsustas su saada ja mina sind ei tahtnud üldse, siis jätsingi su ema maha karistuseks. Mees ju ka ei arvestanud naise sooviga saada veel üks laps. Ma ei saa aru, miks on vaja seksida inimesega, kellega järglaste saamise võimalusega ei arvestata.

Mulle võid seletada mida iganes, aga ma mõtlen ja jäängi mõtlema samuti nagu see mees. Sina mõtled ilmselgelt teisiti. Mees vähemalt rahaliselt toetab ja tegeleb. Seega annab ta juba piisavalt. Kuigi ta ei olnud selleks valmis, toetab ikka. Võibolla ei armastanud ja ei väärtustanud, kes teab. Kas ta siis karistuseks maha jättis… Maha jättis, sest tema sooviga ei arvestatud ja ta ei tahtnud enam selle naisega koos olla.

Mina arvan jällegi teisiti, et väga isekas mees. Rikkuda ära naise ja nelja lapse elu. Rahaline toetus ei asenda perekonda ja mis põhjenduse ta tulevikus lastele, eriti sellele neljandale ütleb. Aga hea ongi pereelust oma käed puhtaks pühkida, mis iganes põhjusel.
Kui sina oleksid see mees ja oletame, et neljas (teised kolm ka) laps küsib sult, et miks sa pere juurest ära läksid? Mis sa siis vastaksid? Et ma ei tahtnud sind, aga su ema väga tahtis. Ja sa oled soovimatu laps minu poolt. Kolmele esimesele ütled, et neljanda pärast või? Mul on natuke teine arusaam armastusest, aga ma olen aru saanud, et paljud ongi väga isekad.
Terve laps seetõttu, et on väga vedanud, kui sul on lausa neli tervet last. Paljud ei teagi, milliste probleemidega inimesed võivad elus maadelda. Jätta maha pere/laste ema neljanda lapse pärast on minu silmis jah isekas ja tühine põhjus.

3 a ja 7 a, ei ole kindlasti juba “suured”. Ja kooli alguses ja esimestel aastatel vajab seitsmene kindlasti veel üsna palju tuge ja tähelepanu. Kolmesel on ees veel väikelapseea igasuguste etappidega aastad. Mina keskenduks praegu siiski olemasolevatele lastele, kes vajavad täit tähelepanu, “beebi” ei täida tühimikku. Ilmselt on selle tühimikutunde põhjused kuskil mujal, vajad mingit eneseteostust ka iseendana, mitte emana. Kas noorem on juba lasteaias ja käid tööl? Kui see töö-lasteaed-suurema lapsega kooli õppimised rutiin kohale jõuab, siis ilmselt hakkad ka asju ümber hindama.

Proovi olukorrale vaadata ka mehe seisukohalt, ta tunneb samamoodi vastutust pere heaolu ja käekäigu pärast, töötab palju, nagu kirjutad. Ilmselt tunneb ta on, et on tegelikult “omadega läbi”, selles olukorras veel ühe lapse näol seda vastutuskoormat suurendada, ei ole kindlasti mõistlik. Mina saan sellest koormast aru, meil on peres 2 last (praegu 9 a ja 7 a), nüüd, kui noorem on ka sügisel kooli minemas, tunnen alles, et saan nagu veidi lõdvaks end lasta, see beebi- ja väikelapseiga on olnud nagu teekonna algus, kui teatud maale jõuda, siis tuleb väike pingelangus, kuigi ikka tiksub peas, et tuleb lapsed suuta suureks kasvatada, neile toeks olla jne, et kas ma ikka jõuan, kas kõik ikka läheb hästi. Lapsevanemaks olemise pinge on minu jaoks kogu aeg tuntav. Kõik inimesed ei ole sellised, et see lihtne oleks, isegi kui lapsed on väga soovitud ja oodatud.