Teema: Kas keegi on kahetsenud kolmanda lapse saamist?

Millal siis veel kui mitte praegu?

Rohkem kahetsetakse seda, et EI saadud kui võimalus oli/taheti.

Kui juba kaks last on ja kolmanda mõte tilgub siis vähe tõenäoline on, et nüüd tõsiselt kahetseksite kolmandat. Pigem ehk käibki mõte, et keeruline/raske on (läheb üle), aga armastust lapse vastu see ei vähenda kui juba olemas on.

Teie pere rahuliku rütmi lööb kolmas laps segi nii ehk naa. Kui mõlemad tahate, siis võtke ette. Kahetseda saab ikka ainult tegematajätmisi.

Miks see kolme lapsega elu peab siis pidevalt “pea peal” olema? 🙂 Titaga elu võtab natuke harjumise aega jne, muidugi on mõnus, kui lapsed on suured, ei pea titetama ja potitama enam kedagi (enne lapselapsi). Kui tõesti tunned, et tahad seda kõike veelkord läbi teha, lase käia, kui tegelikult ei taha ja põhimotivatsioon on, et “kell tiksub, kas nüüd või mitte kunagi”, siis nii kriitiline see asi ka pole ju.

Minu kolmas on 1,5a. Suuremad olid tema sündides 8a ja 6a. Natuke oli kõhe küll langeda nagu tsirkusemängus stardiruutu tagasi ja hakata uuesti pihta mähkmete ja unetute öödega. Tegelikkus ei ole nii raske midagi. Kolmanda lapse beebi-iga on kolmest kõige kergem olnud. Oleme ka reisil käinud – eks lauale jäävad peretoaga variandid. Väga mõnus on olla suurtele lastee koduseks emaks, kui nad juba 12-14 paiku algklassides koju tulevad. Võrreldes tööl käimisega on mul suurtele lastele praegu rohkem aega. Samuti näevad nad beebi kasvamist juba selles vanuses, et ehk õpivad midagi ja ei ole tulevikus omade lastega nii kogenematu kui mina olin (ise noorim laps).

Mulle meeldivad inimesed, kes on kolmandana jne sündinud. Nad on kuidagi rahulikud ja chillid, armastavad seltskonda. Emad on nende sündimise ajaks juba kogenud ega närvitse nii palju iga asja peale. Laps saab palju erinevate pereliikmete süles külakorda käia ning tema füüsilise läheduse vajadus on lapsepõlves hästi rahuldatud.

Minu kolmas on juba 7-aastane. Beebiiga oli väga lihtne, sõi ja magas, ei mingit kisa. Küll on ta algusest peale olnud kõige aktiivsem, vajanud eri teraapiaid ja üldse rohkem süvitsi tegelemist kui vanemad lapsed. Kulud suurenevad laste kasvades nagunii ja raha pole kunagi piisavalt.

#4008737:

Sel nädalal lõpetas see kolmas laps ülikooli. No oli ikka ilus tunne küll, ma ei salga. Hümni ajal oli mu põsel ka üks väike pisar.

1. ja 2. lapse lõpetamine ei tekitanud mingeid emotsioone või miks justvsee 3. laps neid ilusaid tundeid tekitab?

#4008583:

Oleme mehega 30ndate lõpus, meil on kaks tütart vanuses 6 ja 9. Mehega suhe on hea, majanduslikult oleme kindlustatud ja elame mõnusat harmoonilist pereelu. Viimasel ajal on tekkinud kolmanda lapse soov ja kuna vanus on sealmaal, kus enam edasi lükata ei anna tuleb otsus teha kas proovida või jääda kahelapseliseks. Ühest küljest nii sooviks uut beebit aga teisest küljest on hirm kuna 3 tundub nii palju ja reisimine, kooli logistika jne on palju keerulisem. Kui peaks veel keeruline laps tulema võib see meie pere rahuliku rütmi sassi lüüa. Täielik võitlus endaga, ühest küljest väga sooviks ja teisest küljest hirm meie mugavat ja mõnusat elu rikkuda. Kellel 3 kas see muudab elu palju?

minul on kolm last  aga nende vanusevahe on väike. Kolmas oli lihtne titt aga koolieas natuke rohkem tuge vajav kui esimesed. Sõbrants aga sai oma teise ja kolmanda lapse vanuses 40+  ja no ei ole lihtne.Eks kõik oleneb sellest, millised need lapsed on, millise  jõudlusega vanemad on jne.  Oluline on, et sa oma vanemaid lapsi  lapsehoidjatena ära kasutama ei hakka.

#4008836:

#4008782:

minul on kolm last aga nende vanusevahe on väike. Kolmas oli lihtne titt aga koolieas natuke rohkem tuge vajav kui esimesed.

No vot, see ongi see asi. Sünnivad erivajadusega lapsed ja katsu siis menopausiealisena neid kantseldada. ‘Rohkem tuge vajav’ tähendab ju tegelikult haiget last?

ei. See tähendab seda, et teda peab tagant sundima õppima. Esimesed õppisid ise ja kõik  oli alati tehtud. Kolmandaga  aga pean ma ka ise kursis olema, mis teema mingis aines on.

Mul pesamuna praegu kolmene ja vanusevahe suurematega enam-vähem sama, mis teemaalgatajal.

Mina oma laste pealt vaatan, et pesamuna annab suurematele nii palju juurde. See, kuidas suuremad teda õpetavad, hoiavad ja kaitsevad on nii äge. Suuremate sotsiaalsetele oskustele on kolmas laps palju juurde andnud.

Muidugi ise peab sellesse korralikult panustama, tuttava peres kiputakse suuremaid lapsehoidjana kasutama ja seal on peredünaamika hoopis teine.

Minu arvates on põhiline küsimus, et kas teemalgataja sa oled valmis jälle nullist alustama. Praegused lapsed juba nii suured, et saad neid üsna pea üksi jätta, et nt mehega teatrisse või kinno minna jne. Uus beebi lükkab selle vabaduse jälle mitu aastat edasi (kui just väga head tugivõrgustikku pole).

#4008904:

0 last, 0 mure ja palju raha.

Õige. Et ükski naine sind ei taha, tulebki endale meeldivaks mõelda.

#4008909:

#4008904:

0 last, 0 mure ja palju raha.

0 last, 0 muret ja vähe raha.

3 last, lugematult rõõmu,  vähe muret,  parasjagu raha.

Meil sündis kolmas, kui suuremad olid 4 ja 6. Kõige hullem ja tüütum oli see suuremate laste huviringide asi. Muidu oleks ok olnud. Ma küll ei saa aru, miks mul oli vaja suuremaid nii väga nii öelda arendada, aga mingit rahu polnud just nende huvitegevuste pärast. Kolmas nagu kasvas ise vanemate laste elurütmis. Isegi rasedus läks nii märkamalt. Hommikul riidesse vara, autosse. Kooli ja lasteaiatiir. Lõunast koju. Õppimine. Siis huviringid, kuhu pidi viima ja ootama see tund üht või teist. Mees küll oli ka olemas, aga tema käis tööl. Ja see ei lõppenud kell 5.

Kolmanda lapse titeiga möödus täiesti vaevadeta, ei ühtegi magamata ööd (Tita kaisus ja sõi öösel), isegi ei ühtegi piimapaisust valusat rinda, sest laps ise reguleeris ja mina oskasin lasta. Kõige rahulikum laps. Pealegi, äkki on just hea aeg olla jälle kodune lastega ema natuke aega? Tööl vahepeal käidud ka. Kolm last järgemööda võtab tõesti läbi, aga see vahe on mõnus ju. KUI sa tahad- see ongi põhiline selgeks mõelda, kas te tahate siis või mitte ja vastavalt sellele tegutseda. Suuremad lapsed küll väiksest õest-vennast vast ära ei ütle.

Reisimine läheb kulukamaks  5 inimest on ikka midagi muud kui 4 ja peretubasid on hotellides vähem (mõndades üldse mitte) seega majutuse valik väheneb. Ja mingiks ajaks muutub ka ebamugavamaks sest uue kodaniku lisatavaar jääb ikkagi lapsevenama tassida ning nt lennukis on tihti 3sed rivid, mis tähendab, et üks laps koos vanemaga peab nt üle vahekäigu istuma. Ja eks see logistika laste üldisel viimisel-toomisel ka kodumaal vajab ka läbimõtlemist, minuarust eriti just huviringide osa, muuga kuidagi lihtsam.