Teema: Kas keegi on kahetsenud kolmanda lapse saamist?

#4009052:

Reisimine läheb kulukamaks 5 inimest on ikka midagi muud kui 4 ja peretubasid on hotellides vähem (mõndades üldse mitte) seega majutuse valik väheneb. Ja mingiks ajaks muutub ka ebamugavamaks sest uue kodaniku lisatavaar jääb ikkagi lapsevenama tassida ning nt lennukis on tihti 3sed rivid, mis tähendab, et üks laps koos vanemaga peab nt üle vahekäigu istuma. Ja eks see logistika laste üldisel viimisel-toomisel ka kodumaal vajab ka läbimõtlemist, minuarust eriti just huviringide osa, muuga kuidagi lihtsam.

Pseudoprobleemid.
Ja kuidas te kahe lapsega lennukis istute kui seal kolmesed rivid on? Keegi peab ikka ju muus rivis olema.

Lapsepõlvesõber, meessoost, küsis, mis vajadus on naistel kogu aeg sünnitada. Kas rahulikus suhtes ei saa olla, ühe sünnitavad ära ja peagi tulevad uue titejutuga. Mees ei soovi, siis naised on solvunud, mossitavad.

Kui teemaalgatajal kõik nii harmooniline on, kas ei võiks siis pühenduda abikaasale, lastele, hobidele, on siis vaja jälle sünnitama hakata ?

Ja mõnel perel on 12 last. Kuidas nad jaksavad?

#4008720:

Mulle meeldivad inimesed, kes on kolmandana jne sündinud. Nad on kuidagi rahulikud ja chillid, armastavad seltskonda. Emad on nende sündimise ajaks juba kogenud ega närvitse nii palju iga asja peale. Laps saab palju erinevate pereliikmete süles külakorda käia ning tema füüsilise läheduse vajadus on lapsepõlves hästi rahuldatud.

Jaa, nii on. Mina TA -ga sarnase dilemma ees olnud, vanemad pojad olid 9 ja 2. Saime kolmanda, tütre, olin 39. Kõige lihtsam titeiga, kõige chillim laps, lihtsalt nõiaväel kulgeb läbi elu, hetkel teismeline.

Ma ei kujuta ette, kui teda poleks, ta on nii äge ja muutis meie pere tervikuks.

Ja kõige lõppu tuli siis lõpuks koer ka veel:) väga õnnelik olen, et jätkus julgust otsustada “jah”.

#4009383:

Ma ei kujuta ette, kui teda poleks, ta on nii äge ja muutis meie pere tervikuks

Jaa-jaa. Kaks last on hobi, kolmas teeb kooslusest pere.

Loe vähem Harry ja Meghani uudiseid.

#4009485:

Ära trolli, öeldi juba.

Ja kes sind siia korrapidajaks pani?

#4009542:

Me mitte ei saaanud ainult kolmandat, vaid ka neljanda. On muidugi veidi keeruline, aga kahetsenud küll pole.

Kas tõesti usute, et need 7, 8 või 12 lapse emad ütleksid, et jah, kahetsevad viimase 5 lapse sündimist? Mis tehtud, see tehtud ja tuleb edasi elada ja hakkama saada. See oleks ka täiesti haige, kui laps ära sünnitada ja siis mõtlema hakata, et ma vist ikka ei taha.

#4009181:

Kas tõesti Aktuaalse Kaamera uudiseid vaadates, on kellegil soov veel sünnitada? Mul seest keerab uudiseid vaadates, mida vähem seda teen, seda parem. Aga nagu teadlikult sellisel ajal sünnitada, ma ei tea, olete julged inimesed.

Lapsed on alati sündinud hoolimata sõdadest, loodusõnnetustest jms ja paljud neist lastest on sünnitatud täiesti teadlikult.

Maailm on suur, alati käib kuskil sõda või on mõni muu kriis. Kui kõik sinu moodi mõtleksid, siis jääks vähemalt pooled lapsed sündimata ja enamus peresid lasteta.

Maailm on ülerahvastatud, kogu aeg käib võitlus ressursside pärast.

#4009607:

#4009566:

#4008836:

#4008782:

minul on kolm last aga nende vanusevahe on väike. Kolmas oli lihtne titt aga koolieas natuke rohkem tuge vajav kui esimesed.

No vot, see ongi see asi. Sünnivad erivajadusega lapsed ja katsu siis menopausiealisena neid kantseldada. ‘Rohkem tuge vajav’ tähendab ju tegelikult haiget last?

Täitsa haige kommentaar.

Kas sinu meeles on “koolieas natuke rohkem tuge vajav” ja “haige laps” sünonüümid?

Jah. Sinu arvates ei ole? Mida siis see ‘natuke rohkem tuge vajav ‘ sinu arvates tähendab kui et mitte erivajadust?

Näiteks seda,  et erinevalt vanematest lastest on noorimat last vaja kontrollida, et kas tal kõik õpitud ja õiged asjad kotti pandud on.

Ma olin 29 kui mõtlesin, et nii tahaks ühte last veel. Kuna mees oli väga kahtlev, siis andsin talle umbes aasta aega mõtlemiseks aega ja küsisin uuesti. Kahtles ta ikka, aga oli lõpuks nõus. Ma ei oskaks midagi imelisemat ette kujutada, kui minu väike poja. Loomulikult on raske. Alguses olid teised lapsed ikka natuke solvunud, et emal aega polnud nii palju, aga õnneks mul lapsed kõik suure vanuse vahega. Üks oli siis 13 ja teine 7.  Täna olen kohe 36 ja mõtlen nii, et tahaks neljandat. Olen ikka püüdnud võidelda selle sooviga. Mina mõtlen jällegi nii, et äkki jään kahetsema, et ma ei saa teda 🙁 Lapsed on ka mõnusas vanuses 18,12,5. Mees on kahelnud neid kõiki saades, aga täna ei kujuta meist kumbki elu ilma nendeta. Ja kuna ma selline rahulikum inimene ka ja üldse ei mõtle, et oi ma panen elu kinni.

No tööle kipun jah alati ruttu tagasi 🙂

#4008737:

Mina sünnitasin kolmanda lapse natuke nö ‘pika hambaga’, poiss ja tüdruk olid eelnevalt olemas ja kolmas sündis pigem mehe pealekäimisel. Mina otsest vajadust ei tundnud, kuid vastu ka ei olnud, olin pigem neutraalne, selline ‘no hea küll’ ja ma olin noor, 32.

Sel nädalal lõpetas see kolmas laps ülikooli. No oli ikka ilus tunne küll, ma ei salga. Hümni ajal oli mu põsel ka üks väike pisar.

Mitte iialgi ei ole hetkegi kahetsenud. Jube lugu, kui teda ei oleks olemas.

Minul samuti. Poiss ja tüdruk olid olemas ja käisid koolis ja siis mees käis nagu uni peale, et saame veel ühe lapse. Saimegi. Ja läksime lahku. Mitte küll lapse pärast (ilmselt aitas küll beebiga elu raskused suhte lagunemisele kaasa), aga miljoni muu mehe jama pärast, millest mul lõpuks kõrini sai. Mul oli palju rasket aega, kuna eksmees terroriseeris mind mitu aastat, aga lõpuks sain tast võitu ja igas mõttes oma eluga hästi hakkama. Praegu olen oma 3 lapsega väga õnnelik. Üks asi, mida ma ka kõige raskemal hetkel endal pidevalt meeles hoidsin, oli see et olla oma lastele hea ema. Olla nende vastu hea ja tähelepanelik, misiganes tujusid neil ka on. See oli hea eesmärk. Praegu on mul 3 tarka, tublit ja heasüdamlikku noort inimest, kellega olen lähedane. Nemad on mu elu parim otsus. Ja nagu keegi juba ütles, just 3s laps on kohe eriliselt chill ja mõnus tegelane. Väga õnnelik olen, et riskisin ja ta ikka sain.

#4010103:

Ja ärge vaadake ainult oma mätta otsast ????  Lapsed kasvavad ju suureks. Kas teie lastele on parem kui neil täiskasvanuna on rohkem kui üks õde või vend?  Aga muidugi on!  Täiskasvanuna oleks tore kui neid oleks kohe terve trobikond. Veri on paksem kui vesi.

Olukord muutub kohe, kui päranduse jagamiseks läheb. Siis kahetsevad paljud, et neil õdesid või vendi on.

Mul küll 3. laps alles aastane, aga kahetseda lihtsalt seetõttu, et reisimine kallim vmt? Siis peaks kõiki lapsi kahetsema – paar korda oleme mehega naljatlemisi arutanud, kui teistsugused oleksid reisid lasteta, kui ei peaks nendega arvestama, 10h lennureisi julgeks ka ette võtta jne.

Aga see rõõm ja õnnetunne, mida pakuvad pisikesed käed ümber kaela ja pea õlale toetumas…. ükski reis vüi teatrielamus ei paku seda.

Jah, reisimine saab väga kulukas olema. Ja tohutult palju raha laste riietele, kusjuures mastaabiefekti pole – suuremad on 7a tüdruk ja 5a poiss, väga palju riideid suuremast keskmisele ei jää enam (pisemana oli küll palju neutraalset, nüüd aga kaasan 7aastast järjest enam valimisse). Ja ruumi pole nii palju, et 7aastase riideid 1aastasele kuskil hoida . Lapsehoidja 3le lapsele maksab ka rohkem jne.

Aga kahetsen hoopis seda, et mul pole energiat-jaksu neljanda jaoks. Tahaks, aga juba rasedana tundsin, et vist on kõik . Tean, et jääb kripeldama, aga enda vastu pean aus olema. Ei tea, kas asi vanuses (viimase sünnitasin 38), või selles, et nüüd oli rasedana mul kodus 2 väikelast, kes nõuavad võidu tähelepanu, kaklevad jne.

Sellesse maailma ei julgeks hetkel ainustki last planeerida 🙁