Teema: Kas keegi on lapse pöidla imemise harjumusest jagu ka saanud?

Meil imes kuni koolini. Olin väga häiritud sellest, alguses ikka keelasime, meelitasime, sajad imenipid sai proovitud, aga see pöidlaimemise soov oli nii tugev ja vajadus nii suur, et miski ei aidanud. Laps väga rahutu loomuga ka (raske sünnitus) ja see rahustas teda. Kooli minnes kadus praktiliselt kohe, sest paar korda keegi ütles klassis ja siis hakkas end niivõrd kontrollima. Lasteaias sellist sotsiaalset mõju ei olnud. Praegu teismeline, tark ja tubli laps. Ükspäev ütles, et ema, tead ma vaatasin, see pöial, mida ma väiksena imesin, see on veidi imeliku kujuga, teine pöial on teistsugune. No mina vahest aru ei saa, aga äkki veidi lamedam on. Muidu küüs ja kõik korralik. Teismelisena pole nüüd enam sellist vajadust ega instinkti tal, et tahaks pöialt suhu panna st ta ei pea enam end lihtsalt tagasi hoidma, vaid see vajadus on kadunud. Üldiselt on pöidlaimemise põhjus seesmine, närvide, emotsioonide, hirmude, keskkonna jms seotud. Seda ei saa lõpetada väliste asjadega. nt keelamise või sinepimäärimisega vms. Kui lapse seesmine tung seda teha on niivõrd suur, siis miski ei aita. Lapsele tuleb anda turvatunnet, kindlust, aga päevapealt ei muutu midagi. Meil suguvõsas pole olnud. Teine laps pöialt pole imenud.

Kirjutan oma kogemused. Ise olin suur pöidlaimeja, praktiliselt teismeliseeani välja käis enne uinumist ja suure närvipingega pöial suus. Lutti ma titena ei võtnud ja ema väga ei toppinud, nii hea mugav ju, kui laps ise pöidla leiab ja sellega õnnelik on. Olin eeskujulik titt.

Minu tütar hakkas ka pöialt imema, kõik hoiatasid ja ma ise tegutsesin ka selle nimel, et ikka saaks pöial suust välja ja lutt asemele. Mina surusin lutti lausa jõuga, et ainult lapsest pöidlaimejat ei saaks. Mingil hetkel andsin alla ja pisut üle aastane laps jättis paari nädala jooksul maha nii rinna, luti kui pöidla.

Kindasidumine jm jõuvõtted on minule vastuvõetamatud. Pigem võta pöial tasakesi välja ja sokuta lutt asemele. Lutti ma olen küll lapsel näpuga suus kinni hoidnud, kuni ükskord hakkas imema. Ei andnud alla ja kõik. Kastsin isegi gaasirohu sisse, mis on magusa maitsega, et paremini läheks. Praegu on ta sul pisi, ära muretse üle. Keegi pole eluks ajaks pöialt imema jäänud.

Meil mõlemad lapsed olid pöidlaimejad. Poisiga alguses ei osanud midagi teha. Arvasime ka, et küll see mööda läheb. Ei läinud ja me ei kavatsenud koolini oodata. Laps magas issi valged sokid käte otsas. Mõnikord tuli neid kasutada ka päevasel ajal. Ma ei arva üldse, et see kuidagi last traumeeris. Lõpuks saime sellest jamast lahti. Ja siis algas sama jama tütrega. Ja jälle magas ta sokid käe otsas. Siis leidsime parema lahenduse. Ühel suuremal pluusil õmblesin käised kinni ja selles nn hullusärgis magas tüdruk natuke vähem kui aasta. Muidu lutsutas ta pöialt nii kõvasti öösel, et me ei saanud magada. Nii et jah, tüdrukuga läks võõrutamine päris pikalt.
Nüüd lapsed juba veidi suuremad ja ei mäleta pöidlaimemisest midagi. Titena ka nad lutti ei tunnistanud.
Aga õigepea lapsed asendasid pöidlaimemise muude rahustavate tegevustega. Poiss beebist alates taob peaga vastu patja, kui hakkab magama jääma. Seda pole ma keelanud. Tüdruk keerutab peaga mööda patja ja laulab endale äiu-ääd. Järgmine päev harutame tal varesepesa juustest lahti. Peakeerutaja olin ka mina ja mu õde. See vist geenides.

Ega muidu lahti ei saagi kui tuleb olla hästi järjekindel ning minu ja mu sõbranna kogemus näitab seda, et tuleb ikkagi erinevaid lutte proovida. Nii erinevaid firmasid, kui ka erinevaid kujusid ning materjale. Ühe firma kirsikujuline võib sobida, teise oma mitte. Ühe ortodontiline võib sobida, aga teise oma mitte jne. Üks lutt silikoonist võib sobida, aga n. täpselt sama firma ja sama kujuga lutt lateksist ei kõlba. Enamasti leidub igale lapsele sobilik lutt. Mina leidsin õnneks õige peale 5. luti ostmist, aga sõbranna vist ostis ennem 20 erinevat lutti kui selle õige leidis. Aga pöidlaimemisest, said mõlemad lapsed lahti 🙂

Ega muud polegi kui õiget lutti otsida, kindad kätte ning lohutuseks lutt panna. Ning kui laps paneb pöialt suhu, siis see välja võtta, lutti pakkud, sülle võtta, tähelepanu mujale juhtida jne. Kui ise oled järjepidev, siis saate sellest lahti 🙂