Püstitan teema, sest antud küsimus on mind juba mitu aastat painanud. Olen sünnitanud väikese vahega kaks last ja mõlemal korral kandnud haiglas viibitud ajal sealset riietust, mis koosnes minu jaoks viis numbrit suuremast nabani avatud öösärgist ja flanellist hommikumantlist, mis oleks paras ka mu 100 kg kaaluvale ämmale. Kosserdasin nendes riietes seal ringi ja kogu selle aja jooksul nägin vaid üksikuid sama kooslust kandvaid naisi. Need olid ka vanemaealised, tädilikud ja venelased. Valdav osa noori emmesid käisid ringi retuusides ja liibuva topi/särgikuga!?
Ma olen keskmisest madalama enesehinnanguga ja minu jaoks on enda sünnitusjärgse keha nägemine traumeeriv, püüdsin seda pesemas ja wc-s käies võimalikult vähe vaadata (kuigi kaalusin sünnitama minnes 50 kg). Ammugi ei suuda ma ette kujutada, kuidas on võimalik vaid loetud tunnid pärast sünnitust jalga tõmmata liibukad, millest need suures “mähkmed” ju välja paistavad ja siis veel enda loppis pugu eksponeerida. Ma ei soovi tõesti kedagi halvustada, aga mulle ei mahu see pähe. Lisaks ei sooviks ma veel oma isiklikke riideid ära rikkuda, sest neid lekkimisi ikka tuli ette päris tihti…Ilmselt need teised naised vaatasid mind ka kui rääbakat mutti, sest ega need riided tõesti midagi ilusat polnud, samas äsjasünnitanud naine ei saagi olla ilus.
Milliseid kogemusi on teil olnud, võimalik et mina sattusin lihtsalt sellisel ajal sünnitama, kui haiglas vaid trenditeadlikud emad viibisid ja tegelikult kantakse ikka neid kohalike ürpe ka.
Lisan veel, et tänaseks on üleliigne kehakaal mul kadunud, raseduseelne vorm saavutatud ja mingeid komplekse mul sellega seoses rohkem ei esine.
Teema: Kas keegi pärast sünnitust enam haigla riideid ei kannagi?
Ka minu kui varsti sünnitama mineja jaoks on hea enesetunne väga oluline, ja seal mängib suurt rolli riietus. Kavatsen kindlasti kanda enda pehmet hommikumantlit ja retuuse või pehmeid sametist dressipükse vms, mitte haigla ürpi, sest tunneksin ennast sellega emotsionaalselt halvasti. Head ja omad riided annavad ka parema enesetunde, seega igaüks las kandku seda, mis teda ennast kõige paremini tundma paneb.
Mina olen kandnud ja kannan haigla riideid, sest ei viitsi pabistada võimalike lekete pärast.
Teistest on mul suva :).
Ma olen kõigil kolmel korral haigla riideid kandnud. Ei tahtnud enda omasid lörtsida ja haiglas pidin olema vähemalt 2-3 päeva. Nägin ka teisi äsjasünnitanuid ja peaaegu pooltel olid haiglariided seljas. Mõnel oli küll oma hommikumantel üll, aga mis nende all seljas – ei pannud tõesti tähele 🙂 Ma sünnitusmajade trendidega kursis pole ja ausalt öeldes suht ükskõik – peaasi, et endal mugav on. Minu esimene sünnitus oli loomulik. Esimesel ööl aga tõusis kõrge palavik ja ma hakkasin hullult higistama. Hooldaja käis pidevalt uusi ürpe toomas. Teised kaks sünnitust läksid erakorraliseks keisriks – siis käisid arstid pidevalt haava uurimas – haav pidi vabalt olema (riided ei tohtinud seda pitsitada, teisel korral ei pandud isegi plaastrit peale). Haiglaürbis oli lahedam olla – kui midagi lekkis (nii haavast kui ka alumisest poolest), siis uus ürp selga ja valmis. Mul ei olnud kehv olla haiglariietes – minu jaoks oli puhtus tähtsam kui nende lõige/väljanägemine.
Kui sul kodus nii igav on, et pead mōtlema et “isssssand kui haiged emad on, kannad SEDA MILLEGA SUL ENDAL MUGAV JA HEA OLLA PEALE SÜNNITUST, rōve!!” Siis äkki lähed tööle tagasi? Kui nendel noortel emadel ise oli mugav ja hea, siis mis see sinu asi on, haige mōelda et keegi käib sünnitusmajas teisi naisi vahtimas ja hukka mōistmas.
Lisan veel, et kuna retuusid populaarne kodurõivas, siis ehk esmasünnitaja ei osanud mõelda, et miskit uut osta, vaid valis selle, milles end hästi ja mugavalt tunneb. Ka mul olid kaasa pakitud lühikesed püksid ja kaks liibuvamat pluusi, reaalsus oli see, et saatsin mehe poodi suurt põlvedeni öösärki ostma(haigla oma ma tõesti ei talunud 6 päeva jutti, olid komplikatsioonid ehk siis passisin pikemalt) ja kandsin lohvakaid dresse ja mehe pluuse. Ei osanud mōelda lihtsalt sellele ja oleks haiglas 2 päeva olnud, ehk oleksingi lühkarid ja liibuvad pluusid ära kannatanud. Aga tegelt ka, haiglas käia teiste riideid vahtimas, vastik ja haige sinust.
Teemaalgataja olen. Vabandust, kui viimastele kägudele minust selline mulje jäi, ma ei käinud seal kedagi vahtimas või halvustamas vaid hoopis oma last sünnitamas. Kuna mina kandsin haigla riideid ja tundsingi ennast nii mugavalt, kui pärast sünnitust üldse tunda on võimalik, aga kuna jäi mulje, et olen suht ainuke ürbikandja, siis tekkiski küsimus mille püstitasin.
No ma arvan, et kõik kandsid seda, milles end mugavalt tundsid. Siingi on juttu olnud, et võetakse enda riided kaasa, on mugavam ja kodusem.
Äsjasünnitanud naine on minu meelest alati ilus, on see pugu loppis või mitte.
Siit teemaalgatusest kumab läbi vaid tõsiselt madal enesehinnag ja selle tõttu üritad kuidagi häbistada ka teisi naisi. Esiteks, äsja sünnitanud naine pole kuidagi kole. See, et sa nii arvad, näitabki väga palju su enda enesehinnangu kohta. Kole on hoopis see, kui mõni nagu mingi rääbakas selle pärast ringi käib, haiglakitlite alla end peites. Oma riided on ikka kordades mugavamad kui need tagant lahtised kitlid, kus dekoltee on poole nabani ja mida peab hommikumantliga üle katma, muidu on hirm, et kuskilt miskit võib välja vupsata. Keisri puhul veel saan aru nende vajadusest, et laseb haaval hingata ja olla.
Ja mingit mega lekkimist pole mul nt küll olnud. Kohe peale sünnitust olin selle suure mähkme ja kitliga, aga juba järgmine hommik käisin pesemas, kammisin juuksed, kreemitasin, panin väiksema sideme ja oma riided selga. Vastu hakkas see kittel. Nii mammina ja hädisena end ei tundnud, et oleks pidanud sellega leppima. Hommikumantlit haiglas üldse ei kasutanud, sest ka t-särgiga oli koguaeg palav. Ja kujutad ette, oma riided jäid täiesti plekivabaks.
Ma küll haiglas viibides ei pannud tähele, mis kellegil seljas on. Ikka oma beebi jaoks jätkus silmi kõige rohkem. Ega ma palatist väljas koridori peal jalutamas ja vahtimas kah ei käinud. Peretoas oli piisavalt mugav ja kõik vajalik toodi ise sinna kohale. Varsti uus sünnitus ees ja juba haiglakotti enda riided kaasa pakitud.
Tunnen kaasa, teemaalgataja. Sul on ikka raske elu oma enesehinnanguga.
Retuusid ja sobiv top on pärast sünnitust ideaalselt mugav riietus, võimaldades mõnusalt imetada ja sama riietusega kohe vajadusel pikali heita. Retuusides püsib suurepäraselt paigal kogu sidememajandus ning top hoiab kinni kasvõi käterätiku. Samal ajal kui öösärk kerib voodis ennast üles ja ka õlad hakkavad külmetama (minul vähemalt). Nabani lahtine öösärk on mugav haiglas kuni selle hetkeni, kui hakkad 100% hoolitsema oma lapse eest ja paratamatult hakkad rohkem liikuma ja ka voodis rohkem asendit vahetama. Edasi on juba igaühe oma valik ja mina küll ei vaata kedagi nagu rääbakat mutti sünnitusmajas, ükskõik mis tal seljas.
kandisn vaheldumisi haigla öösärki ja enda öösärki. Sest ma higistasin palju ja siis vahepeal panin ühe kuivama 😀
retuuside vajalikkusest ma ka pole aru saanud, vähemalt mul oli neetult palav koguaeg 😀 Võibolla kui on oodata hordide viisi külalisi või kui oled ühispalatis, et siis kui naarbil on külalised ja ise üritad seal teki all iemtada, vahepeal kuskilt öösärgi alt tagumik ei paistaks, siis küll. Aga olen mõlema dkorrad perepalatis olnud ja palatist väljudes tõmbasin lihtsalt hommikumantli peale. Ega ma rohkem ei käinudki väljas kui last kaalumas jne 🙂
Ma 3 last sünnitanud ja alguses ikka haigla ürbid aga järgmine hommik enda isiklikud riided ja hommikumantli selga ajanud. Natuke parem ja sätitum tunne.
Teiste riietusest pole aimugi, ei käinud maja peal jalutamas.
Ksndsin iga lapse sünnil haiglariideid, enda omad panin selga lahkudes. Mind see 5nr suur ei häirinud, ma muidugi palju palatist väljas ei liikunud ka. Mugavus on suhteline mõiste. Need riided olidki mugavad, kuskilt ei kratsinud või sooninud, õhukesed ka. Ja mis peamine, null muret nende edasise korrashoiu ja pesemise pärast. Olin iga kord 3-4 päeva kollasuse ohu pärast sees, selle ajaga oleks neid higistatud koduriideid ikka hulgim tekkinud.
Plaanin lähiaastatel pesamuna saada ja kui just koju ka mõnd hõlstimat öösärki ei osta, siis koduriideid haiglasse kaasa ei võta.
Ega vist tõesti ole komplekse kui mitu aastat piinab, mida teised peale sünnitust seljas kannavad. 😀
Kuna oli keiser siis oli see 300 numbrit suurem öösärk parim asi üldse! Kogu aja mis haiglas olin kandsin seda (vahel ikka küsisin uue ka ????), jumala suva mis teised kannavad või kui keegi imelikult vaatab ???? Peaasi et endal hea ja mugav 🙂
Ma kandsin haiglariideid, sest a) ma ei raatsinud enda riideid ära rikkuda (verd tuli ikka korralikult, st olenemata selle mähkme pidevast vahetamisest ärkasin esimesel ööl vereloigus) ja b) ma olin ülekere nii hell, et mida laiem ja vabam riie, seda parem.
Mina kandsin ka esimesed 2 päeva haiglariideid. Nii ei pidanud lekete ja määrimise pärast muretsema, imetada oli selle hõlstiga ka hea. Ja kuna peale vetsus käimist oli soovitav end duši all alt üle loputada siis seda haiglahõlsti oli lihtne ära ka võtta. Ei pidanud oma niigi valusa kehaga pükse jalga ja ära võtma. Kolmandal päeval tekkis juba soov oma riided selga panna.
Kas õhtuleht üritab siin ennast pankrotist päästa ja üritab artiklit toota? Sünnitama minnes 50 kg? Normaalkaal 40 kg+ see on ju anoreksia. Libateema.
Kas õhtuleht üritab siin ennast pankrotist päästa ja üritab artiklit toota? Sünnitama minnes 50 kg? Normaalkaal 40 kg+ see on ju anoreksia. Libateema.
Ära nii rumalat juttu küll aja 🙂
Minu õde on 162cm pikk ja kaalub muidu 46kg. Sünnitama läks 51kg. Pole tal mingit anoreksiat.
Pseudoprobleem.
Mina olen ise 160 cm ja norm kaal ongi 50-54kg . Kui esimest last ootasin kaalusin 47 kg ja sünnitama täpselt 60kg sama oli ka teisega . Ja nüüd kolmandaga ( rasedust 36+5) olin 55kg ja hetke seisuga 64kg
Ma sünnitasin 2011 ja 2013. Mõlemal korral kandsin haiglas seda haigla öösärki ja hommikumantlit, olid küll enda riided ka kaasas, aga samas oli see haigla avar hõlst suhteliselt mugav ja oli ja hea imetada sellega. No ja niikuinii ei käinud ja enda ema-lapse palatist eriti väljas, kes mind seal ikka nägi või vaatas. Vabalt oleksin ka enda riietes võinud olla, oli kaasas üks mugav seelik ja pluus, millega oleks hea imetada olnud, aga kuidagi läks nii, et pärast sünnitust see päevake haiglas polnud riietuse teema kuidagi aktuaalne, isegi ei mõelnud siis sellele.
igaüks kannab ikka seda, mis tal mugav. Minu jaoks olidki dressipüksid/retuusid ja hm imetamispluuse mugav ja kandsin neid. Ka kodus olin enamasti nii.
Nõme on teisi halvustada, mis seljas või kuidas keegi kandis. Kui inimesel mugav, miks ta ei või siis kanda 🙂
Sünnitanud naine ei ole kole. Ta on just ühe suure katsumusega hakkama saanud ning on väga tubli ja ilus.
Siin kõik räägivad, et neil oli väga palav, aga minul vastupidi oli selle hõlstiga jahe ikkagi. Eriti jalad külmetasid. Seega, esimese öö magasin kitliga ja hommikul pesin ja panin oma riided. Samuti oleks mul väga kentsakas olnud selles ülemäära paljastavas kitlis külalisi vastu võtta. Enesetunne oli mul väga hea ja seetõttu käis mul päris mitu inimest külas haiglas ja aitas igavaid päevi veeta. Laps mul reaalselt kogu aeg magas. Mina näiteks tegin isegi natuke meiki endale haiglas juba 🙂
Hea enesetunne tuleb ikka siis, kui sa iseendale meeldid. Seega tulebki valida ilusad riided, pesta, kammida juuksed ja ära värvida ka ripsmed.
Mulle pole need haiglariided iialgi meeldinud. Kõvaks pestud ja üldse mitte mugavad. Need öösärgid on eriti kohutavad veel. Mina ostsin haiglasse 2 paari mingeid tumedaid dressipükse ja just sellepärast, et kui ,, lekibki ,, midagi siis lihtsalt viskan minema. Aga ma pesin kodus need 60 kraadiga läbi ja mul küll kusagilt ei määrinud midagi ära.
Lastele ma pole ka kunagi lubanud panna haiglariideid ega tekke ümber. Kõik oma asjad olen kaasa võtnud.
See on nii hea, kuidas ‘sünnitama minnes kaalusin 50 kg ja nüüd on ÜLELIIGSED kilod jälle maha läinud’…
Ei ole anoreksia, ei ole muidugi, mkmm…
See on nii hea, kuidas ‘sünnitama minnes kaalusin 50 kg ja nüüd on ÜLELIIGSED kilod jälle maha läinud’…
Ei ole anoreksia, ei ole muidugi, mkmm…
😀
Mis ajal me sinnani jõudsime, et 50 kg kaaluv, kmi järgi ideaalkaalus olev, trenni tegev ja tervislikult toituv naine on anorektik? Kas rasedus ja emaks olemine tähendab automaatselt lodevust ja ülekilosid?
See on nii hea, kuidas ‘sünnitama minnes kaalusin 50 kg ja nüüd on ÜLELIIGSED kilod jälle maha läinud’…
Ei ole anoreksia, ei ole muidugi, mkmm…????
Mis ajal me sinnani jõudsime, et 50 kg kaaluv, kmi järgi ideaalkaalus olev, trenni tegev ja tervislikult toituv naine on anorektik? Kas rasedus ja emaks olemine tähendab automaatselt lodevust ja ülekilosid?
Alustame siis sellest, kui pikk sa oled?
See on nii hea, kuidas ‘sünnitama minnes kaalusin 50 kg ja nüüd on ÜLELIIGSED kilod jälle maha läinud’…
Ei ole anoreksia, ei ole muidugi, mkmm…????
Mis ajal me sinnani jõudsime, et 50 kg kaaluv, kmi järgi ideaalkaalus olev, trenni tegev ja tervislikult toituv naine on anorektik? Kas rasedus ja emaks olemine tähendab automaatselt lodevust ja ülekilosid?
Kuule, SÜNNITAMA MINNES oli ju 50 kg? Mitte ideaalkaalus olev, trenni tegev ja tervislikult toituv mitterase? Mis siis see ideaalkaal sellisel inimesel oli enne rasedust? 40? Nii et kui 50 kg oled sünnitama minnes, sünnituse järgselt u 5 kilo vähem (loode, platsenta ja veed kokku) ja pärast kodus on ÜLELIIGNE KEHAKAAL kadunud (teemaalgataja väljend), siis 40 on ideaalkaal või? Et sünnituselt tulles on 45 kilo ‘lodevus ja ülekilod’? Oh, naljaninad.
Mina ei kujutaks ettegi, et kannaks haiglariideid. No nii tohutult ebamugavad mu arvates. Lotendavad seljas ja tissid paljad kogu aeg. Kõigil kolmel sünnitusel on olnud nii, et peale palatisse jõudmist paari tunni jooksul olen käinud dušši all ja siis pannud oma riided selga. Üks laps sündis 30 kraadise kuumuse ajal, siis olid haiglas kaasas mingid mõttetud odavmoe kleidikesed (olin haiglas nädala). Teised 2 jahedal ajal ja siis on olnud kaasas dressipüksid/retuusid ning imetamispluusid.
Endal pole küll lekkinud miskit aga poleks ka kahju olnud kui peaks ühed püksid ära viskama pärast.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
