Teema: Pärnus peksti surnuks 13- aastane poiss?

#3196694:

lugesin Facebooki kommentaare, enamus on kahjuks väga rumalad. osad ei teadnud isegi seda, et kohus saab karistuse määrata seaduse piires. silma jäi üks väga mõistlik kommentaar, kus kahe lapse sh ühe probleemse lapse ema kirjutas, et oma keerulisele lapsele ongi äärmiselt raske abi saada. ema peab ise tohutult pingutama, et laps ennast ja teisi ei kahjustaks.

Kas saaks viidata nendele FB kommentaaridele?

#3196761:

Mina tean üht kolme lapse ema, kes tegi lõpuks enesetapu, kuna kaks nooremat last olid pervasiivse arenguhäirega ja hüperaktiivsed ning sattusid kõigele lisaks ka halba seltskonda. See ema palus ka abi ja üritas, aga sai ainult süüdistusi ja etteheiteid.
Enamik lapsi on lihtsad kasvatada ja kerge on vanemaid süüdistada, aga kui sulle sünnib laps, kelle aju töötab teistmoodi, sina ega keegi teine ei saa temast aru, abi kusagilt loota pole ja ühiskond mõistab lisaks hukka, siis mida sa teed?

Kahjuks Eestis nii ongi, et vanemad abi probleemsete lastega (ja enamikel juhtudel neil ongi mingi häire) ei saa. Kaks tuttavat perekonda läksid seetõttu ära Soome (kus lastel pole enam ühtegi probleemi) ning ühes peres on ka ema juba sügavas depressioonis. Enamus n-ö normaalsete lastega vanemaid ei kujuta ette ka mida tähendab Aspergeri või ATH kasvatamine.

#3196782:

Jääb mulje, et see Maarjamaa Hariduskolleegium ei käinud ka sellest poisist üle ning tahtsid tast lihtsalt lahti saada.

Ei olnud asi nii. Kui kohus oleks karistuse pikendamise otsuse menetlusse võtnud ja selle ka rahuldanud, oleks poiss sinna edasi jäänud. Kooli pole mõtet süüdistada.

#3196761:

Pärnu Postimehe FB lehel antud artikli lingi all.

Ei puutu küll väga teemasse, aga mind isiklikult häirib väga, kui inimestel on luulud ja nad löövad need täie teadmisega letti ja alati leidub kohe ka uskujaid. Näiteks teatab seal üks südamerahus, et poiss sai 8 aastat. Jah, lihtsalt ütleb, et sai. Ja juba paar tükki usuvad seda. On ka ütlejaid, et see ei ole ju veel teada, kohut pole olnud, aga ikkagi keegi usub. Mis ajendab sellist inimest jama ajama? Kägude hulgas on neid samuti, aga siin on nad vähemalt anonüümsed. Seal ütleb inimene südamerahus omaenda nime alt täielikku jama.
Ma ei saa sellest aru.

Veel on märgata, kui abitud on inimesed. Ühel emal on tõsiselt probleemne laps ja ema kirjutab, et mitte keegi pole teda aidanud. Mõistan loomulikult ema meeleheidet, aga kust küll see usk, et nood sotsiaaltädid tegelikult ka aidata SAAVAD? Kardan, et nad on ise selle illusiooni tekitanud – helistage, pöörduge, võtke midagi ette. Meie teame paremini, otsige abi! Ja kõik need tuhanded õpetussõnad, kuidas peab lapsi kasvatama. Siin perekoolis ka. Tõde ja reaalsus on aga selline, et nad – sotsiaaltädid siis – ei tea, kuidas peab lapsi kasvatama, nad ei oska tegelikult aidata ja kõik see jutt on lihtsalt sõnamulin. Naiivsemad jäävad neid uskuma ja ajavadki nüüd mööda asutusi abi taga, kes paneks tema lapsele mõistuse pähe. Tegelikkuses oskavad need üleküla lastekasvatajad ainult sõnu teha ja nad usuvad oma sõnu täpselt nii kaua, kui tuleb reaalselt tegelda reaalse probleemiga.
Ema pöördus ametiasutuste poole, sest tema üks laps ähvardab teist ära tappa. Väikesed lapsed. Ja see abipalve jääb tähelepanuta! Uskumatu, eks ole ju? Kui olete end juba kord kuulutanud ülimuslikeks lastekasvatajateks, kel on õigus kõiki õpetada, siis sellise tõsise juhtumi korral peaksite poole tunni jooksul kohal olema.

#3196901:

Psühholoogi juures sai see probleem vist ka lahenduse, aga ema pidi ise leidma mujalt ja maksma sadu eurosid selle eest. Vaimse tervise keskuse spetsialistid ei teinud murekirjast välja.

Võimalik, et ma ei pannud nii täpselt tähele seda asjakäiku. Aga vahet pole. Lehtedes tehakse suuri sõnu, tegelikkuses pole kellegi asi. Võib-olla ei peakski olema, aga siis pole vaja ka neid suuri sõnu.

Laste kasvatamine ongi keeruline. See ei ole nii, et möödaminnes sünnitan ja 3x päevas siis viskan söögi ette. Mul 5 ja 6 a lapsed, ma ikka väga mõtlen läbi, mida ma neile ütlen, mida teha lasen, mida keelan. Mõtlen, kuidas mu sõnad mõjuvad nende omavahelisel läbisaamisele, sõbralikkusele, ettevõtlikkusele jne jne. Ei mõtle teooriaid ise välja, vaid loen kasvatusalaseid raamatuid ja artikleid. Tunnen, et vajan koolitust.
Ma ei taha ennast kiita, pigem vastupidi mul on palju vigu tehtud, ma lihtsalt oma kogemuse põhjal näen, KUI raske on laste kasvatamine kui tahad tulemuseks vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt tervet last.

#3196921:

Laste kasvatamine ongi keeruline. See ei ole nii, et möödaminnes sünnitan ja 3x päevas siis viskan söögi ette. Mul 5 ja 6 a lapsed, ma ikka väga mõtlen läbi, mida ma neile ütlen, mida teha lasen, mida keelan. Mõtlen, kuidas mu sõnad mõjuvad nende omavahelisel läbisaamisele, sõbralikkusele, ettevõtlikkusele jne jne. Ei mõtle teooriaid ise välja, vaid loen kasvatusalaseid raamatuid ja artikleid. Tunnen, et vajan koolitust.

Ma ei taha ennast kiita, pigem vastupidi mul on palju vigu tehtud, ma lihtsalt oma kogemuse põhjal näen, KUI raske on laste kasvatamine kui tahad tulemuseks vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt tervet last.

sul on vastutustunnet.
aga selle tapjapoisi ema teeb aga lapsi muudkui juurde, selle asemel, et probleemse teismelisega tegeleda. mul on tõesti raske mõista otsust sünnitada VEEL üks laps, kui sul vanimaga on juba nii suured probleemid, et otsaga noortevanglas. 6 nooremat poolõde-venda – pole ime, et kodust välja kiputakse.

#3197332:

mul on tõesti raske mõista otsust sünnitada VEEL üks laps

tänapäeval on väga palju neid peresid, kus laps on sissetulekuallikas. ja suurpere… no seda toetatakse ju igal rindel. toetused, abid, jms.
kui vanemad lapsed hakkavad juba toetuse east välja saama, siis on tillusid juurde vaja, kes sissetuleku kindlustaks.

#3197474:

Kuulge, no palun ka infot kes see poiss ja ema siis on?

ei tea, lugesin seda tänasest EPL-i artiklist. Pärnu lehes oli küll tapetud poisi leinakuulutused, aga tapja nimi avalikustatakse ilmselt alles siis kui ta täisealiseks saab. Nagu selle Viljandi koolitulistaja Vahur Ruudu puhulgi.

#3197478:

#3197474:

Kuulge, no palun ka infot kes see poiss ja ema siis on?

ei tea, lugesin seda tänasest EPL-i artiklist. Pärnu lehes oli küll tapetud poisi leinakuulutused, aga tapja nimi avalikustatakse ilmselt alles siis kui ta täisealiseks saab. Nagu selle Viljandi koolitulistaja Vahur Ruudu puhulgi.

Nojaa, aga keegi siin väitis, et on vaadelnud ema ja poja instagrammi jne.

#3197489:

Selle Buduaari foorumi lingi kaudu leiabki. https://www.instagram.com/lihtsalt_mariliis/

Tnx, leidsin kõik vajaliku üles.
Tunduvad lihtsad inimesed, aga lapsi paistavad armastavat: lapsed korralikult riides, hoolitsetud, sünnipäevatordid, perepildid, aabitsad, kutsikad jne.
See poiss, kes nüüd tapjaks sai .. jube kahju, nii armsa näo ja olekuga kuidagi, soeng nagu väikevennal või Bullerby lastel, ei näi üldse paha poisi moodigi 🙁

Eks seal paras kärgpere ole.
Ühed on mehe lapsed, teised naise omad ja kolmandad nende ühised..

#3197502:

#3197500:

#3197489:

Selle Buduaari foorumi lingi kaudu leiabki. https://www.instagram.com/lihtsalt_mariliis/

Tnx, leidsin kõik vajaliku üles.

Tunduvad lihtsad inimesed, aga lapsi paistavad armastavat: lapsed korralikult riides, hoolitsetud, sünnipäevatordid, perepildid, aabitsad, kutsikas jne.

See poiss, kes nüüd tapjaks sai .. jube kahju, nii armsa näo ja olekuga kuidagi, soeng nagu väikevennal või Bullerby lastel, ei mäi üldse paha poisi moodigi 🙁

Tekkisid täpselt samad mõtted. 😐

Kuulge, te olete ise täpselt sama lihtsad kui see Mariliis! Kõik lapsed on nunnud. Absoluutselt iga terve laps näeb nunnu välja, nägu pestud ja ilusad riided seljas. Sarimõrvarid olid ka lapsepõlves nunnud, eriti kui nad ära kammida ja tort kätte anda. Arvasite vist veel, et ema paneb üles pilte, kus laps on rääbaka näoga ja kaltsus ja näeb paha poisi moodi välja. Kas teie arvates kurjategijad sünnivad, kihvad suus ja sarved peas?
Ausõna …

Aga mida on võimalik sellises olukorras ette võtta?
Vene vanasõna ütleb, et kõiki naisi ära ei armasta, kõike raha ära ei teeni.
Analoogne olukord on selles, et kasta seda kapsast, mis kasvab.
Kuidas on võimalik ühiskonnas ennetada olukordi, kus lapsest ei saa mõrvarit? Kus ükski laps ei pea kartma oma elu pärast?
Me ei ela ideaalmaailmas, midagi tuleb selleks teha. Aga mida?

#3197671:

#3196765:

Probleem algab enamasti sellest, vanemad EI TAHA, EI VIITSI TEGELEDA ja õigustavad takkapihta. Mul on ema eripedagoog ja näeb seda elu. Kool kasvatagu, mine pesen käed puhtaks.

See on just nimelt see haige suhtumine, millest siin samas teemaski räägitakse. Eks kindlasti on inimesi igasuguseid, aga juttu oli sellest, et vanemad pöörduvad, otsivad ja paluvad abi, aga mida pole, seda pole.

Mul on endal ka n.ö. raske laps, kes esiteks on sünnist saati väga aktiivne olnud ja teiseks, kellel lasteaias ja algklassides olid käitumisprobleemid ja ka mõningad muud probleemid. Tänaseks oleme neist üle saanud, aga see ei olnud kerge tee. Käisime samuti nii mööda koolipsühholooge, eripedagooge, Rajaleidja keskust kui logopeede ja muid abilisi. Ei saa küll öelda, et oleks kusagil kompleksset lähenemist kogenud. Pigem ikka üks saadab teise juurde edasi ja nii sa ringiratast käidki oma lapse ja tema probleemidega. Meil õnneks oli võimalik kasutada tasulisi teenuseid. Aga mis siis kui ei ole sellist raha? Samuti ei ole meile kunagi ametlikku diagnoosi pandud, aga ma ise arvan küll teadvat, millised pärilikud faktorid siin rolli mängivad.

100% nõus! Kui palju on peresid, kus kõik lapsed on normaalsed või isegi supertublid, aga üks laps on kriminaal. Lähemast tutvusringkonnast tuleb kohe kaks sellist pere meelde. Ühes peres on laps hetkel teist korda vanglas, teises on laps kunagi vanglas olnud. Mõlemad lapsed sattusid sinna alaealisena. Teised pere lapsed on tublid, lõpetanud kõik koolid, töötavad ja elatavad end kenasti ära. Ühest perest lõpetas noorem laps just kevadel kooli hõbemedaliga. Üks pere on väga jõukas (ostsid vanglast vabanenud lapsele oma maja, palkasid inimese, kes silma peal hoiab koguaeg, võtsid enda ettevõttesse tööle jne), teine keskklass (üks vanem riigiametnik sotsiaaltöö valdkonnas, teine veterinaar). Mõlemas peres on vanemad koos, ei ole kärgpere või üksikvanemad.
Ühest nendest peredest olen ise pärit ja vanemate tööd ja vaeva kõrvalt näinud. Mina olen kõige vanem laps, aga üks minu vendadest sattus vanglasse. Enne vanglat pühkis temast käed puhtaks kuus kooli. Mitte keegi ei viitsinud tegeleda, aidata, süveneda. Kuna seaduse järgi välja visata ei tohtinud, mõjutati vanemaid ja tehti nende elu põrguks. Tol ajal oli hüperaktiivsus kasvatamatuse sünonüüm. Ka spetsialistide arvates. Nagu näha, on mõnel selline suhtumine siiamaani.

Mäletan kui vennal esimene jama oli. Varastas naabritelt midagi. Ema palus tuttavat politseinikut, et ta tuleks vormis temaga rääkima, äkki see lööb poisil mõistuse pähe, et tegudel on tagajärg. Vend oli 8a. Emale öeldi, et see pole vajalik. Hiljem oli seesama politseinik see, kes süüdistas ema selles, et ta ei osanud last kasvatada.