Oeh. Anoreksia on mu diagnoos, sest mu KMI on piisavalt madal ja mul on toitumishäired, mis seostuvad toidukoguste piiramise ja kontrollimiselt. Psühhiaatria on lapsekingades, mis puudutab toitumishäireid.
KMI alampiir anoreksia diagnoosimiseks on 18,5, minu KMI viimati oli 16,5 – seega, süsteemis diagnoosiks anoreksia.
Mulle meeldib väga süüa ja seda teha, aga see on mulle problemaatiline.
Söömishäirete puhul on üpris levinud ka, et seda tegevust varjatakse ja võib kujuneda kinnisideeks.
Modelliks sobid ju.
169cm on liiga lühike üldiselt, aga mis see modelliks olemine üldse asjasse puutub, kui ma ülikoolis praegu käin 😀
jutu mõte oli see, et anorektikud ei näe alati välja nagu sent surmale võlgu ega pole neil täpselt samasuguseid käitumismustreid. olen rääkinud kliiniliste psühholoogidega, kes ütlevad, et ok, võta 10kg juurde ja siis hakkame teraapiaga pihta.
kui ma tšillilt 47 kg pealt 57 peale läheks, ei oleks vist enam patsient, aga et ma üksi ei oska, pole neile nagu arusaadav.
õhh. kuna ma siin juba mingit vahekokkuvõtet teen, siis täna tegin oma treeningjura ära, kuulasin valimisõhtut ja käisin poes, kust lahkusin 8 burgeri, mövenpicki jäätise, parmesani, poole liitri tšillikastme, karbi lõhe, jääkohvi, midagioliveel ja maksin paki friikartulite eest.
Tunded: homme on esmadpäev ja peab ennast uueks nädalaks ette valmistama.
