Terapeudi või psühholoogi või psühhiaatri ees mul pole saladusi või noh, pole ju pointi käia seal, kui ma asjadest ei räägi. Diagnoose ei panda niisama kergelt ka ja imelik oleks, kui psühholoogi juures öeldakse, et ahah psühhopaat (näiteks). Pigem ikka nii, et saada aru käitumismustrite võimalikust algpõhjusest.
Olen olnud kaks korda institutsioonides sees (millest sõltuvusravi kontekstis olen ka siin rääkinud, teine kord oli psühhiaatriaosakonnas), nii et loomulikult olen olnud päris professionaalide hoole all. Ma ei nimetaks seda teraapiaks, kui ma naabrile südant puistamas käiks.
Sõpradele, tuttavatele niisama ei pajata jah varastamisest, kuigi paar lähedasemat teavad, et mul selline harjumus on. Ei tea küll asja ulatust, aga on kursis.
Aga ma ei jõua su urgitsemistele kõigile enam vastata. Alati tuleb jälle midagi uut, mis ma nähtavasti rääkimata jätsin. Ei mõista, mis kaasust sa minust siin koostad, et iga detaili järgi jooksed.
Ma paraku ei tule kõige peale kohe, mida võiks jagada ja mida mõelda, aga see norimine on natuke nagu ülepakutud. Sa oled minust mingi arvamuse endale konstrueerinud või kujundanud, ehk siis sellest 7 lk vastustest piisab ka, et saaksid uudishimu rahuldatud.