Aga noh, eks seda ju oodata oli, et mind siin üsna üheselt kividega loopima asutakse.
Kus on kivide loopimine? Aus ütlemine, et sinu varastamise lembus ei ole vabandatav psüühilise häire kleptomaaniaga, ei ole kividega loopimine.
Kordan varasemat küsimust – kas keegi teab sellest, et sa varastad? Tõid eelnevalt esile, et oled enda probleemidega ammu juba tegelenud ja abi otsinud.
Jah, loomulikult olen terapeutidega sellest rääkinud. See ei ole ebatavaline käitumine minu olukorras olevatele inimestele, nii et keegi tooli pealt maha ei kukkunud ega politseisse ei helistanud. Nende loogika on olnud enam-vähem selline, et alustame kõigepealt impulsikontrollist, st kõigepealt pidin sõltuvushäire kontrolli alla saama, seejärel etableerima korraliku päevaplaani ja rutiinid, seejärel tegelema emotsioonide, traumade ja inimsuhetega. Üldine tehnika peaks olema raamid paika saada ja siis päev-päevalt paremaid valikuid tegema, kirjutama, reflekteerima, sundima. Tagasilangust esindab ka ja nendel hetkedel ongi trots kerge tekkima, et mis ma siin ikka tõmblen, saan siis lõpuks mingiks täiuslikuks inimeseks või? Aga jah, siis peab tõdema, et mingit finišit pole, peale vältimatu surma muidugi, aga nii üldiselt peab seda teed lihtsalt käima nii hästi-halvasti, kui lubad. Me keegi ei saa olla paremad kui meie konditsioon jabolukord hetkes luavad jms muud tarka aastate jooksul kuulnud olen.
Ma ei tea nüüd, kas sa said oma vastuse kätte. Ei tule ausalt öeldes selle peale, et teemat alustades absoluutselt kõik oma elu aspektid lahti seletada.
