Enamasti ma tunnen ennast oma lapsega koos olles närvilisena, rahulolematuna. Tema energilisus ja üldse kohalolek häirib mind, segab mul rahulikult olemist ja oma mõtetega olemist. Kui ta läheb ära, näiteks külla, siis tunnen pingelangust ja rahulolu. Kui ta tuleb tagasi, siis olen närviline ja nagu ei tahaks eriti. Tunnen, et meil ei ole sellist omavahelist klappi. Ta on hoopis teistsugune ka kui mina. Mina ei saa temast aru ja tema ei saa minust aru. Kusjuures mu enda emaga on täpselt samamoodi. Ma ei hakka sellest pikemalt seletama, et kuidas ja mis ja miks, aga sattusime ükskord emaga ühe inimese juurde konkreetses asjus. Mina olin enamasti vait, kuulasin. Järsku hakkas see inimene rääkima, et mina ja mu ema oleme nii erinevad inimesed, nagu erinevatelt planeetidelt ja meie energia ei sobi üldse kokku. Need põrkuvad ja me ei suuda tegelikult ühes ruumiski olla koos. Nii on ja nii on juba väga ammu. Kõik ta jutt oli tõsi. Tuli välja, et sel inimesel on võimed, mida ta siis näitas ja ütles. Mulle ütles, et ma pole tavaline inimene. Kui tahan teada täpsemalt, siis võtku ma ühendust ja ta räägib mulle. Ok, see selleks, aga olen ennast tundnud ka kui teistest täiesti erinevana, nagu tulnukas. Minu mõttemaailm ei klapi tihti teiste inimestega. Nüüd läks teisele teemale, aga olen mõelnud, et äkki ka minu ja mu lapse energiad ei klapi, et samamoodi põrkuvad. On olemas energiavampiirid, et äkki tema on minule see vampiir. Olen tegelikult väga mures selliste tunnete pärast ja see loomulikult häirib mind. Ema peaks ju ikka lapsest rõõmu tundma ja heameel olema, et laps koju tuleb ja tahtma temaga koos igasuguseid asju teha jne.Samas ma hoolin temast, aga kuidagi teistmoodi, mingil omal moel. Sedasi siis näiteks, et ei lase teistel talle liiga teha. Oma selliseid tundeid üritan lapse eest igati varjata. Ma ei tea, kas ta saab aru või ei, kuigi ta on mulle mitmeid kordi öelnud, et ma olen maailma parim ema.
Teema: Kas keegi veel nii tunneb või on mul tõsiselt midagi viga?
Ekstraverdid saavad energiat sotsiaalsest suhtlusest. Introverdid taastavad oma energiavarusid omaette olles. Sina oled introvert, ema ja laps ilmselt ekstraverdid, aga ei pruugi ka olla. Laps on pidevalt sinuga ja sa ei saa piisavalt üksinda olla ja ennast laadida. Eriline oled sa selles suhtes, et introverte on vaid 30% kui ekstraverte on 70%.
Ma olen ise ka introvert ja emaks olemine on paras pähkel. Lapsi armastan väga ning nendega koos olla. Päris iisugust probleemi nagu sinul, mul ei ole. Aga ma väsin oma laste seltskonnast ja nende külaliste omast ka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Enamasti ma tunnen ennast oma lapsega koos olles närvilisena, rahulolematuna. Tema energilisus ja üldse kohalolek häirib mind, segab mul rahulikult olemist ja oma mõtetega olemist. Kui ta läheb ära, näiteks külla, siis tunnen pingelangust ja rahulolu. Kui ta tuleb tagasi, siis olen närviline ja nagu ei tahaks eriti. Tunnen, et meil ei ole sellist omavahelist klappi. Ta on hoopis teistsugune ka kui mina. Mina ei saa temast aru ja tema ei saa minust aru. Kusjuures mu enda emaga on täpselt samamoodi. Ma ei hakka sellest pikemalt seletama, et kuidas ja mis ja miks, aga sattusime ükskord emaga ühe inimese juurde konkreetses asjus. Mina olin enamasti vait, kuulasin. Järsku hakkas see inimene rääkima, et mina ja mu ema oleme nii erinevad inimesed, nagu erinevatelt planeetidelt ja meie energia ei sobi üldse kokku. Need põrkuvad ja me ei suuda tegelikult ühes ruumiski olla koos. Nii on ja nii on juba väga ammu. Kõik ta jutt oli tõsi. Tuli välja, et sel inimesel on võimed, mida ta siis näitas ja ütles. Mulle ütles, et ma pole tavaline inimene. Kui tahan teada täpsemalt, siis võtku ma ühendust ja ta räägib mulle. Ok, see selleks, aga olen ennast tundnud ka kui teistest täiesti erinevana, nagu tulnukas. Minu mõttemaailm ei klapi tihti teiste inimestega. Nüüd läks teisele teemale, aga olen mõelnud, et äkki ka minu ja mu lapse energiad ei klapi, et samamoodi põrkuvad. On olemas energiavampiirid, et äkki tema on minule see vampiir. Olen tegelikult väga mures selliste tunnete pärast ja see loomulikult häirib mind. Ema peaks ju ikka lapsest rõõmu tundma ja heameel olema, et laps koju tuleb ja tahtma temaga koos igasuguseid asju teha jne.Samas ma hoolin temast, aga kuidagi teistmoodi, mingil omal moel. Sedasi siis näiteks, et ei lase teistel talle liiga teha. Oma selliseid tundeid üritan lapse eest igati varjata. Ma ei tea, kas ta saab aru või ei, kuigi ta on mulle mitmeid kordi öelnud, et ma olen maailma parim ema.[/tsitaat]
Täiskasvanud inimeste vaheline suhe on midagi muud lapse ja ema vahelisest. Sa võtad last kui endasugust. Aga sa oled loodetavasti ikka täisealine täiskasvnaud inimene ? Laps ei ole sulle konkurent. Mulle tundub et oled lapse lihtsalt liiga vara saanud. Sa ei ole küps kellegi teise järgi end seadma ja kellegi teise vajadusi pidevalt rahuldama. Sa tunned, et vajad ise seda, et keegi sinu eest veel hoolitseks. Sul on võimalik oma ema tehtud vead äraparandada. Ja olla oma lapsele see ema, kes on lapse jaoks olemas ja sobiv. Soovitaks sul abiotsida. Nõustajaid on, ehk leiad sobiva.
Kas sa pole kaalunud, et võib-olla sul on mingil kujul depressioon pigem? See ekstraverdi-introverdi jutt mind küll ei veena, kui sa ütled, et tundsid segaseid emotsioone juba pärast lapse sündi. Vastutus ja kohustus. Täpselt samu tundeid kirjeldab mu sugulane sellest ajast, kui laps oli imik ja tal diagnoositi SJD.
Kui laps oli eemal, oli kõik hästi. Igatses teda. Kui laps tema juures, ei suutnud ta sellega kuidagi toime tulla.
Kõigi muude igapäevatoimingutega sai ta väga hästi hakkama, pigem võiks suisa öelda, et kõige muu jaoks oli tal hullumeelselt palju energiat.
Ainult lapsega tõmbas kõik kohe miinustesse: polnud jõudu, tahet, jaksu.
Ütles ka, et laps mõjub nagu energiavampiir, võtab kõik tegutsemistahte ära.
See, et su laps on suur(em), ei tähenda, et sul ei võiks olla depressioon, mis on jäänud välja ravimata juba lapse titeeast. Ma soovitaks ikka mõne spetsialistiga rääkida.
kas teiste inimestega pole selliseid probleeme? Mees, sõbrad?
Vampiirindust, depressiooni ja ekstra/introvertsust ei paista siin küll kusagilt välja. Pigem see üleleierdatud aspergerluse teema.
Sa oled täiesti normaalne, ja su laps on normaalne, lihtsalt maailmad ei kliki…..ma tean, mul emaga ka ei kliki…..tema on kuu ja mina olen maa….mis teha, tuleb oma elu elada, sinu puhul toetada last nii palju kui võimalik, kasvõi sõnadeta, olles olemas. Kõige lõppedes olete mõlemad tänulikud, et olemas olite teineteisele…
Sul on tõenäoliselt lihtsalt pika aja jooksul kogunenud stress. Vaata ise, kas ärritud vahel ka teiste inimeste peale ilma väga märgatava põhjuseta? Psühholoog peaks aitama.
PS: esoteerika aitab ainult neid, kellel tõelisi probleeme ei ole.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas teiste inimestega pole selliseid probleeme? Mees, sõbrad?
Vampiirindust, depressiooni ja ekstra/introvertsust ei paista siin küll kusagilt välja. Pigem see üleleierdatud aspergerluse teema.[/tsitaat]
Guugelda aspergerlust. See on ikka veidi teine asi.
Aga kuidas Sul lood mehega on?
Teda kannatad välja või?
Mina olin samasugune eemalolev jälgija ja mõtiskleja. Ja ka laps ajas närvi, ennekõike oma prognoosimatu käitumise ja (täiesti normaalsete) emotsioonidega. Ma mõtlesin enda ikka päris kringliks ja kriisi! Ausalt – üle mõtlesin ja täisesti kasutult. Olin väga õnnetu, ilmselt depressiivne. Kuna mees pidas mind üleval, siis oli vaba aega analüüsimiseks ehk lollakate 🙂 mõtete mõtlemiseks eriti palju. Olin ennast ka suht sotsiaalsesse isolatsiooni jätnud. Täiseti kinnises ringis nagu mudas kinni.
Tegin teraapias enda mõtete ja tunnetega tööd. Ausalt, nüüd mõtlen poole vähem ja tegutsen selle võrra rohkem. Ja suhtlen inimestega väga meelsasti, isegi esinen vahel (varem mõeldamatu!). Ja just tegutsemine, töötamine ja suhtlemine annab mulle energiat.
Teemaalgataja, tahtsin sind kiita aga kogemata miinustasin. Ma arvan isiklikult, et paljud emad ei viitsi oma pisikeste lastega tegeleda, nad imevad tohutult energiat, ootame, et kasvaksid ja loodame, et suhted paranevad. Sinu tekst oleks nagu minu kirjutatud.
Idealiseerimine – see tähendab anda millegile liigne tähendus, midagi või kedagi kirglikult vihata, põlata, solvuda ja tunda teisi negatiivseid tundeid. Idealiseering toimub siis, kui teil on peas eksisteerib teatud mudel sellest, kuidas peaks end üleval pidama mees ( või naine), laps, tuttav, ülemus, võimu esindaja jne. Te teate, kuidas ta peaks end üleval pidama. Kui ta käitub veidi teisiti või üldse mitte kuidagi ning tema käitumine ei vasta sellele ideaalile, mis on meie mõistuses. Seepärast te muutute agressiivseks ja püüate teda sundida käituma nii, kuidas te peate vajalikuks. Te võite ka muutuda kurvaks või langeda meeleheitesse sellest, et teine käitub valesti. Mõlemal juhul te ei võta seda inimest vastu ( sellega koos ka kogu maailma) sellisena nagu ta on, kuna ta ei vasta sellele ideaalile, mis on meie mõistuses.
Idealiseerida on võimalik nii inimesi, kui ka välise elu situatsioone üleüldse. Näiteks valitsus käitub ebaõiglaselt ja viib maa hukatusse. Poliitikud mõtlevad ainult iseendale ja ei hooli rahvast. Selliseid idealiseerimisi on tohutult.
Karma toime konfliktides lastega.
Lapsed on samuti karmalise kasvatuse instrumendid. Kasvatatakse just vanemaid. Nad kasvatavad oma iseloomu, harjumustega, käitumisega, ellusuhtumisega.
Erilist muret tekitab esimene laps. Lapse väärtustega “seotus” on vastupidi vanemate omaga.
Selleks, et purustada vanemate väärtuste süsteemi, antakse nende vanemale lapsele iseloomujooned, mis on vastupidised nendele, mida idealiseerivad tema vanemad. Talle antakse ka omadusi, mida vanemad põlgavad teistes inimestes. Just nimelt need omadused ärritavad vanemaid kõige rohkem ja mõjuvad neile kasvatuslikult.
Laps-narkomaan purustab vanemate “aheldatust” distsipliini, korra, moraalinormide, ühiskondliku arvamuse suhtes.
Halvasti edasijõudev laps koolis purustab vanemate idealiseerimist teadmiste, intellekti, planeerimise ja oma elu juhtimise suhtes
Laps, kes osaleb eksootilises noorte rühmituses purustab vanemate idealiseerimisi ühiskondliku arvamuse, käitumisreeglite, moraalinormide suhtes.
Laps, kes huvitub seksist purustab vanemate puritaanlikke vaateid suguelule, seksuaalsuhete halvustamist ja piiranguid.
Laste ja vanemate probleem on olemas olnud alati. Vanemad on mõistnud hukka uut ja vihjanud alati vanale, kui järgimist väärivale. Noored on alati hinnanud uut ja põlanud vana. Nii “ravitakse” vastastikku üksteist. Ravim sellest situatsioonist on üks teineteisele andestamine ja vastupidiste vaadete ja positsioonide vastuvõtmine.
Vanemate kasvatuslikud vajadused võivad olla nii suured, et last lihtsalt ei lasta sellesse maailma. Kui laps on soovitud, siis peaksid vanemad lapse saamiseks vähendama sellega maailmaga “ seotust”. Sellega nad vähendavad oma tulevase lapse karmalist koormust.
Tervet teksti saad lugeda http://www.hot.ee/esi/karmaanum.html Seal on ka selgitatud ühte ning teist. Pikk jutt küll aga kunagi lugesin selle läbi ja sellega tuli nõustuda.
Mul on juba enne lapse saamist see kartus, et äkki minusugusele ülimalt rahulikule ja vaiksele inimesele satub lapseks püsimatu traageldis. Mina tahaks, et laps oleks selline nagu mina lapsepõlves, vaikne, huvituks lugemisest, rahulikest tegevustest. Tahaks talle rääkida loodusest, kosmosest jne. Ma isegi eriti ei salli teisi uisapäiseid lapsi, läheksin juba hulluks, kui neid ainult valvama peaksin. Ja millestki nendega rääkida mul pole (sest tegelikult on nad mulle ebameeldivad isikud). 🙁
Ainus viis, millega ma ennast rahustada proovin, on mõte, et tõepoolest lapsed tulevad maailma oma vanemaid kasvatama. Ja võibolla on siis mul aeg ise kasvada uueks inimeseks. Lapsevanemaks olemine pole kerge ülesanne ja lapse saamine ju ongi isiklik otsus (kas tahan last, kas lapsed meeldivad, kas jaksan seda koormat kanda), mitte mingi riiklike moraalinormidega ette antud mahu täitmine, et teiste silmis täisväärtuslik kodanik olla.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
