(Need, kes arvavad, et see on rumalus sedasi ise nakatada last – arvake edasi, pole vaja kommenteeerida, ma ei hakka vastama)
Ma ei hakka üldse arutama, kas rumalus või mitte, kuna teemaalgataja ei soovi selle üle diskuteerida. Kirjutan lihtsalt, kuidas minu laps tuulerõugeid põdes, kui oli neljane. Seitse päeva järjest palavik 39,7 – 39,9 kraadi. Kõikvõimalikud kohad sügelevate villidega paksult kaetud, suu limaskestad, silmaääred, pepuvahe ja genitaalid jne. Laps ei söönud ega joonud peaaegu midagi kogu see aeg. Ja lõpuks, kõige krooniks sai tuulerõugetega kaasneda võiva sekundaarse nahapõletiku, mis tähendas seda, et villid läksid vaatamata kogu ettevaatusele ja hooldamisele hullusti mädanema, nii et laps vajas lõpuks tuulerõugete tüsistuse raviks ka antibiootikumi. Armid lapse nahal on siiamaani näha, kuigi neli aastat on juba möödas. loodan, et ajapikku siiski kaovad ära. Vist üldse kõige hullem n-ö lastehaigus, mida mu laps põdenud on. Kõigil muidugi ei lähe nii hullusti, aga kellelgi pole silti peal kirjaga, mis ütleb, kui raskelt täpselt just sellel inimesel tuulerõuged kulgevad. Kusjuures mul omal pole olnudki, ei hakanud ka lapse omad külge. Otsisin isegi analüüsi kaudu kinnitust, et äkki siiski olen põdenud märkamatult, aga ei. Täiskasvanuna olen vähemalt ise oma tervise üle otsustaja (kas vaktsineerida, kas läbipõdemisega riskida jne). Laps ei saa ise otsustada, tema eest otsustavad vanemad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 31.03 19:04; 01.04 14:21;