Päris vabastada ekraanidest ei plaanigi, sest kuulen ( veel ja natuke) ka, kus ja millega tegelevad osaliselt need klassikaaslased (kooli-), kes ekraani asemel kodust väljaspool rohkem tegevusi otsivad (mitte trennis, vaid lihtsalt ise väljas “lõbustusi”), siis eelistan, et laps kõiki neid asju kaasa ei teeks. Õnneks meil siiski ei ole mõttes ka ainult mängud.
Et ainult ekraanis ei oleks, siis olen võtnud eesmärgiks nii pikalt kui võimalik (alates siis väikelapse east) suunata ka teistesse tegevustesse ja olla ka ise nö kõrval seltskonnana ehk tegelikult on meil veel suur roll nö ennetavatel tegevustel. Ja ühel hetkel siis juba loodan, et tekivad muud huvid (täiskasvauiga tuleb paratamatult ühel hetkel) ja mõistlikumas võtmes.
* õnneks praegu veel pole päris ära kadunud kõik koostegevused ja on jäänud koostegevusest ka ideed üksi midagi teha, kui ekraanis ei ole. Nö välised igasugused liikumis- ja tegutsemisvariandid koos või üksi, kaardi- jms (suuremad) lauamängud, endiselt (veel) sobib talle ka vanematega vestelda, arutleda muusika ja muudel päevakajalistel teemadel.
* huvitub ka ajaloost/teadusest ning ekraanis olles tihti täiendab end ning on leidnud ka sarnase sõbra, kellega siis arutlevad ka muudel teemadel, kui ainult mängud ja levelid. On ka seda ja kahjuks kriisiaja piirangud on lükanud ka rohkem mängudes aega veetma, aga sellest “võõrutamiseks” läheb siis, kui saab vabamalt välisemaid ja muid tegevusi harrastada (ujumine sees, väljas, ronimisvõimalused, trikitamised, lauatennis, piljard jne).
* käis siimaani ka endale huvipakkuvas trennis ning õnneks on tekkinud ka enesedistsipliin, et ka üksi ja kellegi kontrollita nö teeb sporti ja liigutab.
Õppimine pole kannatanud (ja öö läbi ekraanis ei ole), aga meil on algusest peale olnud jutt, et õppimine on tema kohus ning kohustused täidetakse enne lõbu ning arvutimängud on pigem privileeg peale kohustuste täimist ning vajadusel väheneb/kaob karistuseks see privileeg.
Kui on liialt vajunud ekraani, siis jah kõige paremini aitab nö kaasata/meelitada pikemaks ajaks täiesti ekraanivabasse keskkonda ja leida vähegi tema jaoks huvipakkuv muu tegevus ning siis alguses kasvõi nö “võõrutusnähtude” pärast ise aktiivselt kaasa lüüa. Meil on vanavanemate juures kodust eemal nö päästev aiamaa, kus siis suvisel (puhkuse) ajal kolmveerand päevast veedame (söögid kaasas) ning seal siis tuleb endale ekraanivaba tegevus leida (kui igav, siis mõne töö leiame ikka, aga tavaliselt leiab siis kohe ise midagi meelepärasemat).
