Lapsed räägivad juba aastaid, et õpetaja teeb tüdrukutel ja poistel vahet. Nii tegude, suhtumise, karistamise kui hindamisega. Mis soost on laps, määrab selgelt õpetaja suhtumise.
Nüüd, aastaid hiljem, räägivad sellest üha rohkem lapsevanemad, sest kodus kasutatakse sõnu, et “õpetaja vihkab, talle meeldivad ainult, viie saamiseks piisab” jne. Kas peaks õpetajale kirjutama, et lapsevanemad omavahel arutavad seda teemat teist kuud ja lapsed tunnevad, et selleks, et head hinnet saada, on vahel vaja õpetajal teada, kas laps kannab seelikut või pükse.
On mitmeid näited, mida lapsevanemad on ise vahetult märganud – õpetajate päeval, ühisesitlustel, lastevanemate koosolekutel, klassiekskursioonidel, kuid kuulevad seda üha enam oma laste suust. Lapsed kasvavad, saavad targemaks, osad lapsed ja vanemad on leppinud, aga ikkagi kripeldab, et laste hinde saamine võib sõltuda sellest, mis soost on õpilane.
Teema: Kas kirjutada õpetajale, et lapsed märkavad vahet tegemist?
See võib nii olla, aga ei pruugi. Poisid on ratsionaalsed, tüdrukud kiitusemaiamad- seega, kui ülesanne nõuab korralikkust, võibki olla, et tüdrukud täidavad seda paremini, nt heegeldavad pikema keti, joonistavad kenamini mingeid kolmnurki kuhugi, vastavad täislausetega. Teema on tõsine, kui aga sama vastuse eest saavad poisid vähem punkte kui tüdrukud, sama punktisummaga saavad poisid/tüdrukud erinevaid hindeid või kujundeid, õpetaja teeb kuidagi muud moodi konkreetselt vahet, nt malleke, oled end jälle lobisema unustanud, hakka harjutust tegema, juss, mis lõugad siin, näita harjutus siia, tegemata- üks! Ma arvan, et kui on konkreetsed juhud, kus vahet tegemist saab tõestada, peaks õpetajale ütlema, et lapsed nii tunnevad. Tegelikult võib probleemi arutada kindlasti mitteründavas stiilis ka juhul, kui tõesti lapsed seda probleemi nii tajuvad, isegi kui põhjust ehk polegi. Saab õpetaja ka analüüsida, milles asi võib olla, ja midagi muuta. Tähtis on, et kohe esimene dialoog ei tuleks rünnakuga, sest kaitsesse tõmbumisest ei ole olukorra lahendamisel kasu, avatud dialoog on tähtis, et saabuks lahendus. Samas hindamise ebavõrdsus, mis on tuvastatav ja tõestatav, on tõsisem rikkumine, millega saab ka tegelikult edasi pöörduda juhtkonna poole.
Mina olen kirjutanud õpetajale selleteemalise kirja. Probleemiks oli meil siis see, et õpetaja pidas poisse kuidagi õigemateks ja paremateks, tüdrukud seevastu olid tema silmis automaatselt vaid ajudeta tuupurid. Sain oma kätte kaks kontrolltöö lehte võrdlemiseks- poisi tööd oli neljast sisulisest veast hoolimata hinnatud puhta viiega, tütarlapsele oli pandud üheainsa samalaadse vea eest kohe neli. Selle õpetaja kolleegidega suheldes öeldi välja, et tol õpetajal on endal poeg, kes väga ülekäte läinud, oli jäänud istuma jne. Vestluses rõhutas too õpetaja pidevalt, et poisid olla ikka teistmoodi ja mõtlevad oma peaga, neid tulebki rohkem tunnustada ja sel põhjusel panna neile vähema töö eest paremaid hindeid jne. Väga imelik jutt oli tal, õnneks lahkus see õpetaja varsti töölt. Minul oli sel perioodil, mil ta minu tütre õpetaja oli, küll väga kurb kuulda sildistamist, nagu välistaks kohusetunne ja töövõime iga hinna eest “oma peaga mõtlemise”.
minul oli selline õpetaja kellele ei meeldinud poisid. Ise oli vanatüdruk. Poiste suhtes kasutas vaimset vägivalda.
Minu tütar pani tähele, et tema algklassiõpetaja eelistas selgelt tüdrukuid. Oli tihti juhuseid, kus ta mõne tüdruku mingit eksimust ignoreeris, aga poiss sai sama asja eest kõvasti noomida. Ei ole põhjust arvata, et laps olukordi valesti hindas, sest ta ise on ju tüdruk, kes kõrvaltvaatajana pani tähele, et poisid kannatavad ebaõiglase kohtlemise all. Õpetajal endal on tütred.
Keeruline teema. Kas jutt on mingist aineõpetajast ja põhikooli-ealistest lastest? Kas neil ei ole mingeid üheselt hinnatavaid ülesandeid, kontrolltöid – nii mitu õiget vastust, selline hinne? Või pannaksegi suurem jagu hindeid suulise vastamise järgi, mida ei saa dokumenteerida ja kuskilt õieti kinni hakata?
Tegelikult hinnetest rohkem määrab lapse tulevase edukuse ju teadmiste omandamine. Aga kui diskrimineeritud soost laps teab, et õpib palju õpib, ikka saab halva hinde, siis tal võibki kaduda igasugune isu õppida.
Loomulikult tuleb reageerida. Ma imestan seda alalhoidlikkust vanemate poot kes lasevad oma lapsi löputult alavääristada ja kritiseetida õpetajate poolt. Miks küll? Ja see meeletu hirm, et last hakatakse õpetaja poolt kiusama kui õpetaja poole põõrdutakse mõneti probleemsema küsimusega. Kui olukord on tõesti nii hull, siis peaks sellest pigem enam rääkima kui maha salgama. Laps on ka inimene!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
