Esileht Pereelu ja suhted Kas koerte ja lastega koos olemine on nauding või töö?

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )

Teema: Kas koerte ja lastega koos olemine on nauding või töö?

Postitas:
Kägu

Ei saa salata, hea koera omamise suuri eelduseid on kõva töö ja vaev, aga see nauding, mis ma saan enda koeraga aja veetmisest ja nägemisest, kuidas tema oma elu naudib, on kirjeldamatu.

Küsin konkreetselt sinult, loodetavasti loed veel teemat – kas sa randa minnes võtad koera kaasa? Kas sa naudid rannas käimist rohkem, kui oled koeraga või ilma? See konkreetne näide on minuga just värskelt juhtunud, kus tahtsin väga minna korraks merre ujuma, kohusetundest võtsin ka koera kaasa (sest tal ju ka palav), aga rannas oli palju inimesi ja ma ei saanud teda rihmast lahti ka teha, et pulka vette loopida, seega oli käik väga ebaõnnestunud. Üksi käies oleks ma ise vähemalt naudingu saanud, koos koeraga ei saanud midagi, tema ilmselt ka mitte. Kuidas sina samas olukorras tundnud oleks? Minul oli kahju, et ma ei saa üksi randa minna korraks.

Vastus lihtne – ma ei käi ise ka rannas, sest ei oska ei ujuda ega viitsi päevitada. Palava ilmaga kaasa ei võtaks puhtalt sellepärast, et isegi vees solberdades poleks see talle eriti mõnus – tegemist mustakarvalise koeraga. Kuidas ma ennast sinu asemel tundnud oleks? Ma ei teagi. Ühelt küljelt mõistan, teisalt aga ei saa ma näiteks eriti hästi aru, mis oleks olnud sinu jaoks nii väga teistmoodi, kui sa oleksid saanud koera lahti lasta? Ikka oleksid teda pidanud valvama, talle seda pulka viskama, koguaeg jälgima, et kuskilt mingit teist lahtist koera ei tuleks. Ma arvan, et see nautimiseosa oleneb ikkagi õigest ajast, tujust ja kohast. Sooja ilmaga on ju terved rannad rahvast täis, olenemata päevast, siis peaksid juba ette teadma, et koera lahti ei saa lasta, kui siis ainult hilisõhtul või varahommikul. Ja ükskõik, kui palju ma ka enda koera ei armastaks ja arvaks, et neile peab andma täisväärtusliku elu, siis igalepoole lihtsalt ei saagi ega ole vajagi koera kaasa võtta. Kui sa tunned, et sul on vaja omaette aega, siis lähedki ihuüksi. Sest nagu isegi mainisid, siis see ei olnud ilmselt teile kummalegi mingisugune nauding. Elu ei laste ega lemmikloomadega saagi olla lust ja lillepidu ja iga kogemus ei saagi olla nauding. Mina arvan nii.

 

Enda koer käib kaasas matkadel – ka linnamatkadel, tihti sõidame bussiga kuskile, veel tihedamini autoga. Korra oleme koos käinud isegi teises linnas bussiga ühe sõbranna juures, aga too oli jälle jube palav nädalavahetus ja siis polnud see minu jaoks tüütu, vaid pigem oli lihtsalt kahju ja paha vaadata koera, kes pidi saama ka vinge nädalavahetuse, kõik oli plaanitud koeraga arvestades, aga kahjuks pidime enamiku ajast kas toas olema, autos konditsioneeri all jahenema või puude all varjus istuma. Noh, käisime siis hoopis suures loomapoes ja ostsime talle meelepärast, parem kui ei midagi. Mul on ka väga sellesmõttes vedanud, et koeral on ümber palju armastavaid inimesi ja alati kutsutakse külla nii mind kui ka teda ja ollakse alati väga elevil, kui saan koera ka kaasa võtta. See lihtsustab asju palju ja ma ei pea kunagi kartma, et keegi sõber või tuttav või pereliige midagi pahasti arvaks. Ja ma ei ütle, et meil poleks ühtegi tüütut kogemust või, et meie terve elu oleks nauding, sugugi mitte! Ma ei vihasta palju, aga vahel on mul tujud, kus terve päeva jooksul koeraga veedetud hetked on minu jaoks kuidagi nii vastumeelsed. Õhtul tunnen end küll pahasti, nutan natuke ja kallistan koera, sest meenub jälle, et tema jaoks on iga päev selle lühikese elu jooksul oluline, aga nüüd olen selle ühe päeva vähestest tema jaoks enda tujudega ära rikkunud – ja ka ju enda jaoks. Mõne jaoks võib see tunduda natuke nagu eksessiivne, aga seda koera sain ma endale oodata aastaid ja kui ta lõpuks tuli, otsustasin talle lihtsalt parimat elu pakkuda. Asja ei tee lihtsamaks ka see, et aastad on mööda läinud ludinal ja nüüd on ta järsku saanud 6-aastaseks ega jää enam nooremaks.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lugesin naljakat ütlust, et tänapäeval on laste asemel lemmikloomad ja lemmikloomade asemel toataimed.
Ise olin pigem kassiinimene, sest kass hoolitses rohkem iseenda eest, kui koer. Kassi sai toidu, vee ja puhta liivaga mitmeks päevaks üksi koju jätta. Lapsena oli kass ainult rõõm, sest kohustuste, hoolitsemise ja loomaarstidega tegelesid vanemad, mitte meie lapsena. Ma enne lapse saamist ei omanud potitaimigi (need, mis kingiti, kuivasid ära), et mitte omada kohustust ühes kohas iga teatud aja taga käia kastmas. Kass jäi lapsepõlvest vanemate juurde. Kassi vanaduses ma sõitsin siiski teisest Tallinna otsast iga päev bussiga 2x1h talle kellaajaliselt rohtu andma, kui vanemad päeval tööl olid ja seda tegin loomulikult, sest see kass oli armastatud pereliige, mitte lihtsalt loom.

Peale lapse saamist, ostsin oma elu esimese vähenõudliku potitaime, äkki olen piisavalt tihti kodus, et see püsima jääks. Isegi elas hästi 2 nädalat kastmata kuumalaine üle, kui me maal olime.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Võõraste lastega tegelemine on töö. Oma lastega tegelemine on vahel töö ja vahel lõbu.

Jah, mitte sinuga seoses, aga üldiselt, ma imestan, mis põhjusel inimesed lapsehoidjana töötavad? Kui emad tahaks puhkehetke lastest ja siis samas mõnele inimesele meeldib võõraid lapsi hoida?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas koerte ja lastega koos olemine on nauding või töö?