Teema: Kas kõik väärt mehed juba suhtes?

Minu tutvuskonnas on vanapoisid ikka vähe veidrikud küll, ausalt. Ja lootus, et nad endale naise leivad – on ikka väike. Pean silmas siis 40+ mehi. Nad võivad endale kujutada ette, on ihaldatud poissmehed, aga tegelikkus on teine.

Mees.

Ma olen üksik ja kohe kindlasti olen ma veidrik. Veidrik selles suhtes, et minu mõttemaailm on hoopis teistsugune, kui nn normaalsetel inimesel (loe: pereinimestele). Ma ei mõtle ega aruta päevast päeva tühjast tähjast ehk lasteaedadest, perepuhkustest, korteriremondist või suvekodus aiatöödest. Samuti ei käi ma ka Türgis ja Egiptuses kuurortites perepuhkustel. Kodus on mul 24/7 vaikus ja rahu, minu vaba aeg kulub lugemisele, uurimisele, ekspromtreisidele jne. Loomulikult olen ma hoopis teistsuguse mõttemaailmaga, kui pereiniemsed, sest minu elu on hoopis teistsugune. Sotsiaalsed istumised tööl on täielik piin, sest piisab vaid paarist pereinimesest, kui hakatakse taaskord seletama enda pereelust, millega mul pole kokkupuudet ja mis mind ei huvita üldse. Kui ma räägin enda huvialadest, peetakse mind imelikuks, sest paljud ei saa arugi, millest ma räägin, sest mul on aega teemadega süvisti minna, pereinimestel pole aega, et teemasid nii lahata. Reisidest ma rääkida ei saa, sest siis peetakse mind uhkustajaks. Niikuinii on auto, millega ma sõidan, mõttetu, sest sinna ei saa ju külmkappi sisse panna 🙂 Samuti ei saa ma aru ka meeste omavahelisest passiiv-agressiivsest naistejuttudest (milleks abielluda ja siis seljataga selle üle halada!?). Sellest tulenevalt on tõesti nii, et sõprusringkond koosneb valdavalt sarnaselt mõtlevatest inimestest ja grupivälised inimesed peavad meid veidrikeks.

Millegipärast normaalsed abielunaised soovivad vägagi saada kasvõi ajutiselt osa sellest veidriku elust…

Ütleks ka oma “kaks senti”. Miks ei leita endale kaaslast, enda näitel. 42-aastane mees.
Materjali justkui oleks, välimus hea, sportlik, teenin hästi, mõistust ka oma arust leidub.
Kui ei oma kümnetesse-sadadesse inimestesse ulatuvat tutvusringkonda,
kellega ka aktiivselt suheldakse, siis see ongi raske.
Suhteid mul on muidugi olnud, isegi mitu kooselu.
On soovitatud, et tee tutvust trennis, mine laulukoori, matkaklubisse, rahvatantsu jne.
Laulukoori jne ükski mees üksinda ei lähe. Trennis kellelegi ligi ajada on veidi imelik.
Pealegi pole ma selles üldse osav. Ka ööklubis-pubis kedagi ära sebida ma ei oska,
heal juhul mõne korra aastas ehk satungi sinna, aga siis oma seltskonnaga.
Kuigi olen sellega isegi paar korda hakkama saanud. Ühega elasin isegi viis aastat koos.
Eks ka latt on kõrgel. Kaks aastat vaatasin tutvumisportaalides ringi. Küll mitte väga aktiivselt.
Lõpuks tekkis juba üsna masendus. Suht ühed ja samad näod, neid, kellele võiks kirjutada, on vähe.
Vähegi sobivatega on raske jutule saada, kuna neile kirjutavad väga paljud.
Mõned tutvused on selle ajaga siiski tekkinud, soovijaid on tegelikult selle aja jooksul olnud mitu,
suhet, lapsi jne. Aga oli kohe näha, et asjast midagi välja ei tule. Sooviks ikkagi endale
sarnast inimest, ühiste huvide ja maailmanägemusega.
Lõpuks leidsin teisest linnast väga toreda inimese, kellega tekkis visiitsuhe üsna harvade kohtumistega.
Kooseluks pole see arenenud ja ilmselt ei arenegi. Mind muidugi asjade seis üldse ei rahulda
ja asi ilmselt lõpeb peagi.

Minu lähimas tutvusringkonnas on n-ö normaalseid vallalisi 30ndates mehi küll, lisaks on mitmed just 30ndates selle õige leidnud. Midagi üllatavat selles ei ole, et neid normaalseid üksikuid on, sest kõik ei pea ju elu esimeses pooles või üldse kunagi seda õiget inimest kohtama. Pole ju mõtet ennast mingisse poolikusse suhtesse pressida. Kui ikka elu kellegagi kokku ei vii, mis seal ikka. Õnneks pole keegi neist n-ö ära pööranud ja ei jaura midagi oma megaägedast vabast elust ja juhusuhetest ja pereinimeste hallist ühekülgsest elust vms. Kui see oleks heal sõbral mingi kriisiperiood, siis vast poleks hullu, sõpra ikka hädas aitad-toetad, aga et mõni ajab aastaid sellist juttu – nomaeitea. Eelpool kirjeldatud vabade ja vallalaliste väärtuslike IT-meeste seltkonnas oleks minusugusel vist küll veider olla, aga küllap ma neile ka meelelahutust ei pakuks.

#2851190:

Kas te arvate, et “väärt” mehed peavad olema kohe suhtes? Olen ka mina IT-s ja tõsi see on, et päris paljud mehed on vallalised (25+ vanused) ja ei ole väga märganud, et keegi oleks seetõttu nukker või paaniliselt kedagi otsiks.

Väärt mees on naise jaoks ikka see tööd rügav hobune, kes neid ausalt teenib ja vastu ei hakka. Naistele need ilalõuad meeldivad ja kui veel ei joo, ei suitseta siis täitsa perfektne ori. Sellepärast naised ütlevad seda, et olgegi poissmehed edasi. Nad teavad, et selliseid poissmehi ei muuda miski ja neid ei saa ümber veenda. Nad ei raiska aega ja liiguvad edasi, et leida mõni udus kõndiv eksinud lammas, kes neid isegi koos võõra mehe lastega endale võtaks. Poissmehed ongi rohkem eneseteadlikumad inimesed ja ei usu mingitesse “õigetesse” jne. Üks asi on see,et kui mees ei saa naisi, peret enda isiksuse pärast vms ja siis on vanas eas õnnetu. Teine asi on see kui ta võtab teadlikult selle valiku ja suudab ka vanana õnnelik olla.

#2852123:

#2852116:

Kahjuks ei ole need tegelased vanana õnnelikud. Kui 50 ees, siis hakatakse unistama lastest ja muust. Seda kindlast noore – vähemalt 15-aastat noorema naisega. Kahjuks pole sellisel vanaätil noorele naisele enam midagi pakkuda. Vana naist jälle mees võtta ei saa, sest tema ju nii väärt partii.

Eelmine postitus oli minu oma kogemata kirjutasin käona. Ma arvan, et 50 aastasel mehel vägagi võimalusi endale pere luua selle noorema naisega, sest varasid rohkem ja elu kindlustatud. See on täielik vale,et 50 aastasel mehel elu läbi ja õnnetu ka veel. Naistel jah kui nad on 50 siis ei saa nad pmst mingit kvaliteet meest,sest nad on mutid ja nende vanuses mehed vaatavadki neid nooremaid kui on pappi. Mehed saavad rahaga noori naisi lebolt isegi 50 aastaselt.

Üksikud eriti kvaliteetsed mehed leiavad endale noore fertiilses eas näitsiku kõrvale 50-sena. Ülejäänud on need, kes enda meelest on jätkuvalt atraktiivsed ja vastupandamatud, kuid noortele naistele tekitavad nad peamiselt tülgastust ja temapoolset lähenemist ja flirtimist käsitletakse ahistamisena. Ülikooli õppejõududegi hulgas (mitte Eestis) on läbi viidud vastav uuring, kus meessoost õppejõudude enesehinnang ning noorte neidude hinnag neile kui seksuaalselt atraktiivsetele meestele ühtib vaid vähestel juhtudel.

#2852161:

Mees.

Jah, olen nõus Mehikesega — mitte mehed ei võta naisi, vaid naised jahivad edukaid mehi. Kui oled 30 aastane korralik mees, kuid vaene, ei taha sind eriti ükski naine. Kui oles kasimata ja haisev, ülekaaluline rikkur, siis naistepuuduse üle ei saa kurta, ole sa 22, 52 või 82.

Mis puutub vanana ja põdurana elamist, siis ma elan enne haisvas hooldekodus, kui et keegi mu enda lähedastest peaks mind kasima ja enda elu seetõttu elamata jätab. Sestap säästan hetkel, et vanana oleks, millelst elada, sest erinevalt naistest/perest/inimestest saab raha peale kindel olla.

Mulle tundub, et see käib vastastikku. 30-ndates aastates korralik mees ei taha ju enda kõrvale 30-ndates aastates korralikku naist, kelle sissetulek on sama suur nagu temal, aga kellel mingit lisaväärtust pakkuda ei ole, ta on ilmetu välimusega ja igav, sest ära elamiseks tänapäeval kaaslast vaja tingimata ei ole. Ülikoolis on neid boheemlaste erialasid küllaga, kus üsna rahatud ja vaesed mehed leiavad probleemideta naisi, lihtsalt mingi lisaväärtus peab olema, näiteks karismaatiline isiksus, või oskus väga huvitavalt vestelda või oskus oma kätega kauneid asju luua vms. Sama moodi on naistel kaaslaste leidmisega probleeme, sest igavad lisaväärtusteta mehed ei taha samasuguseid igavaid ja ilmetuid naisi vaid tahavad rohkemat kui endal pakkuda on.

Aga lisaks on muidugi ikkagi terve hulk üksikuid inimesi, kes on täiesti huvitavad ja lisaväärtustega ja loomulikult ka oma kiiksude ja vigadega aga vastastikku ei leita üksteist üles, sest eestlane on introvertne, halb suhtleja ja seetõttu on juba kokkusaamise ja suhtluse alustamise võimalusi vähe.

PS. Raha peale saab kindel olla vaid siis kui ühiskonnakord ei muutu ning raha ei devalveeru või on teenust, mida osta. Minu vanaema kogus omal ajal usinalt aga paraku kasu ei olnud miskit. Sundüürnikega kinnisvara sai lõpuks isegi tagasi aga müüs ära sentide eest ning sellist hooldusteenust, mis päriselt elamisväärse elu tagaks, ei ole lihtsalt kusagilt sisse osta kui just ei suuda endale teenijaid palgata. Ja mis peamine, kõik sõbrad on kõrvalt surnud ja uusi tutvusi nii vanana on raske sõlmida, tahaksid rääkida kellegagi, kellega on ühised mälestused, ühine taust. Kokkuvõttes on minu praeguseks 95 aastane vanaema vajanud rohkemal või vähemal määral tervise tõttu lähedaste toetust juba u 30 aastat, see on kauem, kui mõned siin kommenteerinud mehed elanud on. See aeg, kus võib juhtuda, et lähedased su elu ilusamaks muudavad võib olla ootamatult pikk. Elada 30 aastat ühe öökapitäie isiklike asjadega impersonaalses hooldekodus tundub ikka maru pikk aeg.

#2851950:

Mees.

Ma olen üksik ja kohe kindlasti olen ma veidrik. Veidrik selles suhtes, et minu mõttemaailm on hoopis teistsugune, kui nn normaalsetel inimesel (loe: pereinimestele). Ma ei mõtle ega aruta päevast päeva tühjast tähjast ehk lasteaedadest, perepuhkustest, korteriremondist või suvekodus aiatöödest. Samuti ei käi ma ka Türgis ja Egiptuses kuurortites perepuhkustel. Kodus on mul 24/7 vaikus ja rahu, minu vaba aeg kulub lugemisele, uurimisele, ekspromtreisidele jne. Loomulikult olen ma hoopis teistsuguse mõttemaailmaga, kui pereiniemsed, sest minu elu on hoopis teistsugune. Sotsiaalsed istumised tööl on täielik piin, sest piisab vaid paarist pereinimesest, kui hakatakse taaskord seletama enda pereelust, millega mul pole kokkupuudet ja mis mind ei huvita üldse. Kui ma räägin enda huvialadest, peetakse mind imelikuks, sest paljud ei saa arugi, millest ma räägin, sest mul on aega teemadega süvisti minna, pereinimestel pole aega, et teemasid nii lahata. Reisidest ma rääkida ei saa, sest siis peetakse mind uhkustajaks. Niikuinii on auto, millega ma sõidan, mõttetu, sest sinna ei saa ju külmkappi sisse panna ???? Samuti ei saa ma aru ka meeste omavahelisest passiiv-agressiivsest naistejuttudest (milleks abielluda ja siis seljataga selle üle halada!?). Sellest tulenevalt on tõesti nii, et sõprusringkond koosneb valdavalt sarnaselt mõtlevatest inimestest ja grupivälised inimesed peavad meid veidrikeks.

Ma kujutan ette, et siinkohal on tegu 25-30 aastase inimesega.
Ma tunnen ennast veidi ära… olen 35, 2 lapse ema.
Olin ka kunagi vaba hing, kellele meeldis reisida, rännata, lugeda, süveneda.. Raha planeerimisel ehk ei olenud nii osav kui oleks võinud. Mu pere arvas, et ma jään vist küll alati üksikuks, polnud mul kungi mingit kindlat kaaslast. Reisisin ja tegin teadust.
Aga siis juhtus nii, et armusin nii ära, et prioriteedid muutusid justkui päevapealt! Enam ei saanud olla rahul oma eluga ja vaadetega. Muutusin ise selliseks igavaks ja konservatiivseks pereinimeseks. Praegu 7 aasta tagusele ajale mõeldes tundub see nagu mingi teine elu, hoopis keegi teine inimene.
Inimesed muutvad ja pereinimene olla polegi nii halb. Mu lapsed (ja mees) on mulle õpetanud tundma elu ja mind ennast, mis on hoopis teistmoodi sügav ja detailiderohke (no võrreldes teaduslike ja muude lähenemistega, mida tundsin enne). Sageli mõtlen, kui igavaks inimeseks ma olen kõrvalseisjate jaoks muutunud. Igavaks ja konservatiivseks.

Ma muidugi ei arva, et kõik noored revolutsionäärid (nagu see tsiteeritud Mees siin) muutuvad kunagi konservatiivseteks pere väärtustavateks keskealisteks, aga ma arvan, et see tegelikult on suhteliselt reeglipärane elu voolutee.

Jõudu maailma muutmisel! Aga jõudu ka mitte masendusse langemisel, kui ükspäev avastad, et ka sinus on rohkemat peidus, kui praegusel hetkel arvad… kui nii peaks juhtuma… aga ei pruugi…

PS: vastuseks teemaalgataja küsimusele: jah, minu väärt mees on tõesti juba suhtes, aga tundub, et siin võtab tihti sõna üks teistmoodi väärt mees, kes pole ja tal pole (veel) tahtmistki.

Sellist visiitsuhet pole mõtet arendama hakatagi, sest niikuinii midagi välja ei tule.

20-aastaselt ehk ei tule, 40-selt juba võib tulla. Visiitsuhe toimub, kui asjad on paigas, ega see ole keerulisem kui pärissuhe. Lihtsalt on vaja kokkuleppeid ja vajadusel need ringi teha, olla teise jaoks vajadusel olemas ning planeerida ühist aega.

#2851964:

Lõpuks leidsin teisest linnast väga toreda inimese, kellega tekkis visiitsuhe üsna harvade kohtumistega.

Kooseluks pole see arenenud ja ilmselt ei arenegi. Mind muidugi asjade seis üldse ei rahulda

ja asi ilmselt lõpeb peagi.

Sellist visiitsuhet pole mõtet arendama hakatagi, sest niikuinii midagi välja ei tule. Puhas ajaraiskamine.

Kui ei ole naisele midagi pakkuda, siis pole vaja nende aega raisata.

Millest selline arvamus, et minul pole midagi pakkuda. Antud juhul on asi vastupidi, mina oleks nõus teise linnagi kolima. Asi oleks seda väärt. Aga kui on vaja, et igal juhul on mees süüdi, siis olgu. Mina mingit süüdlast ei otsi, asjad on nagu on.

Kui armastus on suur, siis kolitakse kohe.

Jah, kui tegu on 20ste või 30stega. Vanemate inimeste puhul on terve hulk asjaolusid, mis kohe kokku kolima ei innusta, armastus ei puutu asjasse.

#2851190:

Olen mees. Ja üksik.

Kas te arvate, et “väärt” mehed peavad olema kohe suhtes? Olen ka mina IT-s ja tõsi see on, et päris paljud mehed on vallalised (25+ vanused) ja ei ole väga märganud, et keegi oleks seetõttu nukker või paaniliselt kedagi otsiks. Võimalik, et IT-s on mõned mehed, kes pole väga sotsiaalsed, kuid meie kõige vaiksematel meestel on abikaasad olemas, seega ei pruugi see olla takistuseks. Rääkides enda ja enda sõprade vaatevinklist, siis keegi ei otsi suhet, sest selleks pole vajadust. Rahaliselt saame üksinda hakkama, paljudel on meil veel töö kõrvalt freelance projektid ja lisaks veel aeganõudvamad hobid. Seksiks on meil olemas kasulikud sõbrannad, kes ei otsi (vaja) suhet — enamasti iseseisvad neiud-naised. Lapsi ei soovi meist keegi, vähemalt pole keegi kunagi sellist teemat tõstatanud. Isiklikult võin öelda, et ma ei taha last ega pere, üürin korterit, sest ei kavatse pikalt ühele kohale paika jääda, IT-s on maailm ju avatud. Reisin palju, sama palju veedan aega ka nn keldris arvuti eest ????

Ehk — edukad, enda aluga hakkamasaavad mehed, kes ei soovi endale pere, elavad suures pildis endale ja täiel rinnal. Tüdrukuid-naisi liigub seltskonnas alati, juhusuhted on väga tavalised, kuid keegi ei ole veel siiani nn pereinimeseks jäänud. Pereinimene on pigem meie seltskonnas negatiivse varjundiga väljend, mis kirjeldab tallaalust, väsinud ja seksuaalselt frustreerunud meest. Arusaadavalt ei soovi keegi nii meist lõpetada.

Ja sellist liba-lollust on kuus inimest kiitnud?

Mul on tutvusringkonnas mitu ligi-viiekümnest vallalist meest ja kõik nad on mingil hetkel tunnistanud meeleheitlikku üksindustunnet. Muus mõttes on täpselt samade parameetritega: saavad oma eluga hästi hakkama, on materiaalselt igas mõttes kindlustatud, on olnud ridamisi suhteid jne

Ma tutvuks küll selle it-mehest orienteeruja ja triatloniga tegelejaga kellest üks Kägu rääkis..

Ma leian ka, et väga raske on kedagi kohata. No käin jooksmas, suusatamas, orienteerumas.. aga need on nii individuaalsed hobid. Tutvumisportaalid on lootusetu… Tööl on ainult abielumehed või nooremad kes tahavad kasutamata naist ja peret. Mina olen 2 lapsega, mehest lahku läinud.

Kus kõik teise ringi mehed on?

Veel üks seltskond selliseid mehi on mu venna paar sõpra, ise juba kergelt kiilas, kõhukad – aga suhteid pidada ei oska. Kunagi on neil naised-lapsed olnud, aga nüüd lastakse ühe tibi juurest teise juurde. Tullaksegi külla, tuul sasimas hõredaid juukseid ning käekõrval jälle mingi uus tsikk siidripurk näppude vahel. Enda arust ollakse megategija mees! Minu arust natuke naeruväärselt mõjuvad need püüded ennast näidata ägeda mehena… Vend räägib sõbraga juttu, tsikk igavleb – kord isegi vennanaine naiivselt küsis, et kas sõber tuli tütrega külla. Tsikk rändab uue ja noorema juurde, siis tullakse üksi…

#2852892:

#2852778:

#2852765:

Kuna siin ja mujal sarnastes teemades aegajalt mainitakse, et ei taheta lastega naist, sest ei taheta võõrastele lastele issiks olla, siis mul on selline küsimus, et kui mul on lapsed juba täisealised ja oma elu peal, et kas ma siis kvalifitseerun lastega naiseks või olen lastetute naistega samal pulgal?

Arvan, et sina ei kvalifitseeru üldse, sest oled liiga vana. 50-aastane vaatab kuni 35-aastast jne. Mida noorem, seda parem.

Vähemalt mulle on jäänud selline mulje.

Äkki see 42-aastane mees siin võib selgitada, kuidas ta suhtub täiskasvanud lastega naisesse?

Kui aus olla, siis sooviksin oma peret. Täiskasvanud lastega naisega suhe tuleks kõne alla siis, kui oleksin 50. Ega see naine ka oluliselt noorem ei oleks.

Kui vana naist sa siis vaatad pere jaoks?

Mina soovitan sul pere soovi puhul esimesel võimalusel naisega kihluda ja kokku kolida. Siis on lootust. Hakata paar aastat visiitsuhet proovima ja siis lootma, et ollakse valmis lapse joaks, on mõttetu.

Ma tean seda hästi, et püsisuhet kooseluga ei tule. Lapsi ka juurde ei taheta. Need vähesed korrad, kui kokku saame, on kõik tore. Ja see on parem, kui mitte midagi. Kuigi usun, et läheme peagi laiali. Hakata uuesti tutvumisportaalis traalima, ma ei tunne mingit soovi selleks. Eks muidugi kahju on oma raisatud ajast ja elust. Eks ma vaikselt lepin sellega, et ilmselt jäängi üksikuks. Teen hoolega trenni, et vähemalt mitte ära manduda.