Teema: Kas kõik väärt mehed juba suhtes?

#2854187:

#2853957:

Siin on paar korda toodud välja küsimus armastusest, vihjega, et armastuse tõttu peaks suhte looma ja koos elama elu lõpuni. Samuti siin vihjatud, et üksikud inimesed on armastusest ilma jäänud või pole selles vallas kogemusi jne. Vaidlen jällegi vastu — olen armastanud ja oma viimast kaaslast armastan tänapäevani, kuid armastus ei ole kõikvõimas, mis kustutab elust kõik muu ja teeb armastajad enda orjaks. Armastamiseks ei pea inimest omama, ehk selleks, et lille ilu imetleda, ei pea seda murdma ja vaasi panema nn enda omaks tegema. Suhtes olles häiris mind väga, et ma olin kellegi mees — ei olnud. Ma olin mees, kes oli kellegagi koos. Ma ei tundnud kunagi, et mul on naine — ta ei kuulunud kuidagi mulle, ta oli iseseisev, vaba oma valikutes. Ja kui ma armusin teisesse, siis läksime sõbralikult lahku, sest ma ei eita enda tundeid seetõttu, et keegi tahab minuga koos olla, tegemist siiski minu enda eluga. Täpselt nagu mina ise olen astunud sirge seljaga kõrvale, kui mu kaaslane armus teisesse. Ehk ma ei leia, et armastus on piin, mis sunnib, nui neljaks, kokku jääma. Pigem on selleks ikkagi ühiskondlik surve, mida inimesed alahindavad, aga mis paneb meil majanduse tööle ja samamoodi ka kogu suhtevärgi. Inimesed, kelle käitumine on mõjutatav, ei ole kunagi vabad, kuigi nad nii võivad ise arvata. Ja abielu, püsisuhe on ajalooliselt peale surutud religiooni poolt (väga mitteromantilistel pühjustel), see ei ole meie loomulik käitumine, kuigi seda massiliselt viljeletakse.

Teine asi on lastega — mitte, et ma usuks, et lapsed vajavad isa niipalju, kui ema, pigem vajab naine rohkem mehe abi tänases ühiskonnas — tegemist on siiski külmalt kalkuleeritava projektiga ja igaüks vastutab enda tegevuse eest. Ma pole kinagi lapsi tahtnud, seega on see ikkagi minu esmane mure, et ma kedagi ei rasestaks, kuid kui see juhtub, siis ma oleksin lapse jaoks olemas ja toetaksin tema kasvamist, naine oleks teisejärguline, st. ma ei näe mittemingisugust vajadust tseremoniaalseks “pereeluks”. Aga ma olen ka pragmaatik ????

Aga võibolla pole ma kogenud silmeest mustakstegevat armastust. Samas pole ma mujal sellist armastust kohanud kui meerika filmides ja perekoolis.

//
No vot, mis tuli välja. Hoopis üks murtud südamega mees, kes ei saa oma armastatuga koos olla.
//
Mind hämmastab väga selline sirge seljaga minema jalutamine. Ei mingit võitlust oma eluõnne nimel?!

Oot-oot! Kus Sa seda murtud südant nägid või millest välja lugesid? See, et Sa ei nõustu minu väljaöelduga, ei tähenda, et Sa võid vägivaldseid järeldusi teha ja sõnu väänama hakata. Üksik olen ma ikka seetõttu, et mulle endale sobib see paremini.

Ja teiseks — kui inimene on armunud teisse, mis eluõnn siit tulla/olla saab? Haaran jalast kinni ja lohisen kaasa, peaasi, et ta ei lahkuks? Kui ma inimest armastan, siis ma lasen tal teha asju, mis teda teevad ka õnnelikuks, muuhulgas tähendab see, et ma lasen tal olla õnnelik kellegi teisega.

Oled Sa ise ikka kindel, et tead, mis armastus on? Oled kogenud seda? Sest Sinu jutust ilmneb, et ajad armastuse omamissooviga segamini.

#2854663:

Ja teiseks — kui inimene on armunud teisse, mis eluõnn siit tulla/olla saab? Haaran jalast kinni ja lohisen kaasa, peaasi, et ta ei lahkuks? Kui ma inimest armastan, siis ma lasen tal teha asju, mis teda teevad ka õnnelikuks, muuhulgas tähendab see, et ma lasen tal olla õnnelik kellegi teisega.

Sa polegi ju kedagi armastanud. Pidev armun sellesse ja armun teisesse. Seetõttu oledki nüüd üksi. Arusaadav ka. Piisab sellest, kui kirjeldad oma eelnevaid suhteid aru saamaks, et suhtematerjali ei ole. Sest sellist inimest, kes ei suuda oma armastatut hoida. Soovib olla pidevalt vaba (mitte kellegi omandis) ehk siis teisisõnu – teha, mida hing ihaldab. Või kust mujalt see omandijutt tuleb?

Ja nüüd armastada kedagi kaugelt, kui teisel on juba uus. Lase minna.

See valik, et oled üksi, on õige. Sellega pean nõustuma.

See teema tegelikult avas mu silmad, et mõni inimene tõesti võiks olla pigem üksi. Sest tal ei ole oma egoismis kaaslasele mitte midagi pakkuda. Ta on niivõrd kinni oma nõudmistes ja harjumustes, et lihtsalt ei suuda ühtegi kompromissi teha. Küllap neid inimesi on alati olnud, aga nüüd on kasvanud peale terve põlvkond selliseid. Kõik see on tore, et need inimenesed on endale teadvustanud selle. Aga nad võiksid siis ka oma voodikaaslastele selle info avalikustada. Sest vastasel juhul on ikka väga kole teadmine, kui see info teatavaks saab peale mõnda aega visiitsuhet. Mees peaks ju ometi aru saama, et teine inimene soovib suhet, mitte olla talle lihtsalt kasutamiseks.

Tuleks kohe kirjutada uued suhteõpikud, kus hoiatada naisi selliste “kasutajate” eest.

Ou, ou, ou….ära nüüd kõigi naiste eest ka räägi, eksole….esiteks teevad mind ettevatlikuks naised, kes räägivad meestest kui “suhtematerjalist”. Mida krdit see suhtematerjal tähendab? Teiseks, mis vahe on suhtel ja sinu mõistes kasutamisel? Suhe on ju ka tegelt üksteise ärakasutamine, samuti on ka visiitsuhe suhe. Või oled sa üks neist naistest, kelle jaoks suhe on ainult ametlik abielu? See on ka ärakasutamine….kasutad teist ära, et saada endale ühiskondlikku respekti ja juriidilist turvatunnet, armastus muutub väga tihti abielus kolmanda-neljanda järgu asjaks…

#2854663:

#2854187:

#2853957:

Siin on paar korda toodud välja küsimus armastusest, vihjega, et armastuse tõttu peaks suhte looma ja koos elama elu lõpuni. Samuti siin vihjatud, et üksikud inimesed on armastusest ilma jäänud või pole selles vallas kogemusi jne. Vaidlen jällegi vastu — olen armastanud ja oma viimast kaaslast armastan tänapäevani, kuid armastus ei ole kõikvõimas, mis kustutab elust kõik muu ja teeb armastajad enda orjaks. Armastamiseks ei pea inimest omama, ehk selleks, et lille ilu imetleda, ei pea seda murdma ja vaasi panema nn enda omaks tegema. Suhtes olles häiris mind väga, et ma olin kellegi mees — ei olnud. Ma olin mees, kes oli kellegagi koos. Ma ei tundnud kunagi, et mul on naine — ta ei kuulunud kuidagi mulle, ta oli iseseisev, vaba oma valikutes. Ja kui ma armusin teisesse, siis läksime sõbralikult lahku, sest ma ei eita enda tundeid seetõttu, et keegi tahab minuga koos olla, tegemist siiski minu enda eluga. Täpselt nagu mina ise olen astunud sirge seljaga kõrvale, kui mu kaaslane armus teisesse. Ehk ma ei leia, et armastus on piin, mis sunnib, nui neljaks, kokku jääma. Pigem on selleks ikkagi ühiskondlik surve, mida inimesed alahindavad, aga mis paneb meil majanduse tööle ja samamoodi ka kogu suhtevärgi. Inimesed, kelle käitumine on mõjutatav, ei ole kunagi vabad, kuigi nad nii võivad ise arvata. Ja abielu, püsisuhe on ajalooliselt peale surutud religiooni poolt (väga mitteromantilistel pühjustel), see ei ole meie loomulik käitumine, kuigi seda massiliselt viljeletakse.

Teine asi on lastega — mitte, et ma usuks, et lapsed vajavad isa niipalju, kui ema, pigem vajab naine rohkem mehe abi tänases ühiskonnas — tegemist on siiski külmalt kalkuleeritava projektiga ja igaüks vastutab enda tegevuse eest. Ma pole kinagi lapsi tahtnud, seega on see ikkagi minu esmane mure, et ma kedagi ei rasestaks, kuid kui see juhtub, siis ma oleksin lapse jaoks olemas ja toetaksin tema kasvamist, naine oleks teisejärguline, st. ma ei näe mittemingisugust vajadust tseremoniaalseks “pereeluks”. Aga ma olen ka pragmaatik ????

Aga võibolla pole ma kogenud silmeest mustakstegevat armastust. Samas pole ma mujal sellist armastust kohanud kui meerika filmides ja perekoolis.

//

No vot, mis tuli välja. Hoopis üks murtud südamega mees, kes ei saa oma armastatuga koos olla.

//

Mind hämmastab väga selline sirge seljaga minema jalutamine. Ei mingit võitlust oma eluõnne nimel?!

Oot-oot! Kus Sa seda murtud südant nägid või millest välja lugesid? See, et Sa ei nõustu minu väljaöelduga, ei tähenda, et Sa võid vägivaldseid järeldusi teha ja sõnu väänama hakata. Üksik olen ma ikka seetõttu, et mulle endale sobib see paremini.

Ja teiseks — kui inimene on armunud teisse, mis eluõnn siit tulla/olla saab? Haaran jalast kinni ja lohisen kaasa, peaasi, et ta ei lahkuks? Kui ma inimest armastan, siis ma lasen tal teha asju, mis teda teevad ka õnnelikuks, muuhulgas tähendab see, et ma lasen tal olla õnnelik kellegi teisega.

Oled Sa ise ikka kindel, et tead, mis armastus on? Oled kogenud seda? Sest Sinu jutust ilmneb, et ajad armastuse omamissooviga segamini.

Kas pole mitte “murtud südame” definitsioon see, kui armastad kedagi vastuarmastust leidmata? Ise ju kirjutasid, et armastad siiamaani oma viimast partnerit, kes armus aga teisesse…

Armastusel on muidugi väga lai definitsioon. Pole ainult partnerite vaheline armastus…ja nendeski on see erinev rääkimata veel ema-lapse, isa-lapse, sõbra-sõbra, õe-vena, nõbude jne vahelisest armastusest. Ma võin julgelt öelda, et kui näiteks on vaja mingis olukorras valida, kas päästan oma lapsed või oma partneri, siis on lapsed nimekirjas kindlasti eespool.

Sinu kirjeldatud armastus – et lased oma partneril minna, kus tal on elu parem ja rõõmsam – kõlb rohkem nagu isa-lapse vaheline armastus. Lapsed on meil ju alati südames, kuigi neil oma elu ja oma pere/karjäär jne.

Partnerite omavahelises armastuses on aga lisaks sellisele “tuimale” üksteisele head soovimisele veel ka palju muud. Kirge, iha, armastuse tõestamist, võimuvõitlust… Mis kõik veel. Ja midugi see muutub elu jooksul, armastusel on palju erinevaid etappe (paljud suhted armumise-staadiumist edasi ei jõuagi). Ja muidugi on see kõigil inimestel natuke erinev, sest armastus ei ole midagi, mis tuleb kuskilt “püha vaimuna” me peale vaid ikka iga inimese seest, tema mõttemallidest, kasvatusest kehakeemiast sõltuv…

Huvitav tendents, et absull kõik mehed siin järsku IT valdkonnas töötavad. Kuidas siis nii? Ei suutnud muud liba-ametit välja mõelda, mis naiste silmis palju raha sisse tooks ja ahvatlev oleks?

#2855120:

Siin juba varem ka öeldi, et muidugi enamik tahaks seda n-ö täiuslikku suhet, aga elukogemusega inimesed teavad-näevad, et väga väike tõenäosus on seda tegelikult kogeda.

See on ju kibestumine. Miks ei peaks kogema täiuslikku suhet?

Kas ollakse siis mingi luuserist tont? Siis tõesti võib mõelda, et kunagi ei kohta. Minu tuttavad ja nende vennad on ilusti leidnud partnerid ja lapsedki saanud või ootamas. Ei soiu noor inimene sellest, et ideaalset ei saa, siis muud ei tahagi. Kibestunud kole inimene saab nii mõelda.

Ei, see ei ole küll “kibestumine” – see on üks tarbetu tähenduseta sõna.

Aga äärmiselt naljakas kommentaar – nii et siis kui inimene ei pea tõenäoliseks kogeda “täiuslikku” suhet, on ta kibestunud kole luuserist tont!

“Väärt inimest” ongi väga raske defineerida. Ideaalses maailmas on kõik inimesed intelligentsed, ettevõtlikud, lahked, empaatiavõimelised, ilusad, iseseisvad jne.

Tegelikkus on aga teine. Meil kõigil on kuskil puudujääke.

Teate, me naised oleme selles paljuski ise süüdi, et me ei oska häid mehi ära tunda!

Mul üks sõbranna kahtleb, kas minna edasi mehega, kes on temasse olnud alati armunud, kes tõi ta välja sügavast depressioonist ja pani teda taas seksika ja väärtuslikuna tundma, kellega on elu parim seks, kellega ollakse erinevad, aga samas väga täiustatakse teineteist ja kellega on hea rääkida, kes on hea kokk ja saab hakkama ka keskmiselt keerukate remonditöödega, saab väga hästi läbi sõbranna teismelise pojaga, on romantiline, lõbus, positiivne, töökas, hell ja hooliv, samas mehelik, tugev ja jõuline, intelligentne ja lisaks ka päris ilus mees. Aga näed, sõbranna kõhkleb. Sest talle on alati meeldinud mehed, kes on mu arust parajad udupead.

#2856178:

Naine, kelle lapsed koosellu kaasa ei tule, võib ennast tutvumisportaalides märkida kui lastetu (kui pole eraldi kohta, kus saaks märkida, et lapsed on, kuid elavad eraldi).

Jajah, küll sina oma kaheksa lapsega seda juba tead, kuidas ennast lastetuks valetada.

Mees.

Minu arvates on nende nn “väärt meeste” otsijatel üks viga, mille olemasolust on nad teadlikud, kuid mida nad tuimalt ignoreerivad. Miks, on eraldi küsimus, kuid suures pildis võib see olla põhjustatud ühiskonna ootustest. Nimelt otsitakse nad alati meest terveks eluks, aga just siin tehakse minu arvates väga suur viga, sest me ei ela vaakumis, me kogeme iga päev midagi uut, mis meid millimeetrihaaval muudab. Sama asi juhtub ka selle nn ideaalse kaaslasega. Elik nad usuvad, et leiavad ideaalse mehe, kes vastab nende soovidele ja siis abielluvad ning mees on ideaalne iga päev, iga kuu, iga aasta kuni surmani. See paistab olevat nende mõttemaailm. Aga mida räägib meile elu? Inimesed, kes on midagi väärt, on oma väärtuse kogunud läbi erinevate kogemuste ja kuna nad on kogemustekorjega harjunud, siis nende loomulik olek ongi kogemine ja seeläbi muutumine. Ja see on (minu jaoks) väga positiivne joon. Täpselt samamoodi muutume me ise, meie soovid, meie unistused, meie eesmärgid jne. Kahjks me ise väga ei taju enda muutust, isegi pilt peeglis paistab olevat aastast-aastasse sama. Need millimeetrised muutused kasvatavad inimesi lahku või kokku, väga vähesed suudavad paralleelselt liikuda, seetõttu on meie ühiskonnas ka niipalju lahutusi ja lahkuminekuid — inimesed muutuvad ja tänapäeval eriti kiirelt, sest informatsiooni rohkus on sundinud meid kiireteks kohanejateks ehk kiireteks muutujateks. Näiteks paarsada aastat tagasi läks mehel terve elu, et jõuda valgustumiseni, sada aastat tagasi kulus selleks juba kolm kuud ning tänapäeval arvatakse seda juhtuma juba 10 päevaga. Meie ajuarvuti on läinud lihtsalt niipalju kiiremaks ja võimsamaks.

Peaaegu, et võimatu on tänapäeval hoida suhet, kui mõlemad inimesed arenevad suurel kiirusel kontrollimatult. Elukestva suhte tõenäosus on väga väike. See ei tähenda, et me peaksime loobuma suhetest, see tähendab, et meie kultuur, hoiakud ja eetika peavad arenema koos meiega ja me peaksime unustama ära kombed, mis meid enam ei teeni, sealhulgas peaagu, et võimatu eesmärgi olla sama inimesega elu lõpuni koos.

Hetkel on meil justnagu võistlus, võidab see, kes on kõige kauem suhtes, mis tapab ära igasuguse elu nautimise, sest iga naine tunneb ennast läbikukkununa, kui suhe läbi saab. Iga uus mees vähendab naise arvates tema väärtust, iga lisandunud sekspartner suurendab tema litsakust jne. Kas pole see retardne? Me mängime Kes ajas mängu ja iga mängija ainus huvi on leida endale tool, et jumala pärast ei oleks tema just see, kellele tooli ei jätku. Kas elu ei oleks mõnusam, kui me väärtustame enda elu ja enda olekut? Minu silmis on 10 head, kuid lühiajalist suhet, ülekaalukalt rohkem väärt, kui hambad ristis enese vägistamine mittetoimivas suhtes, eesmärgiks olla koos koosolemise tõttu, sest keegi kunagi arvas, et “korralik” inimene peab olema ühes suhtes. Me elame vabas maailmas, mis tähendab, et me võime teha asju just nii nagu ise arvame. Niikaua kuni me kellelegi liia ei tee, võime olla me ju ühes suhtes või mitmes suhtes või üldse mitte suhtes või samasoolisega suhtes või mitmekesi suhtes või hooajaliselt suhtes jne jne jne.

Ehk et võibolla peaksid inimesed endale selgeks tegema, mida nad tahavad ja unustama ära reeglid, mida surub meile peale meie iganenud kultuur. Me oleme vabad, me võime ise endale reeglid teha. Reeglid, mis sobivad meile ja mitte ei tee meid õnnetuks vaid õnnelikuks.

#2857182:

Minu silmis on 10 head, kuid lühiajalist suhet, ülekaalukalt rohkem väärt, kui hambad ristis enese vägistamine mittetoimivas suhtes, eesmärgiks olla koos koosolemise tõttu, sest keegi kunagi arvas, et “korralik” inimene peab olema ühes suhtes. Me elame vabas maailmas, mis tähendab, et me võime teha asju just nii nagu ise arvame

Kui oled selline isik, kellega 10 naist koos olla ei kannata, siis ei peaks üldse olema suhtes. Keegi pole öelnud, et korralik inimene peaks olema ainult ühes suhtes terves elus, aga 10 erinevat naist ära lörtsida. No anna kannatust. Ja pole piinlik kirjurada.

Tahaks kohe näha seda naist, kes sellise mehega sooviks koos olla.

Mida tähendab naise äralörtsimine?

Mees.

Väljendasin ennast vist segaselt. Te vastate mulle, kuidas teie arvates olema peab. Aga milleks sellest heietada, see ei lähe mitte kuidagi reaalse eluga kokku. Kuigi me oleme maailmas ühed usuleigemad inimesed, hoiame me ikka kinni religioosest ideaalist, leiame lõputult vabandusi, miks see on õige ja kui asjad nii välja ei kuku, siis tunneme ennast halvasti ja üritame uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Nagu idioodid.

Ma saan aru, et ideaalses maailmas kasvab laps ema ja isaga, aga reaalselt, kui palju tänasel hetkel neid on? Väga paljud mehed-naised on mitmendas suhtes, väga paljud lapsed kasvavad vaid ühe vanemaga, väga palju on kärgperesid jne. Ja kõik need inimesed, kes on kaotanud selle võimaluse, et olla elu lõpuni koos ühe ja sama isikuga, tunnevad ennast halvasti — olgu see teadlikult või alateadlikult. Ja mida me ühiskonnana teeme? Ütleme, et ainult ühtviisi on õige — kord abielluda ja lapsed teha ja vanaks saada ühe ja sama inimesega ja kui see ei tööta, siis oled mängust väljas, defektne, luuser, “lörtsitud”, li*s, m’ttetu mees jne jne jne. Lõpptulemuseks on meil ühiskond, kus heal juhul on mõni protsent neid “normaalseid” pereinimesi, keda me siis imetleme ja kelle käest kuulame, kuidas peab olema. Samal ajal on meil tohutu hulk inimesi, kes tunnevad, et nende rong on läinud, võimalused läbi kriipsutatud jne. Kui me defineerime normaalsust demokraatlikus võtmes, on normaalne see, mis on enamlevinud. Enamlevinud ilma mittemingisuguse kahtluseta on ühe elu jooksul mitme inimesega suhtes olla. Mõne jaoks on see kaks suhet, mõne jaoks on see 10 suhet. Me peaksime enda tähelepanu pöörama sellele, mida me hetkel tahame, mis on meie hetkesoovid jne ja me peame aru saama, et kõlab küll klisheena, aga ainus kindel asi on elus muutus ja vaerem või hiljem see muutus juhtub. Kui muutus juhtub, siis on meil valida kaks suhtumist — kas tunneme ennast halvasti, sest me ei suutnud ideaali täita ja minu ainus võimalus kukkus läbi või me nendime fakti, et toimus muutus ja suhe sai läbi, aga see suhe, olgugi, et ta oli 2 päeva või 2 kuud või 2 aastat või 2 aastakümmet pikk, oli meeldiv, rahulduspakkuv ja tore. Ja peaksime olema ootusärevad uue suhte suhtes, millele me ei pane ebareaalseid ootusi.

Idioodikindlusega kinni hoida mingist ideaalist, mis juba bioloogiliselt ei ole inimestele sobilik (inimene ei ole monogaamne, seda teatakse juba aastakümneid, kui mitte -sadu ja seda on korduvalt tõestatud) teeb meid õnnetuks. Kui inimesed suudaksid elu võtta sellisena nagu see on, siis ei oleks meil Perekooli vaja, kus halada lõputult sellest, kuidas kõik maailma inimesed ja olukorrad on kellegi elukestvale õnnele vastu. Ei ole mees m*nn, mees muutus, seda on aastasadu nähtud, tunnistatud, lugusid jutustatud, legendid välja kujunenud, et meestele ei piisa elu jooksul ühest naisest. Ometigi siin me oleme, nimetame ennast valgustunud ühiskonnast, aga aastatuhandelisest kogemusest, empiirilisest vaatlusest meile ei piisa, et aru saada, kuidas elu käib, pigem usume munasjuttu — mis sellest, et see muinasjutt juhtub heal juhul mõnel protsendil kogu ühiskonnast.

Ideaalid peavad olema, aga ideaalid ei tohi takitada elu elamist. Pealegi ei ole ideaalid konstantsed, need muutuvad ajas ja ühiskonnas, mis tähendavad, et nad ei ole absoluutselt absoluutsed.

Kas pole see retardne?

Selline sõna on tõesti väga retardne. Tõepoolest.

Me mängime Kes ajas mängu ja iga mängija ainus huvi on leida endale tool, et jumala pärast ei oleks tema just see, kellele tooli ei jätku.

Mida see “kes ajas” mäng endast kujutab? “Kes aias” mäng endast igaljuhul toolidel keksimist ei kujuta, kui seda mõtlesid.

Sul kohati läheb see tekst ikka väga lappama, mees. Võta ehk teinekord vähem peale. Juurde siis see üldistus, kuidas absoluutselt kõik pikas suhtes olijad on seal vägisi, olles ise väga õnnetud ja kurvad ja õige on ühe juurest teise juurde joosta – vat see on tõelise õnne valem? No rumal ju, sellist rumalust ei maksa ka suust välja ajada.

#2857182:

Mees.

Minu arvates on nende nn “väärt meeste” otsijatel üks viga, mille olemasolust on nad teadlikud, kuid mida nad tuimalt ignoreerivad. Miks, on eraldi küsimus, kuid suures pildis võib see olla põhjustatud ühiskonna ootustest. Nimelt otsitakse nad alati meest terveks eluks, aga just siin tehakse minu arvates väga suur viga, sest me ei ela vaakumis, me kogeme iga päev midagi uut, mis meid millimeetrihaaval muudab. Sama asi juhtub ka selle nn ideaalse kaaslasega. Elik nad usuvad, et leiavad ideaalse mehe, kes vastab nende soovidele ja siis abielluvad ning mees on ideaalne iga päev, iga kuu, iga aasta kuni surmani. See paistab olevat nende mõttemaailm. Aga mida räägib meile elu? Inimesed, kes on midagi väärt, on oma väärtuse kogunud läbi erinevate kogemuste ja kuna nad on kogemustekorjega harjunud, siis nende loomulik olek ongi kogemine ja seeläbi muutumine. Ja see on (minu jaoks) väga positiivne joon. Täpselt samamoodi muutume me ise, meie soovid, meie unistused, meie eesmärgid jne. Kahjks me ise väga ei taju enda muutust, isegi pilt peeglis paistab olevat aastast-aastasse sama. Need millimeetrised muutused kasvatavad inimesi lahku või kokku, väga vähesed suudavad paralleelselt liikuda, seetõttu on meie ühiskonnas ka niipalju lahutusi ja lahkuminekuid — inimesed muutuvad ja tänapäeval eriti kiirelt, sest informatsiooni rohkus on sundinud meid kiireteks kohanejateks ehk kiireteks muutujateks. Näiteks paarsada aastat tagasi läks mehel terve elu, et jõuda valgustumiseni, sada aastat tagasi kulus selleks juba kolm kuud ning tänapäeval arvatakse seda juhtuma juba 10 päevaga. Meie ajuarvuti on läinud lihtsalt niipalju kiiremaks ja võimsamaks.

Peaaegu, et võimatu on tänapäeval hoida suhet, kui mõlemad inimesed arenevad suurel kiirusel kontrollimatult. Elukestva suhte tõenäosus on väga väike. See ei tähenda, et me peaksime loobuma suhetest, see tähendab, et meie kultuur, hoiakud ja eetika peavad arenema koos meiega ja me peaksime unustama ära kombed, mis meid enam ei teeni, sealhulgas peaagu, et võimatu eesmärgi olla sama inimesega elu lõpuni koos.

Hetkel on meil justnagu võistlus, võidab see, kes on kõige kauem suhtes, mis tapab ära igasuguse elu nautimise, sest iga naine tunneb ennast läbikukkununa, kui suhe läbi saab. Iga uus mees vähendab naise arvates tema väärtust, iga lisandunud sekspartner suurendab tema litsakust jne. Kas pole see retardne? Me mängime Kes ajas mängu ja iga mängija ainus huvi on leida endale tool, et jumala pärast ei oleks tema just see, kellele tooli ei jätku. Kas elu ei oleks mõnusam, kui me väärtustame enda elu ja enda olekut? Minu silmis on 10 head, kuid lühiajalist suhet, ülekaalukalt rohkem väärt, kui hambad ristis enese vägistamine mittetoimivas suhtes, eesmärgiks olla koos koosolemise tõttu, sest keegi kunagi arvas, et “korralik” inimene peab olema ühes suhtes. Me elame vabas maailmas, mis tähendab, et me võime teha asju just nii nagu ise arvame. Niikaua kuni me kellelegi liia ei tee, võime olla me ju ühes suhtes või mitmes suhtes või üldse mitte suhtes või samasoolisega suhtes või mitmekesi suhtes või hooajaliselt suhtes jne jne jne.

Ehk et võibolla peaksid inimesed endale selgeks tegema, mida nad tahavad ja unustama ära reeglid, mida surub meile peale meie iganenud kultuur. Me oleme vabad, me võime ise endale reeglid teha. Reeglid, mis sobivad meile ja mitte ei tee meid õnnetuks vaid õnnelikuks.

Ilus jutt, aga tasub mainida, et lühisuhted pole üldsegi mitte tänapäevase ühiskonna röögatus. Soovitan googeldada artiklit “The Right Chemistry” A.Toufexis, mis ilmus küll juba 2001 ajakirjas Time. Seal on väga lahedalt ja selgelt seletatud kuidas kehakeemia toimib armastuse osas ja miks on olemas sellised asjad nagu 4-aasta kriis ja 7-aasta kriis ning kuidas kirglik armumine (mis toodab kehas samu hormoone nagu suhkru söömine, narkootikumide tarbimine, uudse emotsiooni saamine) muutub üksteisest sügevalt hoolimiseks (tootes kehas samu hormone, mis vaigistavad valu).

Tänapäeva-jutt sobiks siia juurde ehk sellisena, et inimesed om muutunud suhkrusõltlasteks, muutuste-sõltlasteks, uue ja põneva sõltlasteks. Kogu aeg on vaja uut emotsiooni, aju nõuab uut laadungit suhkrut, sest ühe shokolaadi (uudise, armumise jne) mõju kaob kiiresti ja meie aju nõuab uut doosi. Ekraan peab koguaeg plinkima! Paljudel on raske kui mitte võimatu sellest rõngast välja hüpata ning nautida elu põhiolemust, põhiväärtusi, olemise ja kulgmemise mõnu ja vabadust. Vabadust teha asju enda järgi, mitte pidevalt haarata järgmse stimulaatori järele.

Ma olen tegelikutl nõus, et ei tasu olla suhtes kinni vaid mingi mitte kunagi täituva ideaali pärst, aga ma arvan küll, et iga inimene on võimeline armastama teist läbi terve oma elu, kui ta vaid annab sellele armastusele ja oma keha(keemia)le võimaluse olla vaba stimulaatoritest. Vot see nõuab tänapäeva ühiskonnas päris palju tööd ja mediteerimist :).

Naljakas on sinu kommentaar:

“Kui küsida, et kas sellel iseseisval ja hästi hakkama saaval mehel oma parimates aastates oleks parem elu kui tal oleks “hea naine”, “imetoredad lapsed” ja “idülliline pereelu”, siis loomulikult on vähe mehi, kes sellest loobuksid.

Küll aga teab juba veidi elu näinud mees hästi, et tegelikkus on pigem kehvapoolne suhe ja probleemid ja kohustused. See viimane ei ole iseenesest halb, aga omada kohustusi kehvas suhtes ei ole küll midagi head.”

Tahad väita, et kõikidel meestel on kevemapoolsed suhted, probleemid ja kohustused?
Et siis oma lapsed on mehele kohustused ja kuna naine teeb “suhte kehvaks”, siis on need kohustused väga halvad?
Kui see ei ole kibestumine, siis mis see on?
Kohustused on alati – suhteta või ilma. Suhte eesmärk ongi neid kohustusi teise inimesega jagada, et elu oleks lihtsam.

Absoluutselt mitte! Loomulikult KÕIKIDEL meestel pole kehvemapoolsed suhted, küll aga väga paljudel. Eks sama kehtib ka naiste puhul.

Mis on “kibestumine”? Sinu põhjal siis reaalsuse eiramine ja maailma nägemine läbi roosade prillide on siis see õige mitte-kibestumine?

Ja siinkohal ma ei mõtle üldse, et poleks tore kui eksisteeriks need “väärt” mehed, aga nemad vajaksid ju ka “väärt” naisi. Ja kui nad mõlemad kokku saavad siis tõesti võibolla on tulemus selline nagu sa sooviksid.

Sellise kommentaari põhjal ütleks tõesti, et kui ei ole midagi pakkuda teisele inimenesele, puudub soov luua peret jne, siis tõesti, soovitan jääda üksikuks. Elada kohustustevaba elu. Olla oma elu ja aja peremees. Nautida üksindust.

Kui me kõik mõtleks nii, siis oleks asjad ehk hästi, ehk alustaks sellest, et “mida mul oleks pakkuda teisele inimesele”. Sellist mõtteviisi aga Perekoolis praktiliselt kunagi ei kohta. Isegi “väärt” mehe otsingul soovitakse justkui leida mingit ideaalset printsi, kes vastab sajale kriteeriumile, aga tekib küsimus, et mida sellele printsile omalt poolt vastu pakutakse? Võimalust prints olla?