Töötan ise värbajana ja võin öelda, et on võimalik väga kiiresti aru saada, et üks või teine inimene ei sobi antud kohale.
Esiteks, töökuulutusse ei panda sageli KÕIKI nõudmisi kirja, sest kunagi ei tea, palju inimesi üldse kandideerib.
Nii näiteks ei panda kirja, et vajalik on mingi konkreetse valdkonna väga spetsiifiline kogemus, sest selliseid inimesi on ülivähe ja ollakse valmis ka välja õpetama.
Aga – tuleb nii välja, et veab. Konkurendi juurest on otsustanud just üks selline väga kitsa eriala inimene üle tulla. Loomulikult pakume siis töökohta talle ja üljäänud kandidaadid jäävad uksetaha.
Kahjuks on Eestis levinud ka vanuse järgi valimine. Kui ikka tiimis on kahekümnesed, siis 45sel on raske sinna valitud saada. Tundub ebaõiglane, aga samas kui on ikka ette teada, et kõik ülejäänud on sellised noored ja teistsuguse töökultuuriga, siis ühel palju vanemal on raske sulanduda, teda ei võeta lihtsalt omaks.
Sageli kandideerivad ka inimesed, kes peaaegu nagu sobiks, aga intervjuul tuleb välja, et nad ei ole firma kohta ise mitte midagi uurinud. Näiteks mul on olnud kandidaate, kes tulevad kohale ja siis tunnistavad, et oli kiire ja eriti ei mäleta, kuhu kandideeritud sai, isegi firma nime ei mäleta…No sorry, sellistel on kohe kriips peal.
Siis mitmed firmad välistavad kandidaadid, kes iga aasta tagant kohta vahetavad. Jah, võib olla, et inimesel lihtsalt ei ole vedanud ja kõik töökohavahetused on olnud välistest tingimustest sõltuvad. Sellegipoolest – kui on valikud, siis sellised ühepäevaliblikad tavaliselt välistatakse. Ütleme nii, et noorte puhul on tihe töökohavahetus arusaadavam kui 40-aastase puhul, kelle kõik viimased töökohad on kestnud keskmiselt 9-10 kuud.See muidugi sõltub ametist!
Interjuul käinutest – inimesed ei saagi teada, et nad langesid välja kuna olid näiteks ebaviisakad. Ei öelnud tere ega head aega, närisid nätsu intervjuu ajal jne. Või üks naine langes mul seetõttu välja, et istus oma lühikese seelikuga terve intervjuu jalad harkis, nii et pesu paistis. Mõni haiseb higi järgi. Mõni muidu hea CVga langeb välja kuna on suhtumiselt selline vingats ja viriseja (kõik on kõiges süüdi ja kõik eelmised ülemused on sead). Mis te arvate, kas sellisele inimesele on mõtet öelda, et ta on negatiivne vingats? Selline ei saa aru ju…hakkab hoopis sõimama või kaebab kuhugi vms.
Parim ja vahetum tagasiside, mida võite saada!
Minu kogemused värbamiseosas piirnevad kahe ametikoha täitmisega, millest kõige värvikam oli sekretäri leidmine. Eelmise kommenteerija viimane lõik + enamgi oli ühel konkursil esindatud ja ometi oli tegemist 100+ kandidaadi seast välja valitud 10 parimaga. Lisaksin juurde veel selle, et kui inimene on üleharitud antud ametikoha juurde, siis võtke see info välja! Psühholoogiamagister nt. sel viisil sekretäri konkursil kaugemale ei saanud, kuna meil oli vaja pikaajalist töötajat, mitte seda, kes ilmset kooli lõpetamisel saab oluliselt parema pakkumise (juba intellektuaalselt).
Ise olen pidanud kandideerima 2 korral (2 korral on lihtsalt üleostetud). Esimesel korral ei osutunud valituks tänu haridusele ja töökogemusele (sarnaselt psühholoogiamagistrandile pandi ka mind paika, kui parimat kandidaati, kes tööandja hinnanul esimesel võimalusel töölt ära läheb) ja teisel korral olin kandideerimisel edukas, kuid sain tööle asudes otsekohese tagasiside oma intervjuule, kus toodi välja mõningad asjad, mida võiksin muuta. Otsekohene, üldjoontes nõustusin ja natuke jälgin ka. Seega ma soovitan intervjuudeks ette valmistuda mõne tuttava või pereliikmega, kes julgeb sulle anda otsekohest tagasisidet pluss küsida ka nõmedaid küsimusi.
Vastates aga teemaalgataja küsimusele – küsida võid, kuid ole valmis ka tüüpvastuse saamiseks, mis kokkuvõttes sulle vastust ei anna.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.10 11:49; 15.10 11:28;