Ah, mõned tööandjad on täitsa opakad. Korra käisin läbi tõelise kadalipu – CV-voor, grupivestlus, kodune ülesanne ja siis F2F juhatuse liikmega, kus ta mulle ütles, et olen küll väga äge ja põhjalik, aga mul pole töökohale vastavat haridust…. WTF. Olin lihtsalt keeletu, ei mäleta enam, kuidas kojugi sain..
Tuttav pidi ühele teisele kohale kandideerides koduse ülesandena tekitama firmale äri- ja turundusplaanid. Sel hetkel ta taandus. Et need plaanid oleksid kohe täitsa tasuta võtta?
Üks tööandja saatis mulle ise tagasiside, ilma küsimata, see on muide ainus kord, kui olen midagi vastu saanud. Kirja sisu oli samas lihtne, kirjutati, et ma ei sobi sellele kohale, sest ei ela Tallinnas, vaid Tartus. Kuigi olin motivatsioonikirjas maininud, et otsin uusi väljakutseid, pereelu ega segavaid faktoreid ei ole ning elukohavahetus pole probleemiks.
Muidu on ikka see “Täname kandideerimast. Soovime edu edaspidiseks.” Kuidas sa sellisele vastad?
Töövestlustel pole ammu käinud. Mõned näited intervjueerijate küsimustest: “Kellena näete end viie aasta pärast?”, “Miks te tahate just sellele tööle tulla?”, “Milline on ideaalne töö?”, “Oletame, et magasite sisse, teil on päevad, kaup jääb hiljaks, peldik on umbes, tanklaleti taga on pikk järjekord, kuidas käitute ja kelle esimesena ära teenindate?”, “Vaadake palun seda teksti [vene keeles] ja lugege meile kaks esimest lõiku palun ette!”, “Avage Excel, koostage tabel, värvige kaks lõiku kollaseks ja saatke see fail meie personalitöötajale!” (taheti üldarvutioskust teada) jne jne
– Ideaalse töö peale vastasin, et see võiks olla midagi lihtsat, rahulduspakkuvalt, tulutoovalt, aga ikkagi töötamist, mitte mingit jalad-seinale-lösutamist. Vastati, et mingi imelik olen vä, selline olekski just õige amet, et viskad jalad seinale ja raha tiksub.
– Tanklaküsimuse peale vastasin, et püüaksin mitte närvi minna, et hea ning positiivne suhtumine tuleb kasuks. Ja küsisin personalitöötajalt vastu, et kuidas ta ise taolises olukorras käituks – see u 50 kanti naisterahvas vastas, et ta tõmbaks end ilmselt oksa, sest tema pole oma elukoolis sellises olukorras kunagi olnud ja jumal tänatud.
– Vene keele kohta ütlesin, et selle mitteoskus oli ju cv-s välja toodud.. – Oi, me tahtsime oma silma ja kõrvaga veenduda, kas tänases Eestis on tõesti inimesi, kes ei valda vene keelt! Küsisin vastu, et ise valdate siis või? Vastus oli selline, et ääri-veeri, et tegelikult pole neil oma töös seda vaja, et milleks siis? Aga vaene kandideerija peab!
Pärast viis aastat kestnud lõputuid kandideerimisi loobusin ja läksin tööle toidupoodi. Muide, ka sinna on raske saada – Maxima ja Selver, tänavu ka Lidl ütlesidki ära. Läheb kuues aasta, töö pole ideaalne ja järjest enam tunnen veits.. segaseid tundeid, kui näen endist klassi- või kursakaaslast, õpetajat või õppejõudu, kellest vaid mõni tahab mu ära tunda ja on valmis tervitamisest pikemasse vestlusesse laskuma. Aga töö on osaliselt trenni eest ja mulle meeldib klientidele heameelt teha. Päris surmani ma seda siiski teha ei tahaks. Jäävadki igasugused kahtlused, kõhklused, vajakajäämised, deprekad, segased tunded…