Teema: Kas laps peaks tänapäeval oskama suusatada?

Minu arvates peaks küll.

Elame siiski põhjamaal, mitte Egiptuses. Natuke lund on igal talvel.

Minu enda lapsepõlves käisin ühes Tallinna koolis, kus talispordialad olid au sees. Igal talvel tuli kooli kaasa võtta suusad, kelgu, uisud. Õpetaja palkas meile isegi eraldi treeneri, kes kehalise tunnis siis õpetas suusatamist, teine treener õpetas uisutamist. Ka klassijuhataja ise pani endale suusad alla ja läksime kõik Pirita metsa. Juba 2.-3.klassi juntsud kihutasid seal pikki kilomeetreid maha, tollal olime küll väsinud ja märjad, aga praegu on hea ja uhke meenutada.

Seevastu minu abikaasa ei ole kunagi saanud suusatamise ega uisutamise algõpetust. Nende koolis ei peetud seda üldse vajalikuks. No ja nüüd on meil lapsed, kes vaatavad isale otsa ja ootavad, et issi õpetaks. Aga issi ei saa neile midagi õpetada, kui ise ka ei oska.

Minu meelest peaks tänapäeva lastele tutvustama endiselt erinevaid võimalusi sportimiseks ja tervislikuks liikumiseks. Kui nad juba koolitundides võrk- ja korvpalli õpivad, miks siis mitte ka suusatamist. Mitte aga nii, et “jätame ära need ja need spordialad, mis ajast aega Eesti koolides õpetatud on”. Mis me siis asemele pakume? Midagi, mida lapsed saavad teha värskes õhus?

Mina suusatan ja lapsed on ka varakult suuskadele saanud. Aga arvan samuti nagu teemaalgataja, et suuaatamine pole ainus spordiala. Hetkel on Tallinnas Nõmmel 2km pikkune suusarada. Rahvast täis. Ei ole vaja seal iga hinna eest suusatamas käia kui meelsamini mingit muud spordiala harrastaks.

#4129720:

Palju see suusavarustus siis ikka maksab? Järelturult ja sugulastelt saab võileivahinnaga. Ärme kasvatame oma lastest äpusid.

Hind hinnaks, aga see kooli vedamine on tõesti jube. Bussi peale on põhimõtteliselt võimatu suuskadega minna ilma, et lapsel oleks endal väga ebamugav teistele ebamugavuse tekitamise pärast. Ning kui tahaks kodus ka suusatada, siis veagi edasi tagasi. Kooli kehalise kasvatuse õpetajad nagunii mingid tehnikat ei õpeta. See iga talv suusatamine kohustuslik kehalise tunni osa on mõttetus minu meelest. Olgu siis 1-kordse kursusena a’la ujumine teises klassis vm, kus suusad saavad kohapealt.

Ega see meie kliima nüüd nii kiiresti ei soojene ka (mitte et ma kliimamuutust alahindaks).

Minu lapsed oskavad ja tahavad ja pean suusatamisoskust oluliseks ka. Mitte tippspordi või isegi trenni tasemel, vaid et ABC oleks nii selge, et suusarajal liikumine pakub rõõmu. Umbes nagu jalgrattasõiduga – ei pea rattatrenni tegema, aga sõita võiks ometi iga laps osata.

Ise eelistasin lapsena uisutamist. Minu omad eelistavad suusatada, aga uisud on ka ja uisutada oskavad hästi. Meil oli lapsepõlves suvaline lähim nõlv suusamäeks, ei jäänud midagi rajameistri puudumisel tegemata.

Suusatund koolis on iseasi. Seda on kindlasti võimalik nii korraldada, et rõõmu ega kasu ei saa keegi.

#4129738:

Nagu iga laps õpib jooksma, jalgapalli toksima, korvpalli viskama ja kaugust-kõrgust hüppama, nii on loomulik meie kliimas, et ta õpib ka suusatama ja uisutama. Arvan, et ükski kool ei survesta lapsi varustust soetama ega kooli kaasa vedama, enamasti korraldatakse see kuidagi laenutuste kaudu, vähemalt kohtades, kus see võimalik on. Väiksmates maakoolides on keerulisem, ma ei tea, kuidas seal. Linnakoolis viiakse lapsed bussiga suusatundi, kohapeal saab laenutada kõike väikese raha eest.

Ma tean Tallinnas kahte kooli, kus lapsed kooli poolt tellitud bussiga suusatundi viiakse. Võimalik, et mõni veel. Enamikes koolides on suusatundide korraldus selline, et õpetajad on peale tunde suusakeskuses ja panevad kirja, kes kohale ilmus. Mingit tehnika õpetamist ei toimu.

Muidugi ma tutvustan lapsle väikeeast peale erinevaid võimalusi, aga igal alal oskajaks koolitada ei oska.  Ma siiski  soovin, et kui koolis on suusatunnid, siis võiks ka suusatamist veidigi ka õpetada ja suunata. Mulle pole kunagi õpetatud suusatamist. Kõige rohkem ehk olengi saanud suunamist vanematelt, aga koolitunnis tegin etteantud pikkused ära, aga kuidas, see oli enda mure.  Sama kahjuks mu lapse koolides. Muidugi me oleme lapsega käinud ka suusatamas, aga õigesti õpetada kahjuks ei oska ja kui ka koolis tehaks tuimalt lihtsakt mingi aeg täis, siis suurt suusatamisrõõmu ei ole ja seetõttu ka jõuame ka vähem suusaradadele. Seda enam, et looduslikku talve pidevalt ei ole, kunstlumerajad asuvad elukohast kaugemal ning muude kohustuste ja lõbude kõrval ei tekigi nii suurt tungi alati perega kaugemale suusarjale nädalavahetusel sõit. Uisutamine tuleb  mul ja mehel paremini paremini välja ja ilmselt suutsime me seda ka edukamalt lapsele edasi anda ninng  õigel ajahetkel ehk kooli uisutamise tundides ei sega teda enam, et keegi ei õpeta. Mu laps ka laenutab kooli suusatamiseks suuski kohapeal (aga teadagi, ei ole need ju hea suusatamise jaoks määritud ja ette valmistatud), sest neid ühistransporidiga kõigepealt  tipptunnil kooli ja siis mitme ühistranspordiga suusaraja juurde transportimine oleks lapse ja ka teiste ühissõiduki kasutajate kiusamine.

Ei pea, nagu ei pea iga laps oskama tennist ja korvpalli mängida. Ujumisoskus on märksa vajalikum. Suusatamine ei ole tänapäeval midagi erilist mida peaks hirmsasti oskama. Minu lastest üks oskab suusatada, teine ei suusata kuna tal on haigus mis välistab enamus spordialad. Muidugi on mõnel koolil vaja hirmsasti teada miks üks ei suusata, olen siis neid erinevaid arstitõendeid kooli viinud ja mõned on arvanud, et las ikka suusatab kuigi tervis ei luba. Meie oleme peres eraldi ühest lapsest suusatamas käinud, aga ei ütleks, et see oleks mida heameelega teeks, mäesuusatamine pakub rõõmu, niisama maad mööda suusatamine pigem mitte.

Ujumisoskusele peaks palju rohkem rõhku panema kui suusatamisele, eriti kui arvesse võtta, et suusailma on meil Eestis maksimum 2 nädalat ja siis varustus jälle seisab.

Minu laps käib suusatamas. Kes tahab trenni, käib 4-5x nädalas, kes tahab tervise heaks liikuda ja võistelda ei soovi, käib 2-1 x nädalas ja nii on aega tegeleda ka teiste hobidega.

#4129715:

“Lisaks on suusatamine lihtsalt üks paljudest spordialadeest. Laps soovib äkki hoopis tegeleda jalgapalli, ujumise, kergejõustiku või mõne muu spordialaga?”

Äkki laps suusatrenni proovima minnes avastabki, et talle meeldib suuskadel olla, mängida ja suusatada? Ta võiks ju seda vähemalt proovida?!

Ei kasva kiirest suuskadest välja, meil on 3a ühed samad suusad, suusasaapad saab trennist ja ka kasutab 2aastat. Käivad tillukese raha eest käest kätte ja poes on trennilastele märkimisväärne soodukas suusavarustusele.

Jah, mina leian, et seni kuni on meil lund, seni võiks olla järelkasvul suusaoskus olemas ja suusatamine on nauditav kui oskus on olemas. Kui ei oska, pole ka nauditav, üsna loogiline ju?

Jagan sinu arvamust. Mina olen suusasaapaid osta.ee ostnud. Hea hinnaga, väga korralikud saapad. Meil kôik saapad olnud pealt lukuga.

Jestas, see on ju suht ainus ÕUES tehtav spordiala talvel! Loomulikult on oluline, et lapsed väljas liiguksid, aga olen nõus, et see võikski olla talviti korraldatav kursus ja sootuks paremini organiseeritud, mitte et väikesed juntsud veavad oma meeletut varustust kila-kola ühistranspordiga kooli, mäele, kooli, koju tagasi, ja jõuavad heal juhul 40 minutit ilma erilise õpetuseta mingeid igavaid ringe suusatada. Algul peaks olema asjatundlik õpetus ja hiljem vaheldusrikkamad rajad, kus sõita, mitte ei vehitaks tunnist-tundi staadioniringe teha…

#4129744:

Olen lapsest saadik suusatamist vihanud, pole pärast kooli kohustuslikke suusatunde kordagi suusatanud.

Ma ka pole peale kooli kordagi suusatanud. Kuigi käisin ka vabal ajal kodu lähedal suusatamas.

Mida laps tänapäeval üldse peaks osakama? Eriti mitte midagi ju. Kõike saab tellida, asendada, keegi teine teha. Nii spordi,  kunsti-,  käsitöö- ja kirjaoskuse jm osas.

Koolis ei saa eriti millegi oskajaks. Saab heal juhul mingi algse ülevaate või sissejuhatuse. Ja siis oleneb, kas see koolist saadu tekitab positiivse emotsiooni või vastikustunde kogu eluks. Ja see omakorda oleneb mitmest tegurist – õpetaja ja vanemate suhtumisest, lapse eeldustest mingi alaga tegeleda, varustusest jne, jne

Ma ei ole suurem asi sportlik, kõndimine on minu ala. Ujumisoskuse sain kooli kohustuslikest ujumistundidest (terve hooajaja sõitsime 50 km kaugusele basseini ja tagasi), suusatamine tuli üldiselt hästi välja, kuigi oma varustust ei olnud mul kunagi, olid mingid ühisvahendid, mis tihti nt päeva neljandaks tunniks juba ka ligemärjad. Aga õpetaja oli ülivahva.

Aga miks just suusad peaksid isiklikud olema? Muid spordivahendeid ju ei eeldata, et kõik omale ise osavad ja edasi-tagasi tassivad.

Lisaks ühiskasutuse spordivahenditele oli meil koolis üliäge käsitöö ja kokanduse klass. Õpetajal oli selle võrra palju rohkem võimalusi erinevadi valdkondi tutvustada. Kui kõik oleks ise pidanud kogu aeg omale erinevaid vahendeid heegelnõeltest, tikkimisrõndastest õmblusmasinateni koju muretsema, siis ei oleks koolis pooltki sellest õppinud, mis tookord võimalik oli.

Minu meelest on selleks, et suusatamine oleks nauditav, vaja

– sobivat ilma (mitte liiga külma ega tuulist)

– head suusarada

– parajat varustust, sh õige temperatuuri jaoks määritud suuski

– piisavalt aega, et jõuaks riietuda, mõistliku distantsi suusatada ja pärast ka rahulikult sooja dushi all käia.

Minu meelest ei ole kooli kehalise kasvatuse raames neid tingimusi üldjuhul võimalik täita. Enda lapsepõlvest on mul meeles samuti täiskiilutud bussis suuskadega trügimine ja siis tunnis mingil jääkonarlikul tuulisel tühermaal suuskadel ukerdamine. Kuna elasin linna servas ja talviti oli kodu juures tavaliselt mingi isetegevuslik suusarada, siis lapsena käisime vanematega suusatamas küll, aga ma ei ütleks, et ma seda eriti nautinud oleksin. Siiski soetasin oma lastele ka suusad, kui nad väikesed olid, ja käisime mõned aastad ka suusatamas, aga neistki suusafänne ei saanud –  lihtsalt see murdmaasuusatamine on suhteliselt igav tegevus, umbes nagu jooksmine. Mäesuusatama on nad aga küll nõus tulema.

Kas seda peab õppima? Ma mõtlesin et panen suusad alla ja kepid kätte ja vaatan kuidas edasi liigun ja suusatangi. Kui rada ees. Ilma rajata läheb küll raskeks ja seda mõeldakse õppimise all?