Teema: Kas laps peaks tänapäeval oskama suusatada?

#4129780:

#4129762:

Ei arva, et iga laps peaks suusatrennis käima või kõik lumised talvepäevad murdmaarajal veetma aga elementaarsed suusaoskused võiks saada küll. Täpselt samamoodi nagu õpetatakse jalgpalli ja palliviset, võiks siiski õpetada ka suusatamist ja uisutamist. Isegi kui ta pärast kogu elu suusatamist “vihkab”, ilma proovimata ei teaks ta seda ka ????

Rõhk sõnal “ÕPETADA”. Mina vibkasin koolis palliviset. Sest mitte keegi ei õpetamud, kuidas seda teha. Lihtsalt anti pall ja igaüks viskas nagu oskas. Ja mõni oskas kohe väga hästi. Aga mitte mina, ma nägin kurja aeva et 3 kätte saada. Oleks siis kordagi õpetatud.

Sama siin – pallivise oli üks kohutavamaid asju kehalise tundides. Mõni lennutas selle palli kerge vaevaga kaugele, aga mina nägin kurja vaeva, et kolme norm kätte saada.

Aga oma lastele olen ise püüdnud õpetada murdmasuusa-tehnikat – kuid ei oska. Mina ise naudin suusatamist väga, aga näen et nemad ei naudi, sest nad pole seda õiget tehnikat ega tunnetust kätte saanud. Ja kahjuks ma ei oska õpetada – selles osas võiks kool ja suusatund abiks olla küll. Ega nad tänapäeval ju oma varustust ei tassi kaasa – käiakse suusatamas seal, kus varustust laenutada saab.

#4130026:

Su laps ei ütle sulle hiljem aitäh, kui tulevikus tahaks laheda seltskonnaga kuhugi suusapuhkusele sõita, aga oh häda, ei seisa suuskadel.

Laheda seltskonnaga suusapuhkusel  käiakse mäesuusatamas ning suusakeskustes saab alati koolituse võtta.

Olen TA. Vestlus teemas on kulgenud sõbralikult. See on tore. Mis mulle silma hakkas.

1. Suusatamine koolis kehalises. See on kindlasyi lapsele liikumise mõttes vajalik ja tore kui kool viitsib sellega jännata. Aga ilmselt see üks kaks kolm tundi aastas last suusatama ei õpeta ja seda ma koolilt ei ootagi. Kool peabki lastele võimaldama erinevaid spordialasid tundma õppida kehalises. Minu laste kool proovis sel aastal läbi viia suusatundi, aga see jäi lumepuudusel ära. Samas viiakse kord kaks aastas läbi uisutundi. Tore seegi vahelduseks.

2. Suusatamine trennis käimisena. Minu lastel on teised (spordi) trennid ja huviringid, mis neid huvitavad ja seetõtu ma suusatrenni neid panema ei hakka. Aga kindlasti oleks see lapse jaoks võimalus suusatada.

3. Suusatama õpetab last tema vanem. See eeldab vanemalt soovi ja tahtmist ning varustuse olemasolu. Ma ise suur murdmaa sõber ei ole. See ei meeldi mulle. Olen käinud lapsena ühes pallimängu trennis ja nüüd täiskasvanuna tegelen sellega hobitasemel edasi. Olen lastelegi pallimängu õpetanud.

Mind õpetas lapsepõlves (murdmaa)suusatama ema. Isa mul spordiga ei tegelenud. Kas ma olen talle tänulik? Ei oskagi nüüd öelda. Aga eks sel ajal olid ka talved lumisemad ja suusatamine rahva seas rohkem au sees. “Suusabaasis on tantsupidu” laul on selle tõestuseks:)

Ma vihkasin koolis suusatamist, vihkan siiani. Kuskil 3-4 aastat tagasi üritasin Trummi suusakeskuses jälle algust teha – inimeste pahatahtlikkus ja irvitamine – ikka otsene näkku irvitamine ja “kildude” loopimine võttis igasuguse isu suusatada nüüd juba elu lõpuni ära. Kusjuures midagi väga hullu mul seal ei juhtunudki: ei osanud üle 25 aastase pausi lihtsalt suusaklambrit külmunud olekus sujuvalt ära võtta ja mäest alla suusatades lõpuks kukkusin, kui ühel “sõbralikul” kaaskodanikul lausa ila suust tilkus minu mäest alla laskmist silmadega õgides, et no kas kukub nüüd ometigi maha või ei. Kukkusingi. Ja enam iial suuski alla ei pane.

Inimesed sünnivad füsioloogiliste eeldustega erinevatele spordialadele. Mina olin juba kooliajal väga painduv ja tugevate käte ning õlgadega ja saalialad olid mulle viimane kui üks lihtsalt nuusata. Veel 50aastaseltki teen aeroobikas noorte tibidega samal tasemel ja sageli pareminigi keerulisemadki harjutused ära. Aga kergejõustikus olin klassi halvim, suusatamises ka. Mul oli ka kehalise õpetaja täielik õudusunenägu, seda tunnistavad kõik mu klassikaaslased praegu.

Ühesõnaga: kehalises tuleb arvestada lapse füsioloogiliste eeldustega. Minu keha ei ole loodud suusatamiseks, suusatamine on minu jaoks täielik piinamine. Las need põhjamaise kehaga inimesed suusatavad, kuid kõigilt seda nõuda ja eeldada ei tohiks.

#4130075:

#4130067:

Kuskil 3-4 aastat tagasi üritasin Trummi suusakeskuses jälle algust teha – inimeste pahatahtlikkus ja irvitamine – ikka otsene näkku irvitamine ja “kildude” loopimine võttis igasuguse isu suusatada nüüd juba elu lõpuni ära. Kusjuures midagi väga hullu mul seal ei juhtunudki: ei osanud üle 25 aastase pausi lihtsalt suusaklambrit külmunud olekus sujuvalt ära võtta ja mäest alla suusatades lõpuks kukkusin, kui ühel “sõbralikul” kaaskodanikul lausa ila suust tilkus minu mäest alla laskmist silmadega õgides, et no kas kukub nüüd ometigi maha või ei. Kukkusingi. Ja enam iial suuski alla ei pane.

Pigem on su probleem enesehinnangus. Olen ülekaaluline ja käin iga talv suusatamas, varustus on igivana, kukun tihti – ja pole iial tulnud selle peale, et põdeda, et keegi võiks viltu vaadata või “ila suust tilkuda”. Keegi ei sunni sind täiskasvanuna suusatama, aga lapsepõlv selleks ongi, et tutvuda paljude erinevate liikumiste ning teadustega, et osata teha valikuid, mis sobib ja mis mitte.

Jah, proovida loomulikult võiks, kuid antud teema pole ju proovimise kohta. Antud teema on selle kohta, kas nõuda suusatamisoskust või mitte.

Minu enesehinnangul pole häda midagi. Oli samuti väga raske alustada võimlemist koos 20aastaste tibidega trennis, olles sealjuures ka ülekaaluline. Kuna mul on looduslikud eeldused võimlemiseks olemas, siis elasin 3 kuud kriisi võimlemistrennis üle ja edasi läks kõik ainult ülihästi: kaal langes mühinal ja osavus kasvas iga kuuga.

Suusatamisest on mul sügav lapsepõlvetrauma kehalise tundidest, suusatamine ei sobi mulle, pole iial sobinud ja ei hakka iialgi sobima.

Minu jaoks on inimpiinajad need suusafanaatikud, kes on veendunud, et kui inimene on Eestis sündinud, järelikult suusatamine peab ta geenides olema. Ei ole. Maailmas on vähe asju, mida ma jälestan nii palju nagu suusatamist.

#4130092:

Siin lõunaosariikides on küll suusarahvas väga sõbralik ja tore, ei ole üldse vaja põdeda, kui kohe proff ei ole.

Nõmmel on kahjuks lademetes sügavalt matslikke Eesti mehi ja naisi. Pärast Trummil suusatamist vajuvad Sõõrikukohvikusse, kus nende metslastest lapsed röögivad ja jooksevad söögilaudade vahel, mõnu julgem trambib kahe jalaga söögilaua pealgi.

#4129720:

Palju see suusavarustus siis ikka maksab? Järelturult ja sugulastelt saab võileivahinnaga. Ärme kasvatame oma lastest äpusid.

Tänan, mäesuusavarustus on kõigil olemas.

#4129730:

Ma ei mõelnud kohe suusatrenni panemist. Kui koolis õpetaja viitsib kehalise tunnis suusatunni orgunnida-minugi pärast lasku aga käia. Mõtlesin seda, kas iga lapsevanem võiks võtta endale kohustuseks õpetada lapsele suusatamise algtõdesid ja veeta temaga talvel puhkepäevad suusarajal ning teda õpetada.

Mida sa jaurad? Kas sina nagu tõemeeli mõtlesid, et kui sulle siin Perekoolis vastatakse, et “Jaa, lapsele suusatamise õpetamine on kohustuslik!”, siis hakkavadki sinul käima ukse taga mingisugused inspektorid, kes kontrollivad järele, kas sa ikka õpetad oma lastele suusatamist, ja kui sa seda ei tee, järgnevad sanktsioonid?

Põhimõtteliselt ei ole kohustuslik mitte miski. Sa pead vanemana oma last normaalselt toitma ja katma ning võimaldama tal koolis käia – need on kohustused. Aga see, kas laps peaks suusatama õppima, on ju loomulikult iga pere enda otsustada. Mina sain su teemast algul nii aru, et sa küsid, kas koolides peaks olema suusaõpe. Sest ilmselgelt keegi ju kodus niisugust asja kohustuslikuks ei tee ega saagi teha. Nüüd aga täpsustad, et sa mõtlesid just nimelt kodupoolset õpetamist.

Ilmselgelt on niisugused asjad iga pere enda otsustada. Näiteks mina pean oma isiklike laste puhul suusatamisoskust vajalikuks, aga sina ei pea – noh ja mis sellest nüüd järeldama peaks?

#4130226:

Jah, võiks osata nii murdmaa suusatamist kui ka mäesuusatamist ja uisutamist. Väga toredad talvespordialad kõik! Saab midagi teha õues teha talvel ka, muidu ainult siseruumides olemine. Väljas jalutamine on laste-noorte jaoks ju eriti out. Väiksemad muidugi möllavad lumes niisama ka, aga teismelised mitte. Kui uisutamine selge, siis saab näit. ka hokit mängida.

heh, minu gümnasist (ja paljud tema klassikaaslased) käivad nimelt kohustusliku suusatamise raames jalutamas … kuna nad saavad ise valida, millal ja kus “suusatamas” käivad (peavad õpsile saatma vaid mingi äpiga tehtud tõendusmaterjali läbitud distantsi kohta), siis lihtsalt lähevadki ja jalutavad need suusarajad läbi 🙂

Tegelikult ei ole tänapäeva inimesel üldse mingeid oskusi vaja. Koolist veetakse niikuinii läbi, oskad sa lugeda ja arvutada või ei. Emme topib putru suhu keskeani ja vaimselt häiritud maimukese mureks on ainult laikide arv ühismeedias.

Just nimelt suusatamisoskusest ei sõltu Eesti kliimas midagi. Ujumisoskus on oluline ja võib päästa su elu, jalgrattasõiduoskus võimaldab rohkem iseseisvust (nt paljudes riikides on olemas eraldi jalgrattasõidu kursused radikaalsetest islamimaadest saabunud naispõgenikele, kel seal sihuke pühaduseteotus keelatud). Kunagi vbl olid tõesti ajad, kus kodutalust sai suuskadega talvel kooli sõita, aga tänapäeval sellist asja vaevalt keegi veel harrastab.

Rolli mängib ka see, et Veerpalu&Co juba mõni aeg tagasi Eesti suusaspordi kolinal veega alla lasi. Nüüd pole see ka enam mingi rahvussport, mida hambad ristis punnitama peaks, et end mingi põhjamaana tõestada.

Seega on tegu tavalise hobispordialaga nagu iga teine. Olen seisukohal, et kui kool soovib lapsi suusatama kehalise tunnis, siis muretsegu ka ise varustus. Korvpalle, jalgpalle, kitsehüppe pukke ja kõrgushüppe matte ei eelda ju keegi, et lapsed peaks ise muretsema. Samuti ei nõuta tavalistes koolides, et peaks mängima tennist, tegema lohesurfi, golfikeppe ostma jm varustusega spordialasid. Uisulaenutus on iga liuvälja ääres olemas, pangu siis parkmetsadesse suusaradade äärde ka suusalaenutus püsti. Aga see muidugi pole kasumlik, sest lumi tuleb nädalakeseks maha, siis on kaks nädalat jälle pori jne jne. Loomulikult võib igaüks ise oma lapsi suunata kuhu spordiala juurde iganes. Aga see kollektiivne pressing, et iga pere peab lapsele suusavarustuse orgunnima nende paari suusatunni pärast talvel on ülinõme. Mul nt ei ole sugulasi, kel mingeid laste suuski oleks. Ma ei tea sellest midagi, pole aimugi, mis sorti asju kuskilt järelturult osta. Keegi minu tutvusringkonnast ei huvitu suusatamisest, välja arvatud üks kolleeg, kes 10 a tagasi tundis suusarajal seljas raksu, jalad kadusid alt ja viidi kiirabiga minema.

Õnneks ma elan praegu ühes vähe soojemas riigis, kus suusahuvilised sõidavad kuhugi mäe otsa ja ülejäänud inimesed jäetakse rahule.

Mis puutub suusatreeneritesse, siis millegipärast on mulle jäänud nende sõnavõttude põhjal mulje neist kui kõige nõmedamatest tüüpidest üldse. Kunagi mingi vanamees vingus telekas, et lapsed on kõik laisad ja saamatud tänapäeval, tema, õilishing, siis trennis kasvatab inimesi neist. Jajah.

#4130587:

Kunagi mingi vanamees vingus telekas, et lapsed on kõik laisad ja saamatud tänapäeval, tema, õilishing, siis trennis kasvatab inimesi neist. Jajah.

Kahjuks nii ju ongi. Sinu enda vinguv postitus on selle väite parim tõestus. Kui vanem kodus niimoodi viriseb, siis ega need lapsedki paremad saa välja tulla.

#4130852:

Ma muideks kodus ei virise, ainult perekoolis. Mis sa ise siin võõraste laste kohta vingud, mine suusatama või midagi.

Mina pole sõnagi vingunud ei omade ega võõraste kohta. Avaldasin vaid arvamust, et suusatamine, nagu muudki erinevad liikumisviisid, on kasulik oskus ning koolis selle algteadmiste andmine on õige koht.

Suusafoobikutele soovitaks ka ikka korraks minna mõnda lumeparki ja laenutada mäesuusavarustus tunniks, saab ära proovida. See on hoopis midagi muud kui lageda maa peal nühkida murdmaad.

Laenutasin kaheks tunniks, hullem kui lageda maa peal suusatamine. Polnud isegi esimene kord mäel, lumelauaga sõita meeldib.

Ma arvan murdmaa suusatamine oleks palju nauditavam, kui oleks õige varustus. Laenutustes on tavaliselt korralikult ära trööbatud.

Kooliajal maakohas mingit laenamise võimalust ei olnud ja nii 11 aastat ühtede ja samade suuskadega sõidetud sai (esimeses klassis olid mingid lastekad, mis rihmadega kinni käisid). Saapad olid suuruses 36 ja kui need väikseks jäid osteti juba suurus 40. Õnneks ma väga pikk ei ole ja olin lõpuks suuskadega sama pikk, õde minust tunduvalt pikem, tal nii ei vedanud.

#4130996:

Eeehm… halloo? Just ju vingusid kaasa, et lapsed on jah laisad ja saamatud.

Ei vingunud. Nentisin fakti. Täiesti erinevad asjad.