Vihkasin suusatamist lapsena ja ei salli seda ka nüüd. Kooli ajal tegin hädapärast kuidagi ära kohustuslikud asjad.
Samal ajal ma olin väga hea uisutaja, see mulle meeldis. Sõitsin küll edaspidi ja tagurpidi, tegin isegi kergemaid piruette. Meil oli uisuplats kodu lähedal ja seal rassisin igal vabal hetkel. Kas keegi seda arvesse võttis koolis? Oh ei, ainult iriseti, et peab suusatama ja kuidas ma küll nii õudselt ebasportlik olen. See ainult suurendas mu viha suusatamise vastu.
Kõik spordialad ei sobi ja ei meeldi kõigile samamoodi, mu meelest on jabur mingit ühte asja peale suruda, eriti kui see on nii ebavajalik oskus kui suusatamine. Ujumisest saan veel aru, et inimene võiks teada mingeid elementaarseid nippe, kuidas vee peal püsida, aga suusatamisega ei ole elus reaalselt küll mitte midagi peale hakata, et seda kindlasti kõik peaksid oskama ja armastama. Niisugune sunniviisiline pressimine võib hoopis tappa igasuguse soovi teha mingit tervisesporti.
Liikumisviisidest meeldib mulle ka väga rattaga sõitmine, jooksmist ei salli. Mis meil on kooliprogrammis, kas rattasõit või jooksmine? Jälle paha õpilane, kuidas siis ei meeldi joosta… Palliviset käis meil kooli staadionil õpetamas füüsikaõpetaja. No seda teooriat oli huvitav kuulata, aga ma ei hakanud seetõttu palli kuigi palju paremini viskama, kuna olin teistest palju väiksem ja normid olid minu jaoks sobimatud nagunii. Normid vanuse järgi, mitte kasvu ega kehakaalu järgi, mis on absurdne. Kahjuks on koolides siiamaani normid ja need on vanuse järgi. Ajuvaba.