Teema: kas lapse klassikaaslased teid teretavad

jah, ütlevad, need, kellega rohkem suhtleb, tulevad tänaval kohtudes juttugi ajama 😉 lapsed vanuses 11-12.

viimasele kirjutajal,nii ongi, see on kurb aga tõsi.
Ma ei tea, kuidas vanemaid panna sellega tegeleda, kal paljud täiskasvanud on nagu maeiteamismetslased.

Tere, aitäh, palun, head aega on ikka täiesti elementaarne.
Ok, teismelistel oma eluvaluga nii palju tegemist, et ei suuda aga no nooremad lapsed ja noorukid ning lapsevanemad.

Lastel ei ole tänapäeval viisakust? Naljanumber!
Kuidas saavad lapsed viisakad olla, kui meil on terve generatsioon eestlasi kes tere ei ütle.
Minu jaoks on elementaarne, et näiteks lasteaeda minnes teretan kõiki vanemaid, ka neid kes ei käi minu lapsega ühes rühmas. Sellele terele saan väga üksikud vastused, tavaliselt lihtsalt mühatatakse või keeratakse nägu ära. Ka käituvad nii ka need vanemad kellega laps on ühes rühmas.
Muidugi on ka teretajaid aga ikka väga palju on selliseid mühatajaid.
Mina olen just märganud, et lapsed on palju, palju viisakamad kui täiskasvanud.
Mul on selline tunne, et inimesed enam ei märkagi kui ebaviisakad nad on. Kõik inimesed, kes on mingi aeg Eestist eemal elanud siis siia tulles on esimene asi mida märgatakse, et inimesed on ebaviisakad, ei tule siit ei tere ega head aega. Atäh ja palun on suured haruldused.
Meil käib ka palju lapsi külas kogu aeg, kui tunned et laps käitub ebaviisakalt siis tuleb talle seda öelda. Nende seljataga pole ju mõtet sellepärast vinguda. Samas tuleb ka oma kodus omad reeglid kehtestada, kui ikka ei meeldi, et lapsed nii kaua külas on siis saadad nad koju. See väga pikalt külas olemine ei ole ju laste viga, paljud lapsed ongi terved pikad päevad üksi kodus ja keegi nende järgi ei vaata.
Meil on ka ikka paar last siin tihti külas kelle vanemad on kella 7-8 õhtul tööl ja laps ongi kogu aeg üksi. Nad on ikka päris õnnetud.
Mina ütlen alati oma laste sõpradele tere ja kui vastu ei ütle, siis ütlen jälle, kui ikka ei vasta siis ütlen nimeliselt ja siis laps hakkab naerma ja vastab \”tere\”. Järgmine kord juba tuleb ütleb ise.
Ma olen küll võõrastele lastele öeldnud, et ei ole viisakas ilma luba küsimata külmkapi kallale minna, olen öelnud, et aitäh tuleb öelda jne. jne.
Lapsed on ju nii toredad, nad kuulavad ja õpivad ju kogu aeg. Tulebki neid suunata ja kasvatada. Siis loodetavasti järgmine põlvkond kasvab meil viisakaid eestlasi:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu jaoks on elementaarne, et näiteks lasteaeda minnes teretan kõiki vanemaid, ka neid kes ei käi minu lapsega ühes rühmas. [/tsitaat]
Minu jaoks on täiesti ahistav, kui mingi võõras hakkab nõudma, et ma teda teretaksin nagu tuttavat. Ok, üks asi on ametlikes kohtades ruumi sisenedes, kuid kui keegi mulle lasteaias oleks sedasi \”tere\” öelnud, et too vanem isegi mu lapsega ühes rühmas ei käi, siis ärritaks küll. Kust võtab mingi võõras tegelane endale õiguse segada minu mõtteid? Sama kehtib siis igasuguste jaburate bussipeatuses vestlust arendada üritavate ja muude ilmselgelt ennast liiga pealepressivate aktivistide kohta.

Tuttavatele loomulikult ütlen, kui ma neid märkama peaksin, kuid mind üldse ei häiri, kui keegi ütlemata jätab. Küllap tal oli pea pulki täis või mõte parajasti pooleli. Ei kõnni ju tänaval mõttega, et \”oh, vahin ringi, äkki jalutab mõni tuttava vastu, kellele saab \”tere\” öelda\”.

mul on vist küll pojaga vedanud. pole ta kunagi häbenenud ja ka 21 aaastasena kui koju tuleb koos sõpradega, tuleb ka kallistab mind:)

Vahva! Selgub, et ma sain eile siin oma esimese \”põhja miinustatud\” postituse kätte. Jah, minu meelest on see absurdne ja silmakirjalik, kui tehakse nägu nagu suhtleks. Mis see suvalisele lasteaias vastu jalutava inimese teretamine muud on? Reaalset suhtlust sellele ju ei järgne.

Teisalt olen ma mitu korda mõelnud siinsamas perekoolis, et miks näiteks kutsutakse sünnipäevale neid, kes sind ei tunnegi? Ehk kõik need kümned ja kümned teemad \”mida kinkida X-aastasele lapsele?\” Kui sina ja sinu laps tunnete seda teist, kelle sünnipäevale ta kutsutud on, siis teate te ju ka tema hobisid, maitseeelistusi, lemmikvärve ja silmi särama panevaid tegemisi. Siis ei ole ju keeruline kingitust teha?

Ehk ühest küljest peaks kõik kõikidele \”tere\” ütlema ja muidu viisakalt suhtlema, kuid see ei ole üldse oluline, et sa oma vestluspartnerit tunneksid ja tajuda suudaksid? Mida me siis lõppeks kasvatame neis lastes? Kas see on ikka viisakus või on pigem pinnapealsus ja teisest möödavaatamine? Kumb on olulisem, kas pidev pinnapealne kohalolek, et näeks kõiki teretada ja vajadusel \”small talki\” ajada või sügavamad sõprused, suuremad tunded ja eneseleidmine, mis aitaks neil noortel ka sisemiselt suuremaks kasvada? Kas mul (või kellelgi teisel) on ikka õigust nõuda, et oma nutitelefonist juturaamatut lugev laps (minu lapse ja tema sõprade seas üsna levinud tegevus) vastu tulles pea tõstaks ning mind teretaks? ise sealjuures keskendumisest välja tulles ja järge kaotades?

Ok, kogun teise põhja miinustatud vastuse veel, kuid tõesti, ühiskonnas, kus kõik on niigi pinnapealne ning lastel tihtilugu keskendumisega probleeme, ei peaks vanemad inimesed seda pinnapealsust veelgi süvendama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Ei saa vastamata jätta aga ise olen tihti võhivõõraid inimesi teretanud, kui nemad mule tere ütlevad, lihtsal põhjusel et nii on viisakas. kombed, eks ole.[/tsitaat]
Jah, loomulikult ütlen ise ka \”tere\” vastu. Rõhk sõnal \”vastu\”. Eks see teretab esimesena, kes esimesena ära tunneb või kel bravuurselt öeldes p… suurema leegiga põleb. Ja sellega tulekski arvestada, et kui tahad teretada, lase käia, kuid ole valmis, et iga kord ei pruugi suures kiirustamises ja pea pulki täis olekus vastutulija teretust märgata ning jalutab tuimalt edasi. See ei ole ebaviisakus ega solvang sinu suunas. Või noh, kui seda seisu ebaviisakuseks lugeda, siis on ikka jube raske elada. Lähedast sõpra saad hiljem norida, et näe tulid vastu, ei teinud väljagi ja võõrama inimesega on mõistlik kehitada õlgu.

Minnes teemasse tagasi: lapse sõbrad on mu lapse sõbrad, mitte minu omad. Nendega mul norimisõigus puudub ja ainus, mida teha saaks on mainida lapsele, et näe, kohtasin seda või toda inimest tänaval aga ta ei pannud mind vist tähele. Eks tema peab siis juba ise teadma, kui head sõbrad nad on ja kas mainib ära või mitte.

Ja jällegi – nad on minu lapse sõbrad, mitte minu omad. Ma ei pea eeldama neilt teretamist. Kui ma tahan, teretan ise ning ¨eff oleks, kui saaks \”tere\” vastu, kuid mitte midagi ei lähe katki, kui tal selleks mahti või õiget keskendumisastet pole.

Minul on vahel hirmus häbi, sest avastan, et mu lapsed ei oska mõnes olukorras samuti ei tänada ega teretada. Mul jääb selle peale lihtsalt suu lahti – no õpetame kodus kogu aeg viisakat käitumist ja ka ise täname ja teretame.

Nii et palun ärge eeldage automaatselt, et vanemad ei pööra viisakusele tähelepanu ja ei õpeta kodus lapsi. Kuidagi lihtsalt kukub nii välja, et lapsed ei pea seda nii oluliseks. Kuigi ma ei saa aru, kuidas nii saab.