Mul on kodus 9 aastane tüdruk, kellel riided teevad haiget. Kohutav. Ostan number suuremad riided, siis need venitatakse välja et oleks hea. Üleöö jäävad riided väikeseks. Karjub ja aeleb maas enne kodust välja minekut. Kihiti riietus ei tule ka kõnealla. See on katastroof,kui palun pusa või kampsuni jope alla panna. Lootsin et see on hetkeline trots, aga see trall on kestnud juba 3 aastat. Pigem nagu süveneb mitte ei laabu. Kas keegi oskab öelda, kas psühholoogi juurde sellise murega võetakse vastu või mida peaks ette võtma. See on minu närvid läbi söönud ja näen et laps ei oska ka hakkama saada sellega. Minu jutust, et riided ei tee haiget ja su peas on mõtted et riided valutavad. See ei mõju.
+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 01:22; 06.01 08:32; 06.01 15:14; 08.01 13:57;
Ülitundliku nahaga inimenesel ongi üks osa kangaid tulivalusad. Ära iial osta talle riiet, mida ta pole ise käega katsunud. Mis tähendab sinu närvid on läbi? Laps ju kannatab? Mis sinu närvid? Laps peab eluaeg selle ülitundlikusega elama. Raske on siis lasta riiet lapsel katsuda, et ta teaks, kas talle sobib või mitte. Ega siin muud pole soovidagi, et sa ise kogeks enda peal ära selle, mis tähendab kui riided sõna otseses mõttes lõiguvad nahka. Ja tuleb valida riided, mis on kehale sobivad.
Kas ta poes endale ise sobivast materjalist asju ei saaks proovida? Minul on atoopik ja riided peavad olema väga pehmest materjalist, muidu ärritavad nahka.
Kõige imelikum ongi see, et ta proovib ise poes riideid. Ma ei julge talle viimased paar aastat üksi riideid osta. Alati on ta kaasas ja proovib. Aga koju jõudes enam see riie ei sobi ja valutab.
+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 01:22; 06.01 08:32; 06.01 15:14; 08.01 13:57;
Kas naha kuivusega ei või probleeme olla? Mu omal oli mingil ajal probleem, et käed, eriti peopesed ja sõrmede vahed ei tohtinud millegi vastu puutuda, käis sõrmed harali. Ainult vees leotamine aitas, käiski ühest tualetist teise juurde käsi leotamas. Siis lõpetas maaliringis käimise ära ja hakkas käsi kreemitama ja mure kadus. Mul on muidugi vana allergik, aga peale vaadates küll aru polnd saada, et kätel midagi valesti oleks, et punetaks või kestendaks vms.
Olen ise olnud selline laps-teismeline. Mingit nahaprobleemi ei olnud, mure on tõepoolest psühholoogiline.
Ega ma seda tagantjärgi täpselt seletada ei oska- lihtsalt vastik tunne on. Eriti hull oli/on kihiline riietus. Kui kampsuni alla kästi särk või pükste alla sukkpüksid panna oli tunne, nagu oleksin liikumisvõimetu lumememm ja kakkusin salaja koolis alumisi riideid ära. Vastik, ebamugav, “väike” tunne, kuigi riided polnud väiksed. Venitasin samuti riideid.
Ka nüüd, täiskasvanuna, vihkan kihilist riietust. Valin asju hoolikalt- välistatud on luku kurgu alla kinnitõmbamine, salli ümber kaela panemine, alussärgid ja sukkpüksid pükste all. Sokid peavad olema väga napid ja õhukesed, kindlasti mitte üle pahkluu, pesu ülinapp ja õmblusteta. Riided võivad olla liibuvad aga seal all ei tohi olla midagi peale aluspesu. Mütsi ei kanna kunagi- äärmisel juhul avar kapuuts. Garderoob on mul muidugi ülisuur- iga ilma jaoks midagi, et jumala eest mingeid kihte ei peaks selga panema.
Psühholoogiga võib muidugi rääkida. Saan aru, et laps ei saa poolpaljalt ringi käia aga ehk oskab psühholoog seletada ja õpetada, kuidas see vastik “valus” tunne kaoks.
+14
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 10:12; 06.01 18:13;
See on päris huvitav lugemine. Kas teemaalgataja lapsel on äkki veel millegi puudutamisega probleeme? Artiklis on välja toodud söök ja mustus, kas laps neile reageerib tavaliselt?
Nõuanded on seal ka päris head.
Teie juttu lugedes tuleb täpselt minu laps silme ette. Kas siiani ajab närvi riietumine? Kas te kuskilt abi palusite?
Lisan veel… Mina lapsena maas ei karjunud, aga ma olingi üldiselt selline leplik laps või õigemini kannatasin omaette ja ei saanud aru, miks ema mulle sellist õudust, nagu t-särk kampsuni all, selga tahab suruda. Ja siis riietusin salaja ümber. Sain pahandada ka vahel, aga mõistan nüüd oma vanemaid, ega nemadki teadnud mida ma tunnen või et ma lihtsalt ei aja jonni.
Eks mul oli mingil moel ka kehataju häired ja paks olemise hirm- olin kindel, et sukkpüksid teksade all lisab mulle 10 kg ja puusale 10 cm juurde. See hirm algas mul kuskil 10 a.
Abi ma kuskilt ei otsinud, 90ndatel seda vist nagunii poleks saanud.
Täiskasvanuna on rohkem valikuvabadust ja enesega hakkamasaamist- ilusad riided mulle väga meeldivad, aga mantlihõlmad on mul alailma lahti ja paksud froteesokid tõstavad kuklakarvad püsti.
Eks see mu kiiksuks jääbki aga elamist ei sega. Nagu eelnevad kommenteerijad on soovitanud- muidugi tuleb välja selgitada, ega tegu pole mingi nahaprobleemiga. Ja kui ei ole, siis loodetavasti psühholoog aitab.
+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 10:12; 06.01 18:13;
Minul on selline 10-aastane tüdruk kodus. Ajast, mil ta endast teadlikuks sai, on tal see teema olnud. Ja ei ole seotud nahaga. Oleme käinud psühhiaatri juures juba enne kooli, sedt tal on muid veidrusi veel, saime teada, et on autismispekttihäire, aga kuna on norm intellektiga (koolis viieline), siis diagnoosimisest mingit kasu pole ja keegi eriti aidata ei oska???? Meil on kõige hullem siis, kui on kella peale minek. Ükskõik kui varakult või pehmelt valmistuda, ikka võvad riided probleemi tekitada. Ei aita see kui ise valib ja osta, ei oska mina ka eriti ette ennustada, mis võiks probleemi tekitada. Lasteaias oli periood, kus nõustus kandma ainult võimlemistrikood. Õpetaja võttis rahulikult õnneks. Ühel hommikul läks see üle ja pöördus vastupidiseks – seda trikood ta edaspidi vihkas. Tal on sama probleem ka jalanõudega ja söögiga
+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 22:21; 07.01 21:54;
Mul endal on ka kunagi midagi sarnast olnud. Varem lapsed vist varjasid oma tundeid vanemate eest ja kannatasid ära. Ei kannata siiani kihilist riietust, kõrgeid kaeluseid, mida ema fännas. Ei meeldi, kui värvel ulatub täpselt vöökohta, peab olema nõks allpool. Puuvillaseid aluspükse ei suuda kanda. Püksid peavad olema maksimaalselt õhukesed, et ma neid ei tunneks. Lapsepõlvest meenub ka riiete venitamist ja salaja sellepärast tigetsemist, et mingi asi on mu keha ümber valesti.
Mul on 9a laps, kel aeg-ajalt erinevaid mõne aja móódudes üle minevaid probleeme keha tajus. Geeni viga on. Ta räägib mulle ise oma tunnetest ja palun ka ise tal rääkida, helgetel hetkedel muidugi. Kui probleem on üleval, aitab vaid aeg. Sinu lapse näitel ma küsiks usalduslikul hetkel, mis tunne sellega (riideesemega) on, mis konkreetselt segab. Avatud küsimuste ja aktiivse kuulamisega ta ehk räägib, kuidas, miks ja mismoodi see väljendub. Laps on ju hädas. Olen õpetanud ühe pigem küll ärevikele abiks oleva lause- see on ainult tunne. See on paha tunne, aga see läheb mööda.
Psühholoog / psühhiaater võiks abiks olla küll kui füüsilised vaevused välistatud.
Mul oli pojal ka sellises vanuses paar aastat sedasi. Nüüd hakkasin mõtlema ja pole ammu täheldanud, ju siis kasvas välja. Tema küll valu ei kaevanud, aga ütles et t-särgid poovad (täiesti parajas suuruses ja suure kaelaauguga), muudkui kakkus ja venitas kaelust ja tegi selliseid vingerdavaid liigutusi. Jumala eest, kui salli üritasin kaela panna. Ühte t-särki, millel rinnal oli õmblus, keeldus selga panemast. Kusjuures mul endal on ka – mina näiteks ei salli sokke (kodus alati paljajalu, väljas kandmiseks üksikud aktsepteeritavad sokid) ning teatud materjalist riideid – kui poes pihku selline pihku jääb, saan külmavärinad. Eriti õudsed on tavalised puuvillased sokid, mis on just pesust tulnud ja sellised kuivad ja karedad – fuhh, ma ei saa katsudagi neid. Igatahes ma saan aru mis su laps tunneb ja ma ei usu, et keegi rääkimisega sellist asja leevendada saab. Kuna eeldan, et midagi peab su laps seljas kandma, siis vaatagi üle, mis materjalist ja mis koostisega tema lemmikud on ja osta täpselt samasugusest materjalist. Pesupulbreid katseta – minu puhul jälle see ka, et mõni jätab riided vastikult kuivaks ja karedaks.
Mina kui ülitundliku lapse ema arvan, et lõpeta lapsega riiete üle kaklemine – laps tajub praegu juba ette sinu vastuseisu ja -meelsust ja on pidevas võitlusolukorras riietudes. Kui järgmine kord riiete pärast undama hakkab, siis ütle hoopis, et saad aru, et tal on nende riietega väga halb olla, olgu laps hea ja valigu ise mingid muud riided kapist, millega pole paha. Tean ka seda, kui ärritav on – eriti, kui on kiire – lapsega mingit absurdset vestlust pidada teemal, kas igati parajas suuruses dressikas, mis eile alles rõõmsalt seljas oli, saab olla üleöö “niiiiii kitsaks, et pigistab igalt poolt!!!!” jäänud – aga ega vastuärritumine mitte iialgi ei aita. Laps ei aja tegelikult jonni, tema jaoks on see ebamugavus tõeline, olgu siis psühholoogiline või tegelik.
Mul tütar selline, hetkel 12.aastane. Juba pisikesest peale ei kannatanud väga sokke, need pidid olema eriliselt pehmed ja õmblusteta jne. Esimesel võimalusel kadusid sokid jalast. Sukkpüksid vastunäidustatud siiamaani. Riided ka peavad olema täpselt just sellised nagu vaja ja millised need õiged on, tunneb ta ainult ise. Kui on veidigi ebamugav miski, siis niheleb ja sügeleb ja ajab kõik ülejäänud närvi 🙂
Ma ei tea küll, kas teemaalgataja vaidleb või sunnib oma last, aga minu lapsel on küll sügavalt ükskõik kui tal see visklemise ja karjumise hoog peal on (ja see ei ole “nii kitsas ja pigistab igalt poolt” vingerdamine) kas ma midagi räägin või mitte. Minu lapse puhul on asi pigem selles, kas ja kuidas laps suudab oma tundeid ja tunnete väljendamist kontrollida. Oleme seda proovinud harjutada. Näiteks on kokkulepe, et ma ei tohi temaga rääkida kui ta juukseid kammib. Või ta proovib ära tunda, millal hakkab närvi minema ja siis ütleb ruttu selle välja. Mõnikord aitab siis kallistamine ja hästi aeglaselt hingamine. Aga mõnikord ei aita midagi???? Eriti siis kui närvi läheb mingi uue või ootamatult varem tavalise situatsiooni peale. Näiteks tundub talle ühel õhtul, et kõik kodupüksid on lühikeseks jäänud. No igatahes. Kõige vähem aitab rääkimine või sõnastamine, rääkida saab pool tundi hiljem kui see hoog hakkab üle minema. Aga eks iga laps on erinev ja iga pere kogemus ka.
+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 22:21; 07.01 21:54;
Meie ülitundlikul lapsel teevad juba aastaid riided haiget, poovad, ajavad sügelema…
Kui hakkasime seda märkama, siis lasin lapsel endal riideid valida, sokke ja aluspesu kandis tagurpidi, et õmbluseid ei tunneks, sildid lõikasime kõik riietelt ära, lukkudega dressikatel, jopedel vaatasime, et kaelaava jääks piisavalt lai jne..
Kõige tähtsam on ise rahulik olla ja lapsele öelda, et ma saan aru või mõistan kui ebamugav see olla võib… Näidata igati, et mõistad.
Õppisime ka seda, et kui on kuskile minek, siis on hea, kui juba varakult ennem kodust väljumist sobivad riided selga saab. Kiirustades lööb tundlikkus ärevusega veel rohkem välja ja siis ei aita lohutamine ka. Riided teevad siis lihtsalt füüsilist valu ja see on päriselt nii.
Ajapikku on meie poisil juba märgatavalt paremaks läinud.
Sellisele lapsele vaataks riided taaskasutusest ja kodus kasutajs vaid looduslikke pesuvahendeid. Olles poes töötanud, tean, millise kermiahaisu ja värvilõhnaga on uued riided vahetult peale pakendist võtmist. Enne müüki panekut, pannakse isegi stangedele tuulduma.
Mul endal on ka kunagi midagi sarnast olnud. Varem lapsed vist varjasid oma tundeid vanemate eest ja kannatasid ära. Ei kannata siiani kihilist riietust, kõrgeid kaeluseid, mida ema fännas. Ei meeldi, kui värvel ulatub täpselt vöökohta, peab olema nõks allpool. Puuvillaseid aluspükse ei suuda kanda. Püksid peavad olema maksimaalselt õhukesed, et ma neid ei tunneks. Lapsepõlvest meenub ka riiete venitamist ja salaja sellepärast tigetsemist, et mingi asi on mu keha ümber valesti.
Kannatasid ära? Kes siis peab ära kannatama? Vanemad? Kui probleem on psühholoogiline, mitte mingi riietusese ei tekita päriselt valu, siis peabki ära kannatama. Või käigu siis alasti. See on jälle mingi esimese maailma probleem neile, kel on palju aega ja raha, et poes traavida. Kui ei ole, siis ei ole, tuleb selga panna need asjad, mis on. Lihtne.
