Esileht Pereelu ja suhted Kas lapse vanaema ja õde peaks saama teada oma sugulase olemasolust?

Näitan 27 postitust - vahemik 61 kuni 87 (kokku 87 )

Teema: Kas lapse vanaema ja õde peaks saama teada oma sugulase olemasolust?

Postitas:
Kägu

Poisile esialgu ei räägiks. Sugulastele saadaks väga neutraalse sõnumi, ütlesks selgelt, et ei oota neilt mudagi, aga nad peavad teadma.
Mina sain oma poolõdedest teada 35-aastaselt politseilt muuseas, kui too haiglas surma vaakus. Suhtlema ei hakanud, see väike mokaotsast teade oli suti ootamatu.
Täiskasvsnud inimesed ei oska nüüd nii elada, et lastele muudkui valetatakse ja varjatskse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei räägiks. Lapsel on parem kui tal polegi kontakti perega, kus teda ei taheta.

Räägiks. Lapsel on õigus teada ja see, mida ta selle teadmisega pihta hakkab on tema asi. Mina näiteks tahaks küll teada.

Kui sa ei räägi, aga laps kunagi ikkagi tõe teada saab, siis riskid sellega, et ta vihkab sind elu lõpuni. Sinu vaikimine on puhtalt isekas tegu.

Vastused võivad olla nii ja naa. Kui saab teada, võib vihata, ja kui ei saa teada, võib samuti vihata. Mõlematpidi on raske teada kui sind pole tahetud.
Mul on tuttav, ca 45 vana mees. Viimase hetke pakkumine, ema oli teda sünnitades ligi 40 ja kasvatas teda terve elu üksi. Oma isa näinud pole ega tea temast midagi. On emalt küsinud, ema ei vasta. Aga võib ju olla, et emal pole midagi, mille üle uhke olla. Võib-olla on tegu mingi kunagise kolhoosiesimehe sohilapsega või siis oli see autor mingi suvaline küla joodik või näiteks ema õe mees. Ütleb, et tahaks teada, aga samas mida selle infoga peale hakata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah laps võiks teada oma lähimaid sugulasi. Vähemalt nimesid, kui suhelda ei taha. Ja need võiks ka tema olemasolust teadlikud olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Peaks teadma juba sellepärast, et ei looks intiimsuhet oma sugulasega või siis tema järglased ei abielluks oma sugulasega. Kui ta on ka sünnidokumendil isa, siis tuleb see ükskord välja nagunii.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole need sugulased küll huvitatud mingi võõra poisiga tutvumisest. Kui lähed selle jutuga, et näe, vanaema, see on sinu pojapoeg, siis mitte ei võeta seda last avasüli vastu, vaid hakatakse sind valetamises süüdistama.

Tead, kõik sõltub ikkagi konkreetsetest inimestest. Me ei tea ju, võibolla on see vanaema ühe uue lapselapse üle väga rõõmus. Ja poolõed/vennad võtavad tavaliselt uustulnuka kiiresti omaks, sest noored on palju avatumad. Noored ei loe raha ega mõtle, et nüüd jääb mulle väiksem pärandiosa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole need sugulased küll huvitatud mingi võõra poisiga tutvumisest. Kui lähed selle jutuga, et näe, vanaema, see on sinu pojapoeg, siis mitte ei võeta seda last avasüli vastu, vaid hakatakse sind valetamises süüdistama.

Tead, kõik sõltub ikkagi konkreetsetest inimestest. Me ei tea ju, võibolla on see vanaema ühe uue lapselapse üle väga rõõmus. Ja poolõed/vennad võtavad tavaliselt uustulnuka kiiresti omaks, sest noored on palju avatumad. Noored ei loe raha ega mõtle, et nüüd jääb mulle väiksem pärandiosa.

Noored võib-olla jaa, aga need vanemad, kellel on, mida pärandada, need hoiavad oma pere varast ikka väga kinni ega lase võõraid sisse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on laps kes on 15. Ta ei tea oma isast ja isapoolsetest sugulastest mitte midagi.

Sama on siis selle rongaisa tütrega. Ka talle pole räägitud, et tal on poolõde.

Ma tahaks nii väga lapse isa emale öelda, et tal on pojapoeg.

Kumb sul siis on tütar või poeg? Lapse isa tütrele poolõde ja lapse vanaemale pojapoeg?

Tal ongi kõik segi nagu puder ja kapsad, lapse isa läks ka tema sõnul oma mehest lahku 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind ennast ei huvitaks küll oma isa lapsed, kellega mul pole sama ema ja kellega ma pole koos kasvanud ja pere olnud.
Mul on paar sõbrannat, kes ei tunne oma isasid, kuid nende isade erinevad sugulased on kontakti otsinud. Ja minu sõbrannad on ka ütelnud, et tõesti ei huvita ja on need kontaktiotsingud ka pikalt saatnud või reageerimata jätnud.

Liiga romantiliseks üritatakse seesugused suhteid mõtelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav, et see ei ole mitte esimene ega teine selline teema siin, kus naine oma ainuprojektina sünnitatud last 10+ aastat hiljem mehe perele tutvustama tahab minna. Näitab selgelt ära, millised ussid on naised. Pole suutnud eluga edasi minna ja ainuke mõte on, kuidas saaks mehele veel aastaid või aastakümneid hiljemgi s.tta keerata, sest muud eesmärki sellel surkimisel nii palju aastaid hiljem olla ei saa. Selge on see, et sellest ei võida keegi midagi, ainult ennast saab lolliks teha.

Kuidas see ainuprojektina lapse saamine käib? Ma, vanamoodne inimene, arvasin seni, et ikka meest on ka vaja…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

võid ju rääkida kui laps on täisealine ja las otsustab ise mida teha. kuigi selle aja peale võib vanaema olla surnud. sellest oleks kahju, kui ta oleks tahtnud ka lapsega tuttavaks saada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapse isa ei huvita see laps ja sellepärast ei ole ta oma emale rääkinud ka, et tal on lapselaps kuskil. Sama on siis selle rongaisa tütrega. Ka talle pole räägitud, et tal on
poolõde .

Ma tahaks nii väga lapse isa emale öelda, et tal on pojapoeg .

Mäh?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei tahaks oma isa sohilapsi tunda. Vanaemana ehk, kui mul veel lapselapsi ei ole. Oleneb ka suhetest pojaga.
Nõme on 15a hiljem lapsega välja ilmuda kui kohe tookord ei julenud

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ainuprojektina lapse saamine käib viljakusravikliinikus doonorspermaga. Ainult et siis tõesti isa pildil ei ole ega ka tule.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina annaks lapsele küll teada, kes ta isa on. Suur laps juba, oskab ise otsustada, kas proovida sugulastega kontakti otsida või mitte. Vanaemale – ei. Tundub, et see sinu suhe selle mehega jäi üpris lühikeseks ja pealiskaudseks, sind ei tutvustatud isegi lähimatele sugulastele. Sest kui ema sind teaks, siis oleks ta suure tõenäosusega teadlik ka lapse olemasolust ja suudaks 1+1 kokku lüüa. Kui ta teab lapsest ja pole 15 aasta jooksul huvi üles näidanud, siis seda huvi polegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No näed kui varmad on naised ise üle võtma keskaja suhtumised, kui teemaks lapsed ja suhted. Nagu niuhti lispab üle huulte “sohilaps”. Naispool on alati süüdi, tuleriidal põletada ja tema laps põlastuväärseks kuulutada. Kui aga võtame teemaks a la kas naistel peaks olema hääleõigus, siis see sama sisistaja pööritab silmi, issand meil on siin aasta 2018, sugude võrdsus, kus ajastus sina elad. Lapse teevad naine ja mees koos. Ei saa meest vastu tahtmist kuhugi lohistada. Mees ise peab oma pereliikmeid lapsest teavitama. Naine ei pea eiteakust mehe sugulaste kontakte välja nuhkima ja teavituskirju saatma. Kui laps on alles sündinud, siis endalgi probleeme küll, milleks võtta lisastress, et mingid sugulased su peale nõiajahti hakkavad pidama. Nagu näha, siis ei suuda naised selliseid asju ajudega vastu võtta, vaid pepuga ja kukuvad essu välja plöristama.

Aastaid hiljem oled emotsionaalselt tugevam ja laps ise mõistusega olend, et tema enda arvamust küsida. Kui isa on ametlikult paberil, siis tuleb see peale isa surma nagunii välja ja siis on palju suurem šokk. Võiks enne märku anda, et on veel üks laps.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei tahaks oma isa sohilapsi tunda.

Aga mina näiteks tahaksin. Sinu kommentaaris on halvustav ja eelarvamuslik sõna ‘sohilaps’, mis aga näitab ju su isa tegusid ja sinu suhtumist sellesse, mitte selle lapse tegemisi ega olekut. Milles see sohilaps süüdi on, et ta on sohilaps? Miks sa seetõttu teda ei salli? Minu jaoks on teadmine, et ta on minu poolõde või -vend, määrav. Loomulikult ma tahaksin teda tunda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei tahaks oma isa sohilapsi tunda.

Aga mina näiteks tahaksin. Sinu kommentaaris on halvustav ja eelarvamuslik sõna ‘sohilaps’, mis aga näitab ju su isa tegusid ja sinu suhtumist sellesse, mitte selle lapse tegemisi ega olekut. Milles see sohilaps süüdi on, et ta on sohilaps? Miks sa seetõttu teda ei salli? Minu jaoks on teadmine, et ta on minu poolõde või -vend, määrav. Loomulikult ma tahaksin teda tunda.

Mina mõtlen täpselt samamoodi. Kindlasti tahaksin ma tunda poolõdesid/vendi, sest see lihtsalt on minu jaoks oluline. Seega- mina kindlasti räägiks vähemalt lapsele.

Minu sõbranna tütar sai niimoodi oma poolõest teada, et poolõde otsis tema üles. Laste vanemad omavahel ei suhtle, aga poolõed on nende aastatega väga lähedaseks saanud.

Minul endal oli aastaid tagasi juhus, kus üks inimene teatas mulle, et “tead ikka, et sul on Aegviidus poolvend?”. Rohkem ei öelnud ta midagi. Ma olin siis umbes 15 aastane. Ma sain täieliku šoki ja see asi oli mul tükk aega hingel, aga otse vanematelt küsima minna ka ei julgenud. Hakkasin isegi mooduseid otsima, kuidas seda venda leida, kuid siis, umbes aasta hiljem, teatas see nõme tuttav, et “ah, ma tegin niisama pulli, pole sul mingit venda”.

Sellised asjad on tundlik teema ja mina ei suudaks kunagi sel teemal valetada. Ei üht- ega teistpidi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei tahaks oma isa sohilapsi tunda. Vanaemana ehk, kui mul veel lapselapsi ei ole. Oleneb ka suhetest pojaga.

Nõme on 15a hiljem lapsega välja ilmuda kui kohe tookord ei julenud

Eks ole, vastikud lapsed, mitte isa.
Kes pidi lapsega välja ilmuma, isa ehk?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

eks see suhtumine oleneb palju neist inimestest ka kes teada saavad.

Ja kindlasti on paremad shansid “armsaks saamisel” lapsel endal, kui ta vanavanematega ühendust võtab. Kui on tore ja armas laps, külla siis ka omaks võetakse.
Kui aga teatajaks on vaenulik ex, siis väga tõenäoliselt ei taheta midagi teada ei temast ega lapsest. Naisterahvas nähakse sissetungijat, ja võetakse automaatselt kaitseseisund. Kust nad teavadki, kelle oma laps üldse on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind ennast ei huvitaks küll oma isa lapsed, kellega mul pole sama ema ja kellega ma pole koos kasvanud ja pere olnud.

Mul on paar sõbrannat, kes ei tunne oma isasid, kuid nende isade erinevad sugulased on kontakti otsinud. Ja minu sõbrannad on ka ütelnud, et tõesti ei huvita ja on need kontaktiotsingud ka pikalt saatnud või reageerimata jätnud.

Liiga romantiliseks üritatakse seesugused suhteid mõtelda.

Respect. Mind näiteks ei huvita ka minu ema esimese mehe järgmise perekonna lapsed. Lapsena mulle need ikka ära näidati, aga me ei suhtle (minu soovil) ja ma ei pea neid oma õdedeks-vendadeks. Arvan, et ma ei tunne neid vist tänaval äragi, viimati kui nägin, olid päris tited alles.
Küll aga pean ema järgmisest abielust lapsi oma õeks-vennaks. Kuigi ema esimene mees ei andnud minu isale võimalust mind lapsendada, pean ja nimetan ma just teda oma isaks ja ema esimese mehega ei suhtle.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu tuttav sai teada, et mehel on sohilaps, lapsed võtsid ise ühendust ja suhtlevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu tuttav sai teada, et mehel on sohilaps, lapsed võtsid ise ühendust ja suhtlevad.

Ja nii ongi normaalne, et inimesed ISE võtavad ühendust. Sest palju hullem on, kui see asi kunagi mingite võõraste kaudu välja tuleb. Ja suure tõenäosusega ju ikkagi tuleb. Ja siis on sellel teadmatuses elanud perel täielik õigus küsida, et “aga kus sa varem olid?”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See küsimus on siin juba mitmetest suudest praegugi kõlanud…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mingil põhjusel on keegi mu kommentaari märkinud ebasobivaks. Keegi tundis ennast puudutatuna? Paraku minu peres nii on, see on minu isiklik kogemus-

“Respect. Mind näiteks ei huvita ka minu ema esimese mehe järgmise perekonna lapsed. Lapsena mulle need ikka ära näidati, aga me ei suhtle (minu soovil) ja ma ei pea neid oma õdedeks-vendadeks. Arvan, et ma ei tunne neid vist tänaval äragi, viimati kui nägin, olid päris tited alles.
Küll aga pean ema järgmisest abielust lapsi oma õeks-vennaks. Kuigi ema esimene mees ei andnud minu isale võimalust mind lapsendada, pean ja nimetan ma just teda oma isaks ja ema esimese mehega ei suhtle.”

Nii ongi. Ma ei suhtle ema esimese mehega, ei pea teda oma isaks, ei pea tema lapsi oma õdedeks-vendadeks. Olen oma otsused teinud ise, lapsena. Mu ema läks oma eluga edasi ja ma sain omale ülinormaalse isa. Mina ise hakkasin teda Isaks kutsuma, ilma ühegi võõra mõjutajata. Sain õe ja venna. Isa ei ole meil kunagi vahet teinud ja ainus halb asi oli see, et ema esimene mees ei andnud mu Isale võimalust mind lapsendada ehk siis mul oli ülejäänud perekonnast erinev perekonnanimi (ja kahjuks kohustus tulevikus mulle võõra inimese hooldekodu eest maksta). Kuigi ema esimene mees mingil määral suhelda üritas, keeldusin ma umbes 10-12 aastaselt ise, ei olnud enam nõus temaga kohtuma. Lapsel ei saa mitu isa olla, oli minu arvamus. Isa on see, kes kasvatab ja igapäevaselt olemas on, mitte see, kes valmis teeb.
Ma ei ole näinud mingit põhjust ema esimese mehe lastega suhelda. Neil oli oma pere, meil oma, mis siin surkida?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu tuttav sai teada, et mehel on sohilaps, lapsed võtsid ise ühendust ja suhtlevad.

No minu sõbranna mees sai surma ja hiljem üks tüdruk võttis lastega ühendust (kirjutas Fb-s), et ta on nende õde. Lapsed olid isa surmasaamisest nagunii šokeeritud ja siis selline uudis, et sohilaps ka kuskil. Kokku nad saanud ei ole ega suhtle, lapsed täielikult ignoreerivad seda teemat. Küll aga käib keegi usinasti hauda kraapimas ja lilli värskendamas.
Kas see siis selle mehe titt on või ei ole, teab ehk jumal taevas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Rääkisin lapse vanaemale tema lapselapse olemasolust, kui laps oli 1a 4k. Eks ta oli šokeeritud. Ühelt poolt õnnelik, teiselt poolt õnnetu, et ta poeg oma last maha salgab. Mulle heitis vaid ette, et ma varem ei tulnud rääkima.
Lapse vanaema soovib oma lapselapsega suhelda. Seega, inimesed on erinevad. Ühtesid tõesti ei huvita ja ei hoolita, kuid on ka teistsuguseid näiteid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuule, see laps ei saa ju nii loll olla sul, et ta aru ei saa, et tal on isa olemas ja suure tõenäosusega on sel isal ka vanemad. Ehk siis lapse vanavanemad. Miks sa arvad, et su laps ei saa aru, et tal on ka isa poolt ülenevad sugulased? Miks sa ometi arvad, er sul poeg ei tea, et ihgal inimesel on isa ja ema, elus või surnud? Lisaks. Kui ta on 15 ja ta teab, et tal on elus olev isa, ta ju saab aru, et suure tõenäosusega on ta isa nende 15 aasta jooksul mõne lapse veel sigitanud. Ta pole ju 5 vaid 15. Kui rumalaks sa oa pea täiskasvanud poega pead?

On ju selge, et ta teab, et tal on isa ja isa vanemad. Kui ta küsind ei ole, et kas saaks tutvuda, siis teda kas ei huvita või ta ei usalda sind.

Please wait...
Näitan 27 postitust - vahemik 61 kuni 87 (kokku 87 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas lapse vanaema ja õde peaks saama teada oma sugulase olemasolust?