Meie oleme tegelikult vanavanematele ja kunagistele lapsehoidjatele alati koos lastega jõulukingitusi meisterdanud. Sest see ühine meisterdamine, välja mõtlemine, mis kellelegi meeldib, võimalikult kvaliteetne teostus on lastele üldharivalt kasulik. Juba see õppimine, et kingituseks ei panda midagi suvalist ja et kui asi halvasti välja tuleb, teeme uuesti, õpetab nii peenmotoorikat, püsivust, esimese pettumise peale mitte loobumist, arendab ilumeelt, suhtumist, et tänamine on oluline osa headest suhetest ja kingitus ongi piltlikultöeldes tänu heade suhete ees. Seda kinkimist tegime ka siis kui lapsed veel siiralt päkapikke uskusid. See ei takistanud neil kuidagi ise pkapikke mängimast. Praegu meil poolenisti usub veel päkapikkudesse 9 aastane, sest ta lihtsalt ei saa aru, kuidas kingid vahel nii ootamatult aknale ilmuvad.
Kuigi ise avastas juba pooles detsembris saunast kingi, mille jõuluvana neile hiljem tõi. Suuremate lastega konspiratiivselt valisime talle sussi sisse ja kingikotti kraami. Samas ma ei karda üldse, et ta järgmiseks aastaks ikka veel usub jõuluvana, eelmised kaks last on täiesti sujuvalt ja traumata sellest teadmisest väjunud. Lapsed on piisavalt agarad üksteise jõuluvanausku kõigutama nii koolis kui kodus. Mitte ühtegi kolmest lapsest pole jõuluvanauskumise eest koolis kiusatud ja narritud. See jõuluvanateema pakub põnevust nii või teisiti. Ja kuigi vanemad lapsed teavad, siis kingikotid kuuse alla tekivad ikka salaja. Lapsed tunnevad neist detailidest rõõmu ikka. Nüüd, mil vanemad lapsed ise ka salaja kinke kuuse alla panid, siis üllatavalt vaimukad ja mitte ülepakutult kulukad kingid olid, ootan juba järgmist aastat.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.12 21:25; 05.01 09:12;