Jutt on neist peredest, kus on kombeks kuuse alla kinke poetada: kas ka lapsed jõuluõhtul pereliikmetele kinke teevad?
Väikelapsed, kes jõuluvana veel usuvad, muidugi ei tee. Ent teismelised? Meil 14-a ostis väikeseid kinke oma sõpradele ja klassikaaslastele. Ema-isa said kahepeale Raffaello ja väikeõde paki nätsu 🙂
Meie 10-aastane teeb, 8-ne mitte. Erinevad iseloomud on, 10-aastane ongi hästi helde ja tahab kõiki rõõmustada.
Meie õega ka alati tegime lastena, kasvõi mingeid omatehtud raamatukesi või plastiliinist kujukesi vms.
Mul lapsi pole, mehe 2 last ei tee teistele peres ega omavahel kinke. Eks see on vanemate enda kasvatuse asi ka. Väiksem, 9a, usub veel jõuluvana ka, st puudub vajadus kinke teha, jõuluvana toob ju 🙂 – ärge küsige, kuidas see võimalik on, aga on.
Mina oma lapsepõlves tegin emale-isale, aga tegema hakaksin selle peale kui ema otse ütles, et ikka võiks raha kõrvale panna ja kinke teha pereliikmetele, et nii on viisakas ja ilus.
Ei tee, teeme vaid üksteisele ja lastele. Tean, mis sellele järgneks – lapsed ostaks õhinaga mingi Hiinas orjatööjõu abil toodetud nänni. Oleme perega teadlikud tarbijad ja vaatame, kust ja mida ostame. Seega -palju kinke on näitaja – meie peres ei toimi.
Minu üheksane poiss avastas jõululaupäeval, et uih, tal meile ei olegi kinke, ja hakkas usinalt meisterdama. Ta käeliselt väga osav ei ole, nii et ühe šokolaadi sissepakkimine ja kahest pappkarbist kirstu ehitamine oli pingutus, mida oskasime väärikalt hinnata.
8-aastane teeb emale/isale/vanaemadele/vanaisadele kaarte või voolib savist midagi või meisterdab. sõpradele/klassikaaslastele ostab.
meie laps hakkas alles ca 20selt vanematele ise sünnipäevakinke tegema. jõulukinki veel ei looda. vähemlt mitte enne, kui ta omaette kolib.
ise hakkasin sugulastele jõulukinke tegema siis, kui vanematest lahku elama kolisin, kuskil 25+ vanuses.
Üks laps joonistas pildi, ta teab, et mulle meeldivad tema joonistused. Teine kinkis džinni ja Olde Hansa mandlid. :))))
minu 22aastane sellele veel tulnud pole. ootab suu ammuli kinke ja sooja sööki jms.
Meie 15-aastane poeg on kolm viimast aastat meile kinke teinud, seega alates 13. eluaastast. Oli hea meel küll, et tal see soov tuli, mitte ei oota vaid ise, käsi pikka, kingitusi.
Hm, huvitav jah, mu teiemslised teevad mulle sünnipäevaks ja emadepäevaks küll kinke, aga jõuluks pole teinud. Võib-olla on asi selles, et meil on laiendatud pereringis kombeks jõuluks täiskasvanute vahel loosipakid teha, kuigi mehega teeme teineteisele veel lisaks ikka.
Minu lapsed hakkasid tegema meile jõuluks kinke kui olid 12 ja 15 umbes. Sellised väikesed praktilised asjad. Sünnipäevaks on laste poolt enamasti kommikarp või šokolaad. Kui lapsed väiksemad olid, siis enda joonistatud sünnipäevakaart või mingi meisterdus, mis koolis või lasteaias tehtud.
Ise hakkasin ka umbes 12 aastaselt vanematele kinke meisterdama, mäletan, et ühel aastal nikerdasin puust loomakuju ja värvisin näo pähe (no üsna pulgakujuline tuli tegelikult, aga vaeva nägin sellega palju), siis kudusin emale mütsi, mis tuli üsna lai ja lohvakas, ema sellega ikka paar korda üritas käia. Hiljem sai juba taskuraha kokku hoitud ja midagi asjalikumat ostetud.
No seni, kuni jõuluvanasse usuvad, ei tee. Aga minu 11 ja 13 aastased lapsed sel aastal esimest korda poetasid konspiratiivselt mehele ja mulle ka kingid kuuse alla.
7 a ja 9 a. Meisterdasid meile kingitused. Nooremal on selline piiripealne aasta, ta tahaks uskuda, et kuskil on see päris jõuluvana ka, aga samas tahtis ka ise teistele kinke teha.
Jah, minu teismelised ostavad oma taskuraha eest teistele väiksed sünnipäeva- ja jõulukingitused. Näiteks lemmikšokolaadi vmt, mis niisama seisma ei jää.
Mul lapsi pole, mehe 2 last ei tee teistele peres ega omavahel kinke. Eks see on vanemate enda kasvatuse asi ka. Väiksem, 9a, usub veel jõuluvana ka, st puudub vajadus kinke teha, jõuluvana toob ju ???? – ärge küsige, kuidas see võimalik on, aga on.
Mina oma lapsepõlves tegin emale-isale, aga tegema hakaksin selle peale kui ema otse ütles, et ikka võiks raha kõrvale panna ja kinke teha pereliikmetele, et nii on viisakas ja ilus.
mis see muidu uskumatu on, et kirjutad ärge küsige , kuidas see võimalik on? See et 9a usub jõuluvana on uskumatu ? Minu arvates on see siira ja toreda lapse osa. Ja täiesti normaalne , et usub. Riivas silma , kuna pole sinu laps. Oleks oma, rõõmustaksid, et usub mitte ei imestaks ????
minu 11a usub ka. Vahest kahtleb , kuid suuremas pildis usub. Me oleme ka palju mehega selleks teinud, et usk püsiks. Ehk on ka sellel lapsel olnud palju pingutusi vanemate poolt , et usk säilitada? 😉
See et 9a usub jõuluvana on uskumatu ? Minu arvates on see siira ja toreda lapse osa. Ja täiesti normaalne , et usub. Riivas silma , kuna pole sinu laps. Oleks oma, rõõmustaksid, et usub mitte ei imestaks ????
minu 11a usub ka. Vahest kahtleb , kuid suuremas pildis usub. Me oleme ka palju mehega selleks teinud, et usk püsiks. Ehk on ka sellel lapsel olnud palju pingutusi vanemate poolt , et usk säilitada? ????
Tänapäeval, kui igal ligi meetrisel mehel on oma nutitelefon ja piiramatu pääs internetti, on 9 aastane jõuluvanasse uskuja ikka natuke hämmastav küll, olgu oma lihane laps või kaaslase oma.
Sellesse muinasjuttu uskuda tahtmine on ilus ja tore, aga tegelikult nad ju teavad juba küll. Tõsiusklikkus sellises vanuses tekitaks minus pigem negatiivset hämmastust ja muret lapse nutikuse suhtes.
Aga siin peabki vahet tegema, kas usutakse muinasjuttu või tahetakse uskuda, sest see on tore, kuid tegelikkus kummitab kuklas.
Mul lapsi pole, mehe 2 last ei tee teistele peres ega omavahel kinke. Eks see on vanemate enda kasvatuse asi ka. Väiksem, 9a, usub veel jõuluvana ka, st puudub vajadus kinke teha, jõuluvana toob ju ???? – ärge küsige, kuidas see võimalik on, aga on.
Mina oma lapsepõlves tegin emale-isale, aga tegema hakaksin selle peale kui ema otse ütles, et ikka võiks raha kõrvale panna ja kinke teha pereliikmetele, et nii on viisakas ja ilus.
mis see muidu uskumatu on, et kirjutad ärge küsige , kuidas see võimalik on? See et 9a usub jõuluvana on uskumatu ? Minu arvates on see siira ja toreda lapse osa. Ja täiesti normaalne , et usub. Riivas silma , kuna pole sinu laps. Oleks oma, rõõmustaksid, et usub mitte ei imestaks ????
minu 11a usub ka. Vahest kahtleb , kuid suuremas pildis usub. Me oleme ka palju mehega selleks teinud, et usk püsiks. Ehk on ka sellel lapsel olnud palju pingutusi vanemate poolt , et usk säilitada? ????
Lapsi tuleks ikka eakohaselt kasvatada.
Nii ja naa. Minu abikaasal on üks negatiivsemaid lapsepõlvemälestusi see, kui vanemad üritasid tema jõuluvana-usku lõputult edasi venitada. Tema meelest on see lapse lolliks tegemine. Et siis ka selline vaatenurk on olemas.
Mina ise arvan, et usk jõuluvanasse ja päkapikku peab ise hääbuma loomulikku rada. Kui vanemad peavad seda usku juba hoidma hakkama, siis on aeg sellel minna.
3-aastane ei taipa veel eriti midagi, 8-aastane meisterdas ise kingid.
See et 9a usub jõuluvana on uskumatu ? Minu arvates on see siira ja toreda lapse osa. Ja täiesti normaalne , et usub. Riivas silma , kuna pole sinu laps. Oleks oma, rõõmustaksid, et usub mitte ei imestaks ????
minu 11a usub ka. Vahest kahtleb , kuid suuremas pildis usub. Me oleme ka palju mehega selleks teinud, et usk püsiks. Ehk on ka sellel lapsel olnud palju pingutusi vanemate poolt , et usk säilitada? ????
Tänapäeval, kui igal ligi meetrisel mehel on oma nutitelefon ja piiramatu pääs internetti, on 9 aastane jõuluvanasse uskuja ikka natuke hämmastav küll, olgu oma lihane laps või kaaslase oma.
Sellesse muinasjuttu uskuda tahtmine on ilus ja tore, aga tegelikult nad ju teavad juba küll. Tõsiusklikkus sellises vanuses tekitaks minus pigem negatiivset hämmastust ja muret lapse nutikuse suhtes.
Aga siin peabki vahet tegema, kas usutakse muinasjuttu või tahetakse uskuda, sest see on tore, kuid tegelikkus kummitab kuklas.
Kusjuures minu 9 aastane ka veel detsembris siiralt uskus päkapikke ja jõuluvana. See, et vanem laps talle korduvalt vastupidist rääkis, teda ei morjendanud. Klassis ka mõned veel uskusid, aga enamus siiski mitte ja siis käis tuline vaidlus ja tõendite otsimine. Kui laps tahtis lõpuks panna jõulusussi juurde telefoni filmima, siis hakkas mul tast kahju ja rääkisin talle tõtt…
Laps oli üsna löödud, et teistel oligi õigus. Mingit erilist tralli me selle päkapikunduse ümber pole kunagi teinud kusjuures, lihtsalt selline tugeva usuga laps:)
Pole küll vanuse järgi laps, kuid oma vanematele laps ja jõule peame koos. Enda peret mul veel pole ja olen 20ndate teises pooles. Vastan, sest minu mõtlemine oli teismelisena sarnane.
Mõnikord aastate jooksul olen viisakusest midagi kuuse alla pannud, kuid üldiselt mitte. Mulle ei meeldi see jõuluaegne kohustuslike kingituste teema, ega õieti üldse kingitused. Ei meeldi saada ja ei meeldi teha. Kui mul midagi vaja on, siis ostan endale ise sellise nagu tahan. Samamoodi olen nõus vanematele ostma mis iganes ajal mida vaja on.
Meie oleme tegelikult vanavanematele ja kunagistele lapsehoidjatele alati koos lastega jõulukingitusi meisterdanud. Sest see ühine meisterdamine, välja mõtlemine, mis kellelegi meeldib, võimalikult kvaliteetne teostus on lastele üldharivalt kasulik. Juba see õppimine, et kingituseks ei panda midagi suvalist ja et kui asi halvasti välja tuleb, teeme uuesti, õpetab nii peenmotoorikat, püsivust, esimese pettumise peale mitte loobumist, arendab ilumeelt, suhtumist, et tänamine on oluline osa headest suhetest ja kingitus ongi piltlikultöeldes tänu heade suhete ees. Seda kinkimist tegime ka siis kui lapsed veel siiralt päkapikke uskusid. See ei takistanud neil kuidagi ise pkapikke mängimast. Praegu meil poolenisti usub veel päkapikkudesse 9 aastane, sest ta lihtsalt ei saa aru, kuidas kingid vahel nii ootamatult aknale ilmuvad.
Kuigi ise avastas juba pooles detsembris saunast kingi, mille jõuluvana neile hiljem tõi. Suuremate lastega konspiratiivselt valisime talle sussi sisse ja kingikotti kraami. Samas ma ei karda üldse, et ta järgmiseks aastaks ikka veel usub jõuluvana, eelmised kaks last on täiesti sujuvalt ja traumata sellest teadmisest väjunud. Lapsed on piisavalt agarad üksteise jõuluvanausku kõigutama nii koolis kui kodus. Mitte ühtegi kolmest lapsest pole jõuluvanauskumise eest koolis kiusatud ja narritud. See jõuluvanateema pakub põnevust nii või teisiti. Ja kuigi vanemad lapsed teavad, siis kingikotid kuuse alla tekivad ikka salaja. Lapsed tunnevad neist detailidest rõõmu ikka. Nüüd, mil vanemad lapsed ise ka salaja kinke kuuse alla panid, siis üllatavalt vaimukad ja mitte ülepakutult kulukad kingid olid, ootan juba järgmist aastat.
