Ütlen kohe ära, et minu kooliminekust on 30a. möödas ja kehalise kasvatuse tunnid hakkasid juba esimesest klassist. Seda perioodi täpselt ei mäleta, aga veidi vanemates klassides pele keka tundi pidime niiskesse, haisvasse ja rõskesse pesuruumi kobima ja kekaõpsi valvsa pilgu all kraanide all lobistama. Dushid olid enamasti rivist väljas ja sooja vett ei olnud ka alati.
Igatahes mingi ihuline kultuur taoti sisse, õnneks sai selle meeldiva harjumuse ka kodust kaasa.
Minu pahameeleks minu laps ei pidanud algklassides sellist rituaali tegema, kuigi ma sundisin talle alati puhta särgi ja rätiku kaasa, jäid need enamasti kotti eilset päeva ootama. Ja õpetajad ei nõudnud ka midagi.
Mõlda, et laps istub veel pika päeva higise naha ja riietega tunnis – minu arust kuritegelik!
Eriti nõme, kui peale kehalist tuleb kohe söögivahetund, siis kihutatakse otsejoones punaste ja higistena sööma, pesemise pealegi pole aega mõelda.
Nüüd ühe väikelapse emaga rääkides üllatusin taas halvas mõttes.
Tema laps käib teises klassis ja mittemingisuguseid hügieeninõudeid ei ole. Samas nõutakse enne söömaminekut käsi pesema, peale kunstitundi samuti, aga isegi mitte ei ole räägitud peale kehalise kasvatuse tunni läbimist, et peaks vähemalt näo, kaela ja kaenlaalused üle loputama.
Ma ei tea nüüd, kas mina olen mingi eriline pesufriik, aga mina nõudsin oma lapselt ka õuest tulles enda pesemist ja korralikku pesemist. Nüüd juba täiskasvanud inimene, pesuharjumus on ilusti sees.
Kuidas siis teie mudilased (ja vanemad lapsed) peale võimlemist/ kehalist kasvatust käituvad? Käiakse pesemas või kihutatakse niisama minema ja ollakse kogu ülejäänud koolipäeva selline räsitud ja higihaisune?