2,5a tütar ja aasta alguses sünnib poeg. Kuidas lastel parem oleks? Kas lapsed ühte tuppa või kohe kaks eraldi tuba?
Loomulikult esimene aasta noorem oleks meiega samas toas aga siis edasi kuidas? Vanusevahe neil väike ja äkki neil oleks tore koos ühes toas magama minna ja koos ärgata ja koos mängida? Või parem kui poiss enda toas magab ja tüdruk enda omas?
Pubekad kindlasti tahavad eraldi olla aga ma mõtlen nüüd 1-2a kaugusele.
Kuidas teil kodudes?
Neil on ikka erinev unerežiim
Unerežiim saab küll aasta-kahe pärast samaks, aga igaks juhuks võiksid arvestada sellega, et ühes toas magamajäämine võib võtta rohkem aega. Koos hakatakse trallitama ja lollusi genereerima.
Pole mõtet praegu sellega üldse oma pead vaevata. Kui teil on plaanis suurem elamine, siis võiks see olla jah selle mõttega, et tulevikus igal lapsel oma tuba. Aga kui need toad on teil juba olemas, siis jagage neid täpselt nii nagu sel hetkel parem tundub.
vaatad siis, kui aeg käes. Meil vahe 2a ja ühes toas, sest 4 tuba ja vanim on juba 12, nii et 4a tüdruk ja 2a poiss jagavad veel mõned aastad tuba, eks siis vaatab edasi.
Kolisid ühte, kui noorem ka 1 uni päeval. Ongi nii, et magamajäämine tralli saatel. Muudkui teevad lollusi. Raske ka see, et peab leidma unerežiimis mingi kesktee, ei saa üht üleväsitada ja samas teisele liiga vara. Lihtdam ilmselt, kui noorem ka juba 3 ja ei ole see uni enam nii kriitiline.
Soovitan eraldi tube, kui on võimalik. Koos mängida saavad ju ikka.
Ma lugesin aastaid tagasi ühte artiklit, kus üks paar kavatses oma lapsi hoida nii kaua ühes toas kui võimalik. Naise peres oli kõikidel lastel oma tuba ning probleemide korral lõi igaüks pauguga ukse kinni ning mossitas üksi. Mehe peres pidi aga tuba jagama ning seepärast õppisid nad väiksest peal koostööd ja üksteisega arvestamist. Täiskasvanuna olid naise peres suhted küll head, aga reserveeritud ja üksteisega väga ei suheldud. Mehe peres aga äärmiselt soojad ja ühtehoidvad ka siis, kui kõigil oma pered tekkisid. Võib-olla on asi jagatud toas, võib-olla ka mitte, kuid mina panen oma väikese vanusevahega lapsed kindlasti ühte tuppa.
Võimalusel ikka eraldi, mina kasvasin ka, et igalühel ikka oma tuba ja tead hea on vahel rahus olla. Just see võimalus, et sinu tuba ja ainult sinu ruum.
Endal hetkel 3toaline, kaks last ja raske on, kuigi väiksem veel magab meie toas, siis plaanime suuremat elamist, kuna näha on, et lapsed vajaks rohkem oma ruumi. Väiksemana võib veel toimida, aga kui üks juba koolilaps, siis kindlasti ei toimi, sest suuremal vaja õppimiseaega ja kohta.
Lisaks inimeste unevajadus erinev, mõni laps tahab kauem magada, mõni vähem. Mõni tahab päeval magada, mõni mitte.
Mingi oma nurk võiks juba väikelapsel olla, aga ei pea olema eraldi tuba.
Meil magavad kõik lapsed nüüdseks ühes toas (suuremad alates 3a ja kui väiksem võrekast välja kasvas, sai ka oma voodi lastetuppa). Hetkel ongi jagatud mängutuba ja magamistuba lastele, ei ole neist üksikult toas istujat (va tigedana), ikka kambakesi tahavad olla. Kui suuremaks kasvavad, siis tõenäoliselt saavad tüdrukud oma toa ja poiss omale. Eks näis.
Nii kaugele pole küll vaja ette mõelda (va elamise ostmisel, et kunagi oleks oma tuba või kahepeale).
Lastel on ikka turvalisem ja julgem tunne ühes toas magada, eriti nii väikestena. Puberteedieas on ainuke põhjus eraldi tubadeks erinev sugu.
Puhtpraktiliselt – umbes vanema kooliminekuni ühte tuppa. Trall on ajutine nähtus.
Minu 11-aastased (poiss ja tüdruk) on ikka ühes toas, nad ise tahavad nii. Tegelikult nad ainult magavad seal (enne uinumist jätkub juttu, müramist ja kihistamist tükiks ajaks), mängivad-õpivad ikka elutoas. Kooli alguseks ostetud kirjutuslaud on siiani kasutuseta…
Pojad magasid koos ühes toas ja mängisid (või hängisid) teises kuni vanuseni 15 ja 13, siis triivisid erinevatesse tubadesse elama.
Meil töötas hästi selline variant, et kuni lapsed on väikesed, on eraldi laste magamistuba ja mängutuba. Miks see hea oli:
* kui lapsi paneb magama üks vanem, siis ta ei saa ennast kahe toa vahel jagada.
* mänguasjad on ühised ja ühes kohas/toas.
* kui režiimid 100% ei klapi, siis ühe lapse mängimine ei sega teise lapse und.
Olukord muutus, kui suurem läks kooli ja vajas eraldi vaikset õppimisnurka. Aga seda orgunnisime hoopis kolmandas kohas ja soov lahku kolida tuli tegelikult umbes algkooli lõpetades.
meie olime ühes toas, 3 aastane vanusevahe: jube oli
Lisan veel seda, et näiteks meil tütar väga ootas, et vend tema tuppa koliks. Oli lausa pettunud, et vend kolis oma voidiga sinna, mitte aga tema kaissu. Ma enne ei saanud arugi, et tütrele ei meeldigi üksi magada, sest kui ta sinna kolis, ei olnud mingeid probleeme.
Need, kes mäletavad seda jubedana, ilmselt mäletavad vanemat iga kui koolieelik.
Ma ise jagasin 5a noorema vennaga tuba kuni väljakolimiseni ja ei mäleta õudsena. Ükski tüli poleks olemata jäänud ka eraldi tubades… elasid ju teises toas meie vanemad õed ja ikka kraaklesime kõik omavahel ????
Meil 6a tüdruk ja 3a poiss, elame korteris ja lapsed jagavad tuba alates sellest, kui väiksem sai aastaseks. Saavad väga ilusti hakkama, magamaminek on neil kindlasti toreda/julgem koos (eks tralli vahel on, aga meie tingimus on see, et tehku mis teevad, peaasi, et vaikselt on). Ükspäev just arutasin tütrega, et kas võiksime kolida/kas ta tahaks oma tuba ja sai vastuseks väga kiire ei. Eks asi muutub, kui kooli läheb ja suuremaks saab, aga seni, kuni tugevalt privaatsuse järele ei karju, on ühes toas.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
