Esileht Pereelu ja suhted kas lasete mehel enda peale karjuda

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: kas lasete mehel enda peale karjuda

Postitas:

oleme pikka aega abielus, kui tekib mingi ootamatu situatsioon, mis teda ärritab siis on ta võimeline mu peale nii röökima, et mul endal häbi, et ta niimoodi karjub. Viimasel ajal olen endale sisendanud, et ta lihtsalt ei hooli minust. Tema vihahood on ikka hullud. Ta võib röökida mu peale nii, et hääl läheb ära. Päraśt , kui ta on maha rahunenud, siis ei saa aru, miks ma solvunud olen. Tüüpiline jutt, et \”kas ma enam rääkida ei või, kohe pill majas. Tänitab tükk aega, et \”ole siis vihane, kui tahad\”. Kas paljud mehed käituvad oma naistega nii? Meil on olnud palju selliseid riidusid, et ta karjub mu peale, nii et ma pärast pool päeva nutan patja ja süüdistan ennast. Sageli olengi nendes riidudes süüdi,aga kas ma olen sellist kohtlemist väärt? Või pingutan üle, nagu tema väidab.
Et natuke selgem oleks, siis toon mõned näited, vastutan tema firma osalise raamatupidamise eest. Olen jätnud maksmata mõned arved ja siis kui talle helistatakse ja palutakse tasuda, siis sõimab ta nii nagu põrguline.
Kord lükkas tugev tuul aias mööbli ümber, mina rääkisin sellel ajal telefoniga. Ta kutsus mind kiirelt appi, aga ma ei kuulnud kohe. Ma sain niimoodi sõimata ja ta röökis õues mu peale ikka täiega. Mul oli jälle nii piinlik. Mina nimetan seda vaimseks vägivallaks. Naise löömist ta jälestab. Aga see on nii õudne. Muidu on meie pereelu normaalne. Meid peetakse toredaks perekonnaks.
No ja tunnengi, et olen täielik tropp ja mõttetus. Nutan vaikselt patja, pühin pisarad ja olen jälle tugevam. Sest sõim ei tapa õnneks!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.06 22:00; 18.06 19:37;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Normaalne pereelu? Peetakse toredaks perekonnaks? Oled aga jälle tugevam? Nojah.
Aga vastuseks sinu küsimusele – ei, minu peale ei karjuta. Ei, ma ei laseks ennast iialgi nii kohelda nagu sina seda teed. Edu märterdamisel. Varsti karjuvad ka lapsed su peale ja kohtlevad nagu kõntsa.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

kas see pealkiri oli küsimus? siis vastuseks – loomulikult mitte.
sind ei oska aidata ja ega sa vist tahagi. sinuga käitutakse nii, nagu sa lubad endaga käituda. pärast nutad aga vaikselt patja ja oled \”tugev\”.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu mees on õnneks mõtlemisvõimeline inimene ja pidurdusprotsessid on tal ka korras. Seega ta ei karju. Ilmselt peab ta mindki samaväärseks. Õnneks ei tekita me ka kumbki tagöödiat tühistest pisiasjadest (kui teine midagi unustab või tuleb mängu nö vääramatu jõud). Nii et enamuse olukordadest suudame lahendada rahumeelselt.
Abielus oleme olnud veidi üle 15 aasta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teemaalgataja, mina olen üks vähestest, kes sind mõistab. Meil ka pikk abielu, lapsed täisealised. Ja see ei ole üldse nii nagu arvatakse, et lapsed hakkavad samamoodi karjuma. Ei, lapsed üldiselt mõistavad, et nii ei tohi.
Mul mees samasugune, et kui miski ei meeldi, siis karjub. Aga ma ei viitsi sel teemal tülitseda ja nutma ei hakka ma seepärast enam ammu. Millalgi nutsin küll, kuna tundsin nagu oleksin selles kuidagi süüdi, et minu peale karjutakse. Siis mõistsin, et minul ei ole selles mingit süüd ja see on mehe probleem, kui ta teatud olukordades nii karjub. Õnneks ta karjumine kestab väga lühiajaliselt ja tavaliselt tuleb seda harvem kui kord kuus ette. Minu arusaamist mööda on see samuti vaimne vägivald.
Muide, olgu öeldud, et sõbrad-tuttavad peavad meid ka toredaks perekonnaks, neil ei ole aimugi mehe sellisest käitumisest.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sinu näidete peale.. ma vist karjuks ka

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on ka mees selline jube plahvataja. Juba temperament on tal selline ja lisaks on ta ise ka närviline ja kergelt ärrituv.
Läheb väga kergelt keema, ehkki ise on juba vanuse poolest küps inimene, et võiks olla juba tasakaalukam.
Niisiis, kipub ka mõnikord karjuma, aga enamasti on see lühiajaline vihapurse.

Ma pole mitte iialgi tulnud selle peale, et MINA oleksin milleski süüdi. Ma olen neid karjumisi pidanud ikka tema isiklikuks probleemiks.
Mitte, et ma ei eksiks mitte kunagi, aga kindlasti ei eksi ma niimoodi, et oleksin ära teeninud sellise karjumise.
Mu mees ei karjugi tegelikult vist mitte kunagi sellepärast, et ma oleksin otseselt midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Pigem tõuseb tema hääletoon mingi diskussiooni järel, mis kasvab üle vaidluseks.

Minu reaktsioon on alati vastavalt olukorrale või vastavalt viitsimisele. Mõnikord lajatan vastu (ei karju, vaid panen ta paari konkreetse sõnaga vait), mõnikord lihtsalt ignoreerin. Ega ta siis karjuda enam ei viitsi ka, kui keegi vastu midagi ei ütle.

Aga jah, nõme on küll! Tohutult nõme!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

minu peale on karjutud. enam ma selle mehega ei ela. oled tüüpiline ohver. ei maksa otsida mehele õigustusi, miks temal on õigus sinu peale karjuda. kui sa ehk teeks talle meelega midagi väga halba -siis ehk. no meelega keeraks käkki, viiks ta firmast raha välja või magaks ta parima sõbraga või ma tea – midagi sellist. jah, oled tõesti kalts ja oledki sellise käitumise välja teeninud. sest sa ise ju ka ei pea endast lugu, miks tema peaks pidama. sain sellest lausest õigesti aru alles siis, kui olin oma mehe juurest ära läinud. no sa ei usu, ma tean. mäletan :). laenuta raamatukogust raamat \”Miks ta seda teeb. Kuidas mõtlevad vihased mehed\”. pärast selle raamatu läbilugemist hakkad alles ehk veidike aru saama, mis sul seal kodus toimub. keegi siin foorumis kunagi ütles, et võib raamatust katkeid saata.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul tuli mees koju, oli 4 päeva ära tööl. Tal väga raske ja füüsiliselt kurnav töö. Tegin veel teed, kana saia ja masshaasi et ta saaks lõõgastuda. Sättisime ennast filmi vaatama voodis mõnusasti ja ma midagi ütlesin talle, mu nägu oli ta kõrvale väga lähedal. Ta hakkas mu peale karjuma täiesti ja ülekohtuselt. Võibolla oleks pidanud veel rohkem sosistama aga ma üleliia kõvasti küll ei rääkinud. Mul on häälega tööl ja vahest võib juhtuda et liiga kõvasti räägin aga tol hetkel küll mitte. Siis üritasin asja unustada ja veel mõnusalt aega veeta, hakkas ühe teise asja kallal nokkima ja lihtsalt paukus edasi. Isegi ei kuulanud mis mul öelda oli ja sain jälle sõimata ilma asjata. Keerasin selja siis hakkasin mp3 kuulama, sain selle eest ka sõimata, et TEMA voodis muusikat ei kuulata ja hakkas enamvähem togima ja tõukama mind voodist välja. Pärast ütlesin talle selle ühe probleemi kohta mis mul öelda oli, siis sai ise ka aru, et käitus valesti. Järgmine päev üritas vabandada ka aga ta selline macho mees, see on tõesti ta enese ületamine kui vabandab.
Ütlesin et kui ta ühe korra veel karjub mu peale siis kolin välja, peale seda pole ta küll karjunud , aga siiski sõimab edasi.
Järgmine õhtu jõudis jälle tüli üles kiskuda, kuna ma kogemata rääkisin välja (ise poleks arvanudki et sellest probleemi tuleb) et ma ühe oma meesSÕBRAGA rääkisin. Aga see oli selle pärast, et ühed meie ühistest sõpradest said lapse aga too suri ära, seega ma pidin rääkima oma tolle sõbraga. Lisaks sõimas et see on nii võlts kuidas ma ta eest hoolitsenud olen (ma ei tea milline siis see mitte võlts on kui ma talle ta palumise peale kanasaia ja teed teen), ütlesin aitäh selle peale, et ta mind lolliks sõimas (irooniaga muidugi)tema kuulis aga valesti-arvas et ma ta pikalt saatsin (njah ju seekord liiga vaikselt siis rääkisin kui ta samal ajal räuskas). Siis kuulsin et ma üldse mingi libu olen.
Okei siis järgmine päev lasin tal pikalt magada, mõtlesin et räägime siis asjad selgeks. Siis läksin rääkima temaga, algus oli hästi. Rääkisime niisama asjadest, sain sõimata et üks (rohkem tema sõber)tuttav auto meie juurde jättis ja võtmed mulle. Ma olevat siis lits.
Üldse üks päev keelas mul sõpradega suhelda, armukade oli siis kui ma netis ühe sõbrannaga rääkisin, kuna ta tuleb mulle kuu lõpus külla. Ütlesin siis et ma kolin välja. Siis leidis vabandused miks ma ei saaks ega tohiks välja kolida. Siis manipuleeris veel igasugu asjadega, ütlesin et lähme lahku siis (kuigi samas meil omast arust täiesti casual suhe olnud, kuigi tema vist tahtis enamat). Seda ka ei tahtnud. Siis hakkas ise ka oma sõnadele vastu, ja kui ta siis ütles et oleme sõbrad siis ma lihtsalt ütlesin et sõbrad jah siis ja kõndisin minema. Sel hetkel kui toast välja astusin siis ütles et ah et siis sõbrad jah. Paar tundi hiljem hakkas pihta et mis ma täna teen, läheks õhtust sööma koos. Tõsiselt hea nali.
Peale 2 viimase nädala terrorit mis ma saanud olen ma olen lihtsalt nii väsinud igasugu vaidlustest ja manipulatsioonist. Nüüd ma lihtsal ei räägi ka temaga sest see on nagu lõputu must auk millele lõppu ei tule.
Ma ei teagi milles nüüd viga on, kas mees üli stressis või tõesti üritab kuidagi mind väga tuhvlialuseks teha, kuna ma ei taha talle eriti järgi anda. Natuke kardan ka kuna ta on endine poksija kui see oma käed ka veel käiku lööb siis… Hästi äkiline ja impulsiivne inimene on. Samas praegu elame sellises kohas kus inimesed ümberringi ja ma tean et päris peksta ta mind siin ei julgeks, oli plaan temaga päris oma elamine otsida, sest selline pead jalad koos elamine ajab stressi meid mõlemaid. Aga mõtlen et vaevalt ta kodus 4 seina vahel paremaks muutuks. Seega jah, pean siin plaani mis edasi teha, päris ohus ma veel vist ei ole. Eks ta tegelikult saab ise ka aru et ta valesti käitub.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

ikka luban, kuidas ma seda üldse keelata saaks, hakkan peksma v?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

ei luba. mul mees vahetevahel tõmbab kiuksu käima, aga siis kisan ise veel kõvemini või lahkun üldse ruumist nii et ta peab paremaks vait jääda. kui viha on üle läinud, siis on jälle päike väljas ja mees endine.
arvesta, et mehe s*** tuju ei ole sinu põhjustatud, vaid on tema enda pingete tagajärg ja sina ei pea pea norus tema sõimu kuulama, ega tema emotsioonide piksevarras olema. kõigest saab rahulikult rääkida, ka tasumata arvetest.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 18.06 10:35; 18.06 20:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei luba kellelgil enda peale karjuda, olgu selleks oma mees või võõras (ülemus näiteks). Kunagi klienditeenindajana töötades ka mõned kippusid karjuma (telefoni teel). Ka siis segasin karjumisele vahele öeldes rahulikult \”palun ärge karjuge!\” ja kui sellest ei aidanud, siis \”ma nüüd katkestan kõne ja helistan teile tagasi mõne aja pärast, kui olete rahunenud.\” Toimis. Teises kohas töötades kippus aga ülemus karjuma. Minu peale, teiste peale, oma naise peale. Samamoodi palusin kõigepealt karjumine lõpetda ja kui sellest ei piisanud, siis ütlesin, et \”lahkun ruumist ja tulen mõne aja pärast tagasi, kui olete rahunenud.\”

Karjumine ei lahenda mitte ühtegi olukorda. Ära lase enda peale karjuda! See ei ole normaalne, et mees su peale karjub ja pärast veel ilgub su üle. Kui ma olin noor, siis mul oli selline vägivaldne boyfriend, kes karjus mu peale, togis mind, väänas mul käsi, lükkas vastu seina, sundis vahekorda astuma jne. Kõik see ei tulnud üleöö, aga algas samamoodi vaikselt minu alandamisega (st mu peale karjumisega). Ära lase endaga nii käituda! Kutsu korrale ja kui ei aita, KÕNNI MINEMA! Kui veerand tunni pärast on ikka pöördes, mine uuesti ära. Kui tunni aja pärast on ikka vihane, mine uuesti minema. Kõnni senikaua eemale kuni ta on valmis rahunenult probleemi lahendama. Kehtesta ennast ja ära lase enda peale karjuda.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kuulsin lapsepõlves läbi paneelseinte, kuidas naabrimees karjus oma poja peale päevad läbi. Isa arvas, et nii ongi normaalne suhelda lapsega. Mõtlen, et eks sealt see karjumise komme tulebki. Räägi mehega, tema vihahood vajavad suunamist asjatundja poolt. Mõtle lapse/laste arenevale närvisüsteemile.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

EI, ei karju mina tema peale, ega tänita ja ka tema ka minu peale mitte. Isegi, kui vihastan rohkem, kui vaja ja hääl peaks krammi tõusma oleme mõlemad seda meelt, et asju lahendatakse mõistlikult rääkides.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Ta hakkas mu peale karjuma täiesti ja ülekohtuselt./—/Isegi ei kuulanud mis mul öelda oli ja sain jälle sõimata ilma asjata. /—/ hakkas enamvähem togima ja tõukama mind voodist välja. /—/
Järgmine õhtu jõudis jälle tüli üles kiskuda/—/ Lisaks sõimas et see on nii võlts kuidas ma ta eest hoolitsenud olen…/—/ Rääkisime niisama asjadest, sain sõimata/—/ Ma olevat siis lits.
Üldse üks päev keelas mul sõpradega suhelda /—/
Natuke kardan ka kuna ta on endine poksija kui see oma käed ka veel käiku lööb siis…/—/ma tean et päris peksta ta mind siin ei julgeks, /—/päris ohus ma veel vist ei ole. [/tsitaat]

Palun loe uuesti oma tekst läbi. See on väga vale, kuidas ta sinuga käitub! Ja oled küll ohus! Palun ära jää ootama olukorda, kus ta sulle kättpidi kallale tuleb! Ära õigusta tema karjumisi, ära otsi neile põhjendust ja vabandust. Ütled ju isegi, et kardad. Saad ju ka aru, et ta ei julge sind peksta selle pärast, et teised inimesed on ümber ja võivad teada saada. Armastav mees/naine ei mõtlegi oma kaaslase peksmisest.

Kõige rohkem kardan ma seda, et mees lööb naist ja naine hakkab otsima vabandusi stiilis – ta oli väsinud, tal on pingeline töö, ta ei tahtnud mind lüüa, ma ise viisin ta nii endast välja jne jne. Selline vägivallatsev käitumine ei lähe niisama mööda. Kui mul on paha tuju või olen väsinud, siis ma ei tule ju selle peale, et elaks oma viha röökides laste peale välja ja ainult naabrite pärast pääsevad peksust. Ei hakka ju sõbraga tüli norima, sest ülemus oli vastik vms. Midagi on väga valesti selle inimese peas. Elus on palju enamat kui rõõmustada lihtsa tõsiasja üle, et \”vähemalt ei peksa!\”.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] oled tüüpiline ohver. ei maksa otsida mehele õigustusi, miks temal on õigus sinu peale karjuda. /…/ laenuta raamatukogust raamat \”Miks ta seda teeb. Kuidas mõtlevad vihased mehed\”. pärast selle raamatu läbilugemist hakkad alles ehk veidike aru saama, mis sul seal kodus toimub. [/tsitaat]

Väga õige.
Kõigepealt lõpeta mehe käitumise õigustamine.
Siis vaata kuidas ennast kaitsta – kisa vastu, mine eest ära, aga ära luba endaga käituda nagu põrandakaltsuga.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

lugesin teie vastuseid ja lahistasin nutta. Tundsin, milline \”kalts\” olen olnud. Kuigi ma lihtsameelne olen ennast suht kindlameelseks pidanud.
Läksin mehe juurde ja ütlesin, et tema minu peale ei karju enam mitte kunagi. Kui veel peaks juhtuma korjan oma asjad kokku ja kõnnin minema. Ja seda mõtlesin ma tõsiselt. Ma ei kuulu nende hulka, kes materiaalsete asjade pärast ei julge seda sammu ette võtta. Mul on korralik töö ja tean, et saan alati elus ise hakkama. SEe on nagu väikese lapse jonn, mis mind elus on aidanud. \”ISE\” Ja kunagi ei saa öelda, et \”ei saa\” alati saab, kui tahta.
Ja seda teab mu mees ka, et mõtlesin tõsiselt. Elus esimest korda vabandas ta minu ees ja oli väga pabinas. Ma muidugi mõistan, et tegu võib olla \”joodiku lubadusega, a’la ma enam kunagi enam ei joo\”. Siiski usun, et see muutis nii mõndagi. Aitäh kõigile!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.06 22:00; 18.06 19:37;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]lugesin teie vastuseid ja lahistasin nutta. Tundsin, milline \”kalts\” olen olnud. Kuigi ma lihtsameelne olen ennast suht kindlameelseks pidanud.
Läksin mehe juurde ja ütlesin, et tema minu peale ei karju enam mitte kunagi. Kui veel peaks juhtuma korjan oma asjad kokku ja kõnnin minema. Ja seda mõtlesin ma tõsiselt. Ma ei kuulu nende hulka, kes materiaalsete asjade pärast ei julge seda sammu ette võtta. Mul on korralik töö ja tean, et saan alati elus ise hakkama. SEe on nagu väikese lapse jonn, mis mind elus on aidanud. \”ISE\” Ja kunagi ei saa öelda, et \”ei saa\” alati saab, kui tahta.
Ja seda teab mu mees ka, et mõtlesin tõsiselt. Elus esimest korda vabandas ta minu ees ja oli väga pabinas. Ma muidugi mõistan, et tegu võib olla \”joodiku lubadusega, a’la ma enam kunagi enam ei joo\”. Siiski usun, et see muutis nii mõndagi. Aitäh kõigile![/tsitaat]

tubli oled!! aja oma selg sirgu ja näed kuidas mees sind aktsepteerima hakkab!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 18.06 10:35; 18.06 20:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Väga tubli oled! Ära nüüd ainult ennast haletsema jää ja ära võrdle ennast kaltsuga 🙂 Väga tubli oled! Mul on sinu üle väga hea meel!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis solvumine. Solvumine on naise poolt kõige lollim liigutus üldse. Esimene kord kui sõimamiseks läks oleksid pidanud teatama, et sinu peale ei karjuta ja kui ei sobi siis hakaku astuma. Hilja pole kunagi alustada, aga selge on, et praeguseks ei võta ta sind enam tõsiselt. Aga parem hilja ja lahutusega lõpetada kui saastaga elu lõpuni koos elada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Issand,mis küsimus see üldse on? Loomulikult ei karju mu mees minu peale. Valisin omale sellise mehe,kes mind armastab ja austab.
Karjuv mees küll ei austa.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on mehel selline kalduvus. Eelmine naine oli tal ladina-ameerikast, kus on täiesti tavaline teise peale karjudes ja kätega vehkides (mitte lüües aga zestidega \”rääkides\”) oma stressi leevendada. Algusest peale on selge, et MINU peale ei karju. Kui läheb meelest ära, siis ma könnin lihtsalt minema. No ja mis sa üksi ikka karjud, pole pooltki seda efekti 🙂 Karjumine on vägivald. Probleeme ja lahkarvamusi saab selgeks teha ka rääkides. Jää enda juurde kindlaks!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Me oleme mehega mõlemad suht äkilise loomuga ja võib küll karjumisi ette tulla, kuid seda mõlemalt poolt. Siis jälle lepime ära ja elu läheb ilusti edasi. Ma vist karjun isegi rohkem…häbi tunnistada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Pereelu ja suhted kas lasete mehel enda peale karjuda

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.