Kui laps on olnud üle kuu aja kodune, pole kokku puutunud teiste lastega, käinud kaasas poes vms, siis ei ole ju enam mingit olulist põhjust, miks ta ei võiks vanavanemate hoida olla, kui neil just mingeid terviseprobleeme või tööalaseid kohustusi pole?
No mõtle nüüd loogiliselt. Ma olen ma kuu aega lastega kodus isolatsioonis olnud. Aga kui ma mai alguses tööle pean minema, lähevad lapsed lasteaeda, mitte vanavanemate juurde, sest on suur oht, et MINA toon töölt nakkuse, mille lapsed vanavanematele edasi annavad. Või mõtlesid Sa nii, et annangi lapsed määramata ajaks vanavanemate kasvatada, ise ei lähe lähikuudel ligigi?
Meil muidugi ei oleks see reaalne ka põhjusel, et mõlemad vanavanemad, ehkki riskigrupis, on veel tööinimesed ja nende päevad kuluvad kodukontorile. Aga ka sellest sõltumata on selge, et kui lapsed veedavad õhtuid koos töölkäivate vanematega, siis nende saatmine päevaajaks vanavanemate juurde ei ole ohutu.
Miks oli tungiv soovitus, et lapsi lasteaeda ei viidaks? Ei olnud ju vanemate karistamiseks, oli reaalselt inimeste ka laste minimaalseks kokkupuuteks teiste inimestega. Kokkupuude võimalikult väheste, st ainult igapäevaste inimestega.
Nüüd võib viirusega kokkupuutel selle lasteaeda viia küll… Aga milleks siis kogu see eelnev aeg?
Ma olen arst. Ja plaanilise töö seiskumise situatsioonis oli mul võimalik saada 1,5 kuud palgata puhkust, sest minu eriala otseselt vaja ei läinud. Aga nüüd ma PEAN tööle minema. Ja muid valikuid peale lasteaia või vanavanemate lihtsalt pole. Mis Sa siis tahaksid, et ma nüüd teen? Lastele hädatapu? Ongi valik halbade variantide vahel — ja midagi pole teha. Loomulikult ma teen endast oleneva, et mitte nakkust lastele viia. Aga 70-aastased hüpertoonikutest-diabeetikutest lapsevanemad praegu hoidjaks ilmselgelt ei sobi. Õnneks olevat lasteaias ka riskirühma kuuluv personal praegu siiski kodus. Selge, et õpetajad riskivad palju, aga mis siis teha?