Teema: Kas lasteaiakiusajast võib kasvada koolikiusaja?

Ma ei usu, et kodus talle meelega sellist juhatust on antud, sellised lihtsad asjad nagu ‘mina olen ilusam’ tulevad lastele niisamagi vahel pähe. Võibolla see tüdruk käitub niimoodi sellepärast et ta saab ja oskab, on sotsiaalselt osav, ja ta ju näeb, et see käitumine talle sugugi halba ei tee (pigem teeb head, kindlustab veelgi tema sotsiaalset positsiooni). Sellisel puhul peaks jah kasvatajad teda korrale kutsuma, et tekitada talle negatiivseid assotsiatsioone sihukese käitumisega, näidata, et sellel on halvad tagajärjed, mitte head, nagu siiamaani on olnud.

Lugesin kusagilt, et lasteaiaealiste tüdrukute seas on palju rohkem kui poiste seas selliseid osavaid intrigeerijaid ja manipuleerijaid (a la ‘kui sa siimuga mängid, siis mina ja mu sõbrad sind mängu ei võta’). See käitumine on normaalne, aga taunitav, vajab maha surumist 🙂

aga mida teha kui ümbruskonnas on selline laps, kes on ülejäänud tänava lapsed minu lapse vastu ässitanud? olen nõutu. mulle tundub, et laps tuleb nö. kodust, st minu meelest vanematega rääkimisel pole mõtet… aga minu laps on õnnetu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah, kohe kindlasti.
Minu tütrel oli lasteaias sama probleem ja kasvataja oli ise ka nöutu- heaga ei saanud, halvaga ei tohtinud last paika panna.
Kasvataja, kellega ma hästi läbi sain, sosistas ükskord, et loodab väga, et keegi rühma lastest talle üksord vastu hakkab ja korralikult \”tappa\” annab. Ainult see pidavat sellised lapsed paika panema.
Önneks minu tütar temaga ühte kooli ei sattunud. Koolis pidi see tüdruk samasugune edasi olema.

Oma last öpetasin selliste lastega vaikima ja üle kanna ära minemist- las jääb üksinda edasi räuskama ja käsutama.[/tsitaat]

Mina ei usu, et lasteaias ei ole võimalik nii käituvat last ümber harjutada.
Läbi mängu ja läbi järjekindla selgitamise on see võimalik küll.
Nt on olemas lasteaedades mingi pilootprojekt, kus on maskott e mingi tegelane, kes siis esineb ja läbi mingite lugude ja etenduste tehakse lastele järjekindlalt selgeks, mis on õige ja mis mitte. Et kuidas kiusatav ennast tunneb ja mida siis iga laps sellest arvab. Mina usun, et järjekindlalt seda tehes on võimalik häid tulemusi saavutada.
Aga mitte nii, et sa ühte last lihtsalt pidevalt korra kutsud. See peab ikka kõigile olema.
Lapsevanemad võiks ise ka mõne ettepaneku teha, mitte passiivselt joriseda. Ega see laps siis ise süüdi ole. Ta on sellise käitumismalli kusagilt üles korjanud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja, räägi kindlasti kasvatajatega, laps ei saa üksi hakkama. Sellised asjad tuleb eos lahendada.
Minu laps käib segarühmas. Kunagi oli ta kõige väiksem ja pidi kannatama kamandaja all. Kolmeselt ta ei osanud mulle neist asjust rääkida, ise ka ei tulnud selle pealegi, et lasteaias võivad sellised probleemid olla. Tagantjärgi võin aimata, miks sõimerühmas käis meelsasti, aiarühma minnes oli pool aastat raske aeg. Kasvatajad väitsid, et kõik on hästi.
Nüüd on mu laps rühmas üks vanematest. Kuidas ta seda aega ootas! Ma ei ütle, et ta nüüd kõik tagasi teeb, aga minu jutud on kurtidele kõrvadele. Ta ütleb, et ema, nii ongi, et vanemate sõna peavad nooremad kuulama. Eks kasvatajad ka kaasavad vanemaid nooremaid aitama. See on õhuke piir, kus aitamine võib minna üleolevaks suhtumiseks noorematesse, rumalamatesse, teistsugustesse.
Sõprade ja mänguseltsiliste jagamine on küll tavaline ja ealine asi. Nagu see, et kaks mängivad, kolmas ei mahu mängu. Mu laps pidas ühe oma sõbraga kakluse maha. Lapsed õpivad, arenevad. Meie asi on neid aidata, seletada, rääkida, lasta neil kogeda erinevaid situatsioone, pisaraid pühkida, lohutada ja julgustada.
Nõuanne, et mine ära, on hea, aga mu laps ütleb, et teine surub ta vastu seina, ei saa ära minna ja kasvataja on teises ruumis.
Õnneks meil riiete pärast ei narrita, vähemalt ei ole kuulnud. On küll mõned üleni rooosad tüdrukud, ent enamus on tavalised.
Ütleks nii, et lasteaed võib olla hea pinnas koolikiusajatele, aga ei pruugi nii olla.[/tsitaat]
Ei poolda üldse neid segarühmasid. Minu laps käis ka vahepeal lühikest aega segarühmas. Panime lapse lasteaeda 4-aastaselt ja pakuti segarühma, kus ta oli ainuke 4-aastane laps rühmas. Teised lapsed olid kõik vanemad või nooremad.
Laps igatses omavanuseid mängukaaslasi, aga neid tal seal ei olnud. Vanemad lapsed teda mängu ei võtnud ja nooremad olid jälle liiga pisikesed tema jaoks. Eks noorematega ta ka mängis, aga kuna ta oli oma vanuse kohta hea arenguga laps, siis soovis ta mängida keerulisemaid mänge kui noorematega sai mängida. Samuti õppis ta kiiresti rääkima ja 4-aastaselt rääkis soravalt, selgete lausetega, aga suhelda polnud kellegagi,sest suuremad temaga ei suhelnud ja nooremad veel ei rääkinud nii hästi. Kui sellest probleemist aru saime, siis võtsime lapse sealt rühmast ära ja panime teisse lasteaeda, kus olid rühmas kõik lapsed ühevanused ja, kus ta ka leidis endale mängukaaslasi.