Teema: Kas lasteta naine on elus läbi kukkunud naine?

#3786320:

Kas lasteta naine on elus läbi kukkunud naine?

Loomulikult mitte. Kõik ei peagi lapsi saama. Saagu need, kes tõesti tahavad.

Elu pole mingi eksam, kus ainult laste olemasolul maksimumhinnet võib taotleda. Oma pika elu jooksul olen kohanud kolleegidena või muidu tuttavatena ääretult sarmikaid, huvitavaid ja intelligentseid naisi, kes erinevatel põhjustel lapsi polnud saanud/tahtnud. Samas tean kaht naist, kellel oma lapsi pole ja kes 40-aastaselt olid oma eluga samas punktis kui sina praegu. Mõlemad abiellusid mõni aeg hiljem lastega leskmehega (ühel kolm, teisel kaks last) ja neist said lihaste laste puudumisest hoolimata pereemad. Aga üldiselt on elus 21. sajandil nii palju võimalusi eneseteostuseks kui bioloogiline emadus, nii et naudi oma elus edasi neid asju, mis sulle siiamaani rõõmu on teinud. Ükski elu pole sellepärast vähemväärtuslik, kui geenid edasi kandmata jäävad.

#3786320:

Hakkan saama 40 ning ei ole minu elus olnud ega ka tulemas seda meest, kellega pere luua. Üksikemadust ei tahaks ka valida. Nukker on, et üks peatükk hakkab sulguma ja teisalt on ilmselt pool eluaastaid veel ees…

Kui otsustad, et on läbikukkunud, siis nii ongi. KUi otsustad, et elu on elu ja alati elamisväärne, siis ei ole. Nii et mida sa tahad? Olla läbikukkunud ja ohver või elada oma elu rõõmuga? Nii nagu otsustad, nii ongi. Ei pea omama oma last võid osaleda mõne lapse kasvamises. Ei pea olema ema võib ka olla tädi või hea tuttav.

Mina ilmselt teeksin ilma meheta kaks last. Ei arva, et üksikema olla oleks palju hullem kui üldse lasteta olla. Oled veel noor ja ilmselt kunagi ikka leiad enda kõrvale kedagi – selleks ju aega veel on, ja loodetavasti palju aastaid… Laste saamist aga eriti edasi lükata ei anna.

Tõesta, et tal pole.

Misasja?

#3786320:

Hakkan saama 40 ning ei ole minu elus olnud ega ka tulemas seda meest, kellega pere luua. Üksikemadust ei tahaks ka valida. Nukker on, et üks peatükk hakkab sulguma ja teisalt on ilmselt pool eluaastaid veel ees…

Teemaalgataja – mille pärast sa rohkem muretsed? Küsin sellepärast, et teema pealkiri näib nagu muretsevat teiste arvamuse pärast, teema sisu aga räägib muud.

Kas selle pärast, mis teised inimesed sinust arvavad? Et nüüd, kui kõik käod hakkavad vastama “ei ole sugugi läbikukkunud – ei pea tingimata ema olema, elus on ka teisi eneseteostuse viise…” siis saab hingele plaaster peale ja oledki rahul? Või siis on teiste inimeste arvamusest ükskõik, aga ise tunned kogu aeg, et ei tahaks lapsest kogu aeg ainult “oleks” vormis mõelda, vaid teoinimesena käised üles käärida ja ometigi päriselt lapse kasvatamisega pihta hakata?

Need on täiesti erinevad asjad.

Esimesel juhul pole vaja midagi muuta, vaid tuleb lihtsalt enesekindlust “äkki teised arvavad, et ma olen läbikukkunud” suhtes kasvatada ja samamoodi edasi elada.

Teisel juhul aga oleks parem enda pideva nukrutsemisega vaevamise asemel selge otsus vastu võtta, sammud seada sinna, kuhu vaja – ja oma energia üksikemadusse panustada.

#3786412:

Mina ilmselt teeksin ilma meheta kaks last.

Eee… 40 üksikemal pigem üks laps – on jõukohasem. Ühe puhul tuleb hakkama saada iseenda ja ühe lapsega. Samuti ühe lapse puhul kui laps hakkab näiteks potil käima või saab jonniiga seljataha – siis saabki näit. mähkmed või jonnimise nö. “ära panna” ehk nendega ongi ühel pool ja saab rõõmsasti kahekesi siirduda lapse järgmise arenguetapi tegevuste juurde. Kahe (väikese vanusevahega) lapse puhul aga kõik need situatsioonid, kus üks nõuab virinalt ühte asja  ja virinal teist asja – üksikvanemale võib see olla liiga hullumajaks kujuneda (parem, kui oleks 2 täiskasvanut, et koormust jagada), areguetappide “venimine” – vanem laps saab potile – teine laseb ikka püksi; üks on edukalt läbi jonniea tulnud ja võiks nagu rõõmustada – säh sulle, teine hakkab jonnimisega pihta, ühe lapsega saaks juba teha mingit “suuremate laste asja” – aga nooremale pole see veel eakohane jne. jne. Kui pole varianti,et jagatakse – üks vanem võtab ühe lapse ja teine teise, siis võib see kõik liiga hulluks kujuneda.

Kuna ma olen koormas juba igasugu lapsepõlve vigade tegemise all, siis võin aimata mida võib arvata see laps.
Olin ema projekt. Isaga kasvamise kogemusest jäin ilma. Ülehoolitsuse eest võib ka hiljem psühholoogi vajada.

#3786327:

Saagu need, kes tõesti tahavad.

Mulle tundub küll, et teemaalgataja tahab last ja on kurb sellepärast, et seni on elu seda rada läinud, et lapsi pole.

Niisugusel juhul on tõepoolest olukorraga raske leppida.

Kui lapsesaamise soov on väga suur, siis mu meelest tasuks ikkagi kaaluda ka üksikvanemluse varianti, sest kui on olnud soov last saada ja siis oled vana ja üksik, siis seda on tõesti raske taluda, ei anna võrrelda sellise inimesega, kelle valik ja soov ongi olnud see, et ta ei taha lapsi.

Mina olen üksikvanem, ja oli õige otsus laps siiski sünnitada, kuigi me läksime mehega lahku sellel ajal kui rasedust oleks saanud veel katkestada. (mees ise oli seda last samuti soovinud, lähkuminek toimus minu algatusel ja hoopis teistel põhjustel kui see, et laps tulemas). Mul on tutvusringkonnas ka kaks naist, kes on kasutanud spermadoonorit, mõlemad on oma otsusega rahul. Oluline on see, et sul oleks tugivõrgustik. Mu lapsel on vanavanemad, vanatädid, samaealised onulapsed jne. Üksikvanemlus ei tähenda automaatselt seda, et vaene laps nüüd ei näegi mingit “normaalset” peremudelit ja sugulasi peale ema üldse pole.

Ma arvan, et sul, teemaalgataja on aeg otsustada, kuivõrd suur sul on see soov siiski emaks saada. Ja selle pinnalt edasi minna.

Läbikukkumine ei puutu antud juhul asjasse, läbikukkunud võib elus olla nii lastega kui lasteta. Ja võib ka lasteta olla edukas ja õnnelik ja lastega olla edukas ja õnnelik. Kuidas sina oma sisimas tunned, see on sinu teada. Ja kui sul ikkagi on tunne, et sa oleks ilma lapseta õnnetu, siis viimane aeg tegutseda. 40-aastaseid emasid on tänapäeval päris palju, seda ei tasu peljata.

Võtmesõnaks on tugivõrgustik. hea, kui sul oleks ka sõbrannasid, kellel on praegu väikesed lapsed või kes sünnitavad sinuga umbes samal ajal lapse aasta sinna-tänna. Mul on kolm sellist sõbrannat, nendega säilib side kergemini, sest samal ajal umbes samad teemad, mida arutada.

#3786445:

Aga selle sammu teeks vaid siis, kui sa neid lapsi tõesti meeletult tahad, nad ei tohiks olla sinu eneseupitamise projekt.

Jah, nõustun. Last tasub saada siis, kui sa tunned, et mõttetu ja mitte kuhugi viiva nukrutsemise (“aga miks mul meest ei ole, miks last ei ole, uuuuuuu….”) asemel sa parem kääriksid käised üles ja panustaksid oma energia konkreetsetesse tegevustesse lapsega: käiksid beebivankriga jalutamas, harjutaksid teda potile, teeksid lapsele süüa, õpetaksid sõnu, vastaksid lapse küsimustele, õpetaksid tähti ja numbreid tundma, aitaksid koolitükke teha jne. jne.  Ja oleksid rahul, et nüüd ma vähemalt saan tõesti kõiki neid tegevusi teha – mitte ainult unistada “kuidas ma teeks”.

Ainult eneseupituse projektina (“et teised näeksid, et ma olen ka nüüd emme”) pole lapse saamisel tõesti mõtet. Sest tegelikult – korraks oleks märkamine inimeste poolt (et ohoo, sündis keegi ja oli elumuutus) – aga edasi, ega inimesed ei huvitukski sinu elust lapsega niiväga… Oma lapsest saab emme rääkida ikka põhiliselt vahetult lapsega töötavate inimestega – lasteiaõpetajad, logopeed, klassijuhataja, treener… Teistel (kes on juba oma lapsed nooremas eas suuremaks kasvatanud) pole need teemad eriti aktuaalsed enam, va kui tutvusringkonnas on mõni eriline lapselemb.

Ei ole elus läbi kukkunud, vaid on lati valesti seadnud.

Aga üldiselt, naised tahavad ilukõnet. Viljakad suguõed muudkui kinnitavad, et pole hullu, on palju võimalusi eneseteostuseks jne. Loomulikult jääb endiselt midagi kripeldama.

#3786498:

#3786486:

Üksikemadust kindlasti ei soovita, see on äärmiselt egoistlik lähenemine!

Ei ole see sugugi egoistlikum lähenemine kui kahekesi lapse saamine.

On neid isasid ka igasuguseid. Saad küll lapse koos mehega koos olles, aga reaalselt ta pereelus üldse ei osale.

Üks aspekt on siin küll – mingil hetkel soovib laps teada, kes on ta bioloogiline isa. Sellisel juhul on lapsele küll parem, kui ta teab, kellest ta pärineb. Mu meelest see nii oluline ei olegi, et isa ilmtingimata igapäevaselt olemas oleks. Tore kui on, aga kui ei, siis selle teadmisega, et isa on kuskil mujal, on kergem hakkama saada kui sellega, et üldse ei tea, kes isa on.

Selles suhtes mina isiklikult vist päris katseklaasilast ei oleks julgenud teha. Aga muus osas – ei ole algusest alates teadlikult üksikvanemaks hakkamises midagi äärmuslikult egoistlikku. Mu meelest on äärmiselt egoistlik mingil kõrvalseisjal (eriti kui oma elu korras) teisele öelda, et vat tema ärgu üldse unistagugi lapse saamisest, sest tema soov on “äärmiselt egoistlik”. Kõik inimesed teevad lapsi egoistlikel kaalutlustel ja mõni üleüldse täiesti suvaliselt. Keegi ei tee lapsi mõeldes, et kus nüüd alles panustab ühiskonda ja käitub väga altruistlikult või teeb tulevasele lapsele sellega suure teene.

Nii nõus selle kommentaariga.

Ka mina ei saa aru, miks siis, kui naine tahab last ja selle kliiniku abil ka saab,  on see nagu kuidagi egoistlikum tegu kui see “armastuse pärast” (ehk siis selle pärast, et naise ja mehe vahel oli tõmme, mis kokku vedas) lapse saamine? Võib öelda, et kahe inimese tundemöll, mille tulemusena sündis laps, polnud ju ka lapse tellitud. Muidugi tore, kui tõmme mehe ja naise vahel areneb edasi rahulikuks koos lapse üleskasvatamiseks ning lapsel on kaks vanemat. Aga nagu me teame, siis reaalsuses võib paarisuhetega (ja lapse kasvatamisse panustamisega) minna nii ja naa – paarisuhte tuleviku ennustamine on tänamatu töö.

Meestele meeldimine ja hea ema olemise võime ei lähe tihti ka kokku – õnnelikud, kes mõlemas tugevad on (ja lisaks veel tööalaselt andekad jne). Kuid mõni naine ei meeldi meestele – aga on lastega seotud asjades väga kannatlik ja tasakaalukas. Mõni naine jälle meeldib meestele väga – aga ei ole kuigi kannatlik kantseldaja ja läheb kõige lastega seonduva pärast kergesti närvi. Minu meelest ei saa suhtuda nii, et esimene naine (kuna tal pole meest) justkui pole õigustatud last saama ja kasvatama ning ainult teine on.

Minu meelest lapsele isegi parem selline ema (olgu siis perekonnainimene või üksik), kes ütleb selgelt ja lihtsalt: “Ma sain sind – sest ma tahtsin sind! Vahel on ikka raske olnud ka, aga ise tahtsin nii”, kui see ema, kes püüab last uskuma panna, et põhjus lapse saamiseks tuli kuskilt väljastpoolt teda ennast, et näe, “armastuse pärast” või “Eesti ühiskonnale kingituse tegemiseks” olen ma sinu saanud. Ja eriti,  kui ta hakkab veel sinna juurde ennast haletsema “kui palju olen ma ennast sinu pärast ohverdanud” – see võibolla tundub õilsam,  aga samas, paneb lapsele tohutu emotsionaalse koorma.

Mis puutub taunitavasse egoismi, siis taunitav egoism on minu jaoks näit. naabrile käru keeramine valju muusika mängimisega vms. jõhker ülesõitmine. Mitte kindlasti see, et keegi sai kliiniku abil oma tahetud lapse ja kasvatab teda.

#3786663:

kuigi olen suure osa asju teinud “by the book”, on palju asju läinud täiesti valesti

see “book” on ise läbikukkunud õpetus tänapäeval. Vähemalt selles teemas.

Õhh, jah.. tuttav teema mulle ka, olin 40, suhet polnud, eks ikka mõtled sellele, kas teha otsus üksi laps saada või jääda lastetuks. Viimane aeg ju! Ma leidsin siis, et niiväga ma lapsi ka ei armasta ega taha, et spermadoonorit kasutada. Laps minu jaoks ei oleks eneseteostuse tipp. Sellele ei saa ju ka lootma jääda, et küll veel aega on kedagi kohata. Leppisingi, et las siis jääb nii, üksikul elul on ju selgelt oma eelised: saad reisida, sõpradega aega veeta, end arendada, väga rahulik elu. Aga samas oli mul tunne, et see omaette elu ei paku enam täit rahuldust, nagu varasemalt.

Ja elul oligi teine plaan: kohtasin 41-aastaselt üht ammust tuttavat, kellega suhe hakkas väga kiirelt arenema ja nüüd olen lapseootel.

muide, lugedes usa foorumeid, Siis järjest enam valivad paarid lastetu elu ja on selle juures väga rahul oma otsusega. Mulle tundub, et Eestis on naistel üsna suur surve lapsi saada. Ja sealt äkki see läbikukkumise-tunne tekibki..?

Kindlasti ei ole läbi kukkunud.

Kui on soov mõne lapse elus osaleda, võid hakata ristiemaks.

#3786680:

Ja mis me siis nüüd teeme, kui mina jälle usun kindlalt, et selline soov, saada laps algusest peale teadlikult ilma isata, on ikka küll äärmiselt egoistlik. See on suunatud ainult ema enda soovile, ja mitte lapse heaolule. See röövib lapselt poole tema päritolust ja poole identiteedist, mida ei ole võimalik korvata. Lapsed ei ole asjad, mida osta ja hankida. Elu võib minna viltu, kuid intentsioon peab olema algusest peale olnud õige.

Ei ema ega isa kohta, kes ise last (või kasulast) reaalselt, igapäevaselt kasvatab ja teab, mida lapse üleskasvatamine tähendab, ei saa öelda, et “laps on talle kõigest asi” – see mõjub niivõrd eluvõõra targutamisena, et raske lausa kommenteerida.