Esileht Pereelu ja suhted Kas lasteta naine on elus läbi kukkunud naine?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )

Teema: Kas lasteta naine on elus läbi kukkunud naine?

Postitas:
Kägu

Hakkan saama 40 ning ei ole minu elus olnud ega ka tulemas seda meest, kellega pere luua. Üksikemadust ei tahaks ka valida. Nukker on, et üks peatükk hakkab sulguma ja teisalt on ilmselt pool eluaastaid veel ees…

+14
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas lasteta naine on elus läbi kukkunud naine?

Loomulikult mitte. Kõik ei peagi lapsi saama. Saagu need, kes tõesti tahavad.

 

+24
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

40 on täitsa võimalik veel armuda ja last saada.

+18
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elu pole mingi eksam, kus ainult laste olemasolul maksimumhinnet võib taotleda. Oma pika elu jooksul olen kohanud kolleegidena või muidu tuttavatena ääretult sarmikaid, huvitavaid ja intelligentseid naisi, kes erinevatel põhjustel lapsi polnud saanud/tahtnud. Samas tean kaht naist, kellel oma lapsi pole ja kes 40-aastaselt olid oma eluga samas punktis kui sina praegu. Mõlemad abiellusid mõni aeg hiljem lastega leskmehega (ühel kolm, teisel kaks last) ja neist said lihaste laste puudumisest hoolimata pereemad. Aga üldiselt on elus 21. sajandil nii palju võimalusi eneseteostuseks kui bioloogiline emadus, nii et naudi oma elus edasi neid asju, mis sulle siiamaani rõõmu on teinud. Ükski elu pole sellepärast vähemväärtuslik, kui geenid edasi kandmata jäävad.

+23
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Pealkirjas esitatud küsimusele on vastus: muidugi mitte! Mis see “elus läbikukkumine” tegelikult üldse tähendab? Elu pole mingi eksam, millel õigete vastuste kriteeriumid paigas.</p>
Aga selge muidugi see, et teemaalgataja hoopiski tunneb leina, et tal endal lapsi pole. Sellisena võib muidugi end läbikukkununa tunda, kui isiklikud soovid on olnud muud. Ja ega muud soovitust pole, kui leida elus see võimalus, kuhu oma emalik energia suunata ja sellest rõõmu tunda. Koerad, kassid ja muud koduloomad, looduskaitse, vabatahtlik töö või hoopis tööalaselt midagi… oleneb mis su elus on.

Emad ei ole ainult need, kellel on bioloogilisi lapsi. Ja mõned naised, kellel bioloogilisi lapsi on, pole üldsegi emad (ka niipidi võib “läbikukkuda” elus).

Jäksu sulle!

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkan saama 40 ning ei ole minu elus olnud ega ka tulemas seda meest, kellega pere luua. Üksikemadust ei tahaks ka valida. Nukker on, et üks peatükk hakkab sulguma ja teisalt on ilmselt pool eluaastaid veel ees…

Kui otsustad, et on läbikukkunud, siis nii ongi. KUi otsustad, et elu on elu ja alati elamisväärne, siis ei ole. Nii et mida sa tahad? Olla läbikukkunud ja ohver või elada oma elu rõõmuga? Nii nagu otsustad, nii ongi. Ei pea omama oma last võid osaleda mõne lapse kasvamises. Ei pea olema ema võib ka olla tädi või hea tuttav.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jäksu sulle!

Kas selle peale peaks vastama ‘Äitäh’?

+13
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ilmselt teeksin ilma meheta kaks last. Ei arva, et üksikema olla oleks palju hullem kui üldse lasteta olla. Oled veel noor ja ilmselt kunagi ikka leiad enda kõrvale kedagi – selleks ju aega veel on, ja loodetavasti palju aastaid… Laste saamist aga eriti edasi lükata ei anna.

 

+16
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole läbikukkunud, ära seda küll arva!

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõesta, et tal pole.

Misasja?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Emana võib ka ju läbikukkuda. Kasvatad küll nii hästi kui oskad ja kuidas õigeks pead. Aga pärast laps leiab et sa pole olnud hea ema, ei vasta tema arusaamisele heast emast. On kahjustatud.
Nt mina olen püüdnud olla hea ema, aga ometi olen teinud laste arust nii palju valesti, öelnud valesti. Vanem laps käib psühholoogil. Noorem ka plaanib minna.
Kõik saab alguse kodust, lapsepõlvest.

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hakkan saama 40 ning ei ole minu elus olnud ega ka tulemas seda meest, kellega pere luua. Üksikemadust ei tahaks ka valida. Nukker on, et üks peatükk hakkab sulguma ja teisalt on ilmselt pool eluaastaid veel ees…

Teemaalgataja – mille pärast sa rohkem muretsed? Küsin sellepärast, et teema pealkiri näib nagu muretsevat teiste arvamuse pärast, teema sisu aga räägib muud.

Kas selle pärast, mis teised inimesed sinust arvavad? Et nüüd, kui kõik käod hakkavad vastama “ei ole sugugi läbikukkunud – ei pea tingimata ema olema, elus on ka teisi eneseteostuse viise…” siis saab hingele plaaster peale ja oledki rahul? Või siis on teiste inimeste arvamusest ükskõik, aga ise tunned kogu aeg, et ei tahaks lapsest kogu aeg ainult “oleks” vormis mõelda, vaid teoinimesena käised üles käärida ja ometigi päriselt lapse kasvatamisega pihta hakata?

Need on täiesti erinevad asjad.

Esimesel juhul pole vaja midagi muuta, vaid tuleb lihtsalt enesekindlust “äkki teised arvavad, et ma olen läbikukkunud” suhtes kasvatada ja samamoodi edasi elada.

Teisel juhul aga oleks parem enda pideva nukrutsemisega vaevamise asemel selge otsus vastu võtta, sammud seada sinna, kuhu vaja – ja oma energia üksikemadusse panustada.

Mina ilmselt teeksin ilma meheta kaks last.

Eee… 40 üksikemal pigem üks laps – on jõukohasem. Ühe puhul tuleb hakkama saada iseenda ja ühe lapsega. Samuti ühe lapse puhul kui laps hakkab näiteks potil käima või saab jonniiga seljataha – siis saabki näit. mähkmed või jonnimise nö. “ära panna” ehk nendega ongi ühel pool ja saab rõõmsasti kahekesi siirduda lapse järgmise arenguetapi tegevuste juurde. Kahe (väikese vanusevahega) lapse puhul aga kõik need situatsioonid, kus üks nõuab virinalt ühte asja  ja virinal teist asja – üksikvanemale võib see olla liiga hullumajaks kujuneda (parem, kui oleks 2 täiskasvanut, et koormust jagada), areguetappide “venimine” – vanem laps saab potile – teine laseb ikka püksi; üks on edukalt läbi jonniea tulnud ja võiks nagu rõõmustada – säh sulle, teine hakkab jonnimisega pihta, ühe lapsega saaks juba teha mingit “suuremate laste asja” – aga nooremale pole see veel eakohane jne. jne. Kui pole varianti,et jagatakse – üks vanem võtab ühe lapse ja teine teise, siis võib see kõik liiga hulluks kujuneda.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kindlasti mitte pole elus  ainuke väärtuse kriteerium laste omamine.  Igasugu muid lahedaid ja toredaid asju on olemas.  Aga kui sul on ikkagi tunne, et oled ilma lasteta läbikukkunud  või väärtusetu, siis seaksin sammud esimesel võimalusel spermapanka. Ei ole see üksinda laste kasvatamine maailmalõpp.  Mina üksi kolmega,  Maailma ägedaimad asjapulgad on mul!  Mitte hetkekski pole kahetsanud, kuigi kasvatan neid üksi. Aga selle sammu teeks vaid siis, kui sa neid lapsi tõesti meeletult tahad, nad ei tohiks olla sinu eneseupitamise projekt.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna ma olen koormas juba igasugu lapsepõlve vigade tegemise all, siis võin aimata mida võib arvata see laps.
Olin ema projekt. Isaga kasvamise kogemusest jäin ilma. Ülehoolitsuse eest võib ka hiljem psühholoogi vajada.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Muidugi. Elu on võitlus. Võidavad need, kel on a) rohkem raha b) saavad rohkem paljundatud oma geene c) elavad kauem (mõni lisab siia tervena, aga noh, päris vanana ikka midagi tavaliselt juba vaevab, nii et see kriteerium on suhteline) d) saavad millegi väärtusliku loojatena või kangelastena kuulsaks e) on ise oma eluga rahul f) teevad kõige rohkem head (aga see on ka ikka väga suhteline, mõni oma arust heategija keerab käkke kokku ja nt aatompommi leiutaja suhtes on vastakad arvamused, aga samas: milline avastus). Ja au ja kuulsus võib saabuda pärast surma alles, nii et elades võivad osa neid tuleviku suurusi end üsna läbikukkununa ja õnnetuna tunda (nt Juhan Liiv), teist austatakse ja kummardatakse eluajal, aga pärast surma räägitakse, milline kaabakas ta ikka oli (Jossif Stalin), võta sa nüüd kinni, kumb neist rohkem läbi kukkus ja isegi seda ei tea, kumb õnnelikum oli, kuna Stalin oli ka suhteliselt vaevatud oma tontidest ja deemonitest.  Ja auhinda ei pruugi olla. Lõpuks on surnud nad kõik. Nii et kui sina tunned, et lasteta on elu tühi, tee lapsi. Kui ei ole päris nii, ära tee. Kui teed gallupi ja 100st 51 protsenti arvab, et oled läbi kukkunud, on sel siis tegelikult tähtsust või muudab see midagi? Või kui nii arvab 99%? Kõige tähtsam on ikkagi, mis sa ise tunned ja arvad, kuigi kindlasti kõditab meeldivalt ego, kui kuuled kõikjalt, kui tore, edukas ja meeldiv inimene sa ikka oled. Aga isegi see jutt ei pruugi ju siiras olla. Nii et paljune või ära paljune, ise pead ju selle otsusega elama ja rahul olema või leppima.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Saagu need, kes tõesti tahavad.

Mulle tundub küll, et teemaalgataja tahab last ja on kurb sellepärast, et seni on elu seda rada läinud, et lapsi pole.

Niisugusel juhul on tõepoolest olukorraga raske leppida.

Kui lapsesaamise soov on väga suur, siis mu meelest tasuks ikkagi kaaluda ka üksikvanemluse varianti, sest kui on olnud soov last saada ja siis oled vana ja üksik, siis seda on tõesti raske taluda, ei anna võrrelda sellise inimesega, kelle valik ja soov ongi olnud see, et ta ei taha lapsi.

Mina olen üksikvanem, ja oli õige otsus laps siiski sünnitada, kuigi me läksime mehega lahku sellel ajal kui rasedust oleks saanud veel katkestada. (mees ise oli seda last samuti soovinud, lähkuminek toimus minu algatusel ja hoopis teistel põhjustel kui see, et laps tulemas). Mul on tutvusringkonnas ka kaks naist, kes on kasutanud spermadoonorit, mõlemad on oma otsusega rahul. Oluline on see, et sul oleks tugivõrgustik. Mu lapsel on vanavanemad, vanatädid, samaealised onulapsed jne. Üksikvanemlus ei tähenda automaatselt seda, et vaene laps nüüd ei näegi mingit “normaalset” peremudelit ja sugulasi peale ema üldse pole.

Ma arvan, et sul, teemaalgataja on aeg otsustada, kuivõrd suur sul on see soov siiski emaks saada. Ja selle pinnalt edasi minna.

Läbikukkumine ei puutu antud juhul asjasse, läbikukkunud võib elus olla nii lastega kui lasteta. Ja võib ka lasteta olla edukas ja õnnelik ja lastega olla edukas ja õnnelik. Kuidas sina oma sisimas tunned, see on sinu teada. Ja kui sul ikkagi on tunne, et sa oleks ilma lapseta õnnetu, siis viimane aeg tegutseda. 40-aastaseid emasid on tänapäeval päris palju, seda ei tasu peljata.

Võtmesõnaks on tugivõrgustik. hea, kui sul oleks ka sõbrannasid, kellel on praegu väikesed lapsed või kes sünnitavad sinuga umbes samal ajal lapse aasta sinna-tänna. Mul on kolm sellist sõbrannat, nendega säilib side kergemini, sest samal ajal umbes samad teemad, mida arutada.

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Probleem tundub TA-l olema see, et pole kellest hoolida ja armastada, st mees, kellega elu jagada ning võimalusel ka laps saada. Üksikemadust kindlasti ei soovita, see on äärmiselt egoistlik lähenemine!

Ja lapseta inimene ei ole tänapäeval ammu läbikukkumine, elu võib väga palju pakkuda, oska vaid näha ja rõõmu tunda!

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga selle sammu teeks vaid siis, kui sa neid lapsi tõesti meeletult tahad, nad ei tohiks olla sinu eneseupitamise projekt.

Jah, nõustun. Last tasub saada siis, kui sa tunned, et mõttetu ja mitte kuhugi viiva nukrutsemise (“aga miks mul meest ei ole, miks last ei ole, uuuuuuu….”) asemel sa parem kääriksid käised üles ja panustaksid oma energia konkreetsetesse tegevustesse lapsega: käiksid beebivankriga jalutamas, harjutaksid teda potile, teeksid lapsele süüa, õpetaksid sõnu, vastaksid lapse küsimustele, õpetaksid tähti ja numbreid tundma, aitaksid koolitükke teha jne. jne.  Ja oleksid rahul, et nüüd ma vähemalt saan tõesti kõiki neid tegevusi teha – mitte ainult unistada “kuidas ma teeks”.

Ainult eneseupituse projektina (“et teised näeksid, et ma olen ka nüüd emme”) pole lapse saamisel tõesti mõtet. Sest tegelikult – korraks oleks märkamine inimeste poolt (et ohoo, sündis keegi ja oli elumuutus) – aga edasi, ega inimesed ei huvitukski sinu elust lapsega niiväga… Oma lapsest saab emme rääkida ikka põhiliselt vahetult lapsega töötavate inimestega – lasteiaõpetajad, logopeed, klassijuhataja, treener… Teistel (kes on juba oma lapsed nooremas eas suuremaks kasvatanud) pole need teemad eriti aktuaalsed enam, va kui tutvusringkonnas on mõni eriline lapselemb.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üksikemadust kindlasti ei soovita, see on äärmiselt egoistlik lähenemine!

Ei ole see sugugi egoistlikum lähenemine kui kahekesi lapse saamine.

On neid isasid ka igasuguseid. Saad küll lapse koos mehega koos olles, aga reaalselt ta pereelus üldse ei osale.

Üks aspekt on siin küll – mingil hetkel soovib laps teada, kes on ta bioloogiline isa. Sellisel juhul on lapsele küll parem, kui ta teab, kellest ta pärineb. Mu meelest see nii oluline ei olegi, et isa ilmtingimata igapäevaselt olemas oleks. Tore kui on, aga kui ei, siis selle teadmisega, et isa on kuskil mujal,  on kergem hakkama saada kui sellega, et üldse ei tea, kes isa on.

Selles suhtes mina isiklikult vist päris katseklaasilast ei oleks julgenud teha. Aga muus osas – ei ole algusest alates teadlikult üksikvanemaks hakkamises midagi äärmuslikult egoistlikku. Mu meelest on äärmiselt egoistlik mingil kõrvalseisjal (eriti kui oma elu korras) teisele öelda, et vat tema ärgu üldse unistagugi lapse saamisest, sest tema soov on “äärmiselt egoistlik”. Kõik inimesed teevad lapsi egoistlikel kaalutlustel ja mõni üleüldse täiesti suvaliselt. Keegi ei tee lapsi mõeldes, et kus nüüd alles panustab ühiskonda ja käitub väga altruistlikult või teeb tulevasele lapsele sellega suure teene.

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole elus läbi kukkunud, vaid on lati valesti seadnud.

Aga üldiselt, naised tahavad ilukõnet. Viljakad suguõed muudkui kinnitavad, et pole hullu, on palju võimalusi eneseteostuseks jne. Loomulikult jääb endiselt midagi kripeldama.

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Keegi ei tee lapsi mõeldes, et kus nüüd alles panustab ühiskonda ja käitub väga altruistlikult

Kusjuures selles sa ei või ka kindel olla, et mitte keegi ei tee lapsi (muuhulgas) ühiskonnale mõeldes. See on umbes sama jutt nagu et mitte keegi ei sõida auto asemel bussi/rattaga/kõnni jala (linna)keskkonnale mõeldes, ikka ainult otseselt endaga seotud põhjustel (sport, mugavus vms). Ei tarvitse nii olla.

+1
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üksikemadust kindlasti ei soovita, see on äärmiselt egoistlik lähenemine!

Ei ole see sugugi egoistlikum lähenemine kui kahekesi lapse saamine.

On neid isasid ka igasuguseid. Saad küll lapse koos mehega koos olles, aga reaalselt ta pereelus üldse ei osale.

Üks aspekt on siin küll – mingil hetkel soovib laps teada, kes on ta bioloogiline isa. Sellisel juhul on lapsele küll parem, kui ta teab, kellest ta pärineb. Mu meelest see nii oluline ei olegi, et isa ilmtingimata igapäevaselt olemas oleks. Tore kui on, aga kui ei, siis selle teadmisega, et isa on kuskil mujal, on kergem hakkama saada kui sellega, et üldse ei tea, kes isa on.

Selles suhtes mina isiklikult vist päris katseklaasilast ei oleks julgenud teha. Aga muus osas – ei ole algusest alates teadlikult üksikvanemaks hakkamises midagi äärmuslikult egoistlikku. Mu meelest on äärmiselt egoistlik mingil kõrvalseisjal (eriti kui oma elu korras) teisele öelda, et vat tema ärgu üldse unistagugi lapse saamisest, sest tema soov on “äärmiselt egoistlik”. Kõik inimesed teevad lapsi egoistlikel kaalutlustel ja mõni üleüldse täiesti suvaliselt. Keegi ei tee lapsi mõeldes, et kus nüüd alles panustab ühiskonda ja käitub väga altruistlikult või teeb tulevasele lapsele sellega suure teene.

Nii nõus selle kommentaariga.

Ka mina ei saa aru, miks siis, kui naine tahab last ja selle kliiniku abil ka saab,  on see nagu kuidagi egoistlikum tegu kui see “armastuse pärast” (ehk siis selle pärast, et naise ja mehe vahel oli tõmme, mis kokku vedas) lapse saamine? Võib öelda, et kahe inimese tundemöll, mille tulemusena sündis laps, polnud ju ka lapse tellitud. Muidugi tore, kui tõmme mehe ja naise vahel areneb edasi rahulikuks koos lapse üleskasvatamiseks ning lapsel on kaks vanemat. Aga nagu me teame, siis reaalsuses võib paarisuhetega (ja lapse kasvatamisse panustamisega) minna nii ja naa – paarisuhte tuleviku ennustamine on tänamatu töö.

Meestele meeldimine ja hea ema olemise võime ei lähe tihti ka kokku – õnnelikud, kes mõlemas tugevad on (ja lisaks veel tööalaselt andekad jne). Kuid mõni naine ei meeldi meestele – aga on lastega seotud asjades väga kannatlik ja tasakaalukas. Mõni naine jälle meeldib meestele väga – aga ei ole kuigi kannatlik kantseldaja ja läheb kõige lastega seonduva pärast kergesti närvi. Minu meelest ei saa suhtuda nii, et esimene naine (kuna tal pole meest) justkui pole õigustatud last saama ja kasvatama ning ainult teine on.

Minu meelest lapsele isegi parem selline ema (olgu siis perekonnainimene või üksik), kes ütleb selgelt ja lihtsalt: “Ma sain sind – sest ma tahtsin sind! Vahel on ikka raske olnud ka, aga ise tahtsin nii”, kui see ema, kes püüab last uskuma panna, et põhjus lapse saamiseks tuli kuskilt väljastpoolt teda ennast, et näe, “armastuse pärast” või “Eesti ühiskonnale kingituse tegemiseks” olen ma sinu saanud. Ja eriti,  kui ta hakkab veel sinna juurde ennast haletsema “kui palju olen ma ennast sinu pärast ohverdanud” – see võibolla tundub õilsam,  aga samas, paneb lapsele tohutu emotsionaalse koorma.

Mis puutub taunitavasse egoismi, siis taunitav egoism on minu jaoks näit. naabrile käru keeramine valju muusika mängimisega vms. jõhker ülesõitmine. Mitte kindlasti see, et keegi sai kliiniku abil oma tahetud lapse ja kasvatab teda.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kindlasti pole TA elus läbikukkunud. mul on laps ja mul on hunnik sõbrannasid, kel pole ja ei tule ka. oleme kõik 40+ või isegi 50+. ülitoredad naised kõik. ja väga hästi ütles üks eelkõneleja, et ka emana võib läbi kukkuda. ja mul endal täpselt see tunne on, kuigi olen suure osa asju teinud “by the book”, on palju asju läinud täiesti valesti ja see võibolla polegi minu viga, sest mu laps on kuradima raske iseloomuga. ja sa ei tea kunagi, kelle sa saad.

kui ikka ilgelt on last vaja, siis ma julgustan spermadoonorit kasutama. ise olen ma üskikema (läksime lahku, kui laps oli veel beebi) ja ilma meheta saab väga hästi hakkama, eriti kui oled ise selline tragi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kuigi olen suure osa asju teinud “by the book”, on palju asju läinud täiesti valesti

see “book” on ise läbikukkunud õpetus tänapäeval. Vähemalt selles teemas.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu meelest on äärmiselt egoistlik mingil kõrvalseisjal (eriti kui oma elu korras) teisele öelda, et vat tema ärgu üldse unistagugi lapse saamisest, sest tema soov on “äärmiselt egoistlik”. Kõik inimesed teevad lapsi egoistlikel kaalutlustel ja mõni üleüldse täiesti suvaliselt.

Ja mis me siis nüüd teeme, kui mina jälle usun kindlalt, et selline soov, saada laps algusest peale teadlikult ilma isata, on ikka küll äärmiselt egoistlik. See on suunatud ainult ema enda soovile, ja mitte lapse heaolule. See röövib lapselt poole tema päritolust ja poole identiteedist, mida ei ole võimalik korvata. Lapsed ei ole asjad, mida osta ja hankida. Elu võib minna viltu, kuid intentsioon peab olema algusest peale olnud õige.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õhh, jah.. tuttav teema mulle ka, olin 40, suhet polnud, eks ikka mõtled sellele, kas teha otsus üksi laps saada või jääda lastetuks. Viimane aeg ju! Ma leidsin siis, et niiväga ma lapsi ka ei armasta ega taha, et spermadoonorit kasutada. Laps minu jaoks ei oleks eneseteostuse tipp. Sellele ei saa ju ka lootma jääda, et küll veel aega on kedagi kohata. Leppisingi, et las siis jääb nii, üksikul elul on ju selgelt oma eelised: saad reisida, sõpradega aega veeta, end arendada, väga rahulik elu. Aga samas oli mul tunne, et see omaette elu ei paku enam täit rahuldust, nagu varasemalt.

Ja elul oligi teine plaan: kohtasin 41-aastaselt üht ammust tuttavat, kellega suhe hakkas väga kiirelt arenema ja nüüd olen lapseootel.

muide, lugedes usa foorumeid, Siis järjest enam valivad paarid lastetu elu ja on selle juures väga rahul oma otsusega. Mulle tundub, et Eestis on naistel üsna suur surve lapsi saada. Ja sealt äkki see läbikukkumise-tunne tekibki..?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See röövib lapselt poole tema päritolust ja poole identiteedist, mida ei ole võimalik korvata.

Aga alternatiiv on ju see, et seda last ei ole üldse olemas. Ma saan aru, et isa on tähtis, aga mina küll ei julge öelda, aga see on ikka väga filosoofiline küsimus, kas parem elada ebatäiuslikku elu või olla üldse elamata, samuti me ei tea ju, milline tore või kui jube inimene sellest lapsest kasvab. Ja kui nt kaks vanemat saavad lapse spermadoonoriga, kas see on OK? Päritolu mõttes teeb ju sama välja. Ja kui seesama spermadoonorist rasestunud üksikema leiab paar aastat hiljem elukaaslase?

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kindlasti ei ole läbi kukkunud.

Kui on soov mõne lapse elus osaleda, võid hakata ristiemaks.

 

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

See röövib lapselt poole tema päritolust ja poole identiteedist

No kui see laps teha mitte päris katseklaasilapsena, vaid kokkuleppel mõne mehega, ilma kooseluta, ilma abieluta, siis on päritoluprobleem lahendatud.

Ka minu jaoks tundub katseklaasilapse puhul kõige suurem mure see, et laps ei saa teada oma bioloogilise päritolu kohta. Samas, on lapsi sündinud ka viimastele jätistele, kriminaalidele, nii et sel juhul vast oleks paremgi, kui ta ei teaks ega saaks teada, kes pärieselt tema isa oli? Jällegi kahe otsaga asi. Ega ei ole kõik isad sellised taevainglid, et kindlasti just katseklaasi sperma nüüd kõige hullem variant oleks. Ma pigem eeldan, et katseklaasist võib lapsele paremad geenid saada kui näiteks meeleheitel latti alla lastes ja mingi suvalise jorsiga paari heites, peaasi, et oleks mees majas ja naabrimutt ei arvaks, et oled naisena läbikukkunud.

Ühtlasi, näidake mulle seda inimest, kes sünnitab oma lapsed, mõeldes ühiskonnale. Ühiskonnale mõeldes tuleks need lapsed sünnitamata jätta ja üheskoos välja surra, oleks planeedile parem.

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja mis me siis nüüd teeme, kui mina jälle usun kindlalt, et selline soov, saada laps algusest peale teadlikult ilma isata, on ikka küll äärmiselt egoistlik. See on suunatud ainult ema enda soovile, ja mitte lapse heaolule. See röövib lapselt poole tema päritolust ja poole identiteedist, mida ei ole võimalik korvata. Lapsed ei ole asjad, mida osta ja hankida. Elu võib minna viltu, kuid intentsioon peab olema algusest peale olnud õige.

Ei ema ega isa kohta, kes ise last (või kasulast) reaalselt, igapäevaselt kasvatab ja teab, mida lapse üleskasvatamine tähendab, ei saa öelda, et “laps on talle kõigest asi” – see mõjub niivõrd eluvõõra targutamisena, et raske lausa kommenteerida.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas lasteta naine on elus läbi kukkunud naine?