Kirjutan, sest asi jääb natuke segaseks. Naised oma võrdõiguslikkuse taotlemisega on ehk liiale läinud?
Tänapäeva peremudel, kus naine kasvatab lapsi ja mees vaid tööd teeb on muutunud nii tavaliseks ja igapäevaseks, et ntx siin perekoolis ei ole see mingi erand aga…
Meil olukord selline, kus oleme saanud kolm last, pere on noor ja võimekas. Samas on mees see, kes peale tööd puhkab (seda siis sõpradega alkoholi tarbides või kodus diivanil lesides ignoreerides kõiki ja kõike).
Kuna mina iga nelja aasta tagant vähemalt aastake kodus siis mees kenasti harjunud olukorraga, kus naine teeb kõike alates lastest ja lõpetades prügi välja viimisega. Viimane lihtsalt käib mehel üle võimete. Uskumatu eksole 🙂 vt teemat \”üle viskab see roosamanna\”
Nüüd siis asi sealmaal, et naine kasvatab kolme last, hooldab 85 aastast (mehe vanaema) vanainimest, kes ise enam hakkama ei saa. Temaga siis asi mähkmetes ja trikkides, mida kõike nendega teha võib/saab, kui täis miskit on.
Naise koorem mehe kõrval, kes ka argipäeval saab puhata on kordi suurem. Mees nv-l lõõgastub sõprade seas aga naine ei saa, kuna vanainimene vajab hoolt ja lapsed koolis, lasteaias ja kodus beebi. Mees seda tegevust ei pea millekski. Naine ju kodus eksole, kuidas ta ei jõua. Kusjuures ei jõua enam, kuna pere, kui sellist mehe poolt ei ole olemas. Kui pean mina üksi seda majandamist kandma siis teen ka seda vaba ja vallalisena, sest sel juhul oleks ka minu vajadused rahuldatud. Abielus või mitte aga omi vajadusi olemasoleva suhte kõrvalt rahuldada ei suuda, kuna ei ole selline kõrvale vaataja tüüp. Vaba ei saa ma iial olema, kuna mul on kolm väga vahvat last aga vallaline (kui lapsed vanavanemate juures) saan olla. Plaan sinnakanti kisub kõvasti. Mees keerab selja ja astub uksest välja vaba ja vallalisena. Milline mees? Mõttetu äkki?!
Jah, naised oma nn. lollusest hellitavad mehi ja arvestavad, et kuna kodune siis peabki tegema rohkem st. jõudma rohkem. Mulle üks väga kallis inimene sai asjast aru, et midagi valesti alles siis, kui kodus müüri ladus. Ok, see on äärmuslik variant aga üleüldse… Kes me sellised oleme? Nende (loe: kolmejalgsete) mõistus ütleb, et nad elavad vaid kord ja seda siis täiel rinnal. Aga meie kahe jalaga maa peal, järglasi kasvatavad olevused… meil ei olegi nn. oma elu?
Tahtsime võrdõguslikkust. Saime selle ja kuhjaga peale veel.
Erandeid on ja seda, kus üldistatakse jne teemades küll ja veel aga kui palju on selliseid naisi, kes tahavad head ja toetavad olla, kuni jalge alt pind kaob ja nutt kurgus, et mis juhtus… Palju ja koledalt palju.
Kas ma olen julm, kui ütlen, et need, kel kolm jalga on südametunnistuseta, süüdimatud egoistid? Neid on nii kuradi palju… Valdav enamus ja mitte kõik.
Igal inimesel on nn. kiiks aga kas just see julmem variant? Iga inimese probleemid on hullemad tema enda jaoks, kuid kas ma sellist meest/laste isa tahtsin? Miks mul ei ole võimalust eneseteostuseks? Miks ma ei saa usalda meest,/laste isa, kellega elu jagan? Miks kuradi pärast peab minu elu minema raisku ja lapsed kaasa tirin? MIda edasi?
Teema: Kas liiga tugev naine on mehele liig?
ma ei saa aru, millest sa räägid. Ühes lauses on jutt võrdõiguslikkusest, teises räägid 100% patriarhaadist, kus sina siis meest igast küljest ümmardad ja mees mingit vastutust ega kohustusi ei võta, vaid selle asemel sulle pähe sülitab. See ei ole ühestki küljest võrdõiguslikkus.
Panid jah mehe valikuga puusse – nad kõik, muide, ei ole sellised. Mida edasi – perekooli stampsoovitus \”lahuta!\” on siin üsna asjakohane. Abikaasa peaks tegema elu ikka kergemaks, meeldivamaks ja toredamaks – ei tundu, et sinu oma midagi sellist teeks.
toetan eelpool kirjutajat. räägid võrdõiguslikkusest ja ise ümmardad meest ja lepid tema vallalise-eluga. mis ma ikka targutan. ise just napilt astusin sellisest elust välja. minu staa¸ sinuga võrreldes palju kordi pikem. aga jah. ise endaa kohta arvan, et ju siis oli seda millekski tarvis. aga sulle – kui mees astub uksest välja siis, kui sul on raske … tead … sõnu ei jätku. ma ise nutsin paarkend aastat. ja lõpuks sain aru, et kas jäängi nutma või otsustan saada õnnelikuks. no tegelikult ka. olevat olemas raamat \”Miks ta seda teeb\”. osta seda ei saa, küll aga kogust laenutada. ise pole veel sinnani jõudnud ja nüüd enam pole vaja ka. saan juba ise ka aru, miks ta seda teeb. sest mina olen ohver. ohver saab olla vaid siis, kui oled ise nii otsutanud. mina otsustasin, et tahan olla ohver. sest lapsed ja abielu blaa-blaa-blaa. oli ta jee lapsed ja abielu. lastega tegeleb kolmejalgne rohkem kui kooselu ajal. täna ööselgi lapsed seal. ja mina libistan head veini ja tegelen kodukaunistamisega. tuju on hea ja lootus paremale tulevikule laes. tead, ma olen oma tuttavatele rääkinud, oi, kui palju aastaid, sama juttu, mis sina siin praegu. tegelikult on sellega leppimine või mitteleppimine ikka ainult naiste käes. kui sa tahad elada elu, kus sina oled ori, siis seda elu sa ka elad. tema elab jah OMA ELU. minu kolmejalgne elab praegu ka mingit oma elu. ainult et ma ei pea seda enam pealt nägema. ja kui olin otsuse teinud, ei tee see enam ka haiget. jah, saan aru, maja ja kõik. aga ma sain endale ka lõpuks maja :). võttis kaua aega, aga sain. ja veel kord – ma ei saa aru, sa alustad juttu ja lõpetad võrdõiguslikkusega. kus su elus see võrdõiguslikkus on? rääkimata sellest, et milleks seda vaja oleks, kui mees oleks tõeline mees :)?
Paraku paneb naine end lapsi saades ikka vägagi kinni. Ja sellega tuleb siiski arvestada.
Minul ei ole lapsi, sest mulle meeldib mu elu nii nagu ta on.
Loomulikult lasub vastutus mõlemal vanemal ja mulle pole kunagi meeldinud jutud stiilis naine-peab-toitma-mehe -ja-kuus-last. Aga elu näitab midagi muud kahjuks:S
Teemaalgataja, tee endale tõesti elementaarsed terminid selgeks. Võrdõiguslikus tähendab, et mehed ja naised on võrdsed oma töökoormuselt ning õiguste ja kohustuste poolest. Sina oled aga täpselt selline allasurutud orjamentaliteediga vanakooli kana, kes mehele meeldimise nimel võtab kanda kolmekordse koormuse, nutab-närib patja, aga mehe rõõmustamiseks (et näidata, kui lahe ja vägev sa oled) sõimab veel ka kõva häälega feministe. Alatu ja loll käitumine teiste naiste suhtes. Aga õnneks kannatad sa ise selle tõttu kõige rohkem. Omad valikud.
Helde taevas, paki mehe ja selle vanuri (sulle võõras vanainimene) asjad kokku ja saada minema. Lastega veedetav aeg jagage pooleks ja saadki endale suurepärase elu. Mees vaadaku ise, kuidas vanur hooldatud ja 2 nädalat kuus lastega hakkama saab. Naine, oma elu teed sa endale ise!
Helde taevas, paki mehe ja selle vanuri (sulle võõras vanainimene) asjad kokku ja saada minema. Lastega veedetav aeg jagage pooleks ja saadki endale suurepärase elu. Mees vaadaku ise, kuidas vanur hooldatud ja 2 nädalat kuus lastega hakkama saab. Naine, oma elu teed sa endale ise!
Mingil määral saan teemaalgatajast aru, kõigil ei lähe kahjuks see järsu lõpu tegemine endise elukorraldusega nii lihtsalt. Aga teha oleks antud juhul vaja küll paljut Sul, sest nii enam edasi ei saa. Kui Sa ütled, et mehed (need 3 jalaga) elavad oma elu, nagu elaks kord, siis mis takistab Sind seda tegemast. Kui Sul on toredad lapsed, nagu ütled, ela koos nendega, aita neid ja püüa oma elu jalgele saada taas. Är aotsi iga hinna eest uut meest enda kõrvale, kõigepealt tuleks katsuda endaga rahu sõlmida ja õppida oma elus ise valikuid tegema ning nende eest vastutama.
Anna andeks, aga Su praegusets mehest ja tema hooldust vajavast sugulasest ei ole Sulle just eriti abi, kui viimasest saan veel aru tänu tema seisukorrale, siis mis takistab eeldatavasti veel päris noort meest olemast oma perele toeks, kui ta tõesti sellest perest hooliks? Miks Sa kannatad sellist elu, mis ei tee Sind ega Su lapsi õnnelikuks. Sa kirjutasid, et päris vaba ei ole Sa enam kunagi…jah iga ema jääb elu lõpuni oma laste emaks, aga see pole selline vabaduse kaotus minu meelest, mis täies elujõus mehe hooldajaks-ümmardajaks olemine endaga kaasa toob. Mina soovitaks Sul tõepoolest rahulikult mõelda, kas Sul on mõtet oma ülejäänud elu nii jätkata, sets mulle tundub, et piir pole enam kaugel…
[small]TigeTikker kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kirjutan, sest asi jääb natuke segaseks. Naised oma võrdõiguslikkuse taotlemisega on ehk liiale läinud?
Tänapäeva peremudel, kus naine kasvatab lapsi ja mees vaid tööd teeb on muutunud nii tavaliseks ja igapäevaseks, et ntx siin perekoolis ei ole see mingi erand aga…[/tsitaat]
et see on siis teemaalgataja arust see võrdõiguslikkus, mille eest teised pahad naised on võidelnud? et kui ei oleks võidelnud, oleks su elu lill ja mees rügaks tööl ja kodus võrdselt ja kannaks sind kätel?
ja kus see tugev naine on?
Võrdsest suhtest ja võrdõiguslikkusest on su elu küll väga kaugel. Lahutada tasub juba selle pärast, et kui keskmine kägu saab lahutades lahti ainult koormaks olevast mehest, saad sina korraga kahest koormast lahti, küll siis mees avastab ise, kas on kerge või mitte – kuigi ma arvan, et kui ta aru saab, et sul tõsi taga on, võib tal mõistus pähe tulla ja ta võib nõustuda ka kodus rohkem panustamisega, et vältida seda, et ise päris vastutama hakkab.
Eestis on asjad kuidagi paigast ära läinud, eriti vaesemates ja vähemharitud seltskondades – teoreetiliselt on mees ikkagi perepea, talle vaadatakse alt üles (teenib rohkem, töötab kõrgemal kohal jne), aga reaalselt on pea kõik võimalikud kohustused naiste kaela lükatud. Ja samas need naised ei saa siis selle eest mingit respekti ega end perepeadena tunda (nagu kuulsas Saare naise videoklipis), mis sellise korralduse puhul loogiline oleks, vaid mehed suudavad sellises olukorras ikka veel uskuda, et on looduse krooniks.
Tegemist ei ole tugeva, vaid väga nõrga naisega. Tugev naine oleks suutnud end niimoodi kehtestada, et tõesti oled võrdne õigus kohustuste ja vabaduste peale. Kohustused saab ärajagada ja vabadused samamoodi. Kohustuste ärajagades võib ollagi, et mees teeb üsnagi raskeid füüsilisi töid kodus ja naine kergemaid ja tubasemaid. Ja see ongi võrdne, et tööd tehtud on.
Nii et tugev naine käiks üle nädala ise lõõgastumas, mees lastega kodus. See, et ainult mehel on lõbustused, see näitab ,et naine on nõrk. Väga nõrk. Sest olla allaheitlik ja leppida olukorraga on kordades lihtsam kui seista oma õiguste eest. Kui ajalugu uurida, siis selgub et kõik vabadused on väljavõideldud. Kuidas said naised valimisõiguse ? Või kuidas tekkis puhkus ja 8 tunnine töönädal ? Kuidas lõppes orjapidamine ? jne jne. Ükski vabadus pole tulnud kätte niisama. Ja kui keegi loobub oma vajaduste eest seismast, siis see on nõrkus, mitte tugevus.
Mina imetlen siinseid \”perekooli\” naisi, kellel on võimekus õige mees leida või vale mees õigesti käituma õpetama. Minu respekt!
Mina ise nii osav ei ole ja sestap saan ka teemaalgatajast aru. Tea, et elus on ikka nii, kes rohkem jõuab, selle ka rohkem kohustusi pannakse.
Haige vanainimese hoolitsemise raskusest saavad aru need, kes on kunagi pidanud seda tegema. Kas sul oleks võimalus kuhugi nädalavahetuseks koos lastega ära sõita, nii, et su abikaasa peaks vanainimese eest üksi hoolitsema?
Sa oled tubli naine, aga ära anna endast rohkem kui jõuad, ohverdus teeb sind õnnetuks.
Miks see mehe perekond oma vanaema eest ei hoolitse? Kuidas on üldse võimalik, et nõder vanainimene pannakse väikeste lastega sisuliselt üksikema hooldata?! Teemaalgataja, sellest pesakonnast põgeneks ma koos lastega esimesel võimalusel. Mõtle, mida selle kõige nägemine su lastele õpetab.
nii ja naa, sõltub… mina olin vallalisena väga iseseisev ja isemajandav, sain kenasti hakkama, läksin mehele ja – andsin püksid rõõmuga tema jalga. ei mäleta, millal viimati prügi viisin, ei mäleta, millal viimati mõnd kommunaalkulu maksin, ei mäleta 🙂 lastega kodus olles olid nädalavahetuse hommikud minu päralt, mees võttis tited ja läks neile putru keetma, mina sain oma nädala unevajaduse täis magada, kasvõi lõunani. niiet kui ise pükse jalast anda ei raatsi, peab mees seelikut kandma 😉
Noh, mina olen väga kangekaelne ja iseteadev naine, aga mul sattunud just selline mees, nagu teemaalagatajal. Tulemuseks pidevad kaklused majas ja lahutus terendab silmapiiril. St, mina tahan lahutust ja mees keeldub. See, kes ise kogenud ei ole, ärgu siin seletagu ja sõimaku teemaalgatajat vanakooli kanaks. Naised on oma enda kõrgema vastutusvõime vangid. Ühest kaabakast lahtisaamine on väga pikk ja keeruline protsess. Õnnelikud on need naised, kelle mehed ise jalga lasevad või siis ütlemise peale minema lähevad.
Vastutustundetus ja alkohol käivad muidugi käsikäes. 20-ndates aastates olin ka ise parasjagu tubli peotüdruk ja ei osanud seda tähele panna, kui palju tegelikult eestis juuakse ja et sellist iganädalatst alkoholitarbimist ei peeta ju alkoholismiks. Tegelikult see siiski on seda. Sealt algavad probleemid, sealt algavad iseloomumuudatused ja tülid – juhul muidugi, kui naine selle kõigega mõnusalt kaasa ei lähe, vaid ise kaine eelistab olla.
Aga võrdõiguslikkusega pole siin tõesti mingit pistmist. Nii vanema generatsiooni kui ka tänapäeva väga paljude meeste arvates on naine mingi olend kosmosest, kes peabki olema allaheitlik ja ennastohverdav, kellel ei ole mingeid isiklikke vajadusi ja kes jaksavad vahetpidamata tööd teha. Ja kui sa julged vastu vaielda ja väita, et oled samasugune inimene nagu iga teinegi, oled bitch, õelusehunnik, hull naine, vingud, virised, \”kana\” jne. Mis sest, et need kõige suuremad virisejad on mehed ise.
Prügikoti viiksin välja mehe autosse.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
