Jaa, ainult selleks peaks ta teenima niipalju rohkem, kui mina hetkel palka saan ehk oma mitmele tuhandele kusagil 2000 juurde – täpselt niipalju kulub mul kuus n-ö taskurahaks. Oma elustandarit ei ole ma nõus alla laskma. Ma võin öelda, et ma olen juba paar korda teinud tööst puhkepause, korra umbes 10 kuud ja nüüd hiljuti 1,5 aastat järjest. Väga mõnus oli vahepeal elada ainult endale ja perele ning välistada elamine tööandjale. Vaatamata sellele, et mul on väga huvitav töö, kus ma saan väga palju ise otsustada ja oma aega planeerida, on tööst täiesti vaba alati mõnusam olla. Hetkel ma ei saa nt puhkust alati nii palju ja sel ajal, kui ma tahan, vaid see piirdub 35 päevaga aastas ning selle võtmisel tuleb arvestada teiste kolleegidega. Mingi kerge töötüdimus hakkas mul tekkima umbes 40-selt, sest kuni sinnamaani sai töötatud ikka väga intensiivselt.
Neil, kes varaliselt mehest täiesti sõltuvad, see muidugi kõne alla ei tule.
Teema: Kas loobuksite tööl käimisest, kui mees annaks kogu oma palga teile?
Ei saa küsimusest aru. Mul on enda jaoks täiesti piisavalt kuluraha kuus – 1500 eur. Autot ei osta, teenin mehest rohkem. Tööl käimisest loobun paari aasta pärast.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see mees siia puutub?
Mees puutub siia täpselt nii palju, et mõni naine ei pea mitte päevagi tööd tegema, kui mees teeniks piisavalt ja oma raha naisega jagaks. Sulle kukkus sinu raha taevast alla või?
jah loobuksin, sest praegune töö ei paku mu vaimule ega hingele midagi. Ilmselt oleksin aasta jagu kodus, puhkaks, see kuluks mulle ära ja siis vaataks mis edasi saab. Päris koju kotile ei viitsiks jääda.
ma juba olen loobunud töölkäimisest, hoolimata sellest, et mu mees on töötu ja ei saa mingit palka.
lihtsalt… mul on omal piisavalt muid sissetulekuid, mis võimaldavad nüüd keskealisena kodus olla ja ka oma peret ära elatada.
Saan teha kõike seda, mille jaoks varem polnud aega,
lisaks olen mitmete erialaühenduste kaudu nagunii seotud ikka veel endiste kolleegidega, kutsutakse üritustele, komisjonidesse, palutakse eksperthinnanguid jne.
Aga ma EI pea enam kellast kellani kuskil kohal viibima ja saan ise otsustada, milliseid pakkumisi vastu võtta või mitte.
peale 25+a pidevat igapäevast töölkäimist on praegune rahulik ranjee-elu päris mõnus 🙂
Ei saa küsimusest aru. Mul on enda jaoks täiesti piisavalt kuluraha kuus – 1500 eur. Autot ei osta, teenin mehest rohkem. Tööl käimisest loobun paari aasta pärast.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see mees siia puutub?
Mees puutub siia täpselt nii palju, et mõni naine ei pea mitte päevagi tööd tegema, kui mees teeniks piisavalt ja oma raha naisega jagaks. Sulle kukkus sinu raha taevast alla või?
Ei, teenisin. Selleks, et loobuda tööl käimisest, on lihtsaim viis enne mõnda aega lihtsalt piisavalt teenida. Miks selleks küll mehe peaks soetama?
Mis mõttes kui mees naisega oma raha jagaks? Mismoodi see käib siis, et maine sünnitab mehele lapsi ja magab temaga, aga kui on vaja mingit hädavajalikku kulu katta, siis mees ei anna ja kõik? Ja naine jätkab talle andmist ja laste sünnitamist? Selliseid NII eneseuhkuseta naisi pole olemas.
Aga miks peaks teenimise nimel ise rabama, kui keegi teine teeb seda algusest peale hea meelega minu eest? Aga sina raba, kui tahad, suur hulk naisi oskab lihtsamini ilma tööd tegemata ära elada. Ei saa absoluutselt aru mõtteviisis, et naine peab pidevalt sünnitama ja mehele andma. Ei pea, naine sünnitab täpselt nii palju lapsi kui ise tahab. Ja iga normaalse paarisuhte juurde kuulub ka seks, mis mõlemaid pooli rahuldab. Sul ilmselt ei polegi normaalset paarisuhet, muidu ehk teaksid.
Ei loobuks! Mul mees annabki kogu oma palga mulle. Tegelikult, meil on ühine rahakott, mis tähendab, et kõik, mida me kumbki teenime, on meie mõlema raha.
Töölkäimisest ma ei soovi loobuda.
Ma loobux mehest, kes ei saa ise meie arveid maxtud. No päriselt, ma olen rahaasjanduses ysna totu, mees jagab numbreid paremini & sageli kasutab ka minu pangaarvet pere huvides.
A noh, ega ma ei käi tööl ka, kui voodist arvutini käimine & mõnikord inimestega suhtlemine välja arvata.
Töötamisest ei loobuks, sest olen elus omajagu karjääriredelil tõusnud ja töötan endale meeldival alal kuid töökoormust vähendaksin küll 60-80% Küsimus ei olegi antud hetkel niivõrd mehe palga kättesaamisest, meil nagunii ühine rahakott, vaid mehe palga tõusus heale tasamele.
Ei saa küsimusest aru. Mul on enda jaoks täiesti piisavalt kuluraha kuus – 1500 eur. Autot ei osta, teenin mehest rohkem. Tööl käimisest loobun paari aasta pärast.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see mees siia puutub?
Mees puutub siia täpselt nii palju, et mõni naine ei pea mitte päevagi tööd tegema, kui mees teeniks piisavalt ja oma raha naisega jagaks. Sulle kukkus sinu raha taevast alla või?
Ei, teenisin. Selleks, et loobuda tööl käimisest, on lihtsaim viis enne mõnda aega lihtsalt piisavalt teenida. Miks selleks küll mehe peaks soetama?
Mis mõttes kui mees naisega oma raha jagaks? Mismoodi see käib siis, et maine sünnitab mehele lapsi ja magab temaga, aga kui on vaja mingit hädavajalikku kulu katta, siis mees ei anna ja kõik? Ja naine jätkab talle andmist ja laste sünnitamist? Selliseid NII eneseuhkuseta naisi pole olemas.
Aga sina raba, kui tahad, suur hulk naisi oskab lihtsamini ilma tööd tegemata ära elada.
Ma ei tea. Mul on lihtne ka tööl käia. Nupp nokib ja…saan endale valida sekspartnereid meeldivuse järgi, mitte selle järgi, kes mu arveid maksaks, et ma “saaks lihtsamini”. Ma mõistan sinu positsiooni ka. Kui ikka ise hakkama ei saaks, ma laseks ka raudselt lati alla. See võib veel koos vanadusega ka tulla. Äkki tõesti kunagi naudin seksi koos selle mehega, kelle valisin, kuna temaga saab lihtsamini, ei pea tööl käima. Hahaaa :-), endast ei usu hästi, olen päris valiv.
Kust sa tead, milline on minu positsioon? Paistab, et nupp sul siiski eriti ei noki, sest minu positsiooni sa ära ei jaganud. Mina nimelt olen rabanud üsna tükk aega täiesti iseseisvalt ja kuulunud sealjuures Eesti eliiti. Sellise mehe, kelle suhtes olin 100 % veendunud, et ta on ka mind väärt, ja kes suudab mind ka vabalt ülal pidada, leidsin alles 30ndate teises pooles, enne seda ühtki püsisuhet ei olnud. Seega, kelle latt on kõrgemal? Tänaseks olen arenenud nii kaugele, et leian, et olla igapäevaselt seotud hobide, reisimise, vabatahtlikku tööga, on oluliselt meeldivam, kui rabada selle nimel, et endal hing sees hoida. Mulle jõudis ammu kohale, et elu on liiga lühike selleks, et raisata see palgatöö tegemisele (ka siis on de facto tegemist palgatööga, kui oled ise ettevõtja).
Meil on ühine ettevõte, ühised pangakontod, ühised lapsed ning kinnisvara on kõik minu nimele ostetud (mehe enda ettepanek). Tööl ei käi, kasvatan meie kolme last ja hoolitsen kodusoojuse eest. Mehest on väga suur tugi.
Ehk siis kas oleksin valmis loobuma enda karjäärist, kogemuste korjamisest, erialast võõrdumiseks, et siis, kui mees mu maha jätab, olla rahatu, ajast ja arust töökogemusega?
Rumal oled vä?
Kas loobuksite tööl käimisest, kui mees annaks kõik oma teenitud raha teil kulutamiseks? (eeldusel, et see summa on korralik)
Mis mõttes “kõik kulutamiseks”? Ma ei kuluta omaenda palkagi ära ja see on about 3 x väiksem kui mehel. Me lihtsalt ei loobi raha mõttetult tuulde ja meil on alati korralik tagavara.
Teemaalgataja pole säästmisest/ kogumisest kuulnud?
Mul oleks eriarvamus ka selle kohta, et enda teenitud raha osas. Kui elad üksi, siis ei pea aru andma, ega kalkuleerima ega arvet pidama, võid teha oma rahaga, mida tahad, kasvõi samal päeval kõik käekoti alla panema. Aga minu elukogemus on selline, et kui sul on perekond, siis on normaalne arvestada ka oma rahaga ja sa ei saa ka seda enda peale omatahtsti ära kulutada. Sest see on osa pere eelarvest ja sissetulekust ja kui isegi mees võib teenida sinust rohkem, siis ei arva ka siis, et mina kulutan oma raha ära enda peale ja mehe palgast pere majandamine. Kui raha ongi rohkem, siis parandatakse sellega kogu pere elujärge, nt kolid väiksemast elamisest suuremasse, investeerid tuleviku, lastele elamised jne.
Mina näiteks ei arva, et peaks seda elujärge tingimata parandama, kui elujärg on niigi küllalt normaalne. Meie peres käib nii, et igaüks maksab pooled kulud ning see, palju ülejäänud isiklikust palgast säästetakse ning palju keegi oma rõõmuks kulutab on selle palgateenija enda asi. Mulle kindlasti ei istuks mingi teine variant. Ma samuti ei arva, et ma peaksin laste elu nende eest ära elama. Mina ise elasin sellist elu, et ülikooliaegsest kommuunist omaette ahiküttega üürikasse, seejärel mugavamasse elamisse, ning alles laste tulles ehitasime maja. Väga rahul olen oma eluga. Oma lastele ei kavatse ma ka kõigile kolmele elamist osta, ei arva, et see oleks vajalik, las nad tunnevad rõõmu iseseisvad olemisest, mina küll tundsin.
Kui mees teeniks lisaks oma praegusele heale palgale nii 500€ rohkem, siis käiksin ma poole kohaga tööl.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
