Nii armetu on tanki lükata “laste pärast, aga lapsed vajavad!” argumenti. Maksimum, mida lubaks, on see, et isa ise suhtleb, koordineerib ja kui lapsed on temaga, käib oma õel külas. Mina sellise inimesega kokku puutuma ei pea, las isa ise tegeleb oma sugulastega. Aga ta ei viitsi, tuleb välja. Ja siis asi nii jääbki, ülejäänu pole minu mure. Aga vähemalt ei saa keegi ütelda, et ma olen väiklaselt midagi keelanud. Mingi õde nuiab laste isalt, et miks MINA ei lase? Tehku omavahel asjad selgeks, isa on nende sugulane, mitte mina.
Või kui lapsed on mõned päevad vanavanemate juures, las õelapsed olla ka seal, saavad “koos mängida”.
Ah, mina sellises olukorras ei viitsiks isegi hakata seda mängu mängima ja lapsi solgutama mingi ebameeldiva sugulase poole. Olid minu vastu siga, siis elagi sellega, pole enam minu asi, kuidas. Sinu (teemaalgataja) lapsed ei tunne neist puudust.
See töö juurde kirjutamine oli hiilgama popp sügaval nõukaajal, kui ämmad kirjutasid laimukirju pere juurest läinud väimeeste kohta, eksnaised uute naiste kohta jne. Ka meie peres on sellised kirjad (“ma teatan su töökohta!”) käinud, aga 45 aastat tagasi.
