Teised suudavad ju ilusasti laste kõrvalt käia tööl ja elavad isegi õnneliku elu. Ma tunnen, et ma tahaks ära surra, et katkeks see mõttetu ahel: töö-lapsele lasteaeda järgi-kodused toimestused-magama-tööö jnejne. See on ring ja õhtuks selleks ajaks kui laps uinub olen ma nii väsinud et ei tunne rõõmu mittemillestki.
Päriselt õnnelik olin enne rasestumist, ca 6a tagasi……
See ei ole ju päris elu, või on?
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )
Teema: Kas ma ei ole lihtsalt normaalne inimene vms?
19.02.2013 21:38
To report this post you need to login first.
19.02.2013 21:44
Mul tööl käies oli see ahel täpselt samasugune.
Päris ära surra ei tahtnud, aga elulustiks energiat ei jagunud.
Kui lapsed suuremad, siis tuleb vabadust juurde.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 19.02 21:44; 20.02 08:49; 20.02 09:13; 20.02 13:16;
To report this post you need to login first.
19.02.2013 22:09
Sa oled lihtsalt mõttetu kiunuja ja ma ei saa aru, mis sul viga on. Töö-pere-lapsed on normaalne argielu rutiin ja väga rahuldustpakkuv ka veel, sina vingud aga sellepärast, et sul on järelikult kõik liiga hästi. Täiskasvanud jonnipunn oled.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.02 22:09; 20.02 13:20;
To report this post you need to login first.
19.02.2013 23:16
See on päris elu. Ja aastakümneteks jääb nii. Vahepeal saad 2x aastas kaks nädalat puhkust ka. Lahe, eks.
To report this post you need to login first.
19.02.2013 23:20
Oioi, mine otsi abi. Selline soov on kehale käsuks ja mingi haiguse varem või hiljem saad. Aga su lapsed on väikesed ja vajavad veel ema. Tahaksid sa tõesti, et sul lastel poleks ema või et sinul poleks lapsi ? On see sinu tõeline unistus ja südamesoov ? Loodetavasti on lastel ikka isa olemas, kes sind asendada saab.
To report this post you need to login first.
19.02.2013 23:36
Mul sarnased tunded. Otsingi teistsugust tööd, mis rohkem meeldiks ja rohkem vabadust annaks. Kui ise oma elu ei muuda, siis ei muuda seda keegi.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 07:27
midagi on väga valesti jah. 6 aastane ei tohiks enam olla eriti kurnav vaid just üks slliseid väheseid aegu, kui lapsega on väga lihtne. Kohe tuleb kool uute probleemidega peale. Soovitaks oma elu kriitilise pilguga üle vaadata. Kuidas töökoht, kuidas suhted. Kas ei peaks midagi neist välja vahetama.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 07:32
Kas teil hobisid ja harrastusi pole? Ise teete oma elu igavaks. Tehke ka midagi, mis teile head meelt pakub.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 08:49
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas teil hobisid ja harrastusi pole? Ise teete oma elu igavaks. Tehke ka midagi, mis teile head meelt pakub.
[/tsitaat]
Kui ma tööl käisin ja veetsin aega selles rattas, siis mul polnud mitte mingisugust energiat ega aegam et veel hobiga tegeleda, ausalt.
Kell 8 laps lasteaeda.
Kell 8.30 ise tööle.
Kella 18ks umbes lapsele järgi.
Kell 19 söök valmis.
Kell 20 magamasättimine lapsele + veel temaga tegelemine.
Kell 21.30 vajusin ise laibana ära magama.
Ei suutnud oma energiavarusid taastada. Sõpradega suhtlemiseks ei olnud enam mingit aega. Trenni ei läinud, sest siis poleks niigi palju kui need paar tundi päevas saanud oma perega olla.
Tekkis ka tunne, et milleks, milleks see kõik…
Veidi raske ka praegusel tööpuuduse ajastul mingit unelmate töökohta taga ajada. Praegusel kohal olin töötanud selleks ajaks 10 aastat.
Siis jäin koju teise lapsega, aasta (!) toibumist nüristavast oravarattast- ja kus siis läks mul elu lahti 🙂 Taas on palju sõpru, külaskäimisi, ringirändamist, üritusi, leidsin endale hobi, mis sobib niiiii hästi ja annab palju energiat ja enesekindlust.
Aasta pärast pean tööle minema.
Tunnen, et siis tuleb taas eluga hüvasti jätta. Hobist ma elukutset kujundama ei hakka.
Mis teie siis teeksite sellise elugraafikuga nagu ma välja tõin? LÄheksite igal õhtul kodust välja?
Nädalavahetust kasutasin ma väljamagamiseks 😀
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 19.02 21:44; 20.02 08:49; 20.02 09:13; 20.02 13:16;
To report this post you need to login first.
20.02.2013 09:01
kõik oleks nagu üksikemad. kas isa ei või nt üks päev nädalas last lasteaiast ära tuua. käi kas või see üks päev nädalas mingis trennis või kursusel. tundub küll, et ei jõua, aga kui oled juba kohal ja teed kaasa, siis pärast tunned, millise energia sellest saab.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 09:13
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kõik oleks nagu üksikemad. kas isa ei või nt üks päev nädalas last lasteaiast ära tuua. käi kas või see üks päev nädalas mingis trennis või kursusel. tundub küll, et ei jõua, aga kui oled juba kohal ja teed kaasa, siis pärast tunned, millise energia sellest saab. [/tsitaat]
Meil on üks auto ja viisime-tõime mehega koos lapse lasteaiast ja sõitsime koos tööle.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 19.02 21:44; 20.02 08:49; 20.02 09:13; 20.02 13:16;
To report this post you need to login first.
20.02.2013 09:45
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui ma tööl käisin ja veetsin aega selles rattas, siis mul polnud mitte mingisugust energiat ega aegam et veel hobiga tegeleda, ausalt.
Kell 8 laps lasteaeda.
Kell 8.30 ise tööle.
Kella 18ks umbes lapsele järgi.
Kell 19 söök valmis.
Kell 20 magamasättimine lapsele + veel temaga tegelemine.
Kell 21.30 vajusin ise laibana ära magama.
Ei suutnud oma energiavarusid taastada. Sõpradega suhtlemiseks ei olnud enam mingit aega. Trenni ei läinud, sest siis poleks niigi palju kui need paar tundi päevas saanud oma perega olla.
Tekkis ka tunne, et milleks, milleks see kõik…
Veidi raske ka praegusel tööpuuduse ajastul mingit unelmate töökohta taga ajada. Praegusel kohal olin töötanud selleks ajaks 10 aastat.
Siis jäin koju teise lapsega, aasta (!) toibumist nüristavast oravarattast- ja kus siis läks mul elu lahti 🙂 Taas on palju sõpru, külaskäimisi, ringirändamist, üritusi, leidsin endale hobi, mis sobib niiiii hästi ja annab palju energiat ja enesekindlust.
Aasta pärast pean tööle minema.
Tunnen, et siis tuleb taas eluga hüvasti jätta. Hobist ma elukutset kujundama ei hakka.
Mis teie siis teeksite sellise elugraafikuga nagu ma välja tõin? LÄheksite igal õhtul kodust välja?
Nädalavahetust kasutasin ma väljamagamiseks :D[/tsitaat]
Unepuudust sul töönädala sees küll olla ei saanud, kui juba kell 21.30 õhtul magama läksid ja võibolla 7-paiku üles tõusid. 9-10 tundi und on ikka väga palju täiskasvanud inimesele. Omaenda rumalus ja laiskus, kui ka nädalavahetuse lihtsalt maha magad ja mitte midagi huvitavat ei viitsi peale hakata…
To report this post you need to login first.
20.02.2013 11:12
mina tundsin, et elu läheb kergemaks, kui väiksem oli vast 3a.
mina pean tööl olema 7,45 ja vabanen 16,15. seega mees viib lapse ja mina toon lasteaiast. õnneks koolis käiv laps saab reeglina oma õppimistega ise hakkama.et nädala sees ei peaks aega raiskama poes käigule teeme ostud pühapäeval. seega on toit valmis umbes 17,45. siis jääb aega veel nii mõnekski asjaks 🙂 vanem laps käib trennis suht kaugel ja 2x nädalas toob mees temagi trennist ära (läheb ise) ja mina olen oma trennis. mees vaatab millal läheb ujuma, kodu lähedale. lasteaialaps käib vahest minul ja vahest vennal trennis kaasas, vahel jääb üldse koju. nv reeglina teeme midagi ikka perega, kuid mõned korrad aastas oleme nv vaid mehega 🙂 ei ole hullu kedagi. naerata!!!!
To report this post you need to login first.
20.02.2013 11:21
Issand, sellised teemad on jube positiivsed minusugusele inimesele kes suudab igas asjas positiivse välja noppida.
Sulle ütlen et tundub et Su laps on üsna terve, tunne sellest rõõmu!
Minul on 3 last, vanuses 1,3, 3 ja 5. 2 nädalat tagasi said nad lasteaiast gripi, kõige pisemal arenes see edasi kopsupõletikuks. Ma ise töötan juba pool aastat uues kohas, õnneks koha peal pean olema vaid 25h nädalas, lisatööd teen ka, nädalas koha peal 5h. Abikaasa töötab teistsuguse graafiku alusel, tihti öösel, nii saame enamasti ilma lapsehoidjata hakkama ka haiguste ajal. Kõik lapsed käivad tervetena lasteaias. Mu tööpäev algab 7.30 ja lõppeb 17.30, agap ikka päeva teen vaid 1-2 korda nädalas, oleneb graafikust. Kuna minu hommik algab varem kui abikaasa öötöö lõppeb, peame kas leidma hoidja 1,5 tunniks või pean lapsed valverühma viima kell 7, enamasti kasutame hoidjat. Kui mees päeval tööl, lõppeb ta tööpäev 21.00, seega olen lastega üksi.
Ma pole kordagi tundnud et olen nagu orav-rattas ja elu pole nauditav, vastupidi, väga tihti mõtlen kuidas mul on vedanud tööga, abikaasaga ja lastega. 😀
Äkki on Sul lihtsalt igav ja liiga palju aega mõelda? Või siis tõesti depressioon.
Lapsed on elurõõm ja mõte, mitte stressi tekitajad.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 12:40
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teised suudavad ju ilusasti laste kõrvalt käia tööl ja elavad isegi õnneliku elu. Ma tunnen, et ma tahaks ära surra, et katkeks see mõttetu ahel: töö-lapsele lasteaeda järgi-kodused toimestused-magama-tööö jnejne. See on ring ja õhtuks selleks ajaks kui laps uinub olen ma nii väsinud et ei tunne rõõmu mittemillestki.
Päriselt õnnelik olin enne rasestumist, ca 6a tagasi……
See ei ole ju päris elu, või on?[/tsitaat]
Mul on samasugune elu. Nii kohutavalt tahaks olla rohkem aega kodus, tegeleda lastega, kokata, kodu korras hoida. Lapsed on väiksed ju kord elus vaid, ja tunnen, et jään nii paljust ilma, kui näen neid vaid 2-3 tundi iga päev. Aga tööl on vaja käia, teadagi, miks. Mulle vist sobiks 50-ndate aastate koduperenaise roll, pühenduksin rõõmuga kodule, ei kipuks üldse kuhugi ennast teostama ja tunneksin end oma kodus turvaliselt. Olengi selline primitiivne tüüp.
Nädalavahetused on meil praegu sellised, et vaja oleks korraga nii palju teha: majapidamistööd, söök, väljas jalutamine, pesumajandus, külas ja üritustel käimine — jälle on raske sealt lihtsalt lastega kosoolemiseks, neile ettelugemiseks ja nendega mängimiseks näpistada (aga veidi ikka õnnestub). See erinevate asjade kuhjumine teeb närviliseks. Oma hobide peale ei saa praegu üldse mõelda.
Mõlema lapsega vanemapuhkusel oldud aeg oli minu jaoks idüll — ei pea hommikul vara tõusma, jõudsin kõik kodused asjad tehtud, mingit sünnitusjärgset ega muud depressiooni polnud. Ilus aeg oli. Jõudsin palju raamatuid lugeda ja lausa hobidega tegeleda.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 13:16
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Unepuudust sul töönädala sees küll olla ei saanud, kui juba kell 21.30 õhtul magama läksid ja võibolla 7-paiku üles tõusid. 9-10 tundi und on ikka väga palju täiskasvanud inimesele. Omaenda rumalus ja laiskus, kui ka nädalavahetuse lihtsalt maha magad ja mitte midagi huvitavat ei viitsi peale hakata…[/tsitaat]
Küsimus ei olnud viitsimises või laiskuses, vaid ausalt, see aeg nüristas mu nii ära, et lihtsalt tahtsin kodus koopas olla nädalavahetused. Energia oli 0. Hea, kui sain nädalavahetusel koristatud ja lastega kuskil käidud.
Elektrijänestest energilised ja pidevalt ringisebivad \”mul on nii kiire kogu aeg\” inimesed ei saagi sellest aru.
Ma olen alati väga rahuliku tempoga elanud 🙂 Ja siis läks lihtsalt kõik nii virrvarriks, et ei jõudnud järgi.
Mina ei osanud kodu ja tööd ühildada lihtsalt nii, et mingi muu elu ka tekiks 3aastase lapse, koera, kodu, mehe ja töölkäimise kõrvalt.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 19.02 21:44; 20.02 08:49; 20.02 09:13; 20.02 13:16;
To report this post you need to login first.
20.02.2013 13:20
Kui 6-aastane laps sind kurnab, siis oled ise süüdi selles, et pole last osanud iseseisvamaks kasvatada. Ükski 6-aastane ei ripu päevad läbi emme küljes.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.02 22:09; 20.02 13:20;
To report this post you need to login first.
20.02.2013 14:26
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui 6-aastane laps sind kurnab, siis oled ise süüdi selles, et pole last osanud iseseisvamaks kasvatada. Ükski 6-aastane ei ripu päevad läbi emme küljes. [/tsitaat]
Mul on üks peaaegu 3 ja teine 7, väga iseseisvad lapsed, mängivad ja toimetavad üksi. Aga asjad, mis kurnavad on need, et esiteks hommikul mõlemad üles, riided kätte, otsi süüa, vaata, et asjad kaasas, siis kooli-lasteaeda. Õhtul toob lasteaiast mu ema, mina jõuan 19.15. Hakkan süüa tegema, kontrollin lapse õppimist, siis sööme kõik koos u kl 20.15, siis vahetan voodipesud (üks pissib öösiti alla), koristan, panen pesumasine käima, kupatan lapsed pesema, üks peseb ise, teist mina. Ongi kell 21 ja lapsed magama. Teen neid asju võimalikult kiiresti, see väsitabki. Tahaks peale tööpäeva niisama istuda ja mehega telekat vaadata, aga ei jõua enam ärkvel olla, käin pesus ära ja hiljemalt kell 22 magan. Hommikul sama hooga. Aga õnneks on mul vahetustega töö, nii et saan ka nädala sees kodus olla ja nädalavahetusel ilma stressita tööle minna. Lapsed on mul tegelikult tublid, mingit erilist hommikust jonni ja tramburaid pole, õhtuti samuti mitte, aga asju peab meelde tuletama ja kontrollima jne. Nii et tegelikult lapsed mind ei kurna, küll aga lastega seotud tegevused.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 14:42
mina arvan ka et see on jube elu. ilma lastetagai oleks jube. iga päev viieni tööl. siis koju. mida sa jõuad teha, kui järgmine päev pead tööle minema. ei tee midagi. lähed magama u 23, et tööd jõuaks järgmine päev teha. eks trenni ja lugeda vast jõuad. ja nii iga päev.
kuni tuleb nv. siis kõik tööinimesed tunglevad oma üürikese vaba aja veetmise pärast. ja taas algab uus nädal.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 16:25
Minu arvates on see küll inimese enda probleem, kui laseb elul rutiiniks minna. Esiteks nagu siin eelkõneleja ütles, kui just üksikema ei ole, siis miks ise kõike rabeleda. Meil on jaotus, et paar päeva nädalas viib mees lapsed lasteaeda ja mina toon ning siis osadel päevadel vastupidi. Poes käime nädalavahetusel ja ostame terve nädala toidu ja nädala sees siis piima-leiba-saia haarab emb kumb mööda minnes poest. Nädala menüü on hästi läbi mõeldud nii et ühegi toidu vaaritamine ei võta rohkem, kui 30 min. Pühapäeval teeme suurema portsu esmaspäevaks-teisipäevaks süüa ette valmis. Teisipäeval teeme kolmapäevaks-neljapäevaks
Üldiselt siis 18 kõik kodus, 19 söödud ja enamus kodused toimetused tehtud. Jääb veel toidu lõpetamine või midagi natuke nokitsemist, mida saab teha lastega mängimise kõrvalt. Hobide/trennide jaoks on minul nädalas kaks õhtut ning mehel kaks hommikut.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 17:21
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas teil hobisid ja harrastusi pole? Ise teete oma elu igavaks. Tehke ka midagi, mis teile head meelt pakub.
[/tsitaat]
Teema on sellest, et millekski huvitavaks pole aega, kuna inimene ei saa oma kohustustegagi hakkama ja ikka tuleb keegi ja soovitab veel lisategevusi… Küsimus ei ole üldse igavuses antud teemas.
To report this post you need to login first.
20.02.2013 19:38
Enda kogemusest võiksin soovitada, et proovi uus töö leida. Minul olid kahe töö puhul töötunnid samad, aga enesetunne seejuures täiesti teine. Muidu kah samas rattas.
To report this post you need to login first.
22.02.2013 12:54
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teised suudavad ju ilusasti laste kõrvalt käia tööl ja elavad isegi õnneliku elu. Ma tunnen, et ma tahaks ära surra, et katkeks see mõttetu ahel: töö-lapsele lasteaeda järgi-kodused toimestused-magama-tööö jnejne. See on ring ja õhtuks selleks ajaks kui laps uinub olen ma nii väsinud et ei tunne rõõmu mittemillestki.
Päriselt õnnelik olin enne rasestumist, ca 6a tagasi……
See ei ole ju päris elu, või on?[/tsitaat]
Kindlasti saad mõned kodused toimetused tegemata jätta ja sel ajal minna trenni, sõprade juurde, kursustele.
Koolist juhtimise loengust selline tsitaat:\”kui töö hakkab vaba aega segama, tuleb see töö jätta tegemata\”
Alati saab kodus vähem teha (jäta koristamata, pese harvem pesu, tee õhtusöögiks pelmeenid või purgisupp) Juba 1x1h nädalas endale annab tohutu energialaksu ja terve emme on lastele olulisem kui piinlikult puhtad riided-tuba jms.
Ka väsimus võib olla masenduse ja lootusettuse väljendus, mitte vaid füüsiline väsimus (minul on´nii)
To report this post you need to login first.
22.02.2013 14:44
To report this post you need to login first.
22.02.2013 19:24
Mul on ka koduses elus nii palju teha, et tööl olemine segab, pidevalt mõtlen, mida selle ajaga kõik ära teha saaks. Mulle meeldib südamega ja tõhusalt koristada ja suurelt süüa teha ja pärast nõusid pesta ja elamist sättida ja muid majapidamistöid teha (kasvõi puid lõhkuda) ning looduses matkata. Tahaksin hommikust õhtuni oma käe järgi majas ja õues mütata. Riigitöö kohe vahel segab elamist nii, et oleks julgust rohkem, läheks ära maale tallu ja prooviks end ise ära elatada.
Mu heaoluks on üsna tähtis, et kõik oleks korras, paraku töölt tulles, selle õhtupoolikuga ei jõua kõike ja nii ta kuhjub – stress tekib. Meeldivaid asju, neid mis mulle toonust annavad, pole vahel paar nädalat jutti aega teha. Jama tegelikult, mõtlen juba paar aastat, et midagi peab ette võtma.
To report this post you need to login first.
22.02.2013 19:44
Mul on üks nipp, mis aitab söögitegemist ülepäeviti kergemalt võtta. Teen sellise söögi, mille baasilt saab järgmine päev kerge vaevaga uue söögi teha. No nt keedan korraga 2 portsu kartuleid, järgmine päev praen läbi jäägi kergelt. Kui hautan liha, siis osast teen supi, mida sööme järgmine päev. Ja kuigi mul on parajad pirtsud, siis aeg-ajalt soojendame eelmise päeva toitu. Argipäevaõhtuti me ei korista, puhkame.
To report this post you need to login first.
22.02.2013 19:51
Mis te naised hädaldate :D, mina viisin/tõin lapse kõik selle aja lasteaiast, peale seda tegin süüa jne :). Minu jaoks oli see puhas rõõm. Sest lasteaias käies lapsi ja nende noori emasid nähes, oli päeval kohe teine minek 🙂
To report this post you need to login first.
22.02.2013 20:09
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Teema on sellest, et millekski huvitavaks pole aega, kuna inimene ei saa oma kohustustegagi hakkama ja ikka tuleb keegi ja soovitab veel lisategevusi… Küsimus ei ole üldse igavuses antud teemas.[/tsitaat]
ole nüüd normaalne, üks 6-aastane ei võta kogu aja. See on depressioon ja konkreetselt viitsimatus oma elu muuta. Ma olen lahutatud, laste isa laste vastu huvi ei tunne. 3 ja 5 on lapsed. Töö, lisaks tõesti suur majapidamine – remonti vajav maja ja suur krunt. Autot pole, tööl-lasteaias käin bussiga. Igale poole ainult lastega – mul tõesti pole neid kuskile jätta. Aga kui on olemas ka mees ja ainult üks laps, siis pole küll tegemist ajapuuduse, vaid depressiooniga, ehk ka oskamatusega oma elu korraldada. Kui minna välja ja midagi teha, siis annab see palju positiivset energiat ja jaksabki edasi minna, õnneikumana ja puhanumana. Kui ainult liinil kodu-lasteaed-töö tampida ja endale vabandusi otsida, siis tõesti tulebki depressioon ja elu tundub sitt.
To report this post you need to login first.
22.02.2013 20:23
Tänapäeva noored on laisad ja mugavad – nagu elu natuke rohkem pingutamist nõuab, nii hakatakse juba surema. See on muuseas ka põhjus, mispärast enamik nii madalat palka saab – nad lihtsalt ei ole enamaks võimelised.
To report this post you need to login first.
22.02.2013 21:08
Mina tunnen täpselt sama,mis teemagataja. See töö,kodu ring on nii nüri! Just see rutiin ja väsimus ja mõte,et kas kogu ülejäänud elu on selline ? Mul on väga hea mees,käin 2 korda nädalas trennis,aga ikka hing pole rahul. Jah,mu tööpäev lõppeb 16.30,aga õhtune aeg ei ole kvaliteetaeg,vaid väsimus ja kohustused.
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
