Laps mul juba täiskasvanu ja käib tööl. Arvete maksmisel aga ei panusta midagi ja enda järgi elamist ka üldse ei korista.
Nüüd kui tema peale vihastusin ja ütlesin, ok, teen elamise korda ja pesen nõud, aga sina ühtegi pruuti enam siia ei too.
Üldse on ta endast heal arvamusel ja ütleb mulle, et sina ära proovigi minu peale häält tõsta. Kui mingi selline jama on ja mina korda nõuan, põgenetakse kohe oma venna juurde, kes elab oma perega eraldi.
Täna õhtuks käskisin koju tulla, asjad kokku pakkida ja ära kolida. Ütlesin, et mind ei huvita kuhu lähed, aga siin ma sind ka enam näha ei taha. Vastas, et kui tal oleks raha, koliks kohe ja üldse kolib niipea kui võimalik ja ärgu ma siis nutku, et mul mittekedagi pole.
Ma ei nutagi ja ootan väga, kui ka tema kodust lahkub, sest palga oskab ta paari päevaga ainult endale kulutada ja põhiliseks tegevuseks on uued tätoveeringud. Minul on aga arved maksta ja söök osta ja minul peab selleks kõigeks raha jätkuma.
Mina ei taha enam sellist poega koju.
Teema: Kas ma olen ebaõiglane ema?
Aga miks sa siis ei ole juba ammu asju selgeks rääkinud?
Kui poeg on täiskasvanu ja töötab, siis
kas
kolib ja majandab ise
või
maksab poole korterikuludest+annab poole majapidamisrahast+panustab 1/2 kodustest toimingutest(üldpindadel).
Loogiline.
Kui arvab, et sinuga elada on mugavam ja odavam, siis tuleb ka panustada.
Täiskasvanu elu toob ka kohustused end üleval pidada, mitte ema kulul liugu lasta.
Loogiline on, et juba koolilaps hoiab oma toa korras ja koristab enda järel st see harjumus peaks olema ikka aastaid juba?
Pole nõudnud seni? Nüüd on muidugi raske.
Istud maha, räägid asjad selgeks, tood arved näha ja must-valgel lepitegi kokku, kui palju kulub igakuiselt arvetele+majapidamiseks ja mis kuupäevaks 50% on laual.
Kui toiduraha ei soovi maksta, olgu, söögu ise. Aga muu majapidamine(pesupulber, wc-paber jne) ikka pooleks.
Täpselt paar parajaid olete ju…
Kui mingi selline jama on ja mina korda nõuan, põgenetakse kohe oma venna juurde, kes elab oma perega eraldi.
Ehh ja sa arvad, et mees, kes oma perega elab, soovib hirmsasti sinna veel lisaks mingit tätoveeritud puuki?
Edasi sõltub juba vennast, kas viskab kuu pärast ta lihtsalt välja või aitab korterit otsida. Aga ega ta enne vist liigutama ei hakka.
Aga miks Sa talle süüa valmistad? Kui elad muidu üksi, pole ju midagi lihtsamat, kui ainult endale süüa teha. Kui pereliikmeid veel peale Sinu, siis muidugi raskem- külkapi ust ju lukku ei pane.
Tühi kõht ei ole üksi mitte kõige parem kokk, vaid üks liikumapanevamaid jõudusid sellels maises elus üldse!
Jah, nii on muidugi raske, ikkagi oma liha ja veri. Laps on laps, olgugi täisealine.
Aga kui pojale on selge, kui palju elamine maksab, ja ikkagi panustada ei taha, siis tuleb olla karmim. Anna tärmin, mis ajaks peab olema tehtud otsekorraldus sinu nimele, et hakkaks igakuiselt pool ülalpidamiskuludest laekuma. Kui seda ei juhtu, siis annad tärmini, mis ajaks peab välja kolima – ja see pole enam sinu asi, kas vend võtab ta oma elamisse vastu või mitte, kas poisil on, kuhu minna või mitte. Otsi talle kasvõi ise üürikuulutuste hulgast sobiv välja ja saada minema. Kui ta ema vastu nii lugupidamatu on, siis tuleb samaga vastata.
Laps mul juba täiskasvanu ja käib tööl. Arvete maksmisel aga ei panusta midagi ja enda järgi elamist ka üldse ei korista.
Nüüd kui tema peale vihastusin ja ütlesin, ok, teen elamise korda ja pesen nõud, aga sina ühtegi pruuti enam siia ei too.
Pruutide keelamine on absurd.
Raha küsimine täiskasvanud töölkäivalt inimeselt on normaalne ja loogiline. Majapidamise kulud tuleb kõigi rahateenijate vahel ära jagada. Aga selleks peab arvepidamine nö läbipaistev olema – paned lauale, kui palju sul kulub selle, teise, kolmanda ja neljanda peale ja arvutad sealt lapse osa.
Kui ta sellega ei lepi, ütled “tasuta majutuse” üles.
Eritingimustel on hinnaalandused alati mõeldavad, nt maksis minu suur laps mulle pool aastat vaid pooled oma kuludest, kuna ta kogus korteri sissemaksu jaoks.
Seda teemat peaksid nüüd lugema kõik need käod, kes lapsi mitte soovivatele naistele ette heidavad, et küll sa ükskord vanaduses kahetsed, et last ei saanud:)
Ta on seda isegi näinud, kui palju arved on ja ma olen küsinud ta käest, et ta osaliselt maksaks ka, aga ma pole sentigi saanud. Seda teab ta ka isegi, et musti nõusid enda tuppa ei kogu ja et oma toas poleks ainult kõndimise rada, aga see teda ei huvita. Tema tuba ma loomulikult koristama ei hakka, aga kui nõusid hakkan pesema, tullakse hunnikute mustade nõudega enda toast välja ja antakse mulle ka need pesta.
Kulla sõber, sa oled oma kasvatustööga hiljaks jäänud, oled selle õigel ajal tegemata jätnud.
Mul peseb 13aastane poiss minuga võrdselt nõusid ja koristab kööki. Kordamööda teeme. Süüa oskab ka teha, ehkki seda teen mina oluliselt sagedamini. Suur laps tegi kaks korda nädalas kogu perele õhtusöögi, kui kodus elas – tingimus oli, et ise toob poest ained, ise otsustab menüü ja mitte keegi ei nurise tema valikute üle.
Millal ma selle kasvatusega alustasin, ei mäletagi. Aga tjah, sina oled mõned head aastad hiljaks jäänud.
Ma soovitan praegu hoopis seda, et mine psühholoogi jutule ja katsu leida mõned natuke kavalamad strateegiad oma lapsega suhtlemiseks. Ja – ära pese tema nõusid, ära tee süüa, ära pese tema pesu, mine pane kõik tema mustad asjad tema tuppa tagasi. Ise söö väljas. Kodune internetileping ja telekaleping keera kinni. Kõik, mis võimalik, keera kinni. Kui laps nuriseb, paned arved lauale.
Seda teemat peaksid nüüd lugema kõik need käod, kes lapsi mitte soovivatele naistele ette heidavad, et küll sa ükskord vanaduses kahetsed, et last ei saanud:)
Sa oled ikka sooda küll – see, et laps niisuguseks ei kasvaks, on ju ometi oma teha.
Eks ta siis kolib mõne pruudi juurde, iseasi kaua seda loikamit sealgi peetaks… ise oled sellise lohe kasvatanud (nõudmised on nagu näha ilma igasuguse tagajärjeta- “küsin raha ja näitan arveid, mitte senti pole näinud” Mis sa edasi oled teinud? Ei midagi. Pakun, et see muster on olnud eluaeg, ema vingub, aga teeb lõpuks nagunii kõik ette-taha ära). Mida nüüd nutta on, aru ma ei saa.
Ei, sa ei ole ebaõiglane ema. Mina oleks ka nii käitunud, igal asjal on piir ja kui tema sellesse ei panusta, siis otsigu oma elamine. Paremini majandama peaksid teda õpetama.
Laps mul juba täiskasvanu ja käib tööl. Arvete maksmisel aga ei panusta midagi ja enda järgi elamist ka üldse ei korista.
Nüüd kui tema peale vihastusin ja ütlesin, ok, teen elamise korda ja pesen nõud, aga sina ühtegi pruuti enam siia ei too.
Üldse on ta endast heal arvamusel ja ütleb mulle, et sina ära proovigi minu peale häält tõsta. Kui mingi selline jama on ja mina korda nõuan, põgenetakse kohe oma venna juurde, kes elab oma perega eraldi.
Täna õhtuks käskisin koju tulla, asjad kokku pakkida ja ära kolida. Ütlesin, et mind ei huvita kuhu lähed, aga siin ma sind ka enam näha ei taha. Vastas, et kui tal oleks raha, koliks kohe ja üldse kolib niipea kui võimalik ja ärgu ma siis nutku, et mul mittekedagi pole.
Ma ei nutagi ja ootan väga, kui ka tema kodust lahkub, sest palga oskab ta paari päevaga ainult endale kulutada ja põhiliseks tegevuseks on uued tätoveeringud. Minul on aga arved maksta ja söök osta ja minul peab selleks kõigeks raha jätkuma.
Mina ei taha enam sellist poega koju.
Ajukas suhtlemine oma lapsega. See, et su laps ei korista on ikka sinu tegemata tegemised. Aga miks sa pead ta välja viskama? Miks ei võiks suhelda kuidagi sedasi, et su laps panustaks enda järgi koristamisse.? Motiveeri oma last, kasuta kavalust.
Ja selline emmepoju ,kel emale koguaeg pähe astunud, võtab varsti naise ja teeb ilmselt lapsedki, aga need naisele vaid. Ise läheb tätokaid tegema ja elatise jaoks raha pole maksta. Mis ma krt räägin, et vaadake kuidas te oma poegi kasvatate ja mis imestada siis, et meil sellised “mehed” ongi. Lapsed alles paljud.
TUBLI! Sa tegid just oma pojale suuuure suuuuure teene! Päris tõsiselt. Rohkem lapsevanemaid võiks sellised olla.
Ma olen 22, sōbrannad(ja ka meessoost sõbrad) on mul vanuses 20-26a ja päris tōsiselt, pole midagi hullemat mehest, kes mugavalt kodus kükitab vōi veel kohutavam- kodust otse naisega kokku kolib ja pere loob, ei viitsi need “mehed”mitte midagi ja kantakse väga kiirelt normaalsete naiste poolt maha.
Tehke oma lastele suur teene kogu eluks ja käskige neil üks hetk ikkagi oma elu peale minna.
Ma olen elanud üksi 19ndast eluaastast, koju vōin alati minna, ka tagasi elama vōi lihtsalt külla(ja käin ka koguaeg), selle kõrvalt käin ülikoolis ja tööl, vanematelt saan rahalist tuge minimaalselt, ei kurda, on põnev üksi toime tulla.
Kodus elades ei viitsinud ma ei koristada, endale ise süüa teha, isegi voodipesud jne valis ema mulle välja, sellest, kuidas rahaliselt ellu jääda, polnud mul aimugi jne. Ja päris tōsiselt, minu tutvusringkonnas vaadatakse halvustavalt neid, kes suudaksid end ise majandada, aga passivad kodus, püsisuhet sellisega ka ei loo. Väkk.
Laps mul juba täiskasvanu ja käib tööl. Arvete maksmisel aga ei panusta midagi ja enda järgi elamist ka üldse ei korista.
Nüüd kui tema peale vihastusin ja ütlesin, ok, teen elamise korda ja pesen nõud, aga sina ühtegi pruuti enam siia ei too.
Üldse on ta endast heal arvamusel ja ütleb mulle, et sina ära proovigi minu peale häält tõsta. Kui mingi selline jama on ja mina korda nõuan, põgenetakse kohe oma venna juurde, kes elab oma perega eraldi.
Täna õhtuks käskisin koju tulla, asjad kokku pakkida ja ära kolida. Ütlesin, et mind ei huvita kuhu lähed, aga siin ma sind ka enam näha ei taha. Vastas, et kui tal oleks raha, koliks kohe ja üldse kolib niipea kui võimalik ja ärgu ma siis nutku, et mul mittekedagi pole.
Ma ei nutagi ja ootan väga, kui ka tema kodust lahkub, sest palga oskab ta paari päevaga ainult endale kulutada ja põhiliseks tegevuseks on uued tätoveeringud. Minul on aga arved maksta ja söök osta ja minul peab selleks kõigeks raha jätkuma.
Mina ei taha enam sellist poega koju.
No oled küll ebaõiglane. Mis vihastasin ja viskasin välja. Pojal on ju õigus, et oled siis üksi.
Ega sa ka muidugi õige pole, et poeg ei panusta, aga niimoodi vihastades ja klähvides rikud ju suhteid ainult. Muudmoodi peab saama ja varem tuleks kasvatustööga alustada.
Ei ole ebaõiglane. Töötav inimene tasub oma osa elamiskuludest või kolib välja. Või on vähemalt muidu majapidamises kasulik, proovi mõnel õhtul hoopis temalt kysida, kas uxehinged on õlitatud & mida me täna sööme.
Ma saan aru täisealise lapse ylalpidamisest, kui ta täie auruga õpib või on haige või mõne ajutise kriisi käigus. Aga kui mulle saabux tasuta toituv loikam nõudepesu ajal, ma ilmselt tervitax teda rõõmsalt, et oi, kui tore, tulid yle võtma, mul just hakkaski paha, sest selg või sõrmed või silmad või sääred või syda & yleyldse, kohe näidisminestan. & näidisminestad ära ka (tuppa diivanile) & jätad ta kraanikausiga tõtt vahtima.
Arvan, et ma ei exi väites, et Sa tead mu telefoninumbrit, teemaalgataja. Nii et kui selgusetux jääb või ei mõika, helista.
Ei, sa ei ole ebaõiglane ema. Mina oleks ka nii käitunud, igal asjal on piir ja kui tema sellesse ei panusta, siis otsigu oma elamine. Paremini majandama peaksid teda õpetama.
ema? emast pole siin sõnagi juttu olnud.
ema? emast pole siin sõnagi juttu olnud.
Pealkirja üldse ei lugenud? Isa paneb postitusele kindlasti pealkirjaks “Kas ma olen ebaõiglane ema?”…
Viska südamerahuga välja. Lorusse poega ei ole mõtet panustada. Ja see on tühi hirmutamine, et vanaduses sa mind ei näe. Nagunii ei näe. Esimene naine, kellega ta kokku elama hakkab, kehtestab ennast kohe ja keelab igasuguse suhtlemise emaga, v.a rahalaevade saatmine ja elamispinna hankimine/kinkimine (aga nii, et ema ei tohi sellesse oma jalgagi tõsta). Nii et nagunii sul tast abi ega tuge ei ole tulevikus.
Pruutide keelamine on absurd
Ega ikka ei ole küll. Minu kodu ja mina ise tohin ehk otsustada, kellega ma soovin ühe katuse all ööbida. Tulge mõistusele. Seda enam, et sentigi ei panustata.
Pakun, et see muster on olnud eluaeg, ema vingub, aga teeb lõpuks nagunii kõik ette-taha ära
Mulle näib ka nii.
ema? emast pole siin sõnagi juttu olnud.
Pealkirja üldse ei lugenud? Isa paneb postitusele kindlasti pealkirjaks “Kas ma olen ebaõiglane ema?”…
vabandust, ei lugenud vist jah. tekstist lugesin ka millegipärast välja, et pruudid käivad teemaalgatajal ja pojale ei meeldi see.
lähen nüüd jalutama…
see muster on ilmselt pärit ajast, mil poiss oli veel teismeline. Ütleme, et kui sul on probleemne teismeline, kes ei korista, ei tee süüa jne. On emal võimalus temaga päevad läbi tülitseda sel teemal. et mitte tülitseda laseb ema lati madalamale ja võimaldab siis lapse oma toas sellist segadust, nagu laps ise soovib. viskab lapse vedelevad asjad üle ukse tema tuppa. süüa teeb ikka. peab ju süüa tegema.
Mina olen praegu selles etapis, kus me koguaeg tülitseks või me ei tülitse ja lasen tal oma toa segaduse eest endal vastutada. ka võib ta sinna kutsuda oma sõpru, kui tal pole nende ees piinlik. ja seda tal pole.
Mida ma peaks praegu teisiti siis tegema, et mu lapsest ei saaks 3-5aasta pärast sellist tegelast? Kas tülitseme korra pärast, kodutööde pärast, kes söögi teeb?
see muster on ilmselt pärit ajast, mil poiss oli veel teismeline. Ütleme, et kui sul on probleemne teismeline, kes ei korista, ei tee süüa jne. On emal võimalus temaga päevad läbi tülitseda sel teemal. et mitte tülitseda laseb ema lati madalamale ja võimaldab siis lapse oma toas sellist segadust, nagu laps ise soovib. viskab lapse vedelevad asjad üle ukse tema tuppa. süüa teeb ikka. peab ju süüa tegema.
Mina olen praegu selles etapis, kus me koguaeg tülitseks või me ei tülitse ja lasen tal oma toa segaduse eest endal vastutada. ka võib ta sinna kutsuda oma sõpru, kui tal pole nende ees piinlik. ja seda tal pole.
Mida ma peaks praegu teisiti siis tegema, et mu lapsest ei saaks 3-5aasta pärast sellist tegelast? Kas tülitseme korra pärast, kodutööde pärast, kes söögi teeb?
Ma loodan, et sa saad pädeva vastuse. Siin on ju mitu kägu, kes teavad, kuidas peab. Ootame huviga, mis nad ütlevad.
mulle jäi silma see, et poja põhiliseks tegevuseks on uute tätoveeringute hankimine. mul on psüühikahäirega hilisteismeline poeg, tal on palju sõpru ja palju pruute ning enamus neist on rohkem või vähem tätoveeritud. lihtsalt ma arvan oma elukogemuse põhjal, et need agarad tätoveerijad ei ole peast päris korras, viisakalt öeldes, nad on erilised, ei ole tavalise mõttemaailmaga. mitmed neist teevad mingitsorti kunsti. pakun, et see noormees on ehk samasugune. oma poja puhul, oleneb muidugi vanusest, aga nii vanuses 19 kuni 20-ndate algus, ma peaksin teda, arvestades tema arenguhäiret, tubliks juba selle eest, et ta tööl käib.
olen ka planeerinud, et kui ta täiskasvanuna minu kaela peale kavatseb jääda ja kogu raha tätoveeringutele ning kanepile kulutada, siis viskan ta mingi hetk kodust välja. mõni laps on selline, et ei iseseisvu vabatahtlikult, kuskil on tema arengus tõrge.
Ja see on tühi hirmutamine, et vanaduses sa mind ei näe. Nagunii ei näe. Esimene naine, kellega ta kokku elama hakkab, kehtestab ennast kohe ja keelab igasuguse suhtlemise emaga, v.a rahalaevade saatmine ja elamispinna hankimine/kinkimine (aga nii, et ema ei tohi sellesse oma jalgagi tõsta).
Ma arvan, et tänapäeva noored naised ei hakka poissi emmetama ja viskavad sellise logardi ruttu välja. Karta on, et teemaalgataja hakkab poega ka edaspidi väga sageli nägema – ega ta iga kord ka venna juurde maanduda saa.
Ja see on tühi hirmutamine, et vanaduses sa mind ei näe. Nagunii ei näe. Esimene naine, kellega ta kokku elama hakkab, kehtestab ennast kohe ja keelab igasuguse suhtlemise emaga, v.a rahalaevade saatmine ja elamispinna hankimine/kinkimine (aga nii, et ema ei tohi sellesse oma jalgagi tõsta).
Ma arvan, et tänapäeva noored naised ei hakka poissi emmetama ja viskavad sellise logardi ruttu välja. Karta on, et teemaalgataja hakkab poega ka edaspidi väga sageli nägema – ega ta iga kord ka venna juurde maanduda saa.
See oleks ju tore, kui tänapäeva noorte naiste seas mingi areng oleks toimunud, ehkki Perekooli lugedes küll seda muljet ei jää. Ikka sama hala käib ja mehe hais majas kõige olulisem.
Aga emme visaku logard välja ja küll ka vennal kõrini saab, nii et lõngus peab ükskord jalad tagumiku alt välja kerima (ehkki tõenäoliselt mõni armuvalus naine ta enne üles korjab ja laseb edasi logeleda).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
